Inimesed mu ümber on nii vahvad!

Jep, mulle kingiti kompass! Nüüd ma leian ilusti kodutee üles :)! Paar päevakest veel ja ongi Edinburghi-seiklusekene lõppenud. Marukiirelt lendas see aeg. Eriti veel, kui niiiiii toredad inimesed ümberringi on. Sellega läks küll ikka max-lvl õnneks, et mingid jorsid polnud mind siin vastu võtmas, vaid ülisupermegavinged tegelased, kellest üks huvitavam, kui teine! No mis nii viga mõned kuud siin-seal elada :).

Üks päev sattusin ma siin isegi esimest korda ööklubisse. Ei teagi, millal ma täpselt viimati sellises asjas käisin. Igatahes sattusin ma loomulikult sinna oma uue ilusa jopega ja kui teised rõõmsalt oma jakikesed nurka viskasid (seejuures naljatades, et vahel ei olegi pärast enam jakki alles ja vahel on keegi peal tallanud sellel), otsustasin mina, et ma küll igatahes oma jopekest mitte kuskile silma alt välja ei jäta!! Ja nii ma seal olin: põhimõtteliselt ainukene inimene, kes oli valmis tantsuplatsilt otse polaarekspeditsioonile minema. Kusjuures, minu suureks üllatuseks on see jope nii hea hingavusega, et reaalselt rahva keskel tantsides ei hakkanud ma kordagi higistama. Ma olin ikka malbelt üllatunud.

Enne klubisseminekut ma muidugi feilisin korraks. Ühe töökaaslase tumedanahaline sõber rääkis minuga juttu ja küsis, et mis Eestis siinsest erinevat on. Mina, mõeldes muidugi ainult ilmale ja kuidas siin on nii sombune ja Eestis on kõik nii ilus ja valge ja lumine jne, teatasin "Well...it's a lot more white...". Kui ta mind veidi hämmingus näoga jõllitama jäi, sain ma aru oma feilist. "Nooo!!! Not in that way!!! Like, you know...white Christmas and so...". Õnneks on tal huumorimeelt piisavalt ja õhtu jätkus sama lõbusalt, nagu ta juba olnud oli :)

Ja nüüd muidugi täitsa teisest asjast: pühapäeval oli mul hommikul veidi tõbine tunne, aga päris kindel ka ei olnud. Nii et muidugi oli kõige õigem otsus siis minna lazergamingut tegema ja seal full actionmode'i minna. Pärast 45 min ringijooksmist ja laserpüssiga piupiu ringijauramist olin ma korralikult higine ja väsinud ja endiselt polnud kindel, kas veider tunne on lihtsalt väsimusest, üleliigsest tassikesest kohvist või millestki muust. Õhtuks oli selge, et nüüd saab juba kindel olla, et on tõbine tunne. Nii et tuli ikka ära see minu esimene külmetusekene siin Šotimaal - isegi olin juba väga hämmingus, et sellise ilmaga siiani veel kordagi külge ei olnud hakkanud. Vähemalt laserivärk oli vinge:

Lõpetuseks pilt ühtedest jaurajatest, kes mul vahepeal külas käisid:

Ning spontaansest privaat-videokõne-kontserdist (pilt on megasuurepärase kvaliteediga, onju!):

Nii vana, et ei leia oma asju enam üles

Üks päev eelmine nädal kadus mul arvutihiir ära. No ja kui oled juba kord harjunud sellega töötama, siis on ilma ikka hirmushäiriv (ca aasta tagasi mind näiteks üldse ei häirinud). Alguses võtsin rahulikult. Mõtlesin, et ju on kodus. Aga kahjuks ei paistnud seda ühestki tavalisest kohast, nii et tuli hakata otsima. Alguses loogilistest kohtadest ja siis üha ebaloogilisematest. Reaalselt, tuuseldasin ringi umbes sellises järjekorras otsides: seljakotist, köögilaualt, diivani pealt, seljakotist, külmkapist, ahjust, voodilinade vahelt, seljakotist (üha meeleheitlikumalt), diivanipatjade vahelt, vetsust, köögi PRÜGIKASTIST (how low can you go, mõtlesin et äkki meeltesegaduses viskasin minema), külmkapist jälle, seljakotist erilise hoolega tuuseldades, riiulitest, kappidest, diivanipatjade alt, diivani alt jnejne. Kuni üks hetk andsin alla, no ei ole, no. Mõtlesin, et äkki tuleb paari päevaga kuskilt salaja välja. Ei tulnud ilmselgelt. Nii et esmaspäeval tellisin endale uue arvutihiire ja jäin ootele. Eile pidi siis mu pakikene saabuma ja mis te arvate, mille ma üles leidsin eile hommikul? Ilmselgelt...Kui nüüd piinlikult aus olla, siis mul oli seljakotis pakk hügieenisidemeid, onju. Ja see hiir oli suurepäraselt ennast kuidagimoodi suutnud sinna pakki nihverdada täpselt kuskile sidemete vahele, nii et seda polnud kohe kuidagi tunda ka siis, kui ma koti tühjaks tõstsin asjadest. Suurepärane!

Täiesti teisest teemast. Kui siin mu kohalikus uurimisrühmas ükskõik millise doktorandi käest küsida, kui vana Nele on, siis saab vastuseks "reeeeeally old!!". See nunnu sisenali tekkis siis, kui ma ükskord küsimuse peale, kui vana ma nüüd täpselt olen, vastasin rõõmsalt "Well, make a guess!". Vastus oli suurepärane "I don't know...but Linda said you're really old...". Loomulikult eskaleerus see nali edasi sinna, et kui kõigile oli vaja mingil põhjusel mingi B-tähega hüüdnimi panna, sain mina endale muidugi nimeks Babushka. Eksole. Nad on muidu ka siin hirmustoredad, juba tean ette, et kindlasti hakkan igatsema veitsa :). Näiteks, kuidas see siis ometigi ei ole nunnu: Paul (üks poiss sellest rühmast) ütles juba septembri alguses, et tema igatahes vihkab jooksmist. Et tema küll mitte kunagi jooksmas ei käi. Loomulikult ei seganud see mind teda iga nädal jooksma kutsumast :D. Ja täna!! Täna ta tuligi ja lubatud 15 minuti asemel pidas tervelt 30 minutit vastu! Täiega vinge!

