Pmst saan endale "Aasta sõber 2019" tiitli

Ma käin vahel Siimul külas filme vaatamas. Ja viimase nädala jooksul oleme hoopiski ühte sarja vaatanud. Nii ma ka täna kirjutasin talle "mis teed ä?", mille peale ta vastas, et mitte midagi ja uuris, et mis ma homme üldse teen. Ma vastasin, et lähen sünnipäevale, mille peale ta ütles, et "kellegi teise, ma oletan". Mina, ilma absoluutselt süvenemata, mida ta sellega öelda tahab (no pole just esimene kord, kus ma ei saa aru, mida ta mõtleb mingi asjaga - ta ongi selline veits trikijutuga vahel), vastasin lihtsalt selle inimese nime, kelle sünnipäevale ma lähen. Fast forward kõva kaks tundi ja jõudsingi Siimule külla võrdlemisi eventful sarjavaatamisele. Kõigepealt suutis see geenius panna saiakesed ahju ja sättida taimeri 13 tunni peale. Noh, et saiakesed ikka ilusti valmis saaks. Hetk hiljem suutsin mina kallata ploomimahla peale oma valgele pluusile, mis mul täna esimest korda seljas oli (Siim väga ei imestanud muidugi. Ise ka ei imestanud - polnud just esimene kord, kui mul selline asi juhtub).

No ja siis olime kaks osa juba ära vaatanud, kui ma ütlesin, et oota korra, mul on vaja kirjutada ja õnne soovida. Mille peale see tegi nalja, et "mulle vä?". Kõva naljamutt nagu ma olen, ei saanud ma ka võlgu jääda ja võtsingi lahti messengeris tema vestluse ning soovisin õnne ja panin kaks lambist õnnesoovi-GIF'i ja puha. Noh, et nali ja nii. No ja siis soovisin õnne ka töökaaslasele, kellele ma tegelt kirjutada plaanisin. Samal ajal veel tuututasin Siimuga, et viisakas on vastata "õnnesoovidele" - ise itsitasin muidugi, sest ma tegin omastarust endiselt nalja. Ja no - ta siis vastaski muidugi. Vaatasime siis järgmise osa ära ja kell hakkas juba pool üks öösel saama ja aeg oli hakata kodupoole ennast sättima, kui Siim hakkas jaurama midagi "No ma siis vaatan, mis selle homse õhtuga saab...". Ma küsisin muidugi vastu "Mis sellega siis saama peab!??". Mille peale ta hämas midagi stiilis "No ma siis vast kirjutan sulle ja veel osadele ja kutsun kuskile ja teen välja midagi...". Ja siis mul järsku turgatas "OOOOOOOT!!! Kas sul on sünnipäev vä!??". Siim naeris "Jaa!". OMGGGG. Maxxx piinlik. Nagu. Tema sünnipäeva õige kuupäev oli selleks hetkeks juba kätte jõudnud ja ma olin tal külas ja mul polnud õrna aimu ka. Ma teadsin, et millalgi jõulude ja aastavahetuse vahel see on, aga õigest kuupäevast polnud küll aimugi. Tema muidugi arvas, et ma tean küll väga täpselt ja sellepärast tegingi kõiki neid nalju ka - tegelikult ma tegin neid täiesti lambist: tal oleks sama hästi võinud sünnipäev juulikuus olla ja ma oleks ikka samamoodi teinud. No vähemalt sain ma olla esimene, kes teda tema saabunud juubeli puhul kallistas!


