Kurjam küll, no. Mul on tunne, et õppejõud tegid kunagi võistluse nimega "Kes suudab oma õpikus kõige rohkem võõrsõnu kasutada?".
Väike näide otsustusteooria õpikust, millest täna eksami jaoks teadmisi ammutasin (igaksjuhuks mainin ära, et ma ei valinud ekstra kõige raskemat lauset - seal ongi selline tekst): "Kvalitatiivse analüüsiga redutseeritakse ja agregeeritakse reaalsed majandusprotsessid lihtsustatud hüpoteetiliseks abstraktseks juhtimisprobleemiks."
Ma tean, et ma pole küll kõige teravam pliiats pinalis, aga ikkagi - tüütu on lugeda igat lauset 3 korda, et sellest lõpuks aru saada. Juba ootan seda kaunist päeva, mil saan suulisel eksamil tarka mängida ja samade sõnadega talle kõigest rääkida.
29.12.10
27.12.10
valu jalgadele
Kui ma meie Rootsi kruiisist kuskil kuu aega tagasi rääkisin, ütlesin ma sellise lause: "Tagasitulles testisime Karmeniga, kas on võimalik trepist alla hüpata või mitte. Hiljem kunagi lisan sellest video ka :)."
Noh, nüüd ma siis lisan selle video. Pärast olid maandumisel tehtud kükkidest reied nädal aega valusad (ja kusjuures korra läksid krampi ka), aga vähemalt oli tol hetkel lõbus. Asi seegi!
Noh, nüüd ma siis lisan selle video. Pärast olid maandumisel tehtud kükkidest reied nädal aega valusad (ja kusjuures korra läksid krampi ka), aga vähemalt oli tol hetkel lõbus. Asi seegi!
lumiii
Pole vist väga üllatus, et lumi on maas.
Ajasime täna Hendrikuga katuse pealt lund - igaksjuhuks, et kui ta peaks otsustama sulalumeks muutuda ja raskeks minema. Tobe lugu ju, kui katus sisse vajub. Tööjaotus oli selline: mina ajasin katuselt lume maha ja Hendrik vedas minema. Vahepeal tekkis tunne, et marulibe värk ja äkki kukub alla kuidagi. Mõtlesin paar sekundit ja jõudsin lihtsale järeldusele, et hirmust tuleks kiiremas korras lahti saada. Ja kuidas see veel käib? Eks ikka nii, et hüppasin katuselt alla - siis pole ju vaja enam allakukkumist karta!
Ajasime täna Hendrikuga katuse pealt lund - igaksjuhuks, et kui ta peaks otsustama sulalumeks muutuda ja raskeks minema. Tobe lugu ju, kui katus sisse vajub. Tööjaotus oli selline: mina ajasin katuselt lume maha ja Hendrik vedas minema. Vahepeal tekkis tunne, et marulibe värk ja äkki kukub alla kuidagi. Mõtlesin paar sekundit ja jõudsin lihtsale järeldusele, et hirmust tuleks kiiremas korras lahti saada. Ja kuidas see veel käib? Eks ikka nii, et hüppasin katuselt alla - siis pole ju vaja enam allakukkumist karta!
20.12.10
jaga veel lubadusi...
Käisin reedel jõulupeol ja seal käis ringi paber, kuhu pidi kirjutama lubaduse, mis peaks järgmise aasta jõulupeoks täidetud olema. No ma siis lubasin, et õpin flöödil mängima ühte jõululaulu. Ma tol hetkel päris täpselt ei kujutanud muidugi ette, kui raske see olla võiks. Täna tuli see mul kodus meelde ja kuna väike õde sattus ka parajasti kodus olema, lasin ma tal endale näidata, kuidas seda asja üldse käes peaks hoidma. Kümne minutiga olid põhimõtteliselt sõrmed krambis, pea käis ringi ja C kahises ikka samamoodi, nagu tuisutuulekene akna taga. Hiljem sain muidugi teada, et seda õnnetut C-nooti ongi kõige raskem mängida. Ju õde tahtis mind veidi proovile panna, et seda just esimesena proovida lasi. Igatahes: edusammud olid päris uhked ja mina igatahes olen optimist ja kindel, et aastakese pärast on see ilus laul mul selge :)! Siis võin kõigile soovikontserte teha!
16.12.10
Turbonuudlid
Läksin paar päeva tagasi Piretile ja Dagnyle külla ja nagu alati, oli mul kõht tühi. Piret siis tegi mulle lahkelt turbonuudleid. Ta hoiatas juba ette, et ta ei oska sellist asja teha. Kui ta imepisikese sõelakesega nuudleid tassist välja hakkas õngitsema, sain ma aru, et ta ei valetanud.
Ühte ja teist
Mul on nüüd uued tuled laes! Lõpuks ometi.
Laupäeval helistas mulle Kristo:
K: "tsau, mis teed?"
N: "ah, niisama, kodus, õpin"
K: "ja tahad täiega ehitama hakata, onju?"
N: "eeh...nooh...MUIDUGI!"
Tunnikese pärast oli Kristo koos ketassaega mul ukse taga. Otsisime siis välja tulekesed ja hakkasime neid puntrast lahti harutama. Parajalt sassi olid nad jõudnud selle nelja kuuga minna (sest kunagi augustis me selle töö pooleli jätsime). Haa, ja see ketassaag! Kristo soovitas asjad veits eemale tõsta, et see võib tolmu loopida natuke. Ilmselgelt alahindasin tugevalt seda saekest. Tõstsingi asju natuke siia-sinna, arvestamata absoluutselt asjaoluga, et tund aega hiljem on terve mu tuba selline, et seal võiks vabalt läbi viia "Siil udus" etendust kolmes vaatuses. Ma poleks oskanud aimatagi, et see "natuke tolmu" nii hull võib olla. Isegi sellest polnud kasu, et korraga olid lahti kaks akent ja tuuletõmbuse tekitamiseks kaminasiiber. Ööseks põgenesin oma toakesest ja hommikuks olid kõik asjad sujuvalt kattunud musta värvi puruga. Päris armas! Kui nüüd need kaks mittetöötavat tulekest ka korda saaks, oleks veel eriti bueno :D!
Pilt1: udu hakkas vaikselt tekkima juba
Pilt2: lõpptulemus
Et värk nüüd liiga mehiseks ja ehitamisteemaliseks ei jääks, siis natuke käsitööst ka. Nii uskumatu, kui see ka pole, meeldib mulle täitsa vahel käsitööd teha. Ja kui mul vahel ka kipub see meelest minema, siis Helle tuletab mulle ikka toredalt meelde :). Seekord tegime värvilisi aroomiküünlaid ja lisaks meisterdasin Nelele (mitte endale, eksole!) ühe liblikamotiividega käeketikese pärlitest. Päris kaunis tuli minu arvates!
Pilt3: ise tehtud, hästi tehtud!
Ja lõpetuseks laupäevased piparkoogid:
Laupäeval helistas mulle Kristo:
K: "tsau, mis teed?"
N: "ah, niisama, kodus, õpin"
K: "ja tahad täiega ehitama hakata, onju?"
N: "eeh...nooh...MUIDUGI!"
Tunnikese pärast oli Kristo koos ketassaega mul ukse taga. Otsisime siis välja tulekesed ja hakkasime neid puntrast lahti harutama. Parajalt sassi olid nad jõudnud selle nelja kuuga minna (sest kunagi augustis me selle töö pooleli jätsime). Haa, ja see ketassaag! Kristo soovitas asjad veits eemale tõsta, et see võib tolmu loopida natuke. Ilmselgelt alahindasin tugevalt seda saekest. Tõstsingi asju natuke siia-sinna, arvestamata absoluutselt asjaoluga, et tund aega hiljem on terve mu tuba selline, et seal võiks vabalt läbi viia "Siil udus" etendust kolmes vaatuses. Ma poleks oskanud aimatagi, et see "natuke tolmu" nii hull võib olla. Isegi sellest polnud kasu, et korraga olid lahti kaks akent ja tuuletõmbuse tekitamiseks kaminasiiber. Ööseks põgenesin oma toakesest ja hommikuks olid kõik asjad sujuvalt kattunud musta värvi puruga. Päris armas! Kui nüüd need kaks mittetöötavat tulekest ka korda saaks, oleks veel eriti bueno :D!
Pilt1: udu hakkas vaikselt tekkima juba
Pilt2: lõpptulemusEt värk nüüd liiga mehiseks ja ehitamisteemaliseks ei jääks, siis natuke käsitööst ka. Nii uskumatu, kui see ka pole, meeldib mulle täitsa vahel käsitööd teha. Ja kui mul vahel ka kipub see meelest minema, siis Helle tuletab mulle ikka toredalt meelde :). Seekord tegime värvilisi aroomiküünlaid ja lisaks meisterdasin Nelele (mitte endale, eksole!) ühe liblikamotiividega käeketikese pärlitest. Päris kaunis tuli minu arvates!
Pilt3: ise tehtud, hästi tehtud!
Ja lõpetuseks laupäevased piparkoogid:
1.12.10
"Kuradi karu, raisk!!"
Nädalake tagasi asusime Hannula, Karmeni ja Kaiaga Tallinna poole teele, et minna Rootsi kruiisile...
Auto pargitud, söögid ostetud, sadamasse kõnnitud, check-in tehtud, laevale kõnnitud...või siis ka siiski mitte nii ladusalt! Check-in'i jõudsime tervelt kümneminutise (tegelt isegi 12) varuga, mis on meie puhul tegelikult päris suur saavutus. Tundus, et aega jääb üle maa ja ilm. VALEEE! Tekkis korralik segadus, minutid tiksusid, närvilised telefonikõned, aega 6 minutit, veel närvilisemad telefonikõned, noormees kassast lahkub, aega 1 minut, noormeest kassas endiselt pole ning lõpuks kaunis naishääl teatamas "Tähelepanu, reisijad, pääs laevale Baltic Queen on lõppenud!". No kurat, mõnitab vä?? Vaatasime üksteisele otsa ja muigasime vaikselt. Paari minuti pärast jõudis noormees kassast tagasi, ütles meile naeratades "Vedas teil, jookske nüüd!!" ja ulatas piletid. Jees, saimegi kruiisima!
Laevas läksime oma vingesse aknaga kajutisse ja mõtlesime mis edasi. Üks oli kindel, üllatusmängust võtame osa!! Olekski ilmselt võtnud, kui me seda maha poleks maganud :)
Vähemalt loteriist võtsime osa: Kaia võitis minu suurepärast õnnekäega võetud piletiga kotitäie sööginänni ja ühe mängukaru. Pärast seda otsustasin esimest korda ära proovida ruleti, tundus maruhuvitav. Istusin laua taha maha, Kaia surus oma vastvõidetud karukese mulle sülle lausega "See on õnnekaru!!" ja ruletiratas hakkas keerlema. Ilmselgelt Kaia pani veits pange. Kogu mängupandud raha kaotasin hetkega ära. Tulime ruletilauast ära, toppisin mõmmikese Hannula kätte ja Hannula vaatas teda punnis silmadega ning ütles siira vihaga "Kuradi karu, raisk!!". Ja oligi meil terveks reisiks patuoinas olemas, keda süüdistada, kui midagi valesti oli :).
pilt 1: Kaia mu süles, Hannula mu seljas ja Karmen peidab pooleldi seljataha. Võidetud vein käes ja puha.
Hoolimata sellest, et Karmenil on meist neljast kõige tumedamad juuksed, suutis just tema blondi momendiga välja tulla:
mina: "30 aastasel ei saa ju olla 20 aastast last!"
tema: "JAAAA!...Oot, miks ei saa?"
einoh, tubli :D!
Tekkis ka suurepärane alternatiiv sõnale varastama. Hannula tuli silmade särades kajutisse kõrtega ja kui ma küsisin, kust ta need sai, vastas ta "Baarist tasuta võtsin! Või noh...varastasin."
Tagasitulles testisime Karmeniga, kas on võimalik trepist alla hüpata või mitte. Hiljem kunagi lisan sellest video ka :).
Tagasitulles olime ka nii palju tähelepanelikumad, et ei maganud üllatusmängu maha (või noh, ma viimasel hetkel avastasin, et oiii kell nii palju juba). Võitsime kamba peale 3 väikest pudelit veini, ühe šampuse, 3 Tallinki šokolaadikomplekti, ühe suure šokolaadi ja uue kruiisi kahele (see oli Hannulal). Päris muhe :).
pilt 2: Hannulaga tantsuplatsil
Üldiselt oli üsna vahva reis!
Auto pargitud, söögid ostetud, sadamasse kõnnitud, check-in tehtud, laevale kõnnitud...või siis ka siiski mitte nii ladusalt! Check-in'i jõudsime tervelt kümneminutise (tegelt isegi 12) varuga, mis on meie puhul tegelikult päris suur saavutus. Tundus, et aega jääb üle maa ja ilm. VALEEE! Tekkis korralik segadus, minutid tiksusid, närvilised telefonikõned, aega 6 minutit, veel närvilisemad telefonikõned, noormees kassast lahkub, aega 1 minut, noormeest kassas endiselt pole ning lõpuks kaunis naishääl teatamas "Tähelepanu, reisijad, pääs laevale Baltic Queen on lõppenud!". No kurat, mõnitab vä?? Vaatasime üksteisele otsa ja muigasime vaikselt. Paari minuti pärast jõudis noormees kassast tagasi, ütles meile naeratades "Vedas teil, jookske nüüd!!" ja ulatas piletid. Jees, saimegi kruiisima!
Laevas läksime oma vingesse aknaga kajutisse ja mõtlesime mis edasi. Üks oli kindel, üllatusmängust võtame osa!! Olekski ilmselt võtnud, kui me seda maha poleks maganud :)
Vähemalt loteriist võtsime osa: Kaia võitis minu suurepärast õnnekäega võetud piletiga kotitäie sööginänni ja ühe mängukaru. Pärast seda otsustasin esimest korda ära proovida ruleti, tundus maruhuvitav. Istusin laua taha maha, Kaia surus oma vastvõidetud karukese mulle sülle lausega "See on õnnekaru!!" ja ruletiratas hakkas keerlema. Ilmselgelt Kaia pani veits pange. Kogu mängupandud raha kaotasin hetkega ära. Tulime ruletilauast ära, toppisin mõmmikese Hannula kätte ja Hannula vaatas teda punnis silmadega ning ütles siira vihaga "Kuradi karu, raisk!!". Ja oligi meil terveks reisiks patuoinas olemas, keda süüdistada, kui midagi valesti oli :).
pilt 1: Kaia mu süles, Hannula mu seljas ja Karmen peidab pooleldi seljataha. Võidetud vein käes ja puha.Hoolimata sellest, et Karmenil on meist neljast kõige tumedamad juuksed, suutis just tema blondi momendiga välja tulla:
mina: "30 aastasel ei saa ju olla 20 aastast last!"
tema: "JAAAA!...Oot, miks ei saa?"
einoh, tubli :D!