Ja täiesti kolmandast teemast: täna sõin lõunaks sellist veidrust nagu vegan-haggis-sandwich. Nagu...kes tuleb üldse selle peale, et selline võiku teha? Kusjuures, täiesti okei oli veel!

Ja täiesti neljandast teemast: vahepeal käis Janika mul külas ja kui ma küsisin, kuhu ta minna tahab, vastas ta lihtsalt "kohvikusse sinuga!". Ja nii oligi. Kujutad sa pilti, keegi tulebki lihtsalt selle jaoks külla, et minna kohvikusse ja juttu rääkida :). Ja ausalt öeldes nii täiega tore oli! Siit tarkusetera: ei pea midagi hirmus ohohood tegema, et oleks vahva - vahel on lihtsalt nii tore, kui keegi leiab selle aja, et terve päeva (või kaks päeva) sinuga juttu ajada maast ja ilmast :)

Aga vahel on tore ohohood ka teha. Niimoodi näiteks:

Ilmselgelt olen sigahea laps olnud!

No reaalselt!! Vähe sellest, et ma arvasin, et see aasta tuleb esimene, kus mul päkapikke ei käi. Selgus, et käib küll! Ja juba novembri lõpus! Seda saab küll selgitada ainult sellega, et ilmselgelt olen ülimalt hea laps olnud. Esmaspäeval tööle minnes tahtsin oma tennisekesed jalga panna ja sealt vaatas mulle vastu selline:



Ilmselt poes kassaaparaat ei ole nii hea laps olnud. Nimelt eile, kui ma tahtsin hakklihakastet hakata tegema, avastasin suure hurraaga, et kastet võiks teha küll, aga jahu mul küll igatahes ei ole. Mis seal ikka, jooksuga poodi, jahupakk kaenlasse ja iseteeninduskassade poole teele. Minu kõrval oli mingi tšikk oma kassaga megahädas. Muudkui vehkis mingi pakiga selle ees, aga aparaat väga reageerida ei viitsinud. Kutsus siis turva appi ja see, olles edasi sama muheda naeratusega, nagu enne, virutas rusikaga sellise pauguga kassaaparaadile tutaka, et see tšikk, kes enne hädas oli, hüppas ehmatusest meetri eemale. Mina olin muidugi marurahul - ammu polnud poes midagi nii naljakat olnud! Ja muideks, see meetod isegi töötas! Aparaat piiksutas asju edasi nagu polekski midagi viga olnud!

Lisaks poodidele on siin maruomapärased ka bussid. Lisaks nendele järjekordadele, millest ma rääkisin ja lisaks sellele, et iga 100-200 meetri tagant on peatused ja igalepoole nii aeglaselt jõuab, võtavad bussijuhid kõike marurahulikult. Kui buss saabus jaama 5 min liiga hilja, oli rahulikult aega bussijuhivahetuseks, sõiduraamatute täitmiseks ja siis, selle asemel, et kiirustada, selgitas bussijuht pikalt ja rahulikult meile, millises peatuses peaks maha minema (sest meie peatus oli ümbersõidu tõttu vahele jäetud). Kuidagi selline tsilläx-küll-üks-hetk-ikka-jõuad-kohale. Mõni ime siis, et ükskord, kui töökaaslased läksid bussiga ja mina jalgsi, jõudsime me mõlemad 4km kaugusele sihtkohta kohale täpselt sama ajaga. Ja mõni ime, et bussiga tulijad tihtipeale hiljaks jäävad.

Ja üleüldsegi. Rongi peale ka ei õnnestunud saada. Läksin küll sinna kohale, kustkaudu Sigatüüka ekspress sõidab, aga näe, ei tulnudki!

Tulid hoopis mingid tegelased porgandeid küsima:

Kuidas me Hannaga mägedesse üritasime minna - mõnel ikka alati juhtub, no

Kui me Hannaga mägedesse läksime, olin ma juba targem, kui eelmine kord. Mündid olid ilusti taskus, et bussipilet osta! Buss küll kohale läks 10-minutise hilinemisega ja piletit oleks selles bussis saanud kaardiga ka osta, aga mis seal siis ikka. Tubli lisana oli seekord ära vaadatud juba ka tagasituleku bussiaeg - nii et kõik igati timmis!

Matkakest alustsime seekord pargi sellest otsast, kust ma varem mägedele lähenenud polnud, aga igal pool mujal olid teed absoluutselt super olnud, nii et miks sealgi peaks teistmoodi olema, onju...eksju...ei vä!? Selgus, et ei. Mingid ülitillukesed lehmarajad olid (nagu reaalselt - muda ja lehmasita segu kitsastel radadel, super) ja needki kippusid pidevalt ära kaduma. Selline korralik rännak oli, mille jooksul mul õnnestus mitu korda korralikult tossuservani mudasse astuda. Korra sain täiega tünksi veel: tundus, et on mingi siuke kiviplaat või asi ja võtsin selle riski, et sinna peale astuda (selliselt, et tasakaal läks sellele jalale). No selgus, et ei olnud kiviplaat. Ilus plägane muda oli. Tee peal pakkusid mõningates kohtades meile seltsi metslehmad:



Nõnda me siis pool tundi enne päikseloojangut mäekesteni jõudsimegi, aga kui juba sinna oli ära tuldud, siis ei saanud ju enam loobuda ka, nii et asusime muudkui aga mäkke tõusma. Seekord pakkusid teel seltsi väidetavalt uudishimulikud lehmad (hoiatussilt oli: curious cows), kes tegelikult nii uudishimulikud ei olnudki  ja lehmadest veidi uudishimulikumad lambakesed.