Muidu käisin täna aitamas korraldada ühte orienteerumistreeninguvärki. Minu roll oli seal küll pisike, aga abiks seegi. Long story short, mu tädi andis mulle oma vana printeri juba paar päeva tagasi ja laisk nagu ma olen, pole ma siiani viitsinud seda autost ilusti tuppa ära viia (ju homme viin, onju). Nii et see reisis minuga ilusti sinna kaasa. Ja, häh, arvata oli, et see printer tasub ennast ära! Lehvisin siis ilusti kohale, kui poisid rääkisid, et neil printeriga mingi jama ja küsisid naljaga "Ega sul juhuslikult ühtegi printerit autos ei ole?". JACKPOT! "Noh..tegelikult juhtumisi on küll!". Ise muidugi muigasin rahulolevalt. Lõpuks mu printerit muidugi vaja ei olnud, sest see teeb ainult mustvalget värki, aga ma olin ikkagi marurahul!

Lõpetuseks pilt ühest minu tänasest vahvast külalisest (see udusus iseloomustab täiega hästi, kui palju ta ringi sahmerdas):

Mõista-mõista, mis see on...

Nonii-nonii. See, et ma pikalt vahepeal vait olen olnud, ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei ole! On ikka! Näiteks: käisin mina Pärnus konverentsil kaks päeva ja jätsin selleks ajaks auto töö juurde. Väga ülemäära nüüd kohta ei valinud, sest miks üks peaks parem olema, kui teine, onju!? Jõudsime siis ilusti tagasi ja ma ei saanud veel midagi arugi, kui töökaaslased hakkasid naerma "Hahahaa, päriiiiis kaunis!!!". Ma olin muidugi segaduses ja küsisin "Misasi!??", mille peale nemad itsitasid edasi "Normaalselt on kõht lahti olnud mõnel". Ja kui ma ka siis fainalli mõistsin, millest räägitakse: "Mineeeeee kanniiiiiii!! See on minu auto ju!!". Normaalne p*sarahe oli autost üle käinud vä!?

Ütleme nii, et kui nad teada said, et see konkreetne on minu auto, siis neil oli nalja ja naeru ikka veel pikemalt. Isegi pesulas ei tulnud see kõik maha. Note to self: sinna puude alla enam ei pargi!!

Lisaks sellele evendile käisid mul vahepeal kadrisandid! Kes mäletab, siis ma eelmine postitus kirjutasin, et ma nüüd seekord plaanin valmis olla. Õnneks olin ka - ma nimelt olin päevad JÄLLE sassi ajanud ja lihtsalt tänu juhusele sattus, et mul päev varem poes asjad meelde tulid. No igatahes tublide lastena nad küsisid ka lademes mõistatusi ja päris mitmele ma teadsin ka vastuseid. Aga ühele küll ei teanud. Või õigemini ei soovinud proovidagi vastata :D. Aga teie, targad inimesed, äkki teate vastust? Nimelt see kõige väiksem kadrisandikene esitas siis selline mõistatuse "Püksis ta kasvab, noored teda ihkavad, vanad teda vihkavad". Esmapilgul mõtlesin, et äkki ma ikka kuulsin valesti ja palusin korrata mõistatust. Selgus, et kuulsin ikka täiesti õigesti ja langetasin selle peale kaalutletud otsuse, et ma igatahes ütlen parem kohe heaga, et ma vastust ei tea! Esitasin pärast loomulikult sama mõistatuse kohe teistele sõpradele ka - las kõik mõistatavad! Ja et teil siin lihtsam oleks, siis üks sõbranna sattus guugeldades hoogu ja leidis samast mõistatusest ka teise variandi: "Edimält pehme ja valge, peräst kõva ja kange, nuurt ta sallip, vana ei salli".

