Midagi muud ka peale spordi teed?

See siin hakkab kuidagi spordiblogiks ära kiskuma, aga ausalt-ausalt mul on muud elu ka peale teaduse ja spordi! Ausalt!

No igatahes siis nädalavahetusel me läksime orienteeruma, onju...mind tegelt üllatab positiivselt kohaliku tudengite orienteerumisklubi aktiivsus. Keegi orienteerujatest endale kohta valib, kus aastake olla, siis see siin on kindlasti trenni mõttes hea valik! Nädalavahetusetripp oli ka suurepäraselt orgunnitud - ise ei pidanud põhimõtteliselt mitte midagi tegema. Nagu oleks jälle väike ja läheks klassiekskursioonile. Ainult et selle vahega, et võikusid ei pidanud isegi kaasa pakkima. 

Aga võistlus ise. Põhimõtteliselt näitasin kõigile, mis tasemega ma ikkagi täpselt olen! Punktid tulid lausa iseenesest kätte ja veel finišisirgel jätkus sammus teravust! Täpselt nii ma selle peaaegu viimase koha saingi...igati edukas värk :D! Selgus, et on siiski veel niimõndagi õppida pluss 50 meetrit tõusu ühe punktiga on minu jaoks endiselt sutsu palju:

Ilm oli ka võistluspäeva hommikul Šotimaale kohaselt suurepärane: 5 kraadi ja malbe vihmakene. Mis sa ikka veel soovida oskad!

Järgmine asi, mida ma proovida või vähemalt näha tahan, on miski, millest ma olen viimase nädala jooksul niiiii mitu korda kuulnud. Nimelt selgus, et siin samas pargis (ma ütlesin, et seal toimub kõike) on iganädalased lendluudpalli treeningud. Nagu reaalselt - lendluudpall! See, mida nad seal Harry Potteris mängisid. Sellest, et luuaga lendamine just ülemäära lihtne ei ole, nad ennast väga häirida ei lase: lihtsalt jooksevadki ringi niimoodi, et luud on jalgevahel. Teadjamad rääkisid, et eriti profid on need, kes suudavad niimoodi joosta, et luuda kätega kinni ei hoia, vaid balansseerivad jalalihastega selle teema ilusti ära! Ja kusjuures pidavat veel marukeeruline mäng olema ja räägitakse, et asjaosalised ise võtavad seda marutõsiselt. Ma pean kuskilt välja uurima, mis aegadel see on - vat seda värki ma tahan küll näha! (ja erinevad legendid räägivad, et kitu, see kuldne tiibadega pall, on selles mängus mingi kuldsesse riietatud tüüp, kes eest ära jookseb; alternatiivina on see mingi tüüp, kellel ripub suka sisse pandud pall sabana taga ja endiselt tüüp üritab eest ära joosta).

Päeva kompliment

Polnudki ammu ühtegi head komplimenti saanud, nüüd siis tuli fainalli ära selline pärl: "Sa oled ikka hulga maad ahvatlevam, kui sein!". No...tänks täiega!

Putukaburgerid ja sünnipäevaõnnitlused - ehk Holland ei väsi mind üllatamast

Meil kodus on osadel vegan-challenge, mis tähendab, et nad söövad terve oktoobrikuu ainult vegan-toite. Kui nii, siis nii. Igatahes on seetõttu teema rohkem aktuaalne ja kui me üks õhtu rõõmsalt köögis einestasime, siis küsisin ühelt korterikaaslaselt, kas ta on taimetoitlane (mitte vegan, jaa, ma tean, mis neil vahet on!!).

Nagu selles ei oleks mitte midagi tavapäratut, vastas ta samal ajal pastavalmistamiselt pilku tõstmata möödaminnes:
"Ei, ma päris taimetoiduline ei ole...ma söön kala ja putukaid ka"

"Wtf? Putukaid??"
"Jah, ja vahel kala ka..."

"Oot...ikkagi...PUTUKAID??"