Nagu näha, oli kõik ilus ja nunnu. 30 min hiljem, kui me mäe otsa jõudsime, oli päike igatahes loojunud ja loodus kostitas meid meeldivalt tugeva tuulega ja paduvihmaga. Oligi liiga lebo juba siiani olnud! No egas midagi, vihmakeebid ja pealamp välja ja asusime mööda mõnusat muda läbi vihma tagasi rühkima. Täitsa ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime bussipeatusse ning veendusime seal, et jaa, 1h15min on bussikeseni aega. Ideaalne! Selle aja sai mõnusalt peatuse lähedal maakõrtsis sooja snäkki süüa. Leboxxxxx. Mõtlesin juba, et näe, seekord jõuab küll marulebolt tagasi. Mündid olid ju ka olemas ja puha.

Istusime siis rõõmsalt pubis ja kui 10 min oli bussini aega, hakkasime ennast minekule sättima. Noh, et varakult kohal olla või nii. Hästi sõbralik kõrtsitädi tuli veel küsima, et kas teil tüdrukutel on ikka auto vä? Ütlesime uhkelt, et ei, aga buss ju tuleb kohe! Selgus, et tädi teadis paremini. Ei tule. Mingi tee-ehituse tõttu oli bussile ümbersõit tehtud ja täpselt selle meie peatuse jätab ta vahele. Eelmine ja järgmine peatus on 15 min jalgsi. Aega oli malbed 9 min, väljas kottpime ja paduvihm ja minema oleks pidanud mööda maanteeäärt. Super! Õnneks kuulis meie segadust pealt kõrtsi teises otsas olev Poolast pärit paar, kes ütles, et nad võivad meid Edinburghi ära viia, kui me nende koeraga ok oleme. Pfffft, loomulikult! Nad olid lõpuks veel nii täiega toredad, et viisid meid otse minu maja ukse ette ära :). Huhh, super! Ma ei teagi, mida nüüd järgmine kord teha, et sealt normaalselt tagasi saada...ei tundu nagu väga võimalik olevat, vahet ei ole, mida ma üritan :D

Šotimaalased on ikka huvitavad küll!

Järgmised lõigud ei üritagi omavahel seotud olla. Lihtsalt igaksjuhuks ütlesin.

Ükspäev ammu üleeile käisin mina linnaekskursioonil - lisaks Edinburghi võrdlemisi verisele ajaloole sain teada nende suurepärase rahvuslooma. Noh umbes nagu Soomel on karu ja Austraalial on känguru ja nii (kes veel ei teadnud, siis Eesti rahvusloom on hunt). Šotimaa rahvusloom on igatahes ükssarvik! Kõikidest võimalikest loomadest, kes maailmas olemas on, valisid nad selle, keda ei ole! Väidetavalt oli see selle põhjusega, et ükssarvik on see bäädääss, kes lõvi suudab võita ja Inglismaa rahvusloom on muidugi lõvi...

Keset Edinburghi on üks väike aga väga suure ajalooga surnuaed. Kui seal veidi ringi jalutada, võivad suured Harry Potteri fännid silmata niimõndagi tuttavat nime. Nimelt kirjutas J.K. Rowling selle surnuaia lähedal kohvikus Harry Potteri esimest osa ja käis väidetavalt aeg-ajalt surnuaias jalutamas ja sai sealt mõnedeks nimedeks inspiratsiooni. Ei teagi, kas tegemist on nüüd suurte Potteri fännidega või otsivad inimesed omapäraseid elamusi, aga millegipärast on mulle juba viimased paar nädalat seal jalutades silma jäänud telklaager. Reaalselt: inimesed on haudade kõrvale oma telgikesed rõõmsalt püsti pannud:


Kui see veel vähe veider on, siis on osad inimesed, kes põhimõtteliselt püsivalt elavadki surnuaias. Ma olen ennegi näinud, et surnuaia kõrval on majad, täitsa tavaline, aga mitte, et köögiaken sujuvalt kahe hauakivi vahel asetseb:


Šotlastele hirmsasti meeldib järjekorratada. Kui meil on nii, et linnaliinibuss tuleb, siis kes-ees-see-mees ja ise oled loll, kui õigel ajal pingilt püsti ei hüppanud, siis siin midagi sellist küll nüüd ometigi juhuse hooleks ei jäeta. Kõik on nagu kord ja kohus järjekorras ja ootavad, et buss ennast ette veeretaks. Kui ei teaks, mida jagatakse, võtaks äkki ise ka järtsu, tundub marupopp ja hea asi olevat (kes ei näe, siis need mingi sada täppi seal rivis on järjekorratajad):


Ja viimasena üks bäädääss keskealine mees, keda ma nägin ringi kõndimas casually kolme kelgukoeraga ja lumelaua suuruse rulaga. See nägi juba ette välja selline, et midagi lahedat hakkab juhtuma! Ja ma ei pidanudki pettuma!! Läks mööda mõni sekund, kui tüüp lõi letti oma vinge transpordivahendi - ma tahan ka!!

Oeh, nad on ikka nii veidrad ja vahvad oma kiiksudega :)!

Kuidas me Agnesega mägedesse üritasime minna - komöödia viies vaatuses

Ükspäev eile mõtlesid kaks optimistlikku neiut, Agnes ja Nele, et lähevad mägedesse matkama. Umbes et kui keeruline see kohaleminek ikka olla saab, onju. Ärkame ilusti varakult, rendime auto ja muudkui aga kõnnime ja naudime ilusaid vaateid ja õhtul muljetame, kui kaunis armas väike matkake ikka oli.