Kui juba kadrisantidele jutt läks, siis siin ühed äraütlemata vinged kadrisandid umbes aastal 2001 - oh olid ajad, olid outfitid! :

Ja noh. Loomulikult ei saa ka mööda kodu- ja kolimisjuttudest. Nimelt on mul nüüd uus rekord selles, kuidas ma ise mittemidagi ei tee. Nagu ma juba kirjutasin, siis pole ma ise peaaegu ühtegi asja kasti pannud, pole ise ühtegi kasti kohale toonud ja tegelikult olen ise heal juhul ainult pooled asjad lahti pakkinud. Nüüd siis jõudis kätte aeg, mil saabus kohale voodi ja oli aeg poest ära tuua telekalaud. Et ma ise ikka absoluutselt mittemidagi ei teeks, tuli voodit mööblimehelt vastu võtma Liina. Pärast mida jäid kõik need asjad loomulikult selliselt koridori, nagu need saabusid. Et millalgi hiljem asjaga edasi tegeleda muidugi. No ja siis üsna pea jõudis kätte aeg, kui ma sain mõnusa allahindlusega osta endale telekalaua, mille jaoks ma olin allahindlust juba kuu aega ootanud. Skoor! Ja nüüd siis see minu next level mittemidagitegemises: ma ei läinud isegi ise järgi lauale poodi! Nimelt Joosep oli nõus ta lahkelt peale võtma ja koju ära tooma ja kuna tal oli veidi aega üle ja ta selline tegutseja juba kord on, pani siis lauakese kokku kah juba. Pärast seda jäi tema asjalik pilk pidama voodijuppidele ja küsis, kas see tuleb kah kokku panna. No eks iseenesest ju tuli...nii et üsna kohe oli juba selline seis:

No mis nii viga neid kolimisi teha! Kui mul pärast seda talle rohkem ühtegi ülesannet anda ei olnud (okeiokei, pesumasina tassis ka ühest kohast teise), porises ta, et kas see nüüd siis oligi juba kõik - ja et järgmiseks korraks olgu olla ikka korralikum nimekiri!

Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kas see Nele ise ka üldse midagi teeb, siis vastus on: jaa, teeb küll! Täitsa ise suutis Nele oma kõrvaklapid pesumasinas ära pesta. Ikka niimoodi korralikult pika programmiga ja tsentrifuug ja puha.

Lõpetuseks: kas teil kellelgi on ka niimoodi, et FB valikuliselt osasid eventide kutseid ei saada edasi? Mul nimelt on ta jätnud saatmata viimasel ajal nelja sünnipäeva ja ühe soolaleivapeo kutsed. Ja need ei ole just sellised suvalised "maybe viitsin läbi astuda" üritused, vaid ikkagi fiestad, kuhu ma tahaks reaalselt minna. Tänks täiega feissbukk, no!

"Ütle, kes on su sõbrad ja ma...

...ütlen, kes oled sa ise". Teate küll seda ütlust, onju!? No eile oli meil igatahes normaalne vahupidu mu vannitoas. Hõõgvein muumitassidest ja värki. Let the talve-season begin:

Paar nädalat tagasi teatas Hannula, et tema tahab igatahes siin vanni minna. Eile selgus, et eriti sõnasööja-mutt ta just ei ole :D. Tuleb meelde aeg, kui me Hannula ja Kaiaga öösel pidžaamade ja hommikumantlitega mäkki burksi läksime ostma.

Kusjuures nendest muumitassidest. Sõbrakesed, kes mulle need kinkisid, ütlesid, et nad valisid põhimõtteliselt puhtalt kirjelduse järgi mulle sobivad välja (üks on Muumimammaga ja teine väikse My'ga) ja ma pean tunnistama, et tõi naeratuse näole küll, kui lugesin neid kirjeldusi: "Moominmamma is a gentle mother who cares for others. She never reveals the secrets that she has been told. She makes sure that the Moominhouse is safe and feels loving to both her family and to visitors" ja "Little My is one of Mymble's children. She is the smallest and most energetic. Little My always decides herself what she will and won't do. She isn't bothered by a mess, and she is so small that she fits into a pitcher or kitchen drawer between the whisks and spoons". Ma igatahes rahul!