Ja mitte keegi köögis ei saanud mu hämmastusest aru. Sest neile tundus ülinormaalne, et inimesed söövad putukaburgereid. Ma olin alguses veendunud, et nad teevad niisama nalja, aga selgus, et jep, poes müüaksegi pudrukstambitud ussikestest tehtud burkse. Ja nad veel ütlesid salakavalalt, et mingi päev pakuvad mulle burksi niimoodi, et ma ise ei teagi, kas see on tavaline või putukaburger. Vahi-vahi!

Teine üllatusmoment, kus ma olin veendunud, et nad jauravad niisama, tuli paar päeva tagasi, kui ühel korterikaaslasel oli sünnipäev. Marssisin hommikul kööki ja ütlesin, et mul pole õrna aimugi, mismoodi nad siin õnne soovivad, aga ma igatahes tulen teen ühe tugeva kallistuse. Noh...see väga ei üllatunud, et tegelt oleks pidanud kolm musi tegema, nagu siin ikka kombeks, aga...milline vinge komme: kui kellelgi on sünnipäev, siis peab kõigile selle puhul õnne soovima. Reaalselt, käidki inimese juurest inimese juurde ja soovid neile õnne kellegi teise sünnipäevaks. Minu jaoks oli see nii vahva komme, et ma päev otsa soovisin teistele õnne selle noormehe sünnipäeva puhul - megavinge :D.

Millal sa viimati midagi täiesti totakat tegid? Liiga ammu!?

Appi, kui geniaalne!!!!! Ma olen praegu nii vaimustuses - nii palju häid ideid!!

Teate kõik seda lastemängu (häh, lastemängu, ma mängisin eelmine suvi seda veel), mida nimetatakse osades kohtades trifaaks ja osades uka-ukaks, onju!? No igatahes - juba suvel sõbra maakodus mängides oli meil rõõmu laialt, aga ma polnud kunagi selle peale tulnud, et seda on ometigi sigalahe mängida IKEAs! Aga sellest pole hullu mitte kui midagi, vahel võib suurepäraseid ideid teistelt ka laenata! Ma ei saa tõesti aru, kuidas ma ise selle peale veel ei olnud tulnud...või äkki olen kah ja polnud parajasti inimesi, kes sellise huumoriga kaasa tuleksid...mine tea.

Igatahes. Hollandis mingid vennad otsustasid, et pulli peab saama ja peitusemängu peaks absoluutselt järgmisele levelile viima. Selleks puhuks kutsusid nad loomulikult KÕIK inimesed IKEAsse, et seal veeta suurepärane lõuna riiulite vahel, arvutitoolide taga või voodite all parimaid peidukohti otsides. Feissbukil on teadupoolest selliste asjade korraldamisel täielik võlujõud ja Utrechti üritusele (jaa, seda tehakse veel mitmes linnas korraga) on igatahes praegu juba 11 000 inimest rõõmsalt ättendima ennast märkinud - pole paha!!

Tõenäoliselt nii suure rahvamassiga kaotab see asi muidugi enda võlu (no kui reaalselt kõik IKEA osakonnad on üksteist otsivaid inimesi täis), aga idee ma kavatsen küll tulevikuks meelde jätta. Hoidke alt - kellega iganes ma suvel satun reisima kuskile, kus on IKEA, siis ma kavatsen seal teiega mõnusa trifaamängu teha!

Tartu on ikka muhe :)