Nõnda me siis ärkasimegi vara ja marssisime ilusti autorenti (tee peal muidugi avastasime, et meil kummalgi ei ole sularaha kaasas, aga suva, sest et autorent on nagunii pangakaardiga). Seal aga selgus, et neil on küll kõik autod juba välja renditud ja mingu me lennujaama, sest seal on 8 erinevat rendifirmat ja sealt saame ilusti kõige odavama välja valida. Okei. Läksime siis lennujaama...Agnes asus usinasti rendifirmade letikesi läbi küsitlema. Esimesed küsisid 100£ ühe päeva autorendi eest, järgmised küsisid 200£, ülejärgmistel olid autod otsas ja sellest omakorda järgmine küsis 162£. Selliselt hakkas see 100£ ka juba enamvähem okei tunduma ja kuna aeg muudkui tiksus edasi, mõtlesime, et võtame siis selle. Otsus langetatud, marssis Agnes tagasi leti juurde, et teatada, et me siis võtame selle! Kaks minutit hiljem marssis ta tagasi minu juurde ja ütles, et ikka ei võta kah. Selgus, et nad olid nõus seda autot rentima ainult nendele, kes on vähemalt 30-aastased. Sellest on mul aga paraku pool aastat veel puudu, nii et kähku tuli alternatiiv välja mõelda. Sest et ilm oli nõnda-nõnda päikseline ja seda ometi ei taha raisku lasta.

Alternatiiviks said mäekesed siin lähedal, millest olen paar korda juba pilte postitanud. Selgus, et lennujaamast saab enamvähem kohale sinna lausa ühe bussiga - nagu arvata võite, oli loomulikult tegemist avasta-Edinburghi bussiga, mis millegipärast sõitis läbi kõikide tee peale jäävate kaubanduskeskuste parklad. Bussis olles teatas Agnes teatraalselt, et tema igatahes kavatseb autorendi-feili tähistamiseks matka jaoks mõeldud võileivad ära süüa. Mina tegin selle peale muidugi sama.

Pärast bussilt mahaminekut otsustasin mõnes kohas väikse shortcuti teha, mille jooksul Agnes malbelt porises ja juba me jõudsimegi veidi valesse kohta välja, kust pidi ringi sisse kõndima, aga ei ole hullu! Miks Agnes malbelt porises: nimelt oli tal kaasas paks linnamantel (sest et no...mantli saab ju autosse jätta...), millega oli sutsu ebamugav kuskilt võssist shortcutte teha. Suht nunnu kadrisant nägi ta välja oma dresside, tossude ja mantlikesega. Ise ta muidugi parajalt kirus seda olukorda, sest nõnda palav oli olla, et mantlit ometi vaja ei ole.



Kadrisant:


Juba tunnike hiljem selgus, et mantel oli siiski best valik ever. Täiesti ilma ühegi ettehoiatusega, absoluutselt tühja koha pealt hakkas järsku pihta lumetorm!!! Sutsu hämming oli muidugi, aga mis seal siis ikka - marssisime julgelt aga edasi, sest õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma ja päikseloojanguni ei olnud enam väga palju jäänud. Ja kuna me olime nii hilja alustanud, siis oli teada, et lähedalasuvasse bussipeatusesse ei pruugi enam väga busse tulla. Pluss tuli meile meelde, et sularahaga on veidi selline seis, et seda just ülemäära palju kaasas ei olnud.



Matkaraja lõpus lugesime oma sendid ja mündid kokku ja leidsime, et minul on 2,05£ ja Agnesel on 0,1£. Olgu öeldud, et üks bussipilet maksab 1,7£. No mis seal ikka - ju mõni pangaautomaat ikka tee peale jääb. Läbi paduvihma (jep, vahepeal hakkas see hoopis pihta) 2 km kaugusel oleva bussijaama poole jalutades tšekkisin guugelmäpsist, kus sealkandis siis lähim pangaautomaat asub. Selgus, et ei asu. Hoopis kõrvalkülasse näitas ühte ja see oli 2,3 km kaugusel sealt, kuhu me juba jõudnud olime. No mis seal siis ikka - vaikselt hakkas küll pimedaks minema, aga no...see pool tundi veel ja siis saamegi koju hakata sõitma. Ja no...see järgmine oli nüüd küll selline feil, mida mitte kuidagi ei oskanud oodata: see pangaautomaat asus reaalselt militaarbaasi alal! Me isegi nägime seda, ainult 50m kaugusel meist. Agnes läks isegi automaatidega poiste käest uurima, kas äkki saaksime raha välja võtta, aga nad väga ei soovinud meid sinna lubada ja ütlesid, et järgmine pangaautomaat asub kõigest 500 meetri kaugusel.

No mis seal siis ikka. Väike pilk guugelmäpsile ja selgus, et tegelikkuses on see nende mainitud pangaautomaat 1,2km kaugusel. Nõksa oli juba väsimus peal, kõht tühi ja jahedaks hakkas ka vaikselt minema. Rääkimata sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Suur oli meie rõõm, kui seal reaalselt oli võimalik raha välja võtta ja lausa 14 minuti pärast tuli sobiv buss. Seda kõike selleks, et bussis teada saada, et maksta saab vaid müntides!!! Oehhhh. Isegi bussijuhil hakkas meist vist kahju, igatahes maksis ta puuduoleva osa meie eest ise ja saime lõpuks ometi teele asuda tagasi koju. Nii et bussijuhitädi, kes iganes sa oled ja kus iganes sa oled, ma loodan, et sul läheb kõik niiii hästi ja suur-suur aitäh sulle! Nõnda me igatahes väsinud ja näljasena oma maagiliselt seikluselt minu poole koju tagasi jõudsime. Soe dušš, soe tee ja soe toit olid ikka mucho mõnusad.