Tekkis ka suurepärane alternatiiv sõnale varastama. Hannula tuli silmade särades kajutisse kõrtega ja kui ma küsisin, kust ta need sai, vastas ta "Baarist tasuta võtsin! Või noh...varastasin."
Tagasitulles testisime Karmeniga, kas on võimalik trepist alla hüpata või mitte. Hiljem kunagi lisan sellest video ka :).
Tagasitulles olime ka nii palju tähelepanelikumad, et ei maganud üllatusmängu maha (või noh, ma viimasel hetkel avastasin, et oiii kell nii palju juba). Võitsime kamba peale 3 väikest pudelit veini, ühe šampuse, 3 Tallinki šokolaadikomplekti, ühe suure šokolaadi ja uue kruiisi kahele (see oli Hannulal). Päris muhe :).
pilt 2: Hannulaga tantsuplatsilÜldiselt oli üsna vahva reis!
27.11.10
Idee!
Eile õhtul tulime suurepärase idee peale: kui on vaja hästi palju mune keeta korraga, siis saab ju seda ometigi nõudepesumasinaga teha!! Laod masina mune täis ja paned max kraadidega pooleks tunniks käima. Megahea!
Idee muide tuli viineripirukaid tehes, mis olid ka megahead! Kadestage:
Idee muide tuli viineripirukaid tehes, mis olid ka megahead! Kadestage:
Öös on asju
ma: "kood vuhinal :D?"
ta: "ei. mõistatan"
ma: "mingi järjekordne pusle? "
ta: "ei, hullem. ette on antud kudumi pilt ja tuleb arvata, kuidas seda täpselt kootakse ,s.t. millal parempidsed silmused, millal pahempidised;)"
Tal on õigus, see on tõesti hullem! Mille kõigega inimesed ka öösel ei tegele??
ta: "ei. mõistatan"
ma: "mingi järjekordne pusle? "
ta: "ei, hullem. ette on antud kudumi pilt ja tuleb arvata, kuidas seda täpselt kootakse ,s.t. millal parempidsed silmused, millal pahempidised;)"
Tal on õigus, see on tõesti hullem! Mille kõigega inimesed ka öösel ei tegele??
13.11.10
Meil siin Tartus rahabossid...
Kõndisime täna õhtul linnapeal ringi. Möödusime bussipeatusest ja leidsime enda toredaks üllatuseks, et lõpuks ometi on ammuoodatud uuendused sisse viidud! Oligi viimane aeg, et bussipeatuses asendaks seda ebamugavat puust pinki üks mõnus nahkdiivan. Istusime diivanil ja ütlesin, Kaiale, et ta teeks pilti ja jäädvustaks selle suurepärase hetke. Ilmselgelt mõistis Kaia JÄRJEKORDSELT ülesannet valesti ja tema tehtud pilt oli selline:
Seletasin talle siis veidikene, et päris nii ma seda asja ei mõelnud ja ta tegi uue pildi. 
Mulle täitsa sobib! Marumugav oli seal olla, meelelahutust pakkus samal ajal teisel pool teed toimuv äkšen: politsei ajas mingeid purjus noormehi taga, ikka selline korralik jooksmisega jälitamine ja pikalihüppamine ja muu. Mulle ikka meeldib Tartu:)
Seletasin talle siis veidikene, et päris nii ma seda asja ei mõelnud ja ta tegi uue pildi. 
Mulle täitsa sobib! Marumugav oli seal olla, meelelahutust pakkus samal ajal teisel pool teed toimuv äkšen: politsei ajas mingeid purjus noormehi taga, ikka selline korralik jooksmisega jälitamine ja pikalihüppamine ja muu. Mulle ikka meeldib Tartu:)
30.10.10
Milline diivan!
Täna oli meil järjekordne perepidu. Hakatuseks otsustas mu vennake, et tuleks otsida üles telekapult, mis septembris ema sünnipäeva ajal kaduma läks. Tema lapsekesed olid puldi kadumise suuremeelselt enda peale võtnud (kolmeaastased kaksikud. Olid vägagi nõus, et nemad peitsid puldi ära ja ei mäleta kuhu). Vennal oli kindel teooria, et pult peab raudselt olema diivani vahele läinud kuidagi. Tark poiss! Tõstsime kõigepealt diivani lahti, et näha, mis sees kastis on. Hurraaa! Minu koolisõrmus, mille ma enda arvates poolteist aastat tagasi Lätti ära kaotasin. Megarahul! Kuna sealt rohkem midagi väärtuslikku ei leidnud, hakkas ta kätt suvaliselt diivani vahele toppima, et äkki leiab. Leidiski! Pult ka käes. No ja pärast, kui ta teistele rääkis, kuidas ta selle leidis, pistis ta käe uuesti demonstratiivselt suvalisse kohta diivani vahele. Seekord tõmbas ta kogemata välja juba ilusa suure roosa bumerangi! MILLINE KULLAAUK!!
23.10.10
Rumal ja noor
Välist kõvaketast tsekkides leidsin video sellest, millega ma tegelesin viis ja pool aastat tagasi öösel. Ju siis polnud midagi targemat teha.
19.10.10
Aga kes vastu on?
Käisin täna koosolekul.
Toimus juhatuse liikmete hääletamine ja kõik said käe tõsta, et on poolt. No tõstsin ka muidugi käe, mis mul ikka vastu olla... Igatahes täpselt siis ma avastasin, et mul on džempri küljes kaenla juures üks juuksekarv ja seni, kuni ma seda ära võtsin, küsiti kiirelt "Kes vastu on? Nele ainsana on vastu!" "EIIIII! Ma ei ole vastu!!!". Noo tore :D
Toimus juhatuse liikmete hääletamine ja kõik said käe tõsta, et on poolt. No tõstsin ka muidugi käe, mis mul ikka vastu olla... Igatahes täpselt siis ma avastasin, et mul on džempri küljes kaenla juures üks juuksekarv ja seni, kuni ma seda ära võtsin, küsiti kiirelt "Kes vastu on? Nele ainsana on vastu!" "EIIIII! Ma ei ole vastu!!!". Noo tore :D
17.10.10
Tants ja trall
Mõtlesime eile minna Hemmiga püssikasse Smilersit kuulama.
Meil oli suurepärane idee, et läheme kohale tund aega varem ja siis saab ilusti head kohad ja puha. Idee ise oli hea, teostus super, tulemus pehmelt öeldes nõrk! Läksime varakult kohale, vaatasime rõõmsalt "Oiii, kui palju vabu kohti!" ning siis selgus karm tõsiasi, et iga lauakese peal ilutseb silt "RESERVEERITUD". Nojah, mis seal ikka, ega me sellest ennast ometi heidutada ei lase! Seadsime sammud teise korruse poole. Jõudes sinna oli vaatepilt huvitav: terve teine korrus oli hõivatud ülikondades meeste poolt. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, tõusid nad kõik püsti ja hakkasid laulma. Hämming! Kuna me olime selleks ajaks jõudnud juba paar astet trepist alla minna, läksime vutt-vutt üles tagasi ja kuulasime laulu. Päris huvitav oli. Kõige võimsam oli see, kui umbes 100 meest laulsid korraga "Hakkame mehed minema!" (me lootsime muidugi, et nad mõtlesid seda tõsiselt, et me siis saaks endale heasse kohta laua). Terve Püssirohukelder kajas ja tunne oli võimas!
Saime endale mingi aeg lauakese täpselt lava kohale. Põhimõtteliselt oleks saanud Sal-Sallerile salvrätikesi pähe puistada, kui oleks tahtnud. Selle asemel aga läksime meie lava ette ja rokkisime täiega!
Pärast Smilersit otsustasime linna peale jalutama minna. Püssika ees tuli meile vastu mingi noormees ja palus salvrätti. Kui me talt uurisime, milleks tal seda vaja on, näitas ta oma sõrmenukki, millest verd lahmas. Selle peale ütles Hemmi kaastundlikult "Pane teeleheke sinna peale!". Noo muidugi! Kui ma Hemmilt küsisin, mida kuradit see veel tähendama pidi, tegi ta suurte silmadega kassipoja näo ette ja ütles "Ma tahtsin ju aidata...".
Pärast seda kõndisime linnas ringi ja nagu ikka, käis Möku ees paras triangel (küll vähe rahvast, aga siiski). Oled kuulnud seda laulu? No ja nüüd kujuta ette, et sulle tuleb öösel selline kutt vastu koos oma sõbraga, kellel on akordion kaasas. Nagu sellest vähe oleks olnud, vaatasid nad mulle täpselt silma sisse, hakkasid muusikat tegema ja laulma. Einoh, mul oli vahva :D!
Pilt1: õhtul Möku ees. Poisid tegid muusikat!
Meil oli suurepärane idee, et läheme kohale tund aega varem ja siis saab ilusti head kohad ja puha. Idee ise oli hea, teostus super, tulemus pehmelt öeldes nõrk! Läksime varakult kohale, vaatasime rõõmsalt "Oiii, kui palju vabu kohti!" ning siis selgus karm tõsiasi, et iga lauakese peal ilutseb silt "RESERVEERITUD". Nojah, mis seal ikka, ega me sellest ennast ometi heidutada ei lase! Seadsime sammud teise korruse poole. Jõudes sinna oli vaatepilt huvitav: terve teine korrus oli hõivatud ülikondades meeste poolt. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, tõusid nad kõik püsti ja hakkasid laulma. Hämming! Kuna me olime selleks ajaks jõudnud juba paar astet trepist alla minna, läksime vutt-vutt üles tagasi ja kuulasime laulu. Päris huvitav oli. Kõige võimsam oli see, kui umbes 100 meest laulsid korraga "Hakkame mehed minema!" (me lootsime muidugi, et nad mõtlesid seda tõsiselt, et me siis saaks endale heasse kohta laua). Terve Püssirohukelder kajas ja tunne oli võimas!
Saime endale mingi aeg lauakese täpselt lava kohale. Põhimõtteliselt oleks saanud Sal-Sallerile salvrätikesi pähe puistada, kui oleks tahtnud. Selle asemel aga läksime meie lava ette ja rokkisime täiega!
Pärast Smilersit otsustasime linna peale jalutama minna. Püssika ees tuli meile vastu mingi noormees ja palus salvrätti. Kui me talt uurisime, milleks tal seda vaja on, näitas ta oma sõrmenukki, millest verd lahmas. Selle peale ütles Hemmi kaastundlikult "Pane teeleheke sinna peale!". Noo muidugi! Kui ma Hemmilt küsisin, mida kuradit see veel tähendama pidi, tegi ta suurte silmadega kassipoja näo ette ja ütles "Ma tahtsin ju aidata...".
Pärast seda kõndisime linnas ringi ja nagu ikka, käis Möku ees paras triangel (küll vähe rahvast, aga siiski). Oled kuulnud seda laulu? No ja nüüd kujuta ette, et sulle tuleb öösel selline kutt vastu koos oma sõbraga, kellel on akordion kaasas. Nagu sellest vähe oleks olnud, vaatasid nad mulle täpselt silma sisse, hakkasid muusikat tegema ja laulma. Einoh, mul oli vahva :D!
Pilt1: õhtul Möku ees. Poisid tegid muusikat!
14.10.10
Staar!
Mult küsiti autogrammi. Juba teist korda kolme päeva jooksul. Kahtlemata staar!
Kui nüüd lora kõrvale jätta, siis: tänasest on kodus soe vesi ja küte töötab. Muhe :)! Vahva muidugi, et eile õhtul tegime saunaõhtu old-school pesemisega (keetsin vee ära kõigepealt ja siis panin külma vett juurde, et kopsikuga pähe kallata! Uhke värk, kas pole?)
Kui nüüd lora kõrvale jätta, siis: tänasest on kodus soe vesi ja küte töötab. Muhe :)! Vahva muidugi, et eile õhtul tegime saunaõhtu old-school pesemisega (keetsin vee ära kõigepealt ja siis panin külma vett juurde, et kopsikuga pähe kallata! Uhke värk, kas pole?)
12.10.10
"Vaadake, kuidas N. marsib!"
Kui kellelgi kodus külmkappi asjad ära ei mahu, siis tooge siia - säilivad päris hästi!
Ehk siis endiselt ilma kütte ja sooja veeta. Natuke nutune seis juba. Tulin vasarat heitmast ja mõtlen, kuhu pesema minna. Vähemalt vasaraheitmine oli vinge. Kuna ma seda esimest korda tegin, oli kõik nii uus ja huvitav. Seekord vist küll õppejõud spetsialiseerus minu mõnitamisele: "Vaadake, kuidas N. marsib!! Või noh...see on pigem nagu Pakistani ja India piiri peal...". No muidugi! Katsu sa siis seda vasarat pea kohal keerutada ja samal ajal korraliku ilusa sammuga marssida. Vähemalt rumbaruut tuli koos vasarakeerutusega enam-vähem normaalselt välja.
Ehk siis endiselt ilma kütte ja sooja veeta. Natuke nutune seis juba. Tulin vasarat heitmast ja mõtlen, kuhu pesema minna. Vähemalt vasaraheitmine oli vinge. Kuna ma seda esimest korda tegin, oli kõik nii uus ja huvitav. Seekord vist küll õppejõud spetsialiseerus minu mõnitamisele: "Vaadake, kuidas N. marsib!! Või noh...see on pigem nagu Pakistani ja India piiri peal...". No muidugi! Katsu sa siis seda vasarat pea kohal keerutada ja samal ajal korraliku ilusa sammuga marssida. Vähemalt rumbaruut tuli koos vasarakeerutusega enam-vähem normaalselt välja.
11.10.10
Minu armas nädalavahetus
Trotsides gaasiboilerihuumorit kodus, käisin tädi juures pesemas! Nii hea on olla:).
Lisaks sellele kordasin enne oma suurepärast makaronitrikki. Ainult et seekord nägi asi palju uhkem välja! Maadlesin makaronipakiga, sest ta kohe üldsemitte ei tahtnud lahti tulla. Lõpuks otsustas ta mulle näidata, kui vingelt ta lahti oskab käia. Makaronid lendasid laia kaarega mööda kööki laiali (ma tegin muidugi neid kõige pisikesemaid riisikujulisi makarone) ning dekoreerisid põranda, pliidi ja kraanikausi ümbruse. Kaunis!
Nädalavahetusel kõndisime Karmeniga mööda linna ringi. Möku ees teda oodates hakkas paariks sekundiks igav, nii et tegime väikse püramiidi:
pilt1: püramiid möku ees (09.10.2010 kell 2.32). Kahjuks teisi pildil olevaid inimesi ei tea.
Püramiid ise oli muidugi natuke feilimine, sest millegi pärast oli keskmine liige puudu. Lisaks sellele oli segadus püramiidi laialilammutamisega. Kui muidu oleks loogiline, et ülevalt tuleb inimene kõigepealt alla ja siis järgmine korrus jne, siis sel korral hakkasid alumised lihtsalt suvaliselt püsti tõusma. Siinkohal aitäh tundmatule noormehele, kes mu kinni püüdis!