Eile läksime tšikkidega Tartus välja jalutama ja noh, oli selline rahulik õhtu. Kõigepealt mingid tüübid kõndisid meie juurde, et demonstreerida, kui võimsad kõhulihased ja biitsepsid neil on. Täpsemalt käis see nii, et ma olin oma frankfurteri ja mineraalvee juba kätte saanud ja Liinal oli vist ka kakao juba olemas, nii et läksime välja teisi ootama. Ilmselgelt jalutas meie juurde üks eriti liibuvas särgis noormees ja hakkas juttu rääkima. Innukalt valetasin ennast kohe 7 aastat nooremaks - haa! Esimese asjana lõi tüüp kohe letti, et tal on täiega tegijad kõhulihased, aga ta päris seal bensukas ei hakka pluusi seljast võtma, nii et ta näitab siis hoopiski telefonist. Ilma, et me oleks jõudnud kuidagi reageeridagi, oli tüüp juba näitamas meile tervet galeriid piltidest, mis ta on ise teinud oma lihastest. No vat! Olgu öeldud, et ta siiski ei saanud jätta päris perfoormannsi tegemata ja demonstreeris laivis ka ära. Otseloomulikult ilma, et me isegi provotseerinud oleks. Aga noh, ega ma ei kurda ka - huumorit peabki saama! Hetk hiljem läks seal juba enamvähem võistluseks ära, millisel kutil nende seltskonnast see kõige suurem biitseps siis on (ta kutsus ikka sõbrad ka kõik kohale, et me ikka oleks kursis, mis masti meestega tegu on).

Mulle meeldis see ka, mis põhjusel tüüp meid Atlantisse tahtis kaasa kutsuda. "Et noh...siis ma nagu võtan, noh, näiteks sinult ümbert kinni ja siis kõik tšikid vaatavad onju, et me oleme paar. Ja siis nad on kõik kadedad sinu peale ja kadedad minu peale ja üldse kadedad ja tahavad mind. Ja siis ma mingi hetk lähen ja ütlen, et me sinuga läksime lahku ja ma nüüd olen vaba". No pole paha, poisil isegi siuksed plaanid välja mõeldud! Olgu siinkohal öeldud, et klubidesse me siiski see õhtu ei läinud, vaid hoopiski linna peale jalutama ja uudistama, mis Tartul meile täna üllatuseks on pakkuda. Üks hetk tundus, et ei olegi ühtegi üllatust pakkuda ja hakkasime vaikselt kodu poole sõitma. Kõva 400 meetrit sõidetud ja nägime aknast, et kaks noormeest kitarriga kõnnivad keset teed tõtakal sammul. Ideaalne! Kiirelt kerisin akna alla ja hüüdsin "Noormehed, mis te meile mängite?", mille peale nad vastasid kavalalt "No, mida te soovite?". Ja no mis te arvate, mida me soovisime? Enne, kui keegi teine midagi üldse öelda jõudis, kilkas Helen rooli tagant "Tiigrikutsut!". Tüübid muhelesid, häälestasid kitarri hetkekese ja hakkasid laulma. Ja olgem ausad, päris hästi laulsid! Ja veidi nagu tuttava näoga olid ka, aga päris täpselt ei teadnud, kes täpsemalt. Igatahes, nagu ma alati öelnud olen, siis mulle meeletult meeldib, kui keegi laivis siinsamas minu ees mängib pilli ja laulab, nii et ma nautisin meie ühelaululist kontserti täiega! Õhtul kodus natuke mõtlesin ja siis mõtlesin veidike veel ja välja mõtlesin - meile pisikest muhedat spontaanset autokontserti teinud noormeeste näol oli tegemist Ska Faktori lauljaga ja tema bändikaaslasega. Vot sulle siis. Parim "Tiigrikutsu" igatahes, mis ma siiani kuulnud olen!

Käisin Dagny juures tantsulaagris!

Pühapäeval, kui väikse õe laagrilõpuetendus oli vaadatud, oli emme nõus mind lahkelt ära viskama Rapla lähedale, et ma saaksin Dagny poole igasuvisesse (mis toimus sedakorda juba TEIST suve järjest!) tantsulaagrisse minna. Kuna ma eelmisest aastast väga täpselt ei mäletanud, mismoodi sinna kohale tuleb sõita, sai kokku lepitud, et emps viskab mu ühte väiksesse bussipeatusse ja Dagny tuleb koos Piretiga mulle sinna järele. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt, eksole? Mulle kõlas ka. Täpselt seni, kuni ma jõudsin sinna bussipeatusse kohale ning Dagny ja Pireti asemel oli mind ootamas tõukeratas kauni roosa lehvikesega ja suure ümbrikuga, kuhu oli minu nimi peale kirjutatud. (Ma ei kujuta ette ka, miks see pilt nõnda mässumeelne on ja ennast ümber pööras)