Ja et veel edvistada, kui toredad sõbrakesed mul on, siis paar päeva tagasi tulid ka töökaaslased soolaleivale ja küsisid, mida tuua võib. Ma siis ütlesin, et davaiiiii köögirätikuid!! Ja nad ütlesid, et davaiiiii ok, aga ütle ikkagi veel midagi!! No ja siis ma hakkasin kirjutama, et tegelt tahaks täiega blenderit (ja juba guugeldasin neid), aga otsustasin poole pealt, et see on ikka liiga suur asi ja kustutasin juba poolelioleva vastuse ära. Ja ei saatnudki seda soovi neile üldse. No ja tuli siis järgmine päev ja nad tulid külla ja OMGGGGG!! Nagu reaalselt! Nad oli täitsa ise mu mõtteid lugenud ja tõidki blenderi!! Peal oli veel kirjas, et ma saan nüüd kõik takistused oma teelt purustada või midagi :D. Okei-okei, saab-saab! Igatahes ma olin ikka megarahul ja megaüllatunud, et nad oskasidki lambist tuua täpselt selle, mida ma tegelikult tahtsin.

Ja üleüldsegi käisid mul üks päev mardisandid!! Nad mõni päev enne käisid seda komm-või-pomm ka tegemas, aga ma pean tunnistama, et minu jaoks on see mardisandivärk palju sümpaatsem. Ikka lasin laulu lõpuni laulda ja nad olid ilusti full kostüümides ja paber 25 mõistatusega ka kaasas - täisvärk! Korra mõtlesin, kas peaks laskma neil tantsida ka, aga ikka ei hakkanud. No ja siis tuli see hetk, kus neile tuli midagi anda...sellega läks nüüd niimoodi, et ma arvasin, et päev hiljem tullakse ja mõtlesin järgmine päev poodi minna midagi selle jaoks hankima. Aga no, siin nad olid, nüüd ja praegu ja ootasid koridoris, et ma midagi tooks. Lappasin kappe läbi ja vaatasin isegi sügavkülma, et äkki jäätist või marju või midagi, aga millegi parema peale ma ei tulnud, kui üks suur kommikarp, mis söömist ootas. Nojah - äkki läheb nüüd hoopis nii, et nende vanemad kadrisanditama minu juurde minna ei luba, sest see tädi annab liiga palju kommi. Aga juhuks-puhuks, kui nad ikka tulevad, siis ma tolleks päevaks katsun juba varakult valmis olla ja vähe sobivamate snäkikestega. Äkki seekord pähklid või midagi...

Lõpetuseks väike näide, kui tubli koristaja ma ikka täpselt olen: nimelt nädalavahetusel hommikul ärgates hakkasin ma hoopis esimese asjana koristama ja jõudsin täpselt ilusti nõudepesumasina enne hommikusööki käima panna. Laadnalt hommikuhelbed (või lihtsalt "helbed", sest täiskasvanud inimesena söön ma neid vahel õhtuks ka...) kausikesse ja ainult lusikas veel võtta ja...või noh...ma olin reaalselt KÕIK lusikad pesema pannud. Suured ja väiksed, kõik! (mitte, et mul neid palju oleks üldse). Otsisin siit-sealt, sest tavaliselt on mul näiteks seljakotis üks matkalusikas, aga ka see oli oma asukohta vahetanud. Kaalusin juba kahvliga söömist, aga see oleks veel veidram olnud. Kuni avastasin, et mulle tuli ju presskannuga kaasa suurepärane kohvilusikas!!

Ütleme nii, et kõige mugavam nüüd ei olnud, aga käras kah :D!