Lõpetuseks midagi suvest. Jäi juhuslikult silma :)
pilt2: kunagi suvel Kaia aias. Pildil lisaks minule veel Triin ja Hannula :)
Lisaks sellele kordasin enne oma suurepärast makaronitrikki. Ainult et seekord nägi asi palju uhkem välja! Maadlesin makaronipakiga, sest ta kohe üldsemitte ei tahtnud lahti tulla. Lõpuks otsustas ta mulle näidata, kui vingelt ta lahti oskab käia. Makaronid lendasid laia kaarega mööda kööki laiali (ma tegin muidugi neid kõige pisikesemaid riisikujulisi makarone) ning dekoreerisid põranda, pliidi ja kraanikausi ümbruse. Kaunis!
Nädalavahetusel kõndisime Karmeniga mööda linna ringi. Möku ees teda oodates hakkas paariks sekundiks igav, nii et tegime väikse püramiidi:
pilt1: püramiid möku ees (09.10.2010 kell 2.32). Kahjuks teisi pildil olevaid inimesi ei tea.Püramiid ise oli muidugi natuke feilimine, sest millegi pärast oli keskmine liige puudu. Lisaks sellele oli segadus püramiidi laialilammutamisega. Kui muidu oleks loogiline, et ülevalt tuleb inimene kõigepealt alla ja siis järgmine korrus jne, siis sel korral hakkasid alumised lihtsalt suvaliselt püsti tõusma. Siinkohal aitäh tundmatule noormehele, kes mu kinni püüdis!
Lõpetuseks midagi suvest. Jäi juhuslikult silma :)
pilt2: kunagi suvel Kaia aias. Pildil lisaks minule veel Triin ja Hannula :)
10.10.10
Plaanidest ja kütmisest
Eile enne magamajäämist panin täpselt paika: hommikul, kui ärkan, siis kõigepealt söön ja pesen, siis õpin, siis teen töö ära ja siis puhkan. Väga kaval see tegu nüüd küll polnud, sest kui juba nii plaanida, siis läheb ju nagunii vussi.
Hommikul ärkasin selle peale, et ema teatas, et gaasiboileril on midagi viga ja ta lülitab ennast koguaeg kohe välja. See tähendas seda, et radiaatorid on külmad ja sooja vett ka ei ole. Armas! Nii palju siis pesemisest! Hakkasin asja putitama, guugeldasin, mida tegema peab, tegin gaasiboilerile restardi ja puha (jaa, isegi sellistele asjadele saab restarti teha!), aga abi sellest midagi polnud. Nördinult lõpuks kella kolme paiku otsustasin, et peaks siiski hommikust sööma. Mõtlesin selle kõrvale telekat vaadata. Panin teleka käima; ETV peal laulis keegi midagi imelikult, nii et otsustasin kanalit vahetada. Ilmselgelt arvas just siis armas-kallis Digi-TV, et hetkel pole vaja korralikult töötada - kõik kanalid kadusid ära. Kugistasin kaunis vaikuses pannkoogi vaarikamoosiga sisse ja mõtlesin, mis edasi. Kõige targem tundus kuskile katlaabisse kiri saata, et nad homme asja vaatama tuleks.
Nüüd on kell neli läbi, oma asjalikult plaanitud asjadest olen ära teinud vaid söömise (ja kõht hakkab uuesti tühjaks minema) ja sooja vett endiselt ei ole.
Vähemalt ma pole täna veel korke läbi lasknud:) (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla). Väike päike igas päevas! :)
Hommikul ärkasin selle peale, et ema teatas, et gaasiboileril on midagi viga ja ta lülitab ennast koguaeg kohe välja. See tähendas seda, et radiaatorid on külmad ja sooja vett ka ei ole. Armas! Nii palju siis pesemisest! Hakkasin asja putitama, guugeldasin, mida tegema peab, tegin gaasiboilerile restardi ja puha (jaa, isegi sellistele asjadele saab restarti teha!), aga abi sellest midagi polnud. Nördinult lõpuks kella kolme paiku otsustasin, et peaks siiski hommikust sööma. Mõtlesin selle kõrvale telekat vaadata. Panin teleka käima; ETV peal laulis keegi midagi imelikult, nii et otsustasin kanalit vahetada. Ilmselgelt arvas just siis armas-kallis Digi-TV, et hetkel pole vaja korralikult töötada - kõik kanalid kadusid ära. Kugistasin kaunis vaikuses pannkoogi vaarikamoosiga sisse ja mõtlesin, mis edasi. Kõige targem tundus kuskile katlaabisse kiri saata, et nad homme asja vaatama tuleks.
Nüüd on kell neli läbi, oma asjalikult plaanitud asjadest olen ära teinud vaid söömise (ja kõht hakkab uuesti tühjaks minema) ja sooja vett endiselt ei ole.
Vähemalt ma pole täna veel korke läbi lasknud:) (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla). Väike päike igas päevas! :)
4.10.10
Pidžaamapidu.
Kes meist poleks väiksena vaatanud Ameerika koguperefilme ja tahtnud ka pidžaamapidu teha, sest seal ju ometigi on sellised!?
Kuna kodus pidžaamapeo tegemine tundus so-yesterday ja me kõik olime pärast laupäevast metsas matkamist ära teeninud ühe burksi ja friikad, tuli pidžaamakas ilmselgelt mäkis teha. Otsisin välja oma klassikalise "Orbitman kaariesegängi vastu" T-särgi ja ruudulised Snoopy pidžaamapüksid,jalga muhupapud ning võtsin autovõtmed ja hakkasin minema. Tee pealt korjasin peale Hannula, kes otsustas siiski tulla tavalistes riietes ning Kaia, kes oli imearmsa hommikumantlikesega.
Pilt1: pärast pikka ootamist sain lõpuks ometi oma toidu kätte.
Inimeste pilgud olid võrdlemisi sellised, mida arvata oli ning üks noormees ütles imestunud häälega oma sõbrale "Need on küll vist otse pidžaamapeolt tulnud...". Või veel! Mitte tulnud, vaid pidžaamapeole me tulimegi! Aftekas toimus raekojaplatsis, kus mingi mees telefonis sõbrale ütles "Kuule, siis on mingid magamisriietega tüdrukud purskkaevu serva peal...". Pärast seda tegi ta meist lahkelt meie fotokaga pilti.
pilt2: mõtlesin väiksele unisele Kaiale kerge värskenduse purskkaevus teha.
pilt3: raekojaplatsi võlud.
pilt4: tuttu ära, hommikul hea lähedale kooli minna.
Kuna kodus pidžaamapeo tegemine tundus so-yesterday ja me kõik olime pärast laupäevast metsas matkamist ära teeninud ühe burksi ja friikad, tuli pidžaamakas ilmselgelt mäkis teha. Otsisin välja oma klassikalise "Orbitman kaariesegängi vastu" T-särgi ja ruudulised Snoopy pidžaamapüksid,jalga muhupapud ning võtsin autovõtmed ja hakkasin minema. Tee pealt korjasin peale Hannula, kes otsustas siiski tulla tavalistes riietes ning Kaia, kes oli imearmsa hommikumantlikesega.
Pilt1: pärast pikka ootamist sain lõpuks ometi oma toidu kätte.Inimeste pilgud olid võrdlemisi sellised, mida arvata oli ning üks noormees ütles imestunud häälega oma sõbrale "Need on küll vist otse pidžaamapeolt tulnud...". Või veel! Mitte tulnud, vaid pidžaamapeole me tulimegi! Aftekas toimus raekojaplatsis, kus mingi mees telefonis sõbrale ütles "Kuule, siis on mingid magamisriietega tüdrukud purskkaevu serva peal...". Pärast seda tegi ta meist lahkelt meie fotokaga pilti.
pilt2: mõtlesin väiksele unisele Kaiale kerge värskenduse purskkaevus teha.
pilt3: raekojaplatsi võlud.
pilt4: tuttu ära, hommikul hea lähedale kooli minna.
2.10.10
Päeva tarkus.
Tänase päeva tarkus: 2. oktoober ei ole õige aeg 400 meetrit järjest soos sumpamiseks!
20.9.10
Õigustamas oma juuksevärvi
Käisin täna autoparanduses!
Jõudsin kohale, tutvustasin ennast, ajasin väsimusest sassi oma autonumbri (mille tulemusel mind teenindav noormees otsis muudkui taga minu autot puudutavaid pabereid ja tunnistas, et ilmselt on nad vea teinud kuskil). Lõpuks tegin enda blondi juuksevärvi õigustava naeratuse pähe ja ütlesin "oih, ma ajasin sassi...".
Vastasin erinevatele küsimustele kontaktandmete ja muu kohta ja siis tegin toreda avastuse, et ma olen rahakoti koju unustanud. Kuna ma nagunii olin juba parajalt blondiini imidži külge saanud, küsisin parem kohe, kuidas maksmisega lood on ja ütlesin, et mul rahakott pole hetkel kaasas. Ta ütles, et eraklient peaks ikka kohe pärast teenuse osutamist ära maksma. Mõtlesin paar sekundit ja tegin ühe telefonikõne. Seekord oli minu inglikeseks Kenny, kellel juhtus olema korraga kolm väga vajalikku asja:
1) vaba aega
2) minu kodu võti
3) auto
läksid napid 17 minutit ja Kenny oli koos minu päevinäinud rahakotiga autoteeninduses. Aitäh!
Jõudsin kohale, tutvustasin ennast, ajasin väsimusest sassi oma autonumbri (mille tulemusel mind teenindav noormees otsis muudkui taga minu autot puudutavaid pabereid ja tunnistas, et ilmselt on nad vea teinud kuskil). Lõpuks tegin enda blondi juuksevärvi õigustava naeratuse pähe ja ütlesin "oih, ma ajasin sassi...".
Vastasin erinevatele küsimustele kontaktandmete ja muu kohta ja siis tegin toreda avastuse, et ma olen rahakoti koju unustanud. Kuna ma nagunii olin juba parajalt blondiini imidži külge saanud, küsisin parem kohe, kuidas maksmisega lood on ja ütlesin, et mul rahakott pole hetkel kaasas. Ta ütles, et eraklient peaks ikka kohe pärast teenuse osutamist ära maksma. Mõtlesin paar sekundit ja tegin ühe telefonikõne. Seekord oli minu inglikeseks Kenny, kellel juhtus olema korraga kolm väga vajalikku asja:
1) vaba aega
2) minu kodu võti
3) auto
läksid napid 17 minutit ja Kenny oli koos minu päevinäinud rahakotiga autoteeninduses. Aitäh!
16.9.10
Nele is in a relationship with Elekter and it's complicated
Palju võib?
Tulin täna koju, kõndisin oma tuppa, panin tule põlema ja...OPSTI! Ei pannudki tuld põlema. Hoopiski sädemeid pildus, pauk käis ja korgid läksid läbi. Ilmselgelt on meie suhe Elektriga hetkel natukene pingeline. Ta vist natuke kuri mu peale millegipärast.
Tulin täna koju, kõndisin oma tuppa, panin tule põlema ja...OPSTI! Ei pannudki tuld põlema. Hoopiski sädemeid pildus, pauk käis ja korgid läksid läbi. Ilmselgelt on meie suhe Elektriga hetkel natukene pingeline. Ta vist natuke kuri mu peale millegipärast.
15.9.10
Kes muu ikka tsirkust teeb, kui mitte mina! vol2
Meil majandusteaduskonnas on uued stepslid!
Jõudsin strateegilise juhtimise ja otsustusprotsessi aluste loengusse poole pealt (olin ühe teise aine loengus), istusin akna alla vabale kohale ja vaatasin "oiiii, meil on uued stepslid pandud!". Võtsin läpaka välja, hakkasin juhet stepslisse toppima ja järsku käis pauk, sädemeid pildus ja kärsahaisu oli tunda (ja et kõik ikka asja tähele paneksid, kustus ära ka dataprojektor). No tore! Muidugi olen just mina see, kes sattus juhet toppima sinna stepslisse, kus midagi lühises oli! Kui olin ehmatusest üle saanud, tsekkisin juhtme otsa - veidi kärssanud moega oli. Ümberringi polnud mitte kuulda ainult naeruturtsatusi, vaid selget naeru. Mis seal salata, ega ma ise ka ei suutnud tagasi hoida ennast. Eriti kui kohe tuli Piretilt sõnum "Said hakkama:D" ja Tanja MSNis küsis "mis asja sa seal korraldad? :D". Hetke pärast tuli Piret minu kärssanud juhtmeotsa tsekkima ja selle üle naerma.
Õppejõud ei pannud esialgu midagi tähele. Rääkis kümme minutit edasi ja alles siis, kui tal tuli tahtmine slaidi vahetada, avastas ta, et arvuti ja dataprojektor ei töötagi (korgid läksid ju läbi). Alguses küsis ta, kas keegi on kõva IT-mees ja oskaks asja korda teha. Siis talle vihjati, et korgid on läbi läinud. Ma ei tea, kust ta vahepeal veel infot sai, aga ta ütles igatahes, et keegi oli katkise toiteplokiga arvuti vooluvõrguga ühendanud ja sellest läks. No ma ei tea, selle sama juhtmega laeb mu arvuti kodus praegu rõõmsalt ennast.
Natukeseks ajaks tekkis segadus, kõik ajasid omavahel juttu ja siis läks loeng tavapäraselt edasi. Mis seal ikka, elavdasin jälle loengut!
Jõudsin strateegilise juhtimise ja otsustusprotsessi aluste loengusse poole pealt (olin ühe teise aine loengus), istusin akna alla vabale kohale ja vaatasin "oiiii, meil on uued stepslid pandud!". Võtsin läpaka välja, hakkasin juhet stepslisse toppima ja järsku käis pauk, sädemeid pildus ja kärsahaisu oli tunda (ja et kõik ikka asja tähele paneksid, kustus ära ka dataprojektor). No tore! Muidugi olen just mina see, kes sattus juhet toppima sinna stepslisse, kus midagi lühises oli! Kui olin ehmatusest üle saanud, tsekkisin juhtme otsa - veidi kärssanud moega oli. Ümberringi polnud mitte kuulda ainult naeruturtsatusi, vaid selget naeru. Mis seal salata, ega ma ise ka ei suutnud tagasi hoida ennast. Eriti kui kohe tuli Piretilt sõnum "Said hakkama:D" ja Tanja MSNis küsis "mis asja sa seal korraldad? :D". Hetke pärast tuli Piret minu kärssanud juhtmeotsa tsekkima ja selle üle naerma.
Õppejõud ei pannud esialgu midagi tähele. Rääkis kümme minutit edasi ja alles siis, kui tal tuli tahtmine slaidi vahetada, avastas ta, et arvuti ja dataprojektor ei töötagi (korgid läksid ju läbi). Alguses küsis ta, kas keegi on kõva IT-mees ja oskaks asja korda teha. Siis talle vihjati, et korgid on läbi läinud. Ma ei tea, kust ta vahepeal veel infot sai, aga ta ütles igatahes, et keegi oli katkise toiteplokiga arvuti vooluvõrguga ühendanud ja sellest läks. No ma ei tea, selle sama juhtmega laeb mu arvuti kodus praegu rõõmsalt ennast.