Hea töö, põrssad :D! Nagu kord ja kohus, olid ümbriku sees juhised, mis kõlasid umbes nii: "Pööra esimesest ristist vasakule, siis sõida 5 km edasi, pööra paremale ja juba oledki kohal!". Oh well, kui nii, siis nii - väike soojendav trenn kulubki ära. Pöörasin suure hurraaga esimesest teest vasakule ja kohe avastasin hämminguga, et tegemist on kruusateega. Helistasin üle, et veenduda, kas kõik on ikka õige ning sain vastuseks, et tegemist on täitsa õige teega. Kusjuures minu üllatuseks oli mööda kruusateed tõukekaga väga okei kihutada - lippas edasi enam-vähem nagu asfaldi peal. Et ma siiski enne õhtust ränka tantsutrenni oma reielihasekest ära ei väsitaks reetsid piffid varsti, et nad on tegelikult sealsamas lähedal itsitamas ning võtsid mu ilusti auto peale :).

Dagny poole jõudes tegime kõigepealt uhke õhtusöögi, et oleks ikka kaloreid, mida tantsimisega kaotada ning siis läks põhivärk lahti:

 

Ma tean, näeb marulihtne välja, aga tegelikult oli päris väsitav ja järgmine päev oli lihastes tunda, et eelmisel õhtul on mingi liikumine toimunud niisama lebotamise asemel. Ja just sellepärast me läksimegi järgmine päev midagi kaunist ja rahulikku tegema: rabasse jalutama. Kõigepealt näitas Dagny meile oma offroad-skille, rallides mööda mudaseid põlluteid (kujutasin vaikselt juba ette, kuidas me seda autot ka välja hakkame kaevama) ning juba me jalutasimegi mööda laudteed kauni rabajärvekese ääres - mina ja Piret otsisime mustikaid, Dagny tegi kunsti ning Dagny väikevennake lubas mind vette lükata. Oh, mis idülliline pärastlõuna :)!

"Siin on WC tasuline, mul läks pissihäda ära!"...

...ehk kuidas me Meelise, Janika ja Jaksiga natuke ringi reisisime.

Esimene seiklus ei lasknud ennast kaua oodata. Terve teise päeva sõitsime läbi Poola ja ma seletasin teistele uhkelt, et kohe, kui Slovakkiasse jõuame, on piiri ääres väga vinge järv ja selle ääres on meil väga lahe ööbimiskoht. Eelmine aasta Pireti ja Dagnyga olime ööbinud seal järve ääres ja oli igati vinks-vonks. Kuna meid oli nii lahe koht ootamas, ei vaevunud me õhtusööki ka teepealsetes kohvikutes-bensukates-mäkkides sööma, sest no ju kohalejõudes teeb midagi head-paremat.

Nii need kilomeetrid läksid (ning läks ka ühe esitule pirn....) ja juba see järveke paistiski. Kuna Poola kostitas meid korraks väikse ummikukesega, oli meie kohalejõudmise ajaks jõudnud kätte imekaunis öö koos sumeda taevaga. Kas pole mitte romantiline? Igatahes olime me parasjagu sõitmas mööda järvekallast, kus ma olin sõitnud ka eelmine aasta, kui ma järsku tundsin, et maru libe on sõita kuidagi - noh nii umbes nagu muda peal sõidaks. Janika lause "Eeee, Nele, ära sinna edasi küll sõida..." suutsin ma katkestada osavalt "Mhmm, ega ma väga ei plaaninudki...". Korraliku lapsena kuulasin ma käsku ning ei sõitnud edasi. Nagu selgus, siis tagasi ka mitte. No kohe üldse mitte! Minu käskluse "Minge palun välja!" peale jalastus terve tiim ning alles siis saime aru, kui sügavas mudas me tegelikult oleme. Et asi oleks nõnda uhke kui võimalik, olin ma esiratastega ojakesest üle saanud ning tagaratastega ilutses auto täpselt keset oja, mis hakkas auto kõrvale lisatiigikest vaikselt moodustama. Nagu filmis!

