"25 kilti pead vastu vä?"

Üks päev, kui ma Taalil külas olin ja otseloomulikult toidu valmimist ootasin, helistas mulle vennakene ja küsis, kas ma ei tahaks temaga öörogainile minna. Väitis, et sörgime veits ja kõnnime ja nii. Et noh, peab vastu küll ja värki. Ma veel seletasin, et ma pole trenni teinud ja olen üldüldse aeglane, aga ta väitis, et see pole probleem. Sest noh...me ju kõnnime ja sörgime.

Kes veel ei tea, siis rogain on selline orienteerumine, kus terve kaart on punkte täis ja mingi aja jooksul võtad nii palju punkte, kui jaksad. Seekord oli siis tegemist öise versiooniga ja ajalimiidiks oli 4h. Ma veel naiivselt mõtlesin, et palju seal siis ikka sörkima peab...rahulikult saab võtta.

Laupäeval jõudis see tore päevakene kätte. Nii et sõin rahulikult oma pelmeenid ära ja asusin teele Kuusalu poole, kus võistlus toimus. Olin juba tervelt paar minutit kohal olnud, kui tuli aeg strateegia paika panna. Kui vend küsis mult "Palju sa joosta jõuad? 25 kilti pead vastu vä?", tekkis mul veits pänik. "Eee...noh...eks ma vast pean...aga see on ka täielik maksimum!". Ise juba mõtlesin, et pekki küll, läheb vist raskeks. Rajal selgus boonus: see 25 km oli linnulennult mõeldud, mis reaalsuses tähendab seda, et tuleb joosta kaunid 30 km. Ma muidugi keeldusin seda värki uskumast ja kui ma pärast 21km jooksmist küsimuse "Kui palju veel jäänud on??" peale sain vastuseks "Noh, umbes kümps vast...", ei uskunud ma endiselt. Sest noh, ei tahtnud uskuda. Kuidagi nagu raske oli juba olla. Ja üleüldse oli mu maksimum vaikselt kätte juba jõudmas. Nii ma vaikselt venisin edasi. Kummipaela otsas. Jah, et ma nüüd ei jätaks muljet, et ma niisama suvalt lähengi ja lippan 30 km nii, et silm ka ei pilgu ja särav naeratus ei kao, siis tegelikkus on see, et vend vedas mind kummipaelaga järel. See oli selline kerge lisapower ja tugev motivatsioon. Olgem ausad, ma oleks ammu juba jonnakalt teeserva seisma jäänud, aga kui keegi lisaks "läheb-läheb!!" hõikumisele sind kummipaelakesega sikutab, siis lihtsalt peab järjest järgmise sammu tegema. Ja järgmise ja järgmise ja järgmise.

Hoolimata kummipaelast ja ilusast öisest loodusest tundsin ma kuskil pärast 25 km rajal olemist, et no tõesti on kohe päris valus juba lihastel ja kuidagi nagu mingi väsimus oleks ka. Viimased 5 km oli ikka üsna tahtejõu pealt. Seda oli näha ka sellest, kui ma pärast finišit ei saanud endale ise sokke enam jalga. Muud riided sain nagu vahetatud ja siis mõtlesin, et paneks pulli pärast kuivad sokid ka. Pärast paari korda üritamist ja krampidega ruigamist selgus, et ega ikka ei pane kah. Vend sai korralikult itsitada, kui mulle sokke ja tosse pidi jalga toppima :D.

Mis te arvate, kuidas järgmine päev oli? Minul, kes ma terve maa seal paela otsas luuserdasin, oli umbestäpselt selline seis, et peaaegu isegi et suutsin WC'sse kõndida. Nagu ma õhtul teada sain, siis vennal oli selline seis, et viskas väikse 2h jooksutrennikese. Sest noh...mis see 30 km siis ikka ära ei ole - "reied nagu natuke annaks tunda". No eksole. Hea, et ise täna veel tööl trepist alla külg ees ja ühe astme haaval liikusin.