Natukeseks ajaks tekkis segadus, kõik ajasid omavahel juttu ja siis läks loeng tavapäraselt edasi. Mis seal ikka, elavdasin jälle loengut!
14.9.10
Aga mina küll oleks ju abivalmis!
Või kuidas?
Ma ei saa aru, kas minu sõbrad on lihtsalt keskmisest abivalmimad või meeldib kõigile ennast tublimaks valetada? Küsisin mõnelt vaesekeselt, kes hetkel veel online juhtus MSNis olema, sellise küsimuse:
Situatsioon: kõnnid kaubamajas, sinust natuke eespool kõnnib neiu A kotitäie õuntega. Järsku rammib teine tüdruk (näiteks B) kiirustades talle sisse ning neiu A õunad kukuvad põrandale laiali. Tüdruk B ei tee sellest välja ja kiirustab minema, neiu A korjab üksinda õnnetult oma õunu. Mida teeksid?
Vastused tulid päris kaunid:
---
Artur says:
no eks ikka aitan korjata kui palju õunu on, kui 2-3 õuna on üksteisele lähedal, siis ma usun et ta saab hakkama, abi pakkun ikkagi :D
Nemo says:
loomulikult läheksin appi tal neid üles korjama ;)
Hannula-Katrin says:
arvan, et pigem läheksin talle appi
samas kui mul oleks väga kiire (ja vajalikku kohta), siis ilmselt mitte
piret.. says:
naeraksin :D
filmiksin ja siis paneks juutuubi :D
sheeriksin feissbuukis
karu says:
mmm..
siis kui ma väga, väga lähedal oleksin A-le, siis läheksin appi ma arvan.
aga kui ta kuskil eemal oleks, siis ma ei paneks seda tähelegi ma kardan.
lissu says:
kui mul kiire on, jooksen minema, kui mitte aitan korjata ja karjun midagi b'le
Liina says:
?
aitaksin korjata
ausalt
---
Ehk siis selle loogika järgi poleks neiu A'l absoluutselt probleemi oma õunakeste kokkukorjamisega. Kas nad kõik tegelikult ka nii teeks? Või kus olid kõik nii head inimesed siis, kui me sellise katse kaubamajas läbi viisime?
Video on siin
Kui nüüd väga tähelepanelikult vaadata, siis on isegi näha, kuidas üks naine vaatab korra, et oiii, mis juhtus ja siis kõnnib tuimalt edasi poodi oma pluusikesi või kleidikesi või midaiganes ostma. Masendav! See ainuke neiu, kes korjata aitab, oli üks katse läbiviijatest (mõtlesime, et äkki keegi ei taha esimene olla. Mõtlesime, et äkki kui keegi juba aitab, tuleb mõni veel. Aga ei midagi!). Proovisime sama asja veel neljas kohas ja tulemus palju parem polnud (ühes kohas üks tüdruk aitas). Kusjuures kui kelleltki küsida, kas tema aitaks, vastatakse pigem "jaa!".
Tore oli näha, et MSNis läbiviidud küsitlusel mõni vähemalt tunnistas, et kui tal kiire oleks, siis ta jookseks minema:). Muidugi mulle meeldis ka Lisanna variant asjast, et ta karjuks midagi B'le :D! Ilmselgelt on Pireti vastusest aru saada, et tema oli see, kes asja filmis :)!
Ma ei saa aru, kas minu sõbrad on lihtsalt keskmisest abivalmimad või meeldib kõigile ennast tublimaks valetada? Küsisin mõnelt vaesekeselt, kes hetkel veel online juhtus MSNis olema, sellise küsimuse:
Situatsioon: kõnnid kaubamajas, sinust natuke eespool kõnnib neiu A kotitäie õuntega. Järsku rammib teine tüdruk (näiteks B) kiirustades talle sisse ning neiu A õunad kukuvad põrandale laiali. Tüdruk B ei tee sellest välja ja kiirustab minema, neiu A korjab üksinda õnnetult oma õunu. Mida teeksid?
Vastused tulid päris kaunid:
---
Artur says:
no eks ikka aitan korjata kui palju õunu on, kui 2-3 õuna on üksteisele lähedal, siis ma usun et ta saab hakkama, abi pakkun ikkagi :D
Nemo says:
loomulikult läheksin appi tal neid üles korjama ;)
Hannula-Katrin says:
arvan, et pigem läheksin talle appi
samas kui mul oleks väga kiire (ja vajalikku kohta), siis ilmselt mitte
piret.. says:
naeraksin :D
filmiksin ja siis paneks juutuubi :D
sheeriksin feissbuukis
karu says:
mmm..
siis kui ma väga, väga lähedal oleksin A-le, siis läheksin appi ma arvan.
aga kui ta kuskil eemal oleks, siis ma ei paneks seda tähelegi ma kardan.
lissu says:
kui mul kiire on, jooksen minema, kui mitte aitan korjata ja karjun midagi b'le
Liina says:
?
aitaksin korjata
ausalt
---
Ehk siis selle loogika järgi poleks neiu A'l absoluutselt probleemi oma õunakeste kokkukorjamisega. Kas nad kõik tegelikult ka nii teeks? Või kus olid kõik nii head inimesed siis, kui me sellise katse kaubamajas läbi viisime?
Video on siin
Kui nüüd väga tähelepanelikult vaadata, siis on isegi näha, kuidas üks naine vaatab korra, et oiii, mis juhtus ja siis kõnnib tuimalt edasi poodi oma pluusikesi või kleidikesi või midaiganes ostma. Masendav! See ainuke neiu, kes korjata aitab, oli üks katse läbiviijatest (mõtlesime, et äkki keegi ei taha esimene olla. Mõtlesime, et äkki kui keegi juba aitab, tuleb mõni veel. Aga ei midagi!). Proovisime sama asja veel neljas kohas ja tulemus palju parem polnud (ühes kohas üks tüdruk aitas). Kusjuures kui kelleltki küsida, kas tema aitaks, vastatakse pigem "jaa!".
Tore oli näha, et MSNis läbiviidud küsitlusel mõni vähemalt tunnistas, et kui tal kiire oleks, siis ta jookseks minema:). Muidugi mulle meeldis ka Lisanna variant asjast, et ta karjuks midagi B'le :D! Ilmselgelt on Pireti vastusest aru saada, et tema oli see, kes asja filmis :)!
11.9.10
Toredad uksed.
Eile, kui ma poole kahe paiku öösel koju jõudsin, ülejäänud peret magas juba. Seetõttu ma otsustasin, et oma tuppa minnes ma ei pane treppide juures tuld põlema, et mitte segada neid. Vale otsus! Väikse õe uks sattus olema täpselt õigesti lahti, et ma möödaminnes ilge mürtsuga oma jala sinna vastu saaksin ära lüüa. Noojah, tubli-tubli. Pärast seda tegin endale ühe tee, vaatasin netis ringi, lugesin raamatut ja 3.30 paiku vajusin ära magama. Pärast kella nelja (ehk siis kui ma olin just magusas unes), helistas mulle üks mu vahva sõber, et laulda madruselaule, lugeda luuletusi ja kutsuda peole :). Pärast kümneminutilist kõnet olin ma muidugi üsnagi ärkvel ja kuna ma olin poolteist tundi enne seda joonud pool liitrit teed, tuli nüüd tahtmine WC'sse minna. Tuledega ma muidugi jälle vaeva ei hakkanud nägema tee peal. Jõudsin WC ukse juurde, eeldasin, et see on natuke lahti (ehk siis linki ei pea vajutama) ning samal ajal, kui parema käega hakkasin tuld põlema panema, rammisin täiega põlvega ja peaga uksele sisse. Ilmselgelt ta siiski ei olnud natuke lahti. Haiget ei saanud, aga mürts oli jälle korralik! Ülejäänud peret võis küll arvata, et ma olen täitsa purjus omadega, et ma niimoodi keset ööd ja vastu hommikut lammutan... (olgu siinkohal siis mainitud, et alkoholiga mul sellel õhtul küll midagi pistmist ei olnud).
9.9.10
Kes muu ikka tsirkust teeb, kui mitte mina!
Tegin endale loengusse kaasa mõnusa pooleliitrise pudelitäie astelpajumahla. Sain mahla joodud ja panin tühja pudeli pingiservale. Hetkeks veel mõtlesin, et äkki kukub maha, aga siis mõtlesin "ah, ei kuku ikka!". Kuna toolid on siin niiiiii ebamugavad, siis ma mingi hetk jälle nihelesin veidi. Nägin pudelit kukkumas, tegutsesin kiiresti, haarasin pudelist kinni ja...! Ta kukkus ikkagi! Ja veel kuidas! 8 kaunist astet mööda vana puust treppi kukkuv pudel koliseb ikka korralikult! Eriti veel arvestades selle auditooriumi suurepärast kõla. Absoluutselt kõik ootasid täielikus vaikuses pudeli jõudmist oma väärika teekonna lõppu. Isegi õppejõud oli vait. Kui see pudel siis lõpuks seisma jäi, hakkas terve auditoorium naerma, kaasaarvatud õppejõud. Ju ma siis läksin punastades rõõmsalt oma suurepärasele pudelile järele!
8.9.10
Õppisin vilistama!
Just! Ja veel eriti valjult! Kes ise ei usu, tulge küsige! Vilistan hea meelega kõrva ja naeratan veel pealekauba :) !
5.9.10
Kõik on uus septembrikuus...
...päris ongi!
Käisin täna seeni korjamas. Läks nagu ikka - tõenäoliselt seened tunnetavad ära, kui ma olen neile lähenemas, peidavad ennast siis ära ja tulevad peidust välja alle siis, kui ma olen nende turvalisest kodust juba eemale läinud. Vähemalt selline tunne mul täna metsas tekkis. Oleks see siis ainult see kord nii olnud. Orienteerudes näen ma ilusaid armsaid kukeseeni kõikjal ja iga kord, kui ma lähen metsa eesmärgiga seal hunnik seeni korjata, ei leia ma peaaegu midagi. Kusjuures kaardilugemine läks seejuures täna eriti ladusalt. Mul on tunne, et peakski järgmine kord üritama süsteemi üle kavaldada ja minema seeni korjama trenniriietes või minema võistlustele sellise näoga, nagu üritaks seeni leida!
Käisin täna seeni korjamas. Läks nagu ikka - tõenäoliselt seened tunnetavad ära, kui ma olen neile lähenemas, peidavad ennast siis ära ja tulevad peidust välja alle siis, kui ma olen nende turvalisest kodust juba eemale läinud. Vähemalt selline tunne mul täna metsas tekkis. Oleks see siis ainult see kord nii olnud. Orienteerudes näen ma ilusaid armsaid kukeseeni kõikjal ja iga kord, kui ma lähen metsa eesmärgiga seal hunnik seeni korjata, ei leia ma peaaegu midagi. Kusjuures kaardilugemine läks seejuures täna eriti ladusalt. Mul on tunne, et peakski järgmine kord üritama süsteemi üle kavaldada ja minema seeni korjama trenniriietes või minema võistlustele sellise näoga, nagu üritaks seeni leida!
7.7.10
Nädala tsitaat
Selle nädala tsitaat pärineb Hannulalt. Sõime Kaia juures rahulikult kõik jäätist vaarikamoosiga, kui Hannula teatas:"Mõelge: kaks minutit suus, kaks tundi kõhus ja kaks aastat perse peal!".
Õnneks me sellest ennast heidutada ei lasknud ja sõime (kaasaarvatud Hannula) sama rahulikult jäätist edasi:)
Õnneks me sellest ennast heidutada ei lasknud ja sõime (kaasaarvatud Hannula) sama rahulikult jäätist edasi:)
5.7.10
Nagu päris!
Huhh, nüüd on mul 7 prügikotitäie jagu prahti vähem :)! Siinkohal suur tänu Kristile, kes tuimalt mu asjad minema loopis (ma oleks ise palju kauem mõelnud, mida ja mida mitte).
29.6.10
BA
Argentina, täpsemalt Buenos Aires, oli minu jaoks midagi sellist, mida ma tegelikult päristäpselt enne ette ei kujutanud. Mõned tähelepanekud/muljed, mis mulle Buenos Airesest jäid:
Inimesed – on seal tõesti veits teistsugused. Toon väikse võrdluse:
Eestis (vähemalt minu arvates on nii): kaks kutti kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Kutid saadavad tsikki natuke aega pilguga ja siis üks ütleb teisele „ou, kena piff oli!“.
Argentinas: kaks kutti (tegelt vahet pole, võib vabalt üksi ka olla) kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Nii, kui kutid teda märkanud on, hakkavad vilistama, lehvitama, hõikuma mineid komplimente. Igal tuhandel viisil püüavad tähelepanu.
Üks Argentina naine rääkis, et neil seal nii asjad käivadki. Kui tema esimest korda Londonisse läks, arvas ta alguses siiralt, et kõik mehed on homod, sest mitte ükski mees ei vilistanud ühelegi naisele tänaval järele.
Telefonid – igal pool linna peal olid telefoniautomaadid ja mulle jäi mulje, et neid kasutati ka päris palju – seega ilmselt ei ole väga paljudel mobiile. Nendel, kellel olid mobiilid, näitasid muidugi välja, et neil see tehnikaime olemas on. Kui keegi moblaga rääkis, siis ei teinud ta seda nii, nagu meil harjumuspärane on (ehk telefon ilusti kõrva ääres ja teised ümberringi ei kuule, mida sulle räägitakse), vaid telefon pidi olema kindlasti valjuhääldi peal, et seda siis näost veidi eemal hoida ja kõva häälega sinna midagi seletada. Mingi hetk mul tekkis tunne, et äkki neil ei müüdagi selliseid telefone, millega saaks normaalsel viisil rääkida, sest ma ei näinud peaaegu ühtegi kohalikku, kes poleks valjuhääldit kasutanud. Omamoodi koomiline nägi see pilt tänaval välja muidugi, kui kõik ringi jalutasid ja üksi kõva häälega seletasid.
Tänavad – üks samm peatänavast kõrvale ja „okouuu!“. Meie hotelli lähedal olid ühed endale korraliku laagri püsti pannud. Tänavanurgale olid nad maha pannud kolm madratsit ja magasid seal hunnikus kümnekesi tekkide all. Hiljem, kui pimedaks läks, nägin ma neid süüa tegemas ka. Üleüldse inimesed magasid igal pool keset päeva tänavate peal. Isegi Florida tänaval, mis oli põhiline kaubandustänav, magati keset seda lärmi oma tekikese all täie rahuga.
Loomulikult olid tänavad korralikult räpased. Samas kui hästi tähelepanelik olla, oli isegi võimalik, et ei astu mingile rõvedusele sisse.