Janika ei lasknud ennast heidutada ning asus kaevandama. Tundus asjalik idee, nii et järgmised tund või poolteist solberdasime sopas kõik neljakesi kõigega, mis vähegi tundus kaevandamiseks sobilik - tõkiskingad ning pulgad telgikomplektist asendasid osavalt labidat ja muud sellist, mida normaalsed inimesed taolises olukorras kasutavad. Ja siis! Ja siis ja siis ja siis! Tuli mulle keset kõike seda öist kaevandamismöllu sõnum. Lugesin sõnumi läbi ja no tõesti, aasta 2012 parima ajastaja auhind kuulub mobiilioperaatorile Elisa, kelle mõnitav "V6tab s6natuks? Yks pilt ytleb enam kui 1000 s6na, saada kodustele MMS." oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Elisa nõuannet me siiski ei järginud ning koduseid pänikusse viima ei hakkanud - selle asemel kogusime hoopis pilliroogu, et seda rataste ette-taha panna ja üritada kuidagi sealt p*sast välja saada. Mel, Jaksi ja Janika lükkasid autot ennastsalgavalt, saades samal ajal mõnusat mudadušši (mina tsillisin ofkoors rooli taga - nagu nõrgukesed ikka), kuid kasu ei miskit - parimaks saavutuseks jäi 10 cm liikumine, mis meile energiat andis, et veel mõned korrad üritada.

Tekkis juba kerge loobumistunne peale ja mõte, et äkki on hommikul lihtsam kogu see jura korda saada, aga Janika otsustas, et ei ole siin veel mingit loobumist - otsime kellegi! Mitte, et me enne ei oleks juba üritanud otsida kedagi - üritasime ikka, lihtsalt ümberringi olevates telkides ja karavanides oli paar vanapaari ja punt fiestatavaid alaealisi, kes üksteisele midagi eufooriliselt seletasid ja kiljusid, kui ma nende käest uurima läksin, kas nad inglise keelt räägivad. Ei rääkinud. No igatahes, mis oli olnud, see oli olnud. Nüüd süstisid uue lootuse meisse järve ääres liikuvad kolm tumedat kogu. Kõndisime nende juurde ning kui küsimuse peale, kas nad inglise keelt oskavad, oli tulnud maagiline "Jah!", olid uksed avanenud. Kolm noormeest kuulasid ära meie jutu, naersid veidi ja seletasid, et neil endal ei ole ühtegi masinat, millega meid aidata. Küll aga olid nad igat muud moodi abivalmid ning nõnda asjalikud, et olid valmis meie eest kõndima õhtul hilja ustelt ustele, seletama ära meie loo ning küsima abi.

Esimese majaga ei näkkanud - üksik poolatar tegi meile selgeks, et tal küll ei ole vahendeid, millega aidata. Küll aga öeldi teises majas, et paar maja edasi olevad inimesed sõidavad ringi džiibiga. Skoor! Poisid kõndisid sinna, koputasid, rääkisid neile mingi jutu (nii, et me Janikaga olime samal ajal seina taga ja meid ei nähtud) ning kui me kuulsime, kuidas seltskond järsku naerma pahvatas, oli selge, et see on see õige koht! Võite seitse korda arvata, mis vastuse pidime andma küsimusele "Kas teil vähemalt köis on olemas?". Piinlik. Igatahes tulid tüübid oma džiibiga kohale, jäid korra ise mutta kinni, said jälle välja ja siis asusid meid välja tõmbama. Paras punnimine oli, aga juba paari minuti pärast olin ma vuramas tagasi turvalise pinnasega parkla poole. Huhh!