Korterisaagad vol2

No millest muust postitust oligi oodata, onju? Marulõbus on ikka see sisseseadmine :D. Kõigepealt selgus mingi nädal aega tagasi, et vetsupotis jääb vesi jooksma. No tore. Klassika. Lebooooo, vaja lahti kruttida lihtsalt see nupp ja natuke timmida neid värke ja...selgus, et see nupp ei soovi, et teda lahti krutitaks. Ma palju ei viitsinud maadelda ka, mõtlesin, et proovin mõni teine päev uuesti. No proovisin siis. Teine päev ja kolmas päev ja kui ma siis lõpuks otsustasin nädal hiljem oma maagilise tööriistakohvriga selle asja kallale asuda, ehmus see nupp ilmselt niiväga, et otsustas "okeiiii, faiiin siis" ja sain ta ilusti sõrmedega lahti kruttida. Bueno. Näitas veidi iseloomu ka ja pudistas mingid jupid enda küljest ära. Tänks täiega! Jätsin selle probleemi hilisemaks ja kallasin veits äädikat sinna vee sisse, vähemalt nii mulle keegi kunagi õpetas. Kui see nüüd max vale trikk, siis plz harige mind! Töötas igatahes. Lõpuks kruttisin jupid tagasi ja selgus, et need minemapudenenud osakesed ei olnudki ülemäära vajalikud, nii et kohe varuosi ostma ei jooksnud.

Nonii. Vannitoas segisti korras, vetsupott korras, aeg oli ette võtta pesumasin. Nimelt oli vaja uus tuua. Kuna Siim on nii palju targem, kui mina, siis ma küsisin talt nõu, kas selline asi minu rallimasinasse mahuks. Lahke sõbrana vastas ta kohe "Ei. Aga minu omasse mahub!". Fast forward 10 minutit ja ta oli oma autoga mu ukse taga. Unustas ainult mainimata, et tal on TÄIEGA kiire. Mitte, et see pesumasin oleks saanud päeva või paar oodata... Suht fast-mode peal käis kogu see värk. Hoolimata kõigest kiirest otsustas ta siiski, et aitab mul masina ära ka paigaldada. Ilmselt sai aru, et ma raudselt teeks ise midagi valesti. Seejuures veel küsis väga eeldusi täis küsimuse "Tööriistu sul ometi ei ole, onju?". Häh! Maruuhkelt sain oma edeva kohvrikese letti lüüa! Väärt sünnipäevakingituse sain ikka. Igatahes kiirustas ta kruvisid lahti keerates nõnda täiega, et suutis selle käigus p*rsega mu seina ära signeerida. Nii et seni kuni ma seda maha pole pesnud, on kõigil külalistel võimalik sellise vahva kunstiteosega tutvuda:

Veits feilisin ise ka:

Normaalne vahupidu vä? Seal juhistes oli kirjas, et esimene peab olema tühipesu ja lisa veidi pesuvahendit. Kust ma tean, kui palju see veidi on!? Ilmselgelt vist natuke vähem, kui see mis ma lisasin. Lisaks oli veel ohutusjuhendis kirjas järgmine pärl "Küpsetusprogrammi töösoleku ajal ärge klaasust puudutage. Klaas võib minna kuumaks". Alguses küll naersin, et hööhöö, hakkab mu riideid küpsetama vä!? Tunnike hiljem, kui see asi oli 90 kraadise programmiga tükk aega käinud, läks klaas päris kuumaks küll :D. Praktilise loomuga Svennu soovitas muidugi kohe "Kähku-kähku, pane munad peale, saad praemuna!". Targemate juttu tuleb kuulata, nii et ma krabasin kähku-kähku külmkapist munad ja kuna neid sinna päris peale ei saa panna ja instructions-unclear, siis virutasin lihtsalt vastu seda ust, et äkki siis praeb ära või midagi. Saab omletti näiteks. Okei-okei, ma nii rebel ikka ei ole - munad jäid ikka külmkappi ja pesumasin ilusaks :).