Kui tänaval kõndida, siis ei saa väga seisma jääda, kohe tullakse mingit jama pakkuma või raha kerjama. Korra jäime ühe tuttavaga juttu rääkima ja samal ajal möödus meist mingi naine ja kari lapsi (umbes nagu pardipere – naine ees ja lapsed karjaga järel). Osad lapsed olid paljajalu ja ühel oli isegi väike lõõtspillike. Järsku pööras naine ümber, karjus neile midagi ja kõik lapsed jooksid esimese ettejuhtuva inimese juurde raha kerjama. Mulle jäi mulje, et see naine ainult kerjamiseks neid lapsi sünnitabki.
Poed –vähemalt iga teine pood oli nahast asju müüv pood ja seetõttu on seal nende vahel konkurents meeletu. Tänaval astuvad kõik ligi lausega „Come to my leathershop!“ ja üritavad oma nimekaarti sulle võltsnaeratuse saatel anda. Kui vastad tuimalt „no“, tuleb selle peale kiirelt „Maybe tomorrow? Maybe next year?“. EIIIII!!! Minule, kui rahulikule põhjamaainimesele mõjub selline asi liiga pealetükkivalt ja ilmselgelt ma ühtegi sellisesse poodi sisse ei astunud. Lisaks sellele olid tänaval kerjavad inimesed ja need, kes üritasid sind kuskilt õhtusele tangoshow’le meelitada – kui kuskile minna tahtsid, tuli koguaeg slaalomit teha, et kõigist neist kuidagi mööda pääseda. Kusjuures päris paljud poed ei armasta hinnasilte kasutada ja kui neilt asjade hinda küsida, vastavad nad hispaania keeles. Tore-tore! Ilmselgelt otsisin ma poode, kus oleks hinnasildid normaalselt olemas.
Tango – ma arvasin kunagi, et see, mida meile tantsukursustel õpetati, oli tango. Vist siiski mitte... Mingil õhtusöögil õnnestus ka minul see paljuräägitud kirglik tango ära näha. Pettuma igatahes ei pidanud! Seal oli nii, et oma etteaste lõpus tantsijad tantsisid söögilaudade vahel ja mingi hetk võtsid laudadest inimesi tantsima. Tüüp, kes minu tantsima võttis, oli päris muhe. Juhtis ta otseloomulikult superhästi (ainult siis hoidsin naeru tagasi, kui ta ütles „ok, now walk backwards, ok!?“ sellise laheda hispaania aktsendiga) ja ma saingi oma esimese õige tango tantsitud:).
Söök - LIHA!! Seda nad oskavad seal teha meeletult hästi! Kui ise kodus midagi küpsetad või grillid, siis ikka kuskilt on natuke liiga nätsa või kuskilt liiga kärssanud ja sada muud häda. Seal oli lihasöögikohtades liha täpselt parajalt küpsenud, mõnusalt mahlane ja soolane. Täiesti SUPER!! Käisime mingis sellises kohas söömas, kus maksad kindla summa ja siis võid võtta nii palju salativärki ja kartulit, kui soovid ja sinna juurde tuuakse koguaeg liha: 18 kelnerit kõnnivad ringi veise erinevatest kohtadest pärit erinevalt küpsetatud lihaga. Jõudsin proovida ainult 5 erinevat liha, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Sellisest lihast tunnen ma küll puudust praegu.
Selline loom oli selle hea toidukoha ees:
Jalgpall – hotelli lähedal väljakul oli suur ekraan püsti pandud jalka vaatamiseks. Kuna minu sealoleku ajal Argentinal üks mäng oli ka, mõtlesin huvi pärast äkšenit vaatama minna. Ja nägin ka! Ootasin värava juures hollandlasi, kellega koos pidime mängu vaatama, ja jälgisin inimesi. Igast suunast rahvas JOOKSIS kohale meeletus koguses (kusjuures kell oli ainult kaheksa hommikul, aga see ei heidutanud küll kedagi). Hotellide uksepoisid, kes olid pooleks tunniks pausile lastud, teetöölised, keda ilmselt ei huvitanud, et nad samal ajal tööl peaks olema ja kes kõik veel. Kui oli jalkamäng, siis kõik muu (olgu siis oluline või mitte) ootas rahulikult oma järge. Jalka oli kõige tähtsam. Pressisime ennast kuskile sinna rahva keskele ja mäng hakkas pihta. Vinge oli jälgida, kuidas kõik kaasa elasid ja milline meeletu melu oli, kui Argentina värava lõi (rahvas karjus-laulis-hüppas – PIDU!). Selline tunne tekkis, nagu olekski staadionil kohapeal.
Pärast esimest poolaega pidin ma minema ruttama, meil oli turistituur algamas. Meie giid Diego seletas, et tegelikult on täpselt sellisel kellaajal tipptund liikluses, aga kuna jalkamäng parajasti käib, siis olid tänavad põhimõtteliselt tühjad. Meie turistituuri bussijuht oli ka endale mingi mustvalge teleka hankinud (mis oli lahtiselt armatuurlaua peal edasi-tagasi sõitis) ja jälgis sealt sõidu ajal mängu. Kui tuli värav, hakkas ta järsku kõva häälega plaksutama ja signaaliga tuututama. Kõigile, kes vastu sõitsid, andis ta ka kätega vehkides märku, et värav löödi. Ma ei kujuta ette, mis seal veel finaalide ajal toimub, kui Argentina nii kaugele saama peaks... (Diego väitis, et siis igatahes tööle küll keegi ei lähe)
Liiklus – oh isver. Nende jaoks on ilmselt liiklus omamoodi viis oma kunstimeelt näidata. Näidata, kui hästi oskad improviseerida ja kui huvitavalt oskad erinevaid situatsioone ja liiklusmärke tõlgendada. Valgusfoorid on mõndades kohtades lihtsalt niisama kaunistuseks välja pandud ja suunatuli pole ka ju ometigi suuna näitamiseks mõeldud. Lisaks sellele on sõiduteed tuhanderealised (ok, liialdan, kõige suurem, mida ma nägin, oli siiski kõigest 24 rida) ja hoolimata sellest, et jooned on maha joonistatud, liikuvad autod ühtlases parves (see on täiesti kama kaks, kas oled keset joont või laveerid kuidagi). Ummikutes kõnnivad veel autode vahel ringi igasugused tegelased, kes kõike pakkuda üritavad (kas siis akent pesta autodel või midagi müüa või mida iganes)
Jooksuseiklus – hehe. Mõtlesin ühel päeval, et võiks asjalik olla ja trenni ka teha. VIGA! Kuna meie hotell oli täiesti kesklinnas, polnud mul mujale jooksma minna, kui tänavatele. Mulle küll meeldib tähelepanu, aga mingist hetkest muutub see hirmutavaks ja häirivaks. Igal pool kõik vahtisid ja vilistasid ja lasid autodel signaali (ja seda kõike selle pärast, et mul on blondid juuksed). Isegi politsei tuututas ja lehvitas.
Korra möödusin mingist üritusemoodi asjast. Või noh...alguses jättis see mulle mulje nagu rahulik rahvaüritus: lipud lehvisid, mingi bänd esines, palju rahvast, telekanalid filmimas. Mõtlesin naiivselt, et lähen selle rahvamassi tagant mööda, et jõuaksin sinna tänavale, kuhu jõuda tahtsin. Jälgisin maad, et ma järjekordselt mingi pasa (vabandust väljendust, aga no...) sisse ei astuks ja kui ma mingi hetk vasakule-paremale vaatasin, ütlesin vaid „okouu!“, pöörasin otsa ringi ja jooksin kiirelt tagasi sinna teele, kus just tulnud olin. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli selline: vasakul pool minust olid inimesed maskidega ja pesapallikurikatega (ilmselt kohalikud), kes seisid niimoodi üksteise kõrval, et olid müüri moodustanud; paremal pool minust oli päääris palju politseisid. Seis tundus hetkel veel rahulik ja neid kahte gruppi lahutas 40 meetrit, mille keskel mina siis tuterdasin kerge jooksusammuga (seni, kuni ma aru sain, kus ma olen).
Pärast seda lootsin, et edasi läheb rahulikult, tegelikkuses sattusin aga mingisse kohta, kus olid ainult tee ääres kohalikud rekkamehed, kes hõikusid ja vilistasid ja tunne oli mul maru ebakindel. Üritasin sealt nii kiiresti minema saada, kui suutsin. Teede ületused improviseerisin ja üritasin enam-vähem kohalikega samal ajal teele sattuda, sest tundus, et nemad jagavad peaaegu sama kunstimeelt, mida autojuhid ja teavad, millal on võimalik elusalt üle saada. Korra tahtsid kaks taksot mind alla ajada, aga muidu oli täitsa enam-vähem.
Terve trenni oli mul pulss peksis (ja seda mitte ainult kiirest tempost) ja hotelli jõuda oli meeletu kergendus. See reis enam seda viga, et jooksma läheks, ma ei teinud!
Rio de la Plata – sattusime emmega mingile turistituurile, mis toimus la Plata jõe peal (või õigemini delta oli see). Jõeäärsete saarte servasid kattis katkematu majadejada. Aiad nägid välja nagu paradiis – palmipuud, basseinid, sillake jõele (milles ujuda ei saa, sest see on nii räpane ja setteid täis). Kusjuures majad ise olid postide peal, ilmselt selleks et vesi vahepeal sisse ei hiiliks. Mõtlesin, et päris tore oleks sellises kohas nädalakese puhata, aga elada seal küll ei tahaks. Ühiskonnast isoleeritud, puhast joogivett pead paadiga tooma ja ma ei tea, kuidas elektriga üldse lood on.
-------
Enne seda reisi oli mul tunne, et küll inglise keelega ikka kuidagi hakkama saab igal pool: ju paar lauset ikka osatakse. Tegelikkus oli aga veidi teine. Mind üllatas, et isegi sellistes poodides, kus põhimõtteliselt päris palju turiste peaks käima, ei osata kasvõi numbreid inglise keeles. Kuna ma hispaania keeles oskan numbreid ise ainult ühest viieni, pidin ma nendega kuidagi hakkama saama. Korra läkski seda teadmist vaja. Ostsin enne äraminekut mingist putkast nätsu (neil peatänaval söögipoodidena ainult mingid putkad olidki), küsisin iga asja kohta enne hoolikalt, kui palju maksab (neile kohe üldse mitte ei meeldi hinnasilte kasutada), kalkuleerisin täpselt kõik kokku ja teadsin, et mul peab minema kokku kolmteist peesot (4 kahepeesost asja ja üks viiepeesone). Andsin talle raha, hakkas seal üle lugema ja ei olnud millegagi rahul. Vist andis mõista mulle, nagu kaks peesot oleks puudu. Arvutasime siis koos kõik üle (mina kasutasin endiselt ainult numbreid ühest viieni) ja millegipärast ta leidis lõpuks, et ta tahab mulle hoopis kaks peesot tagasi anda. Nojah, mis ma ikka seal kaua vaidlen, võtsin need kaks peesot ja ostsin nende eest järgmisest putkast tic-tac’i.
Igatahes reisi kokkuvõttena on mul tunne, et peaks hispaania keelt natuke õppima – oleks palju lihtsam hakkama saada sellistes kohtades.
Turist (ma küll naeratan, aga tegelt oli kõht täiega tühi):
Varem veeti koguaeg aiad kohale, kui mässuks läks. Mingi hetk ei viitsitud neid enam edasi-tagasi vedada ja jäeti lihtsalt sinna, et ainult paar äärmist paika tõsta, kui keegi protestima otsustab hakata:
Nagu laste onn:) :
Peaks ka oma kodu ümber sellise ehitama, ei saaks sääsed sisse tulla:) :
Nädalakese passiks küll seal:
Kaugelt vaatasin, et prügimägi. Lähedalt alles sain aru, et elumajad:
Inimesed – on seal tõesti veits teistsugused. Toon väikse võrdluse:
Eestis (vähemalt minu arvates on nii): kaks kutti kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Kutid saadavad tsikki natuke aega pilguga ja siis üks ütleb teisele „ou, kena piff oli!“.
Argentinas: kaks kutti (tegelt vahet pole, võib vabalt üksi ka olla) kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Nii, kui kutid teda märkanud on, hakkavad vilistama, lehvitama, hõikuma mineid komplimente. Igal tuhandel viisil püüavad tähelepanu.
Üks Argentina naine rääkis, et neil seal nii asjad käivadki. Kui tema esimest korda Londonisse läks, arvas ta alguses siiralt, et kõik mehed on homod, sest mitte ükski mees ei vilistanud ühelegi naisele tänaval järele.
Telefonid – igal pool linna peal olid telefoniautomaadid ja mulle jäi mulje, et neid kasutati ka päris palju – seega ilmselt ei ole väga paljudel mobiile. Nendel, kellel olid mobiilid, näitasid muidugi välja, et neil see tehnikaime olemas on. Kui keegi moblaga rääkis, siis ei teinud ta seda nii, nagu meil harjumuspärane on (ehk telefon ilusti kõrva ääres ja teised ümberringi ei kuule, mida sulle räägitakse), vaid telefon pidi olema kindlasti valjuhääldi peal, et seda siis näost veidi eemal hoida ja kõva häälega sinna midagi seletada. Mingi hetk mul tekkis tunne, et äkki neil ei müüdagi selliseid telefone, millega saaks normaalsel viisil rääkida, sest ma ei näinud peaaegu ühtegi kohalikku, kes poleks valjuhääldit kasutanud. Omamoodi koomiline nägi see pilt tänaval välja muidugi, kui kõik ringi jalutasid ja üksi kõva häälega seletasid.
Tänavad – üks samm peatänavast kõrvale ja „okouuu!“. Meie hotelli lähedal olid ühed endale korraliku laagri püsti pannud. Tänavanurgale olid nad maha pannud kolm madratsit ja magasid seal hunnikus kümnekesi tekkide all. Hiljem, kui pimedaks läks, nägin ma neid süüa tegemas ka. Üleüldse inimesed magasid igal pool keset päeva tänavate peal. Isegi Florida tänaval, mis oli põhiline kaubandustänav, magati keset seda lärmi oma tekikese all täie rahuga.
Loomulikult olid tänavad korralikult räpased. Samas kui hästi tähelepanelik olla, oli isegi võimalik, et ei astu mingile rõvedusele sisse.
Kui tänaval kõndida, siis ei saa väga seisma jääda, kohe tullakse mingit jama pakkuma või raha kerjama. Korra jäime ühe tuttavaga juttu rääkima ja samal ajal möödus meist mingi naine ja kari lapsi (umbes nagu pardipere – naine ees ja lapsed karjaga järel). Osad lapsed olid paljajalu ja ühel oli isegi väike lõõtspillike. Järsku pööras naine ümber, karjus neile midagi ja kõik lapsed jooksid esimese ettejuhtuva inimese juurde raha kerjama. Mulle jäi mulje, et see naine ainult kerjamiseks neid lapsi sünnitabki.