Õnneks oli meil auto peal paar pudelit Vana Tallinnat, et viia Saksamaale Hansule, kus me pikemalt peatuda plaanisime. See üks pudel, mis varuks oli võetud, sobis me meelest väga ilusti tänutäheks, nii et peatasin meid  päästnud auto ning ulatasin neile pudeli. Vastuseks sain hoopiski "Hiljem-hiljem, tulge loputage ennast ära enne meie pool!". Nojah, ju siis nii. Järgnesin oma autoga sellele mehele läbi paraja džungli ning jõudsin välja juba tuttava maja juurde tagaaeda. Teised tulid jalutades järele ning olid ka minuti pärast kohal. Selle aja peale oli mees mulle juba vooliku kätte andnud, ning sain lõpuks ometi need rõvedused jalast ära võtta ning muda maha pesta. Tunne oli hea! Läksin siis uuele katsele selle pudelikesega - kõndisin verandale, kus meie abistajate seltskond oli, ulatasin sellele mehele pudeli ning küsisin "Kas ma nüüd võin selle anda?". Vastuseks tuli muidugi "Hiljem-hiljem!". Ilmselgelt ei näinud me veel piisavalt puhtad välja ning mees juhatas mu vannituppa ja näitas, kus dušš on. Kuna mina, erinevalt Janikast, ei roomanud mudas ringi, polnud mul peale jalgade ja käte väga midagi pesta. Sama seis oli ka Jaksil, kes minuti pärast samasse ruumi saabus. Nii me siis seal seisime, mullivann ühel pool, duššikabiin teisel pool ja mõtlesime, mis nüüd edasi - naljakas oleks ju kohe sealt ruumist sama targalt välja tagasi tulla. Ma siis ajaviiteks pesin jalgu uuesti, mis väljas voolikuga pestes olid veel veidikene mustaks jäänud, kui vannituppa saabus Janika, kes nägi välja, nagu ta oleks terve võimlemiskava mudas püherdades esitanud. Väga hea: jätsime Janika pesema ja läksime ise tagasi allkorrusele, kus ülejäänud seltskond oli. Kokku oli kohalikku seltskonda kolm meest ja kaks naist ning tegemist oli tõenäoliselt nende suvilaga, sest nagu hiljem selgus, olid kõik peale ühe tüübi Tšehhist pärit. Selle aja peale, kui Janika pestud sai, oli meile juba tehtud selgeks, et majas on vaba tuba nelja voodiga. Pole paha! Kui me siis natuke hiljem pärast minu häbelikku küsimust "Eee...kas me teie kööki võime kasutada?" rõõmsalt süüa tegime, sain ma välja tulla lausega "Ma ju ütlesin, et meil on järve ääres täiega vinge ööbimiskoht olemas!". Haa!

Pärast mugavates voodites ööbimist saime hommikuks veel megapöörfit kohvi. Mida veel tahta, eksole? Pesime veel enda ja nende auto ka ära ja oligi aeg edasi liikuda. Toredaid inimesi ikka on veel :).

Huhh, nõnda pikalt siis sellest kõigest. Tegelt oli meil reisil muudki, nagu arvata võib. Kuigi kõigest pole ilmselt mõtet kirjutada - kes seda siis ometi ära jõuaks lugeda, eksole. Küll aga väärib mainimist meie suurepärane piknikukene Saksamaal Leipzigi linnas oleva järve ääres. Olime poest ostnud endale söögid, kõndisime järve äärde ja otsisime head kohta, kuhu maha istuda. Meelis siis osutas vaba murulapi peale, leides, et see peaks ilus koht olema küll. Kõndisime sinnapoole ja ma vaikselt märkasin, et midagi on nagu valesti, aga päristäpselt aru ka ei saanud, mis valesti on. Mõtlesin veidike aega ja taipasin - riideid on kuidagi vähe üldises pildis! Eriti pull oli muidugi see, et keegi teine peale minu ei olnud ka seda esialgu tähele pannud. Hea töö, Hans - tüüp oli meid nudistide randa vedanud.  Selgus, et Saksamaal on see väga tavaline. Vot sulle piknikukohta siis.