Tegelikult tegime Agnesega muud ka. Näiteks käisime kuulamas kohalikku stand-up comedy't, kus ma sain aru, miks inimesed räägivad, et šoti aktsendist on hirmuskeeruline aru saada. 4 esinejat viiest olid päris Glasgow'st ja no see aktsent...ma tõesti üritasin, aga ühe mehe jutust ma ei saanud suurt enamust aru :D. Ja loomulikult käisime Agnesega ka trennis, mis lõppes nõnda suurepäraselt (kellele sõna "s*tt" ei meeldi, siis plz ära vaata):

Ja loomulikult sain endale ka uued tätokad. Ärge nähke guugeldamisega vaeva. Üks nendest tähendab "väga suur naine" ja teine "riis":



Lõpetukeks ühed rõõmsad sellid, kelle tabasin koosolekut pidamast (kes aru ei saa, siis need on tolmuimejad, kellel on parajasti torud küljest võetud - mu meelest on äraütlemata nunnu, et neil nimed on):

Well, that's a nice wee hike

Ma nüüd vahepeal kolisin! Kui keegi mäletab, kuidas ma millalgi Hollandis kolisin ühest kodust teise minikäruga jalgrattaga, siis nüüd sai täitsa ilusti jalgsi kogu kraami kolitud. Sõbranna ja ta noormees tulid appi ja nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui tatsata ainult oma väikse armsa seljakotikesega. Eriti leboxxx. Siinkohal kasutan võimalust: aitäh-aitäh minu toredatele abilistele!

Uus kodu on ilmselt võrdlemisi vana maja (nagu ka eelmine) ja siin on vanades majades superretrod pesukuivatussüsteemid. Vähemalt mina polnud enne Šotimaaletulekut kunagi varem midagi sellist näinud. Umbes et lased laest alla mingi naljaka pesuresti, siis laed sinna uhkelt oma pesukollektsiooni peale ja tõmbad lae alla tagasi. Ja see kõik on loomulikult köögis, et kõik külalised saaksid mu suurepärast puhta aluspesu ja sokikeste näitust imetleda. Peaks mingi päev proovima pesu kuivamise ajal koogikest küpsetada, et toidulõhnad ilusti riideid värskendaksid - siis saaksin terve järgmise nädala ringi käia nagu väike kakukene :)



Asjad ilusti ära kolitud (tegelt kui ma päris aus olen, siis pole riideid veel lahti pakkinud), oligi aeg minna loomulikult uuele matkale! Päike paistis, ilm ilus, suurepärased ilusad matkarajad, kus lausa lust tatsata! Või siis ka mitte. Nõksake feil oli ja üks hetk oli raja asemel mingi suur lai risune mudamülgas. Umbes selline rada:

Samal ajal Šotimaa näitas, mida kõike ta ilmaga teha oskab: meie 2,5h kestnud jalutuskäigu kestel nägin tormituuli, vertikaalselt sadavat vihma, kiirelt-kiirelt minust otse mööda kihutavaid pilvi, imelist päikesepaistet, vikerkaart, lambaid jnejne.

Nagu reaalselt. Mäe taga oli kaunis päiksekene ja mäe üleval oli täielik siilike udus tunne. Pilved tuhisesid kohe siinsamas mööda ja riided laperdasid tuules. Tegin paar pilti ka (ei, ei ole pildi ülemine osa lihtsalt vussi läinud - pilv hakkaski sellise koha pealt pihta):





Kuna mul uues kohas kohe maja kõrval mõnusat sileda maaga pargikest ei ole, tuli jooksutrennikene ette võtta selles suuremas pargis, kus sutsu mägine on. Minu jaoks muidugi rohkem, kui sutsu, sest ma ausalt pole harjunud sellega, et reaalselt terve kilomeetri järjest saab lihtsalt tõusu joosta. Keha oli ka juba sellises wtf-sa-nüüd-ometi-üritad seisus ja rahuliku tempoga oli pulss pmst sama nagu üritaks oma 2km rekordit joosta. Google väidab, et selle kilomeetrikese peale oli ca 70m tõusu. Ma ei tea, what you, aga mina tavaliselt ei ole harjunud Munamäe kõrguseid tõuse niisama keset tavalist jooksutrennikest võtma (ma tean, ma tean, teile päris sportlastele on see nagu lumme k**ta). Vähemalt ringi lõpus tulid luigefämilid kõiges oma ilus tervitama:



Ja siia lõppu muidugi väike fun-fact nurgakene. Kes ei tea, siis piima saab siin poest osta kahes erinevas suurepärases koguses - valida on täpselt selliste numbrite vahel nagu 1,136 liitrit või 2,272 liitrit. Vinge! Teine fun-fact puudutab keelelisi eripärasid. Nimelt ma enne ei mõelnud kuidagi selle peale, et Šotimaal võiks olla oma sõnad. Mitte et neid nüüd hirmus palju oleks, aga tuleb aeg-ajalt ette. Näiteks minu uus lemmik (ja tundub, et ka siin paljude lemmik, hirmuspalju kasutavad) on selline nunnu sõna nagu "wee" ja tähendab see lihtsalt "väike" või "natuke".

Such ronimine, much ronimine - toas ja õues!