Poed –vähemalt iga teine pood oli nahast asju müüv pood ja seetõttu on seal nende vahel konkurents meeletu. Tänaval astuvad kõik ligi lausega „Come to my leathershop!“ ja üritavad oma nimekaarti sulle võltsnaeratuse saatel anda. Kui vastad tuimalt „no“, tuleb selle peale kiirelt „Maybe tomorrow? Maybe next year?“. EIIIII!!! Minule, kui rahulikule põhjamaainimesele mõjub selline asi liiga pealetükkivalt ja ilmselgelt ma ühtegi sellisesse poodi sisse ei astunud. Lisaks sellele olid tänaval kerjavad inimesed ja need, kes üritasid sind kuskilt õhtusele tangoshow’le meelitada – kui kuskile minna tahtsid, tuli koguaeg slaalomit teha, et kõigist neist kuidagi mööda pääseda. Kusjuures päris paljud poed ei armasta hinnasilte kasutada ja kui neilt asjade hinda küsida, vastavad nad hispaania keeles. Tore-tore! Ilmselgelt otsisin ma poode, kus oleks hinnasildid normaalselt olemas.
Tango – ma arvasin kunagi, et see, mida meile tantsukursustel õpetati, oli tango. Vist siiski mitte... Mingil õhtusöögil õnnestus ka minul see paljuräägitud kirglik tango ära näha. Pettuma igatahes ei pidanud! Seal oli nii, et oma etteaste lõpus tantsijad tantsisid söögilaudade vahel ja mingi hetk võtsid laudadest inimesi tantsima. Tüüp, kes minu tantsima võttis, oli päris muhe. Juhtis ta otseloomulikult superhästi (ainult siis hoidsin naeru tagasi, kui ta ütles „ok, now walk backwards, ok!?“ sellise laheda hispaania aktsendiga) ja ma saingi oma esimese õige tango tantsitud:).
Söök - LIHA!! Seda nad oskavad seal teha meeletult hästi! Kui ise kodus midagi küpsetad või grillid, siis ikka kuskilt on natuke liiga nätsa või kuskilt liiga kärssanud ja sada muud häda. Seal oli lihasöögikohtades liha täpselt parajalt küpsenud, mõnusalt mahlane ja soolane. Täiesti SUPER!! Käisime mingis sellises kohas söömas, kus maksad kindla summa ja siis võid võtta nii palju salativärki ja kartulit, kui soovid ja sinna juurde tuuakse koguaeg liha: 18 kelnerit kõnnivad ringi veise erinevatest kohtadest pärit erinevalt küpsetatud lihaga. Jõudsin proovida ainult 5 erinevat liha, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Sellisest lihast tunnen ma küll puudust praegu.
Selline loom oli selle hea toidukoha ees:
Jalgpall – hotelli lähedal väljakul oli suur ekraan püsti pandud jalka vaatamiseks. Kuna minu sealoleku ajal Argentinal üks mäng oli ka, mõtlesin huvi pärast äkšenit vaatama minna. Ja nägin ka! Ootasin värava juures hollandlasi, kellega koos pidime mängu vaatama, ja jälgisin inimesi. Igast suunast rahvas JOOKSIS kohale meeletus koguses (kusjuures kell oli ainult kaheksa hommikul, aga see ei heidutanud küll kedagi). Hotellide uksepoisid, kes olid pooleks tunniks pausile lastud, teetöölised, keda ilmselt ei huvitanud, et nad samal ajal tööl peaks olema ja kes kõik veel. Kui oli jalkamäng, siis kõik muu (olgu siis oluline või mitte) ootas rahulikult oma järge. Jalka oli kõige tähtsam. Pressisime ennast kuskile sinna rahva keskele ja mäng hakkas pihta. Vinge oli jälgida, kuidas kõik kaasa elasid ja milline meeletu melu oli, kui Argentina värava lõi (rahvas karjus-laulis-hüppas – PIDU!). Selline tunne tekkis, nagu olekski staadionil kohapeal.
Pärast esimest poolaega pidin ma minema ruttama, meil oli turistituur algamas. Meie giid Diego seletas, et tegelikult on täpselt sellisel kellaajal tipptund liikluses, aga kuna jalkamäng parajasti käib, siis olid tänavad põhimõtteliselt tühjad. Meie turistituuri bussijuht oli ka endale mingi mustvalge teleka hankinud (mis oli lahtiselt armatuurlaua peal edasi-tagasi sõitis) ja jälgis sealt sõidu ajal mängu. Kui tuli värav, hakkas ta järsku kõva häälega plaksutama ja signaaliga tuututama. Kõigile, kes vastu sõitsid, andis ta ka kätega vehkides märku, et värav löödi. Ma ei kujuta ette, mis seal veel finaalide ajal toimub, kui Argentina nii kaugele saama peaks... (Diego väitis, et siis igatahes tööle küll keegi ei lähe)
Liiklus – oh isver. Nende jaoks on ilmselt liiklus omamoodi viis oma kunstimeelt näidata. Näidata, kui hästi oskad improviseerida ja kui huvitavalt oskad erinevaid situatsioone ja liiklusmärke tõlgendada. Valgusfoorid on mõndades kohtades lihtsalt niisama kaunistuseks välja pandud ja suunatuli pole ka ju ometigi suuna näitamiseks mõeldud. Lisaks sellele on sõiduteed tuhanderealised (ok, liialdan, kõige suurem, mida ma nägin, oli siiski kõigest 24 rida) ja hoolimata sellest, et jooned on maha joonistatud, liikuvad autod ühtlases parves (see on täiesti kama kaks, kas oled keset joont või laveerid kuidagi). Ummikutes kõnnivad veel autode vahel ringi igasugused tegelased, kes kõike pakkuda üritavad (kas siis akent pesta autodel või midagi müüa või mida iganes)
Jooksuseiklus – hehe. Mõtlesin ühel päeval, et võiks asjalik olla ja trenni ka teha. VIGA! Kuna meie hotell oli täiesti kesklinnas, polnud mul mujale jooksma minna, kui tänavatele. Mulle küll meeldib tähelepanu, aga mingist hetkest muutub see hirmutavaks ja häirivaks. Igal pool kõik vahtisid ja vilistasid ja lasid autodel signaali (ja seda kõike selle pärast, et mul on blondid juuksed). Isegi politsei tuututas ja lehvitas.
Korra möödusin mingist üritusemoodi asjast. Või noh...alguses jättis see mulle mulje nagu rahulik rahvaüritus: lipud lehvisid, mingi bänd esines, palju rahvast, telekanalid filmimas. Mõtlesin naiivselt, et lähen selle rahvamassi tagant mööda, et jõuaksin sinna tänavale, kuhu jõuda tahtsin. Jälgisin maad, et ma järjekordselt mingi pasa (vabandust väljendust, aga no...) sisse ei astuks ja kui ma mingi hetk vasakule-paremale vaatasin, ütlesin vaid „okouu!“, pöörasin otsa ringi ja jooksin kiirelt tagasi sinna teele, kus just tulnud olin. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli selline: vasakul pool minust olid inimesed maskidega ja pesapallikurikatega (ilmselt kohalikud), kes seisid niimoodi üksteise kõrval, et olid müüri moodustanud; paremal pool minust oli päääris palju politseisid. Seis tundus hetkel veel rahulik ja neid kahte gruppi lahutas 40 meetrit, mille keskel mina siis tuterdasin kerge jooksusammuga (seni, kuni ma aru sain, kus ma olen).
Pärast seda lootsin, et edasi läheb rahulikult, tegelikkuses sattusin aga mingisse kohta, kus olid ainult tee ääres kohalikud rekkamehed, kes hõikusid ja vilistasid ja tunne oli mul maru ebakindel. Üritasin sealt nii kiiresti minema saada, kui suutsin. Teede ületused improviseerisin ja üritasin enam-vähem kohalikega samal ajal teele sattuda, sest tundus, et nemad jagavad peaaegu sama kunstimeelt, mida autojuhid ja teavad, millal on võimalik elusalt üle saada. Korra tahtsid kaks taksot mind alla ajada, aga muidu oli täitsa enam-vähem.
Terve trenni oli mul pulss peksis (ja seda mitte ainult kiirest tempost) ja hotelli jõuda oli meeletu kergendus. See reis enam seda viga, et jooksma läheks, ma ei teinud!
Rio de la Plata – sattusime emmega mingile turistituurile, mis toimus la Plata jõe peal (või õigemini delta oli see). Jõeäärsete saarte servasid kattis katkematu majadejada. Aiad nägid välja nagu paradiis – palmipuud, basseinid, sillake jõele (milles ujuda ei saa, sest see on nii räpane ja setteid täis). Kusjuures majad ise olid postide peal, ilmselt selleks et vesi vahepeal sisse ei hiiliks. Mõtlesin, et päris tore oleks sellises kohas nädalakese puhata, aga elada seal küll ei tahaks. Ühiskonnast isoleeritud, puhast joogivett pead paadiga tooma ja ma ei tea, kuidas elektriga üldse lood on.
-------
Enne seda reisi oli mul tunne, et küll inglise keelega ikka kuidagi hakkama saab igal pool: ju paar lauset ikka osatakse. Tegelikkus oli aga veidi teine. Mind üllatas, et isegi sellistes poodides, kus põhimõtteliselt päris palju turiste peaks käima, ei osata kasvõi numbreid inglise keeles. Kuna ma hispaania keeles oskan numbreid ise ainult ühest viieni, pidin ma nendega kuidagi hakkama saama. Korra läkski seda teadmist vaja. Ostsin enne äraminekut mingist putkast nätsu (neil peatänaval söögipoodidena ainult mingid putkad olidki), küsisin iga asja kohta enne hoolikalt, kui palju maksab (neile kohe üldse mitte ei meeldi hinnasilte kasutada), kalkuleerisin täpselt kõik kokku ja teadsin, et mul peab minema kokku kolmteist peesot (4 kahepeesost asja ja üks viiepeesone). Andsin talle raha, hakkas seal üle lugema ja ei olnud millegagi rahul. Vist andis mõista mulle, nagu kaks peesot oleks puudu. Arvutasime siis koos kõik üle (mina kasutasin endiselt ainult numbreid ühest viieni) ja millegipärast ta leidis lõpuks, et ta tahab mulle hoopis kaks peesot tagasi anda. Nojah, mis ma ikka seal kaua vaidlen, võtsin need kaks peesot ja ostsin nende eest järgmisest putkast tic-tac’i.
Igatahes reisi kokkuvõttena on mul tunne, et peaks hispaania keelt natuke õppima – oleks palju lihtsam hakkama saada sellistes kohtades.
Turist (ma küll naeratan, aga tegelt oli kõht täiega tühi):
Varem veeti koguaeg aiad kohale, kui mässuks läks. Mingi hetk ei viitsitud neid enam edasi-tagasi vedada ja jäeti lihtsalt sinna, et ainult paar äärmist paika tõsta, kui keegi protestima otsustab hakata:
Nagu laste onn:) :
Peaks ka oma kodu ümber sellise ehitama, ei saaks sääsed sisse tulla:) :
Nädalakese passiks küll seal:
Kaugelt vaatasin, et prügimägi. Lähedalt alles sain aru, et elumajad:
12.6.10
Kannivalu
Astusin lennukisse ja päris uhke nägi välja. Igal istekohal omad ekraanid ja puha. Nii, kui olin oma kohale istunud, hakkasin seda puutetundlikku ekraani õhinaga käppima. Avastasin, et seal saab panna kokku oma playlisti, mängida erinevaid mänge, vaadata filme ja jälgida reaalajas, kus parajasti kaardil asud, palju on lennuki kiirus ja kõrgus ja tsekkida kaamerapilti lennuki eest ja alt. Lahe! Mõtlesin juba, mis filme ja seriaale ma vaatama hakkan ja panin oma playlisti parajasti kokku, kui tuli välja, et ilmselgelt suudan ma isegi sellise asja kokku jooksutada. Mõtlesin, et ju ajutine asi, paari minuti pärast suudab jälle edasi funktsioneerida. A no see masin samamoodi ei mõelnud. Ju ma siis vaatasin järgnevad tund aega hapu näoga, kuidas kõik ümberringi peale minu erinevaid filme vaatavad. Aeg-ajalt püüdsin mõne stjuardessi kinni, aga kui ma olin öelnud neile lause „it doesn’t work. It’s kind of stuck or something...“, kõndisid nad kõik minema. Toretore! Hakkasin juba raamatut lugema, kui järsku märkasin, et mu suurepärase ekraani ülanurka ilmus pingviinike ja Linux hakkas restarti tegema. JESS! Panin kohe rõõmuga „Kaks ja pool meest“ käima ja nautisin. Ok, tegelt sõin enne veits, sest oli õhtusöögiaeg. Võtsin söögiks pasta. Kohe, kui olin selle karbi lahti teinud, kahetsesin oma otsust. Terve see pasta oli mingi kahtlase rohelise löga sees. Pärast maitsmist ma jällegi enam ei kahetsenud enam – päris hea roheline löga oli!
Mõned tunnid vahtisin erinevaid seriaale, kuulasin muusikat, jälgisin teekonda ja lugesin raamatut ning siis tulii meeletu uni peale. Peab mainima, et need pingid polnud just kõige mugavamad magamiseks. Meeletu nihelemise saatel suutsin 3,5h enam-vähem magada ja siis aitas kah. Mõtlesin siis, et niisama enese liigutamise mõttes (olin juba 8,5h ühe koha peal istunud) võiks näiteks WC’s käia. Kuna tädi, kes istus minu ja vahekäigu vahel oli ka parajasti kuskil ringi liikumas, oli hea lihtne minna. Kõndisin rahulikult mööda vahekäiku WC poole, kui järsku tundsin, et mu selga tabas midagi väga märga. Jah, olin saanud ladina-ameerika temperamenti tunda! Ma nii vara seda muidugi veel ei ootanud, aga mis seal ikka. See märg löga mu pluusil ja juustes oli apelsinimahl, millega üks onu oli otsustanud mind visata. Kuna ma sellise asjaga päris harjunud ei ole, pöörasin ma ümber ja küsisin, milleks see veel vajalik oli. Onu väitis kehakeeles, et ma läksin möödaminnes ta küünarnukile pihta ja siis läks tal see tops ümber. No ma ei tea, arvestades seda mahlakogust, mis minu ja ümberkaudsete inimeste (põhiliselt siiski minu) pihta lendas, tal enne küll midagi sealt väga maha ei saanud minna. Omamoodi naljakas oli, et keskealine mees viskab suvalist neiut lennukis mahlaga. Nagu seebikas, ma ütlen! Ma ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, kui ma lendaks näiteks Eestist Rootsi või Inglismaale.