Et väheks ei jääks mu feilimisi, siis suutsin ma järjekordselt teha ära oma pudelitrikikese. Kes on näinud, kuidas ma keeratava korgiga pudeleid avan, teab ilmselt, millest juttu. Igatahes võtsin ma pärast mäe otsas matkamist kohvikus istudes Jaksilt ära coca-cola, sest ma enda oma olin juba otsa joonud. No ja mina ei tea, kas ta oli seda loksutanud või mida ta sellega teinud oli, igatahes kui ma pudelilt korki pealt keerutasin, lendas see täie hooga mingi mehe peast mööda, vastu lage ja kolinaga maha. Lootuse, et äkki keegi ei pannud tähele, diliitis ära kõrvallaudadest tulev naer. Hästi läheb.

Aitab küll praeguseks. Ju see, kes tahab, küsib ise juurde. Mainin veel ära, et selle reisi laul oli "Sa mulle ei meeldi!", mis iseloomustab väga hästi reisi jooksul olnud suhtlust meie nelja vahel - kõik lihtsalt öeldi julmalt välja :D. Ja sellepärast te mulle meelditegi :)!

Lõpetuseks paar pilti ning video mudas hängimisest:

Jaksi pidas vajalikuks tulla mägedesse matkama minikleidikesega. Kus on selle piffi mõistus???

Tegime mäkis Janikaga kõrgeima torni ehitamise võistluse. Üritas, mis ta üritas, aga minu antenniga torni käest sai ta ikka ära!

Koogilõuna Mozarti kohvikus Viinis. Väga fääntsu!

Olen täiendanud oma pildirikkumiseskilli. Ise olen vähemalt väga rahul! Järgmise leveli saavutamiseks hakkan harjutama õhus spagaadiga salto tegemist.

Hans viis meid matkama mägedesse, kus matkarada läkski reaalselt mööda seina. Ilma julgestuseta.

Ahvid looduses. Kohe, kui mina olin üles hüppanud, hakkas Janika ehmatusest karjuma - ta oli oksaga vastu kivi vajunud. Jah, juba hakkasin trenni tegema, et alla võtta.

Otsustasime natuke rajalt kõrvale vaadata ja loodus oli võimas-võimas :)

Minu ja Meelise vägagi tegija bänd! On juba tulnud avaldusi bändiga liituda soovijatelt. Lähemal ajal korraldame castingu, kus kõik võivad näidata, mida nad oskavad ning parimad talendid saavad meiega kaasa tulla juba kohe-kohe toimuvale suvelõputuurile!

Õnnestus üks enam-vähem normaalne pilt ka teha reisi jooksul:

Ja niimõnigi niisama kaunis sõbrapilt. Pole paha, Janika :D!

Järveäärne tsill Hansu kodukandis:

Prahas on siuke maja. Selle otsas seal paremal üleval pidavat olema Praha kõige elegantsem restoran- Tahtsime ofkoors sinna minna, aga no on põrsad - täpselt nüüd olid nad selle remondiks kinni pannud.

Praha kuulsaim kuju "kolm graatsiat":

Ja täpselt selline vaatepilt avanes iga kord, kui keegi oli kaamera välja võtnud :D

Kui siin juba pilt sellest tüübist on, siis on siinkohal õige aeg edastada minu tänusõnad: aitäh, Meelis, et rakendasid minu peal oma erialaseid oskusi, ning hoolitsesid selle eest, et ka pärast pikki sõidupäevi mu selg valus ei oleks! Jaa, ega igal tšikil ei ole reisil kaasas eramassööri!

Oli muhe :)!

Trollimine lvl10

Kuulsin päris head juhtumist elust enesest:

Neiu läheb poodi, otsib ringi, aga ei leia ja küsib teenindaja käest "Kus teil siin see kuskuss on?"
Teenindaja vaatab talle suurte silmadega otsa, ütleb "Mismiss??" ja kepsutab naerdes minema.


Mu meelest väga vinge teenindaja! Puhtalt selle pärast tahaks poodi tööle minna, et kellelegi nii teha :D! Agnes leidis ka pärast selle stoori kuulamist, et s***a see füüsikaharidus, ta läheb parem poodi tööle :D!