Tuledest ja viledest

Ma lasin vahepeal endal arvuti korda teha. Väga edev värk oli - uus aku ja puha ja töötas juba nagu kulda. Kuni kõva kaks päeva läks mööda ja ekraan otsustas minna üleni valgeks ja selliseks ka jääda. Mis seal ikka - vähemalt sai nüüd läpakat väga edeva taskulambina kasutada. Säras nii et vähe pole! Kuna aga taskulambiga koode valmis ei programmeeri, oli mul vaja vähe nunnumat lahendust, aga särast ja tulekestest ei tahaks ka ju ometigi loobuda, eksole. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Joosep andis mulle natukeseks asendusarvutiks sellise kosmoselaeva, et vähe pole. Üliedev: tuled säravad kõikides vikerkaarevärvides (ja neid tulesid on PALJU - loomulikult ka klaviatuuri all särab edev värvimuusika), arvuti ise on muidugi üüratult suur ja kaalub miljon kilo ja edeva geimeritearvutina on võimsust rohkem kui rubla eest - ütleme nii, et imestavaid pilke olen koolis püüdnud sellega küllaga ("Wow, Nele, sick-ass laptop you have!" on üks paljudest veetlevatest komplimentidest...). Niipalju siis sellest - põhiteema oli muidugi, et kõigil läksid silmad särama, kui nad mõtlesid, kui kiirelt saab simulatsioone selle asja peal jooksutada.

Et aga ei jääks muljet, et ma nüüd käin ainult raamatukogust raamatukogusse selle arvutiga edvistamas, siis ma tegelt teen muud ka: eile käisin näiteks jooksmas. Ja, no, nagu pärast jooksmist ikka, käisin loomulikult pesemas ka, et kõik ei peaks minust laia kaarega mööda kõndima või midagi. Tulin mina siis rõõmsalt dušši alt, viskasin malbelt-uhkelt rätiku voodi peale ja asusin riideid valima. ÕNNEKS, õnneks sain ma piisavalt vara aru, mis imelik müra see väljas akna taga on: mingid vennad sõitsid tõstukiga selle kasti sees maja kõrval üles-üles ja olid kohekohe möödumas meie korteri aknatest. Kuna ma elan viieteistkümnendal korrusel, siis see, et keegi aknast sisse näeb, ei ole just igapäevane asi, mida arvesse võtta :D. Õnneks jõudsin piisavalt varakult uuesti rätiku ümber võtta, et mitte ehitusmehi šokeerida :).

Lõpetuseks natuke nohikuhuumorit kah. Koolis kostüümipeol oli üks tüüp sellise pluusiga. Kui ma olin veitsa hämmingus ja küsisin "Misasi sa veel oled!??", vastas ta enesekindlalt "t-distribution!". Siuke tüüp...

Putukaburgerid ja sünnipäevaõnnitlused - ehk Holland ei väsi mind üllatamast

Meil kodus on osadel vegan-challenge, mis tähendab, et nad söövad terve oktoobrikuu ainult vegan-toite. Kui nii, siis nii. Igatahes on seetõttu teema rohkem aktuaalne ja kui me üks õhtu rõõmsalt köögis einestasime, siis küsisin ühelt korterikaaslaselt, kas ta on taimetoitlane (mitte vegan, jaa, ma tean, mis neil vahet on!!).

Nagu selles ei oleks mitte midagi tavapäratut, vastas ta samal ajal pastavalmistamiselt pilku tõstmata möödaminnes:
"Ei, ma päris taimetoiduline ei ole...ma söön kala ja putukaid ka"

"Wtf? Putukaid??"
"Jah, ja vahel kala ka..."

"Oot...ikkagi...PUTUKAID??"

Ja mitte keegi köögis ei saanud mu hämmastusest aru. Sest neile tundus ülinormaalne, et inimesed söövad putukaburgereid. Ma olin alguses veendunud, et nad teevad niisama nalja, aga selgus, et jep, poes müüaksegi pudrukstambitud ussikestest tehtud burkse. Ja nad veel ütlesid salakavalalt, et mingi päev pakuvad mulle burksi niimoodi, et ma ise ei teagi, kas see on tavaline või putukaburger. Vahi-vahi!

Teine üllatusmoment, kus ma olin veendunud, et nad jauravad niisama, tuli paar päeva tagasi, kui ühel korterikaaslasel oli sünnipäev. Marssisin hommikul kööki ja ütlesin, et mul pole õrna aimugi, mismoodi nad siin õnne soovivad, aga ma igatahes tulen teen ühe tugeva kallistuse. Noh...see väga ei üllatunud, et tegelt oleks pidanud kolm musi tegema, nagu siin ikka kombeks, aga...milline vinge komme: kui kellelgi on sünnipäev, siis peab kõigile selle puhul õnne soovima. Reaalselt, käidki inimese juurest inimese juurde ja soovid neile õnne kellegi teise sünnipäevaks. Minu jaoks oli see nii vahva komme, et ma päev otsa soovisin teistele õnne selle noormehe sünnipäeva puhul - megavinge :D.

Rändomhõumi

Tavaline koolipäev:

Muidu on täitsa kodune tunne juba. Täna rattaga kojusõites lehvitas jälle mulle mu rändomhõumi (kutsun teda nii, sest mul pole õrna aimu ka, kes ta on - mingi rändom tüüp, kes iga päev istub naabermaja rõdul ja loeb raamatut ja joob teed. Alates üleeilsest on ta mulle lehvitama hakkanud, kui järjekordselt möödun), koduukse ees viskasid nägusad noormehed ruladega trikke ja päike säras rõõmsalt. Mida veel tahta, eksole :)!

Pilt on muidu tehtud ühes lauamängudepoes, mille keldris on kohalik escape-room. Ülevõlli vinge ruumi on nad sinna ehitanud - müstiliselt heade tehniliste lahendustega. Kui te nüüd juhuslikult peaksite Utrechti sattuma - sest seda tuleb ikka ette, eksole - siis soovitan kindlalt minna! Ma sattusin sinna suhteliselt randoomselt: koolist öeldi, et on aeg teaduskonnaüritusele minna ja selgus, et see aasta oli sellist laadi üritusega tegemist (+ muidugi fääntsu õhtusöök, jess!).

Muide, koolitöötajana sain ma endale sellise edevuselaada, nagu kohvikaart. Kujutage nüüd ette, kui palju ma saan iga päev endale kohvi sülle kukutada? Piret tegi muidugi juba challenge'i, et ma võiks üritada limiidi täis võtta (4009 kohvi päevas) ja ma olin juba täiega challenge-accepted-jou, aga loogilised arvutused jõudsid järeldusele, et nii aeglaste masinatega ei ole küll võimalik 3 kohvi minutis võtta...otsin endiselt lahendusi!