Nii ma siin Sao Paulo lennujaamas istun: kleepuvate riietega ja sellise soenguga, nagu ma oleks väike laps, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas mahlapulka süüa ja on kindluse mõttes paar korda sellega läbi juuste ka tõmmanud (ainult selle vahega, et minu juukseid kaunistavad väiksed apelsinitükikesed ka veel lisaks). Ja juba 5 tunni pärast saan pesema, jee!! (ja mingi 5 tundi olen ma sellisena juba olnud)
Mõned tunnid vahtisin erinevaid seriaale, kuulasin muusikat, jälgisin teekonda ja lugesin raamatut ning siis tulii meeletu uni peale. Peab mainima, et need pingid polnud just kõige mugavamad magamiseks. Meeletu nihelemise saatel suutsin 3,5h enam-vähem magada ja siis aitas kah. Mõtlesin siis, et niisama enese liigutamise mõttes (olin juba 8,5h ühe koha peal istunud) võiks näiteks WC’s käia. Kuna tädi, kes istus minu ja vahekäigu vahel oli ka parajasti kuskil ringi liikumas, oli hea lihtne minna. Kõndisin rahulikult mööda vahekäiku WC poole, kui järsku tundsin, et mu selga tabas midagi väga märga. Jah, olin saanud ladina-ameerika temperamenti tunda! Ma nii vara seda muidugi veel ei ootanud, aga mis seal ikka. See märg löga mu pluusil ja juustes oli apelsinimahl, millega üks onu oli otsustanud mind visata. Kuna ma sellise asjaga päris harjunud ei ole, pöörasin ma ümber ja küsisin, milleks see veel vajalik oli. Onu väitis kehakeeles, et ma läksin möödaminnes ta küünarnukile pihta ja siis läks tal see tops ümber. No ma ei tea, arvestades seda mahlakogust, mis minu ja ümberkaudsete inimeste (põhiliselt siiski minu) pihta lendas, tal enne küll midagi sealt väga maha ei saanud minna. Omamoodi naljakas oli, et keskealine mees viskab suvalist neiut lennukis mahlaga. Nagu seebikas, ma ütlen! Ma ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, kui ma lendaks näiteks Eestist Rootsi või Inglismaale.
Nii ma siin Sao Paulo lennujaamas istun: kleepuvate riietega ja sellise soenguga, nagu ma oleks väike laps, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas mahlapulka süüa ja on kindluse mõttes paar korda sellega läbi juuste ka tõmmanud (ainult selle vahega, et minu juukseid kaunistavad väiksed apelsinitükikesed ka veel lisaks). Ja juba 5 tunni pärast saan pesema, jee!! (ja mingi 5 tundi olen ma sellisena juba olnud)
28.5.10
Kasiinokatse
Kuna eile Karmen õnneks suutis ärkvel püsida, mitte ei vajunud ülivara tuttu ära, otsustasime ära teha lubatud kasiinokatse. Ilmselgelt oleme me mõlemad antud valdkonnas pehmelt öeldes algajad. Sellest oli ilmselt aru saada juba siis, kui me esialgu kasiino ust ei suutnud üles leida. Kui me lõpuks selle ukse siiski leidsime, oli maruimelik seal seista. Täpselt selline tunne, nagu oleks 17 ja üritaks kluppi minna: selline tunne, nagu ei kujutaks ette ka, mis seal sees toimuma hakkab. Ja nagu tuli välja, siis ilmselgelt ei kujutanud ka. Marssisime sisse, öeldi meile "Tere!". No mis seal ikka, ütlesime "Tere!" vastu ja marssisime maru teadjate nägudega edasi. "Ee...registreerida tuleb ka..." "Aa, ma siin esimest korda ja...". Viimati käisin ma kasiinos (kui nüüd need mänguautomaadid laevadel välja arvata) 17 aastat tagasi ja siis küll vähemalt mingeid registreerimisi ei olnud. Kõndisime leti juurde tagasi, lasime enda ID-kaarte uurida, ütlesime "ei, me ei soovi kliendikaarti" ja võisime uuele katsele minna.
Kõigepealt tegime ühe ringi, et näha, mis masinaid seal üldse on. Ilmselgelt ühestki masinast väga midagi ei jaganud, nii et läksime mingi suvalise masina juurde ja toppisime mu sajase sinna sisse (kes pole kahe ja poole nädala tagust postitust lugenud, siis katse seisnes selles, et testin, mitu minutit läheb, kuni minu sajast kroonist on saanud 0 või 200 krooni).
Esimene masin oli tõsine killer, võttes arvesse, et minu selle õhtu kasiinoeelarve oli ainult 100 krooni. Panin kella ajavõtmiseks käima, vajutasin nupule, masin spinnis ja oiii, 19 krooni juba läinud! Ühe nupuvajutusega. Mõtlesin, et ju tegin midagi valesti ja vajutasin uuesti nupule...tore-tore, selle vajutusega võttis masin juba 38 krooni. Kerge hirmuga, et minutiga saab katse juba läbi, vajutasin veel korra nupule ja võitsin natuke - täpsemalt öeldes nii palju, et mul oli kokku alles 105 krooni. Nagu arvata võib, siis võtsin ma sellest masinast raha kähku välja, sest selle panused käisid natuke üle jõu.
Järgmist masinat valides ma juba jälgisin, et panuseks saaks panna ka ühe krooni, et jätkuks kauemaks mängurõõmu või midagi. Istusime maha, toppisime eelmisest masinast saadud tšeki sinna sisse (minu jaoks oli muidugi uudis, et enam ei saagi võitu välja võtta suure mündikõlina ja teiste kadedate pilkude saatel, vaid masinast tuleb välja üks paberileheke, mille saab järgmisse masinasse jälle sisse toppida) ja hakkasime nuppe vajutama. Kergendusega nägin, kuidas üks spinnimine võtab tõesti ainult ühe krooni. Sain paar korda niimoodi rõõmsalt keerutada kettaid seal, kuni tuli ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni ja masin hakkas neid ise kohe tegema. Kui ta oli paar korda ära teinud, tuli uuesti ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni. Nojah, istusime siis seal kahekesi, käed puusas, ja vaatasime, kuidas masin ise ennast lõbustab, ehk ise kõik need spinnid ära teeb, ilma, et ma ühtegi nuppu vajutaks. Kui avastasin, et mul samal ajal võitu koguaeg tiksub, läks jälgimine natuke lõbusamaks. Lõpuks sai masinal need 30 korda keerutatud ja minu sajast kroonist oli selleks hetkeks saanud 296. Pilk kellale - kokku oli kulunud kõigeks selleks äkšeniks 6 minutit.
Marssisime masinate juurest minema, lasime tšeki sularahaks vahetada ja tulime tulema, et me seda kõike kohe jälle maha ei mängiks suure hurraaga.
Niisiis katse tulemuseks oli 6 minutit ja 296 krooni. Kusjuures pulss oluliselt ei muutunud. Ma tegelt eeldasin, et pulss tõuseb, kui ma võidan midagi, aga vot sulle. Ilmselgelt oli see kord tegemist puhtalt algaja õnnega, sest ma ise küll väga pihta ei jaganud, mis toimub.
Kõigepealt tegime ühe ringi, et näha, mis masinaid seal üldse on. Ilmselgelt ühestki masinast väga midagi ei jaganud, nii et läksime mingi suvalise masina juurde ja toppisime mu sajase sinna sisse (kes pole kahe ja poole nädala tagust postitust lugenud, siis katse seisnes selles, et testin, mitu minutit läheb, kuni minu sajast kroonist on saanud 0 või 200 krooni).
Esimene masin oli tõsine killer, võttes arvesse, et minu selle õhtu kasiinoeelarve oli ainult 100 krooni. Panin kella ajavõtmiseks käima, vajutasin nupule, masin spinnis ja oiii, 19 krooni juba läinud! Ühe nupuvajutusega. Mõtlesin, et ju tegin midagi valesti ja vajutasin uuesti nupule...tore-tore, selle vajutusega võttis masin juba 38 krooni. Kerge hirmuga, et minutiga saab katse juba läbi, vajutasin veel korra nupule ja võitsin natuke - täpsemalt öeldes nii palju, et mul oli kokku alles 105 krooni. Nagu arvata võib, siis võtsin ma sellest masinast raha kähku välja, sest selle panused käisid natuke üle jõu.
Järgmist masinat valides ma juba jälgisin, et panuseks saaks panna ka ühe krooni, et jätkuks kauemaks mängurõõmu või midagi. Istusime maha, toppisime eelmisest masinast saadud tšeki sinna sisse (minu jaoks oli muidugi uudis, et enam ei saagi võitu välja võtta suure mündikõlina ja teiste kadedate pilkude saatel, vaid masinast tuleb välja üks paberileheke, mille saab järgmisse masinasse jälle sisse toppida) ja hakkasime nuppe vajutama. Kergendusega nägin, kuidas üks spinnimine võtab tõesti ainult ühe krooni. Sain paar korda niimoodi rõõmsalt keerutada kettaid seal, kuni tuli ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni ja masin hakkas neid ise kohe tegema. Kui ta oli paar korda ära teinud, tuli uuesti ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni. Nojah, istusime siis seal kahekesi, käed puusas, ja vaatasime, kuidas masin ise ennast lõbustab, ehk ise kõik need spinnid ära teeb, ilma, et ma ühtegi nuppu vajutaks. Kui avastasin, et mul samal ajal võitu koguaeg tiksub, läks jälgimine natuke lõbusamaks. Lõpuks sai masinal need 30 korda keerutatud ja minu sajast kroonist oli selleks hetkeks saanud 296. Pilk kellale - kokku oli kulunud kõigeks selleks äkšeniks 6 minutit.
Marssisime masinate juurest minema, lasime tšeki sularahaks vahetada ja tulime tulema, et me seda kõike kohe jälle maha ei mängiks suure hurraaga.
Niisiis katse tulemuseks oli 6 minutit ja 296 krooni. Kusjuures pulss oluliselt ei muutunud. Ma tegelt eeldasin, et pulss tõuseb, kui ma võidan midagi, aga vot sulle. Ilmselgelt oli see kord tegemist puhtalt algaja õnnega, sest ma ise küll väga pihta ei jaganud, mis toimub.
27.5.10
Ja mis romantiline meeleolu sul on?
Mõtlesin täna viia läbi oma kasiinokatse, aga kuna Karmen, kes pidi minuga sinna kaasa tulema, otsustas hoopiski magama minna, otsustasin asenduskatse teha. Ehk siis testisin inimeste uudishimu. Selle jaoks panin ma endale MSNis nime taha südame ja jäin ootama, mis toimub.
Ja toimus:
22.56 - algus
22.57 - Kaarel paneb ka nime taha südame
22.59 - Helen:"Mis sul viga hakkas?"
23.04 - Janika:"ootooooot"
23.07 - Liina:"miks sa süda oled?"
23.13 - Meelis:"nonii Nelekesekene - kes see õnnelik on, kes su südame on võitnud?"
23.17 - Mica:"ahah, mingi eriline välismaalane??"
23.25 - Laura-Gerli "keda sa muidu armastad siin? hansu?"
23.40 - Mica muudab oma nime MICA24 (NELE (L))
23.42 - Heleene:"ja mis romantiline meeleolu sul on?"
23.57 - Karin:"No Nele, räägi välja!"
23.58 - lõpp
Tegelikult jäin ma katse tulemusega päris rahule. Alguses oli veidi pettumus, et kas keegi ei küsigi midagi, aga ju ma olin lihtsalt kärsitu, et ootasin meeletut tulemust juba esimese kümne minutiga. Küsisid asja kohta enam-vähem need, kellelt eeldakski, et nad uurima tulevad. Asjale aitas kaasa kindlasti see, et tavaliselt pole mul nime taga mitte midagi, ehk siis kui nüüd sinna südameke ilmus, oli see eeldatavasti kohe üsna hästi tähele panna.
Janikaga tulime veel idee peale, et peaks panema nime taha mingi teksti, mis vihjaks abielule, aga siis leidsime, et selle puuduseks oleks lihtne tõsiasi, et nagunii keegi ei usuks seda.
Oehh, nüüd on minu poolteist tundi lõbutsemist läbi ja aeg jälle süveneda homse eksami (individuaalsete erinevuste psühholoogia) materjali. Arvata on, et katus sõidab natuke ära, kui päev otsa psühholoogiat õppida..
Ja toimus:
22.56 - algus
22.57 - Kaarel paneb ka nime taha südame
22.59 - Helen:"Mis sul viga hakkas?"
23.04 - Janika:"ootooooot"
23.07 - Liina:"miks sa süda oled?"
23.13 - Meelis:"nonii Nelekesekene - kes see õnnelik on, kes su südame on võitnud?"
23.17 - Mica:"ahah, mingi eriline välismaalane??"
23.25 - Laura-Gerli "keda sa muidu armastad siin? hansu?"
23.40 - Mica muudab oma nime MICA24 (NELE (L))
23.42 - Heleene:"ja mis romantiline meeleolu sul on?"
23.57 - Karin:"No Nele, räägi välja!"
23.58 - lõpp
Tegelikult jäin ma katse tulemusega päris rahule. Alguses oli veidi pettumus, et kas keegi ei küsigi midagi, aga ju ma olin lihtsalt kärsitu, et ootasin meeletut tulemust juba esimese kümne minutiga. Küsisid asja kohta enam-vähem need, kellelt eeldakski, et nad uurima tulevad. Asjale aitas kaasa kindlasti see, et tavaliselt pole mul nime taga mitte midagi, ehk siis kui nüüd sinna südameke ilmus, oli see eeldatavasti kohe üsna hästi tähele panna.
Janikaga tulime veel idee peale, et peaks panema nime taha mingi teksti, mis vihjaks abielule, aga siis leidsime, et selle puuduseks oleks lihtne tõsiasi, et nagunii keegi ei usuks seda.
Oehh, nüüd on minu poolteist tundi lõbutsemist läbi ja aeg jälle süveneda homse eksami (individuaalsete erinevuste psühholoogia) materjali. Arvata on, et katus sõidab natuke ära, kui päev otsa psühholoogiat õppida..
22.5.10
Rongisõit on ajavõit!
Läksime täna Tallinnasse SEB XXIII Maijooksule ja kuna sinna rongipiletid sai tasuta, valisime otseloomulikult liiklusvahendiks rongi. Hommikul ärkasin rõõmsas tujus, ise megaõnnelik, et sisse ei maganud ja ilusti üles sain. Panin riidesse ja hakkasin endale hakklihaga makarone tegema, sest millegipärast oli mul täiega isu hakklihaga makarone süüa. Kuradi makaronid, ma ütlen, nemad kõiges süüdi olidki!! (mitte muidugi mina, et ma kõik viimasele hetkele jätsin)
Makaronid valmis, tee joodud, hambad pestud, asjad koos, pilk kellale ja oiiiiiiiii 5 minutit rongini aega. Turboga sandaalid jalga ja autoga raudteejaama poole. Kui ma kohale jõudsin ja autost seljakoti võtsin, jõudsin ma ainult paar kiiremat sammu teha, kui mingi tädike ütles pooltänitava tooniga:"Hiljaks jäid! Rong läks juba ära. Tule teinekord varem!"