Ükspäev käis mul väike sõbranna ka külas:

Võttis Jaksimoni ka kaasa! Kuna ta vahel on veits uudishimulik (koer, mitte Jaksimon), siis igaksjuhuks panime tugitooli ruuterile ette. Täna, kui ma üritasin nohikuvideosid vaadata ja nett täiega päuras, siis kahtlustasin kohe, et tugitool blokib kogu mu netikese ära. Liigutasin eest ära, aga ei läinud ikka vist paremaks. Tundub, et järgmine saaga ootab lahendamist! Küll jõuab selleni ka. Igatahes. Et oleks õige fiesta, siis oli mul Jaksimoniga ja väikse sõbrantsiga sliipõuver, nagu vanasti. Päris pidžaamapidu ei teinud, aga teed juua ja pläkutada sai küllaga. Lõpuks oli kõigil mucho väsimus peal:

Lõpetuseks üks pilt suvest ja taaskordne näide, kuidas Eestis puhata on niiiiiii ilus :)

Korterisaagad

Nagu arvata võis, hakkas uue koduga kohe nalja saama! Ei ole ma vist veel kordagi selliselt kolinud, et kõik on kohe vinks-vonks ja sujub suurepäraselt (kohe meenub näiteks, kuidas Tallinnas ühes kodus kirjeldas sõbranna mulle parkimiskohta valesti ja seda sain ma lõpuks teada politsei käest; või kui Tallinnas teises kodus köögikraan alla otsustas anda täpselt sel ajal, kui ma olin puhkusel ja tagasijõudes ootas malbe bassein mind köögipõrandal). Igatahes. Esimene nali hakkas pihta juba tegelikult põhimõtteliselt sel hetkel, kui sisse kolisin - väike armas parkimissituatsioon appeared! Nimelt selleks, et kolida, ajas Svennu megabossilt oma bussi kohe täpselt ukse ette. Mõtlesime, et suvaaaaaa kui kellelegi ette jääb, siis me koguaeg ju liigume siin edasi-tagasi ja saame ära ajada (või noh...poisid liikusid - mina ju ometigi olen selline printsess, et ei tassinud midagi). No ja kui poisid valmis said, siis pani Svennu oma bussi vähekene viisakamalt (ja ega ma ei uurinud ka, kuhu) ja asusime toas madratsit rullist lahti pakkima ning burkse tellima. See kõik võttis kokku tervelt ca 15 min. Pärast seda tuli mulle ometigi pähe küsida, kuhu nad oma autokesed panid ja saata nad vutt-vutt neid tänavale parkima. Kui nad tuppa tagasi saabusid, demonstreeris Svennu maruuhkelt ja rõõmsalt oma uusimat saavutust. Tüüp säras nagu oleks kiituskirja kõikide viite eest saanud:

Oh well...kohe heasse kirja uues kodus. Mis seal siis ikka. Saabus järgmine päev ja mulle koputati uksele, et kas mina olen valge bemmiga kellegi parkimiskoha juba kolmandat õhtut järjest ära võtnud. Kogelesin vastu, et mina see küll ei ole, aga maru tobe lugu ja nii...Tüüp lihtsalt ütles marurahulikult, et mis seal ikka, ta pargib siis mujale. Noh, igatahes järgmiseks õhtuks oli see valge bemm ka otsustanud, et pargib mujale - nimelt minu ühe ja ainsa koha peale. Jackpot! Kuna ma juba teadsin, et tegemist on sari-valestiparkijaga (kui ta kolm eelmist õhtut kellegi teise koha oli võtnud), otsustasin ma, et võtan midagi parem nüüd ja kohe ja praegu ette! Virutasin kaikaga aknad sisse, tõmbasin võtmega külgedele trips-traps-trulli lauad ja lasin rehvid tühjaks! Okei-okei, tegelt kirjutasin viisaka kirja, et see siin on minu kohake ja ma kasutaksin seda hea meelega igapäevaselt. Selgus, et piisas sellest kirjakesest ilusti - 15 min hiljem oli koht vabastatud. Jeii!