Edinburghis elab juba mõnda aega üks ammune Eesti sõbrants Triin ja temaga meil olid suurejoonelised plaanid, et üks nädalavahetus läheme lähedale künkakeste otsa matkama. Paar nädalat tagasi sai see sujuvalt edasi lükatud praegusele nädalavahetusele, noh et sobivam ja nii. Reedel igatahes lubas, et laupäeval on selline vihm, et hea kui terve taevas alla ei kuku nii et sujuvalt otsustasime künkakeste otsas patseerimise kuskile tulevikku lükata ja alternatiivina väiksesse armsasse siseronimishalli turnima minna. Olgu öeldud, et tegelikult oli lõpuks tegemist suhteliselt tagasihoidliku vihmaga, aga mis seal ikka. Küll aga piisas sellest täiesti, et anda mulle suurepärane võimalus guugelmäpsi tšekkides hea plartsuga kõige suuremasse lompi sisse tatsata ja mõnusad puhtad sokid täiesti läbi leotada. Niimoodi kohe esimese 10  minutiga, mis ma kodust välja olin saanud.

Ronimishallikesse sisse astudes sain ma loomulikult kohe aru, et vat sellist asja pole mina igatahes veel enne näinud! Mis vastas muidugi ka tõele - tegemist on juhtumisi Euroopa suurima sellise ronimishalliga. Megapompöösne ikka! Ei teadnud kohe, kuhu suunda ronima joosta (mitte, et ma oskaks üldse). Kõige ägedam tundus loomulikult lasteala, sest seal olid ülitoredad ja lõbusad ronimismängud, aga selgus, et ma ei kvalifitseerunud sinna alasse. Marukahju! Välja nägi see ronimiskohake muidu umbes selline (loomulikult ei mahtunud kõik siia pildile ära):



Muide. See paremalt teine sein, kus on ainult kaks rada ja needki täpselt samasugused - vat see on võistlusrada kiiretele ja tublidele. Fääntsumad tegelased kihutavad sealt üles kiiremini, kui kuue sekundiga. Reaalselt. Ma jõuan selle ajaga umbes vaadata, kuhu rada üldse viib ja need vennad on juba pmst üles jooksnud mööda seina. Et aga mitte ainult vaatamisega piirduda, siis läksime vähe lebomate radade juurde ja rahulikult tudisedes jõudsin minagi üles välja (jaa-jaa, pildil olen ma alles poole peal, aga auuuusõnaaaa ma suutsin raja lõpuni teha):



Järgmine hommik oli siuke seis, et malbelt valus oli olla - erinevad lihased andsid endast märku ja muidugi peopesad olid hämmingus, et mis see nüüd siis ometigi oli. See selleks - Šotimaa suutis meid igatahes ilmaga üllatada. Lubatud vihma ja tuule asemel oli täiesti suurepärane vaikne ilm ja kuskilt suunast hakkas isegi sinist taevast paistma. Määramatusse lükatud matkapäev jõudis kätte oodatust kiiremini! Vuhhdi-vuhhdi fääntsud matkariided selga (nali-nali, mul polnud midagi kaasas - kust ma teadsin, et üldse kuskile minek on) ja lebolt mägede poole teele. Tegelikkuses muidugi olid igal pool tee-ehitused pluss parkla ülesleidmine läks natuke künklikult, aga juba tunnikese pärast olime igatahes lammaste vahel ringi jalutamas (tavapäraselt jõuab ca 20 minutiga kohale). Reaalselt - linnaliinibussiga pooletunnise sõiduga jõuab Edinburghi kesklinnast välja sellisesse kohta:







Nunnut nädala algust kõigile!

Max lvl fotogeeniline

Ühe õige nohikuna otsustasin mina ükspäev, et nüüd on vaja minna ja teha see raamatukogukaart ära. Liiatigi veel, et hoiatati, et kui ma nüüd kiiremas korras sellega ei tegele, siis hävitatakse mu kaart üldse ära. Sama selgelt oli kirjas ka selline tore reegel, et kaardile järgi minnes peavad igatahes paberil passipildiformaadis kaunid fotokesed endast kaasas olema. Kui ma selle peale natuke kulmu kortsutasin, ütles tädi, et "Ma tean...megaveider, et lihtsalt digitaalselt ei lubata saata, aga mis sa teed, reeglid on sellised..."

No kui sellised, siis sellised - googlemaps lahti ja küll siin lähedal kuskil ikka fotosid tehakse. Leidsingi teiselpool seda vinget pargikest mingi fotostuudio, mida guuglis kõik täiega kiitsid. Et no, ikka nii ilusad pildid tulevad nii kiirelt, et vähe ei ole! Loomulikult asusin lõunapausil sinnapoole teele, endal ilusti juuksed pestud, kamm kotis ja puhas t-särk seljas ja täiega valmis, et no teeme nüüd need ilusad pildid ära! Jõudsin kohale ja kõik igati timm-timm, sain veel peegli ees soengukest sättida ja puha. Siuke korralik fotostuudio! Onu sättis mu ilusti istuma, timmis valguse paika "tõsta lõug natuke ülespoole", naerata, tee-nii-tee-naa ja tõesti oli väga tasemel värk! Sutsu kallis küll, aga ma ei leidnud paremat ja sobivamat kohta ka selliselt otsides. 10 naela makstud ja asusin raamatukogu poole teele läbi tuule ja tormi. Juuksed lendlesid vasakule ja paremale, aga mul oli suva - imetlesin oma ilusaid pilte ja mõtlesin, et näe, ei kiidetudki ilma asjata seda onu, nii kenasti naeratuse peale saanud ja puha!