Nojah. Lõin siis autos Regio lahti ja vaatasin, kus võiks rongil järgmised peatused olla. Tabiverre poleks nagunii jõudnud, nii et tuli proovida Jõgevat. Kuna mul polnud õrna aimugi, kus Jõgeval võiks raudteejaam olla, helistasin isale. Issi ütles küll, et pole seal raudteejaamas minu sünnist saati (millest on nii mõnigi aasta juba möödunud, eksole) käinud, aga et Tartu poolt tulles peab raudselt paremale pöörama. Nii ma siis tegingi, sõitsin Jõgevale sisse, pöörasin paremale ja lootsin õnnele. Jõudsin kuidagi ilusti täpselt raudteejaama, rong ka paistis, hüppasin autost välja, aga seljakotti polnud mõtet võtta - täpselt sel hetkel, kui ma autost väljusin, hakkas rong sõitma. Nojah. Uuesti siis autorooli, Regio lahti ja järgmine sihtpunkt Vägeva. Peaaegu oleksin teinud andestamatu kaardilugemisvea ja hakkanud Mustvee poole sõitma, aga selle vea korrigeerisin kiiresti tagasipöördega pärast mõnikümment meetrit. Vägeval ma teadsin õnneks täpselt, kus rongipeatus asub, sest olin kunagi sealt kuskile sohu matkama läinud. Parkisin auto ära, vaatasin, et inimesi on peale minu seal veel teisigi, järelikult pidi rong tulemas olema (need teised seal ilmselt ootasid kedagi rongi pealt...). Huhh, lõpuks ometi. Rong tuligi ja astusin peale. Loomulikult kostitasid teised (kes mu seiklusele telefoni teel kaasa olid elanud) mind vahva aplausiga. Nende poole trügides kuulsin, kuidas keegi kommenteeris:"Ei tea, keda seal autasustatakse...". Edasi oli rongisõit päris vahva ja ma oma lolli peaga arvasin, et sellega on seiklus lõppenud.
Hah, looda sa! Tagasitulles mõtlesime, et oleme maru kavalad ja läheme kolmveerand tundi enne rongi väljumist juba rongi peale, et saame head istekohad ja puha. Selgus, et teised olid veel kavalamad. Rong oli puupüsti täis ja kohti väga üle küll ei olnud. Lõpuks istus rahvas isegi vahekäikudes ja kahe vaguni vahelises ruumis maas. Rääkisime seal niisama juttu ja olin juba peaaegu unne suikumas Mammu õlal, kui Helen järsku teatas toreda uudise:"See on ju kiirrong, see ei tee Vägeval peatust!". "Oh johhadiiii!". Kuna meie pärast jooksu saadud kingitusekotikeses oli ka raudteedekaart, siis sai sealt ilusti järele vaadata, kus rong üldse teeb peatusi ja kui lähedal on kõige lähem neist Vägevale. Otsustasime Heleniga, et läheme Tamsalus maha ja hääletame sealt minu auto juurde. Kuna Helen ei tundunud selle variandi üle väga rõõmus ja me ei saanud üldse Tamsalus aru, kuhupoole maantee jääb, otsustasin hakatuseks ka mõnda muud varianti proovida. Helistasin ühele sõbrale, kes peaks seal kohalik olema. Ta küll ise hetkel ei olnud Tamsalus, aga tegi ühe kiire telefonikõne sõbrale ja 3 minuti pärast oli sinine autoke raudteejaama juures platsis. Lahke noormees viskas meid Vägevale ära. Suur tänu talle! Ilma temaga oleks ilmselt tubli tunnike pikemaks meie seiklusekene veninud (eeldusel, et me oleks aru saanud, kuhu poole minna). Sealt sain juba ise koju sõita ja sain lõpuks ometi oma voodi peal istudes rahulikult teed juua:).
Makaronid valmis, tee joodud, hambad pestud, asjad koos, pilk kellale ja oiiiiiiiii 5 minutit rongini aega. Turboga sandaalid jalga ja autoga raudteejaama poole. Kui ma kohale jõudsin ja autost seljakoti võtsin, jõudsin ma ainult paar kiiremat sammu teha, kui mingi tädike ütles pooltänitava tooniga:"Hiljaks jäid! Rong läks juba ära. Tule teinekord varem!"
Nojah. Lõin siis autos Regio lahti ja vaatasin, kus võiks rongil järgmised peatused olla. Tabiverre poleks nagunii jõudnud, nii et tuli proovida Jõgevat. Kuna mul polnud õrna aimugi, kus Jõgeval võiks raudteejaam olla, helistasin isale. Issi ütles küll, et pole seal raudteejaamas minu sünnist saati (millest on nii mõnigi aasta juba möödunud, eksole) käinud, aga et Tartu poolt tulles peab raudselt paremale pöörama. Nii ma siis tegingi, sõitsin Jõgevale sisse, pöörasin paremale ja lootsin õnnele. Jõudsin kuidagi ilusti täpselt raudteejaama, rong ka paistis, hüppasin autost välja, aga seljakotti polnud mõtet võtta - täpselt sel hetkel, kui ma autost väljusin, hakkas rong sõitma. Nojah. Uuesti siis autorooli, Regio lahti ja järgmine sihtpunkt Vägeva. Peaaegu oleksin teinud andestamatu kaardilugemisvea ja hakkanud Mustvee poole sõitma, aga selle vea korrigeerisin kiiresti tagasipöördega pärast mõnikümment meetrit. Vägeval ma teadsin õnneks täpselt, kus rongipeatus asub, sest olin kunagi sealt kuskile sohu matkama läinud. Parkisin auto ära, vaatasin, et inimesi on peale minu seal veel teisigi, järelikult pidi rong tulemas olema (need teised seal ilmselt ootasid kedagi rongi pealt...). Huhh, lõpuks ometi. Rong tuligi ja astusin peale. Loomulikult kostitasid teised (kes mu seiklusele telefoni teel kaasa olid elanud) mind vahva aplausiga. Nende poole trügides kuulsin, kuidas keegi kommenteeris:"Ei tea, keda seal autasustatakse...". Edasi oli rongisõit päris vahva ja ma oma lolli peaga arvasin, et sellega on seiklus lõppenud.
Hah, looda sa! Tagasitulles mõtlesime, et oleme maru kavalad ja läheme kolmveerand tundi enne rongi väljumist juba rongi peale, et saame head istekohad ja puha. Selgus, et teised olid veel kavalamad. Rong oli puupüsti täis ja kohti väga üle küll ei olnud. Lõpuks istus rahvas isegi vahekäikudes ja kahe vaguni vahelises ruumis maas. Rääkisime seal niisama juttu ja olin juba peaaegu unne suikumas Mammu õlal, kui Helen järsku teatas toreda uudise:"See on ju kiirrong, see ei tee Vägeval peatust!". "Oh johhadiiii!". Kuna meie pärast jooksu saadud kingitusekotikeses oli ka raudteedekaart, siis sai sealt ilusti järele vaadata, kus rong üldse teeb peatusi ja kui lähedal on kõige lähem neist Vägevale. Otsustasime Heleniga, et läheme Tamsalus maha ja hääletame sealt minu auto juurde. Kuna Helen ei tundunud selle variandi üle väga rõõmus ja me ei saanud üldse Tamsalus aru, kuhupoole maantee jääb, otsustasin hakatuseks ka mõnda muud varianti proovida. Helistasin ühele sõbrale, kes peaks seal kohalik olema. Ta küll ise hetkel ei olnud Tamsalus, aga tegi ühe kiire telefonikõne sõbrale ja 3 minuti pärast oli sinine autoke raudteejaama juures platsis. Lahke noormees viskas meid Vägevale ära. Suur tänu talle! Ilma temaga oleks ilmselt tubli tunnike pikemaks meie seiklusekene veninud (eeldusel, et me oleks aru saanud, kuhu poole minna). Sealt sain juba ise koju sõita ja sain lõpuks ometi oma voodi peal istudes rahulikult teed juua:).
17.5.10
Päike paistab
Üleeile ja eile mulle tuli jälle meelde, kuiväga mulle meeldib minna magama sellel ajal, kui päike hakkab tõusma ja väljas hakkab kergelt valgeks minema. Seda just suveajal, sest siis tõuseb päike just kahe-kolme-nelja paiku ja selline täpselt paras aeg on. Isegi õudusunenägudest ärkamine ei ole siis nii hirmus, sest tuba on nagunii poolvalge juba.
Nädalavahetusel sain esimest korda proovida süsti teha, vaktsineerisin oma emme puukentsefaliidi vastu ära:). Alguses veits põdesin ja küsisin tuhatmiljon korda üle, kuidas (õrnalt/tugevalt/tasakesi/hooga/sügavale/mitte sügavale jnejne) see ikka täpselt teha tuleb, aga kui emps juba tüdines ja ütles "Ma võin ise ka selle süsti endale teha..." ütlesin ma julgelt "Ei-ei, ma teen ära!". Ju ma siis värisevate kätega selle süstikese lõpuks ära tegin. Uus kogemus kirjas vähemalt :D.
Nädalavahetusel sain esimest korda proovida süsti teha, vaktsineerisin oma emme puukentsefaliidi vastu ära:). Alguses veits põdesin ja küsisin tuhatmiljon korda üle, kuidas (õrnalt/tugevalt/tasakesi/hooga/sügavale/mitte sügavale jnejne) see ikka täpselt teha tuleb, aga kui emps juba tüdines ja ütles "Ma võin ise ka selle süsti endale teha..." ütlesin ma julgelt "Ei-ei, ma teen ära!". Ju ma siis värisevate kätega selle süstikese lõpuks ära tegin. Uus kogemus kirjas vähemalt :D.
12.5.10
21
Jah, sain naiseks. Iseasi muidugi, milleks see nüüd hea on. Saan kasiinodesse ja maasikasse ja puha...
Seoses kasiinodega. Mõtlesin teha ühe eksperimendi. Võtan kaasa sada krooni ja lähen seda masinatesse toppima ning vaatan mis saab. Samal ajal võtan kellaga aega, mitu minutit läheb ühe variandini kahest:
a) ma olen omadega nullis;
b) minu sajast kroonist on saanud kakssada krooni.
Panen igaksjuhuks pulsoka ka peale, vaatan, palju max pulsi saan.
Igatahes, palju õnne mulle kolmandasse kümnendasse (nagu mulle peol korduvalt rõhutati) jõudmise puhul!
Seoses kasiinodega. Mõtlesin teha ühe eksperimendi. Võtan kaasa sada krooni ja lähen seda masinatesse toppima ning vaatan mis saab. Samal ajal võtan kellaga aega, mitu minutit läheb ühe variandini kahest:
a) ma olen omadega nullis;
b) minu sajast kroonist on saanud kakssada krooni.
Panen igaksjuhuks pulsoka ka peale, vaatan, palju max pulsi saan.
Igatahes, palju õnne mulle kolmandasse kümnendasse (nagu mulle peol korduvalt rõhutati) jõudmise puhul!
24.4.10
Remondinaine
Minu kallikesel hakkasid jupid pudenema, nii et oli vaja panna jalga kõige vingemad dressid, haarata paar kruvikeerajat ja hakata putitama! Aega läks, aga asja sai. Eks näis, kaua läheb, et see sama osa jälle küljest kukuks...
21.4.10
Keetsin täna spagette. Läks, nagu ikka...
Kes pildilt veel aru ei saa, siis need on keetmata spagetid kraanikausis. Kui mõned inimesed on näinud, kuidas mul juba keedetud makaronid kraanikaussi kõik lendavad, siis seekord tegin ajaliselt vähemalt rekordi. Panin spagetipaki kappi nii osavalt tagasi, et need voolasid lambist sealt välja ja otse kraanikaussi.
20.4.10
Kodu, armas kodu...
Lõpuks ometi jõudsin koju. Aplaus mu vendadele, kes kahepeale suutsid 3000 km järjest roolis olla (Y)!
Kõige maksimaalsem oli see hetk, kui issi otsustas, et meil on vaja nii kaugele vendadele vastu matkata, kui vähegi võimalik. Ma küll üritasin aeg-ajalt mõne bussipeatuse või muidu viisakama koha juures vihjata, et võiks ju seal ka oodata, aga ta oli ikka arvamusel, et on vaja edasi minna. Ju me siis kõndisime mööda Poola maanteed rullikutega kohvritega. Veidi häbi oli, aga see polnud veel tulevaga võrreldes midagi.
Kui olime jõudnud peaaegu kiirteeni ja mitte ühtegi normaalset kohta olemiseks polnud, otsustasime lihtsalt tee kõrvale maha istuda. Istusin päikse käes, sõin oma kahte üllatusmuna ja lugesin rahulikult raamatut, kui üks kaunis autobussikene mu kõrval seisma jäi. Heitsin pilgu isa poole ja nägin, et ta magab mätta otsas. Äratasin ta oma imekauni hüüdega "Issi...ISSIII! Politsei:D". Ta üritas Poola politseile selgeks teha, miks kuradi pärast me üldse sellises kohas passime ja need vaatasid talle lihtsalt lolli näoga otsa ja ütlesid "Siin suvalises kohas ristmiku juures mätta peal ootate autot?? Nii nüüd küll ei lähe. Siin samas lähedal ju kohvikud ja parklad ootamiseks olemas. Nii et minge siit küll nüüd ära." (vihjas nendele samadele kohvikutele ja parklatele, mille juurde ka mina olin tahtnud pidama jääda). Vaatasin kogu vestlust kerge muigega pealt. Omamoodi lõbus oli. Ilmselt siis enam nii lõbus poleks olnud, kui nad oleksid meid jaoskonda kaasa võtnud, mida üks nendest ka teha tahtis. Õnneks teine politsei vaatas, et pole ikka mõtet kah. Nii et seekord jäi Poola politseijaoskond seestpoolt nägemata.
Ma siis mõtlesin, et me läheme kõnnime ilusti kohvikusse, et saame seal edasi oodata, aga issi arvas, et metsa sees on parem oodata. Pole vist vaja mainida, et teisel pool teed olevad litsid (vabandan väljendust, aga ametinimetus neil ju on selline) naersid mu üle. See naer oli täpselt selline "Noh, algaja, lähed ametit õppima, jah?". Mis neil muud arvata oli, kui mina (noor neiu) läksin oma isaga (vanema meesterahvaga) kohvrikestega ilusti metsa vahele linna juures, millel on prostituutide väljaõpetamise koha maine. Õnneks pool tunni jooksul jõudsid kallid vennakesed autoga kohale. Vedas, panin litsidele ära, sain enne neid auto peale!
19.4.10
Tuhapilv
Kell 6.45. Paar tundi maganud, ilusti asjad pakkinud, nats söönud (nii palju, kui suutsin, väga suur isu just polnud nii vara) ja juba ma olengi valmis m6nusaks kannivalutamiseks! Vähemalt on lootust kunagi homme koju j6uda ja kolmapäeval koolis olla...
Subscribe to:
Posts (Atom)