Leboxxxx. Nüüd oli suurepärane võimalus lasta mõnel järgmisel probleemil ennast üllatada. Ja ega see kaua oodata ei lasknud. Selgus, et vannitoa torud on mõõõõnusalt umbes. Ikka nii toredalt, et kui pesumasinaga pesu pesin, siis üks hetk hakkas keset vannituba olevast äravoolutrapist vett üles tulema. Ja tuli...ja tuli veel...ja lomp aina suurenes. No...mingist äravoolamisest ei olnud küll selle trapi puhul hetkel juttu..ikka juurde voolas kuidagi vannitoa põrandale järjest. Kuni lõpuks oli seis nii piisavalt kriitiline, et panin pesumasinakese pausi peale. Nii ma siis istusin seal - imetlesin lombikest ja mõtlesin, et mis edasi nüüd. Hea, et ma vähemalt kodus olin sel ajal, sest tsipake enne ma olin natukeseks jalutamas ja pesumasin rõõmsalt pesi. No hääkülh, mingil teokiirusel see vesi ikkagi läks ära, aga ma päris selliselt ei tahtnud küll nüüd igapäevaselt toimetama hakata. Eriti veel, et ummistusest oli mõjutatud põhimõtteliselt kõik: vann, kraan, pesumasin, köögikraan jne. Ainult WC-pott oli timm-timm. Asi seegi!

Eks ikka esimese hooga asusin ise asjaga võitlema, sest nüüd on mul ju ometigi edev tööriistakomplekt, millega ma olen vägevam kui mäkaiver ise (hõbedane teip on ka mul tegelt olemas):

No nii palju ma sain, et kogu selle teema lahti võtta ja ära puhastada ja veenduda, et probleem on tublisti kaugemal. Ikka no meeter vähemalt, aga ilmselt rohkemgi. Davai-davai, katsetamine keemiliste vahenditega! Sõbrad soovitasid veel miskeid graanuleid, millega pidavat eriti lihtne olema asi veel rohkem umbe saada, aga neid kahjuks ei leidnud. Ja üleüldsegi ma ei tahtnud väga püsiva lahendusena seda, et sinna midagi kallama peaks. Ja noh. Olgu siis ära öeldud, et sellest katsetusest midagi tolku lõpuks ei olnud - ummistus oli sama targalt järgmine päev ka veel olemas. Nii et aeg oli elus esimest korda torumees kutsuda! Esimene kõne feilis. Helistasin soovitatud numbril ja need teatasid, et nad tulevad Tartusse ainult suurte tellimustööde peale. Otsustasin, et nii suur draama mul seal vannitoas ka nüüd ei ole ja soovisin neile kena päeva jätku. Jälle nullis tagasi. Mingeid veidraid teid pidi jõudsin igatahes ühe tüübini, kes teatas, et ta tuleb kohe ja teeb ära. Ja tegigi! Nii et kellel torud umbes, siis ma nüüd tean soovitada, kes korda teeb!

Sellega korras, aeg järgmiseks asjaks! Üks öö, kui ma just olin vaikselt magama jäänud, kuulsin, et elutoas on mingid täiega kolksud. Umbes selline tunne, nagu keegi üritaks korterisse sisse saada. Veits hirmus oli ka, aga no mis ma ikka teha saan - eks tuli armas hommikumantlike selga visata ja tšekkima minna. Mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem segaduses ma olin. Kuni ma sain aru, et see, mis täiega koliseb igatepidi, on õhksoojuspump. No tore! Nüüd see ka veel katki läinud! Panin tule põlema ja mida ma näen: see asi oli ennast kuidagi pilla-palla lahti laotanud ja mingi veider asi laperdas sealt veel välja ka. Hirmuga mõtlesin, et kuidas ma selle asja nüüd kähku kinni saan panna. Kuna ma seda nii sekundiga teha ei saanud, siis jõudsin näha, kuidas see värgeldus ennast kokku tagasi hakkas pakkima. "Aaaaaaa, tal on nüüd see filtripuhastus!!" oli minu kergendusega  tähelepanek. Miks küll nüüd öösel kell pool kaks ja selliselt, no mine sa tea...Igatahes oli tore teada, et see asi pole vähemalt katki!