Küll see orienteerumine on ikka vahva!

Tartu on ikka muhe :)

Eile läksime tšikkidega Tartus välja jalutama ja noh, oli selline rahulik õhtu. Kõigepealt mingid tüübid kõndisid meie juurde, et demonstreerida, kui võimsad kõhulihased ja biitsepsid neil on. Täpsemalt käis see nii, et ma olin oma frankfurteri ja mineraalvee juba kätte saanud ja Liinal oli vist ka kakao juba olemas, nii et läksime välja teisi ootama. Ilmselgelt jalutas meie juurde üks eriti liibuvas särgis noormees ja hakkas juttu rääkima. Innukalt valetasin ennast kohe 7 aastat nooremaks - haa! Esimese asjana lõi tüüp kohe letti, et tal on täiega tegijad kõhulihased, aga ta päris seal bensukas ei hakka pluusi seljast võtma, nii et ta näitab siis hoopiski telefonist. Ilma, et me oleks jõudnud kuidagi reageeridagi, oli tüüp juba näitamas meile tervet galeriid piltidest, mis ta on ise teinud oma lihastest. No vat! Olgu öeldud, et ta siiski ei saanud jätta päris perfoormannsi tegemata ja demonstreeris laivis ka ära. Otseloomulikult ilma, et me isegi provotseerinud oleks. Aga noh, ega ma ei kurda ka - huumorit peabki saama! Hetk hiljem läks seal juba enamvähem võistluseks ära, millisel kutil nende seltskonnast see kõige suurem biitseps siis on (ta kutsus ikka sõbrad ka kõik kohale, et me ikka oleks kursis, mis masti meestega tegu on).

Mulle meeldis see ka, mis põhjusel tüüp meid Atlantisse tahtis kaasa kutsuda. "Et noh...siis ma nagu võtan, noh, näiteks sinult ümbert kinni ja siis kõik tšikid vaatavad onju, et me oleme paar. Ja siis nad on kõik kadedad sinu peale ja kadedad minu peale ja üldse kadedad ja tahavad mind. Ja siis ma mingi hetk lähen ja ütlen, et me sinuga läksime lahku ja ma nüüd olen vaba". No pole paha, poisil isegi siuksed plaanid välja mõeldud! Olgu siinkohal öeldud, et klubidesse me siiski see õhtu ei läinud, vaid hoopiski linna peale jalutama ja uudistama, mis Tartul meile täna üllatuseks on pakkuda. Üks hetk tundus, et ei olegi ühtegi üllatust pakkuda ja hakkasime vaikselt kodu poole sõitma. Kõva 400 meetrit sõidetud ja nägime aknast, et kaks noormeest kitarriga kõnnivad keset teed tõtakal sammul. Ideaalne! Kiirelt kerisin akna alla ja hüüdsin "Noormehed, mis te meile mängite?", mille peale nad vastasid kavalalt "No, mida te soovite?". Ja no mis te arvate, mida me soovisime? Enne, kui keegi teine midagi üldse öelda jõudis, kilkas Helen rooli tagant "Tiigrikutsut!". Tüübid muhelesid, häälestasid kitarri hetkekese ja hakkasid laulma. Ja olgem ausad, päris hästi laulsid! Ja veidi nagu tuttava näoga olid ka, aga päris täpselt ei teadnud, kes täpsemalt. Igatahes, nagu ma alati öelnud olen, siis mulle meeletult meeldib, kui keegi laivis siinsamas minu ees mängib pilli ja laulab, nii et ma nautisin meie ühelaululist kontserti täiega! Õhtul kodus natuke mõtlesin ja siis mõtlesin veidike veel ja välja mõtlesin - meile pisikest muhedat spontaanset autokontserti teinud noormeeste näol oli tegemist Ska Faktori lauljaga ja tema bändikaaslasega. Vot sulle siis. Parim "Tiigrikutsu" igatahes, mis ma siiani kuulnud olen!