Loomulikult oli minu kaardiga mingi segadus, nii et enne õige inimeseni jõudmist jooksutati veel korralikult mööda treppe üles-alla. Väike higistamine muutis mu välimust küll veel vähemesinduslikumaks, aga suva, mul tuleb ilusa pildiga kaart! Ma hakkan iga päev selle kaardiga raamatukogus käima! Järjekorrad olid muidugi maagilised, ma olin täpselt nii tark, et valisin kaardi tegemiseks selle päeva, kus kõik rebased olid esimest korda raamatukoguga tutvuma tulnud. Kui lõpuks jõudis järg minu kätte, ütles leti taga olev onu "nii, vaata nüüd korra siia kaamerasse ja teeme sinust kiirelt pildi!". Minu hämmingus näo peale ja minu käes pildikesi nähes selgitas ta kiirelt ühe lausega, et kui kohapeal pilt teha, saab kaardi kohe kätte, muidu on mingi keerulisem protsess "ja vaata nüüd siia kaamerasse: kolm-kaks-üks!". Ja no...teate vast küll, milline tunne on naeratada, kui nüüd kohe tehakse see üks pilt, mis kuhugi kaardile läheb. Ma kohe tundsin sellel pildi tegemise sekundil, et vat nüüd oli küll mingi megakõver naeratus (pluss muidugi see maagiline tuulesoeng + dressikas oli seljas jne). Pärast kaarti nähes selgus, et tunne ei olnud kohe üldse vale. Terve tee tööle itsitasin omaette, et kuidas nüüd siis selline pilt kohe...

Teisest teemast: kui ma siiatulles raha kaasa vahetasin, siis ma kodus juba imestasin, et hirmusveider raha on. Selline, et kokku ei saa ka voltida normaalselt. Selgus, et see on plastikraha...vähe sellest - kohapeal selgus, et Šotimaal on veel oma kümnenaelased, mida Inglismaal ei oldagi vist kohustatud vastu võtma. Marukeeruline! Ja üleüldsegi, lendluudpallitrenni pole ma ka kahjuks sattunud veel pealt nägema. Täna korra isegi breinfartisin sellega: kõndisin pargis ringi ja mõtlesin, et kas ma üldse tunneks mööda jalutades selle trenni ära. Halloooo, Nele, nad reaalselt jookseksid ringi, luuad jalge vahel - ei tea jah, kas on ikka aru saada...

Ja kui juba kõndimisest juttu, siis - te ei tunne mind äragi, kui ma koju tagasi tulen! Ma suudan äkki terve kilo lausa enne seda maha võtta (kui ma kakukestesöömisega piiri pean):

Räägi lihtsalt!

Üks õhtu otsustasid kohalikud sõbrakesed, et nemad siis tutvustavad mulle kultuuri ja otsustasid mu viia kokteilibaari. Tee peal veel niimoodi kavalalt ütlesid, et see on speakeasy. Ma väga tähelepanu sellele ei pööranud, mõtlesin, et ju lihtsalt ütles midagi...üks hetk ikkagi mainis jälle, et see, kuhu me läheme, on speakeasy. Ma mõtlesin, et no...riläks, mis seal ikka...räägi-lihtsalt, või midaiganes see spiikiisi ka tähendab, onju. Ma võin ju lihtsalt rääkida küll, ma ei pea tantsima või midagi. Täiesti okei. Kes nüüd siin on sama harimatud, kui mina, siis need on need baarid, mis on salaja! Ajalootund: tegelikkuses vist nimetati niimoodi neid baare, mis alkoholikeelu ajal ammu-ammu salaja eksisteerisid ja nendesse said ainult siis, kui teadsid, kus need asuvad ja/või teadsid salasõna. Täitsa ise guugeldasin! Siin muidugi tähistab see lihtsalt neid baare, mida oskad leida ainult siis, kui sa tõesti nendest tead. See konkreetne oli näiteks sellise sissepääsuga kuskilt kõrvaltänavast:



Ei mingeid silte ega midagi. Kusjuures - olgugi, et see on nii salaja, tasub seal enne laud kinni panna. Nagu igas teises söögikohas/baaris/igas-kohas, nagu ma olen õppinud, et siin elu käib. Minu jaoks oli täiesti uus kontseptsioon, et baari või pubisse minnes peaks enne kindlasti laua kinni panema, sest muidu lihtsalt ei pruugita lubada sinna (sest no...kesse siis ometigi baaris püsti seisab...). Igatahes rääkida-lihtsalt sai seal küll, sest taustamuusika oli mahe, ilus ja mitte selline, et peab kas karjuma või viipekeelt vehkida vuhkima. Igati timm-timm! Lisaks selgus ühes teises baaris oma aega oodates (meil polnud otseloomulikult laud broneeritud ja kuna muidugi kultuurielamust oli hädasti vaja, siis panime ennast aga järjekorda ja ootasime kolmveerand tundi kuskil mujal), et kui lauakaaslastest kopa ette viskab, on alati võimalik Angela appi kutsuda (kes aru ei saa, siis see pilt pole mingi suur poster, vaid õllealuse alumine pool):




See, et nädalavahetus ilma looduseta ei saa siinkohas mööduda, on ka juba väga selgeks saanud. Seekord avastasin, et 2,5km kaugusel on selline imeline pärl:





Ilmselgelt olin vaimustuses! Õige kohalikuna võttis sõbrants Triin teed (piimaga muidugi) ka kaasa, sinna kõrvale veel Kalevi šokolaad ja no...mis sa ikka veel tahad!

PS. teksad läksid ka jälle katki. Ilge jama. Vähemalt selgus uute eest makstes, et tudengitele on siin igatahes 20% soodustust - ülibueno!

Midagi muud ka peale spordi teed?

See siin hakkab kuidagi spordiblogiks ära kiskuma, aga ausalt-ausalt mul on muud elu ka peale teaduse ja spordi! Ausalt!

No igatahes siis nädalavahetusel me läksime orienteeruma, onju...mind tegelt üllatab positiivselt kohaliku tudengite orienteerumisklubi aktiivsus. Keegi orienteerujatest endale kohta valib, kus aastake olla, siis see siin on kindlasti trenni mõttes hea valik! Nädalavahetusetripp oli ka suurepäraselt orgunnitud - ise ei pidanud põhimõtteliselt mitte midagi tegema. Nagu oleks jälle väike ja läheks klassiekskursioonile. Ainult et selle vahega, et võikusid ei pidanud isegi kaasa pakkima. 

Aga võistlus ise. Põhimõtteliselt näitasin kõigile, mis tasemega ma ikkagi täpselt olen! Punktid tulid lausa iseenesest kätte ja veel finišisirgel jätkus sammus teravust! Täpselt nii ma selle peaaegu viimase koha saingi...igati edukas värk :D! Selgus, et on siiski veel niimõndagi õppida pluss 50 meetrit tõusu ühe punktiga on minu jaoks endiselt sutsu palju:

Ilm oli ka võistluspäeva hommikul Šotimaale kohaselt suurepärane: 5 kraadi ja malbe vihmakene. Mis sa ikka veel soovida oskad!

Järgmine asi, mida ma proovida või vähemalt näha tahan, on miski, millest ma olen viimase nädala jooksul niiiii mitu korda kuulnud. Nimelt selgus, et siin samas pargis (ma ütlesin, et seal toimub kõike) on iganädalased lendluudpalli treeningud. Nagu reaalselt - lendluudpall! See, mida nad seal Harry Potteris mängisid. Sellest, et luuaga lendamine just ülemäära lihtne ei ole, nad ennast väga häirida ei lase: lihtsalt jooksevadki ringi niimoodi, et luud on jalgevahel. Teadjamad rääkisid, et eriti profid on need, kes suudavad niimoodi joosta, et luuda kätega kinni ei hoia, vaid balansseerivad jalalihastega selle teema ilusti ära! Ja kusjuures pidavat veel marukeeruline mäng olema ja räägitakse, et asjaosalised ise võtavad seda marutõsiselt. Ma pean kuskilt välja uurima, mis aegadel see on - vat seda värki ma tahan küll näha! (ja erinevad legendid räägivad, et kitu, see kuldne tiibadega pall, on selles mängus mingi kuldsesse riietatud tüüp, kes eest ära jookseb; alternatiivina on see mingi tüüp, kellel ripub suka sisse pandud pall sabana taga ja endiselt tüüp üritab eest ära joosta).

Niiii palju sporti!

Eile oli siis see pastakolmapäev, eksole. Kuna mulle tundus, et enne pastat on siiski viisakas natukene ikka liigutada ka ennast, mõtlesin, et võiks näiteks väikse jooksuringi teha sinna ette. Šotimaa ilm mõtles ilmselt samal ajal "Oota-oota, ma veel näitan sulle, mida ma oskan!". Reaalselt üheaegselt ja korraga olid vihmasajud-vikerkaared-päiksepaisted-tormituuled. Ja nagu mitte naljaga "tormituuled". Ikka selline, et töölt koju kõndides ja hiljem pargis jooksuringikesel oli selline asi täiesti tavaline vaatepilt:



Nüüd tuli siis see pasta-aeg, onju. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab: GoogleMaps'i aadress sisse ja anna aga minna. Marssisin siis sujuva kümneminutilise hilinemisega kohale ja vaatasin, et kuidagi veider, et sellises majas tudengid pastaõhtut teevad, aga kes olen mina, et arvustada, kui uhkes majas keegi elama peaks, eksole (no ikka maruedev maja nägi välja). Lasin siis uksekella ja no...see segaduses neiu, kes ukse peale vastu tuli, vabandas ja teatas, et tema mulle küll praegu pastat tegema ei hakka. Selgus, et kui kirja oli pandud majanumbriks 147/1, siis tegelikult oleks pidanud sisse kirjutama 147...mis oli hea 800 meetrit kaugemal. Tee peal juba uurisin välja, et õigel majal peab vajutama uksekella nuppu, mille peal on kirjas "1f1". Kohalejõudes vaatas vastu loomulikult midagi sellist:


No super! Aga ei hullu, jätkus lõpuks pastat isegi mulle ja peab ütlema, et äraütlemata edev elutuba oli: seinad ilusti maast laeni orienteerumiskaarte täis kleebitud ja puha.

Täna proovisin aga hoopistükkis ühte teist spordiala. Kui ma teismeline olin ja Gossip Girl raamatuid lugesin, siis rikkad ja ilusad mängisid seal lacrosse'i. Nii et otseloomulikult, kui kontoris üks tüdruk pakkus, et kes tahaks lacrosse-trenni tulla proovima, olin ma kohe esimesena käpp püsti ja "minaaaa!". Ma tahtsin ka ometigi näha ja proovida, milline see rikaste ja ilusate spordiala on. Nii ma sinna trenni täna ilma mingite eelteadmisteta läksin - tee peal nägin vähemalt, milline see kaigas välja näeb, millega palli püüda ja visata tuleb. Fast-forward trenni keskele: mingi hull äkšenhetk, ilmselgelt tegin midagi valesti; mõnesekundisel pausil jooksis üks tšikk mu juurde ja tugeva briti aktsendiga ülikiirelt rääkides (samal ajal hambakaitsmed suus muidugi) hakkas selgitama mulle taktikat ja kuidas ma teinekord ikka täpselt tegema peaks. Palju pikemaks vastuseks, kui "Mhmh! Okei!" aega ei olnud, nii et sain rõõmsalt edasi improviseerida. Natuke pärast seda tuli minu tähelend! Haaa! Pime kana leidis tera: suutsin ühe korra õigel hetkel palli kuidagi normaalselt kätte saada ja oiiiii, kui uhke tunne oli, kui pärast keegi tegija möödaminnes seljale patsutas ja kiitis. Maruvinge ikka see rikaste ja ilusate spordiala!

Nohikuelu jätkub!

Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!




Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.

Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.

Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:



Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!



Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!

Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!

Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:



Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.

Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):


Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...