Next up oli põranda vahatamine/õlitamine ja selle jaoks oli vaja muidugi ehituspoes käia. No worries, võite nüüd kõik minna sinna, ma küsisin kõik lollid küsimused juba ära - enam neid väga sellega üllatada ei saa! Mul vist kuidagi ei olnud piisavalt häbitunnet ka: ma lihtsalt tahtsin vastused saada, et ma mingit täielikku jura oma põrandale korraldama ei hakkaks. Nii et enne ma neid rahule ei jätnud, kui kõik vajalikud asjad olemas. Lausa nii meeleolukaks läks ära, et teised leti ääres olevad kliendid hakkasid nõuandeid andma, kuidas seda ikka täpselt tegema peaks :D. No nii palju ma vähemalt teadsin, et madrats tuleb selleks ajaks põranda pealt ära viia! Suht humoorikas nägi välja, kuidas ma üksi seda asja ühest toast teise transportida üritasin:

Ja hakkaski pihta:

No okei, tegelt ma niimoodi pikali ei teinud seda tööd, see rohkem poosetamisevärk. Tegelt veetsin järgmised poolteist tundi põlvede peal, nii et mitu päeva olid nad vaesekesed veel valusad. Omast arust olin veel eriti tubli ja planeerisin ilusti, et kõigepealt paremalt poolt kõik ja siis vasakult poolt ja siis tulen keskelt ilusti ukse juurde. Üsnagi seda kõike ma tegin ka, kuni märkasin, et täpselt teiselt poolt ust on mingi osa tegemata ja mitte kuidagi sinna ligi ei pääse ka. Tubli! Keegi, kes vähe targem on: kas alguses peabki nii olema, et kui see õlivaha on ära kuivanud, siis kõndides nagu kiuksub veidi? Või mis ma nüüd tegema pean?

Natuke muud värki ka. Vahepeal käisin orienteerumas sellisel äraütlemata omapärasel rajal:

Ikka korralik breiner oli. Muidugi mõtlesin lisaks paljudele teistele ka mina raja peal, et ommmmmg, kui palju vaeva nad selle kõigega nägema pidid. Sest kõik need labürindikesed olidki reaalselt kilelintidega sinna suuuuuure muruplatsi peale tekitatud. No pole paha!

Lõpetuseks lugu ammusest ajast: emps tuletas hiljuti meelde, et kui ma olin täiesti väike lasteaiapätakas, siis rootslastest tuttavad saatsid mulle edeva roosa kiivri. No ja mis sa ikka uute asjadega teed: lähed nendega lasteaeda muidugi! Who knows, kas ma ratta ka sinna kaasa võtsin, aga oma uue roosa kiivriga edvistasin igatahes küll. Kuna aga Eestis sel ajal väga veel ei olnud selliseid alt klõpsuga kinni käivaid kiivreid, ei olnud lasteaiatädidel õrna aimu ka, mismoodi selle nüüd mul peast ära peaks saama ja mismoodi ta lahti peaks käima. Ja ju ma siis ise ka nii kaugele ei olnud mõelnud. Pusisime mis me pusisime, aga lõunaund magama ma läksin igatahes kiivriga. Vähemalt alustuseks. Siis aga leiti paraku kuskilt üles mu vend, kes sama lasteaia juures algkoolis käis ja kuna tema oli saanud ka kiivrikese, siis ta teadis, mismoodi neid klõpsukesi lahti peab tegema. Maru kahju. S*taks vinge oleks olnud ikka, kui vanemad õhtul järele tulles saavad teada, et ma hommikust saati juba selle kiivriga :D

Kõik on uus oktoobrikuus!

Ma nüüd kolisin. Jälle. Loodetavasti seekord veidi pikemaks perioodiks. Või noh "ma nüüd kolisin" on küll veidi palju öeldud ausalt öeldes. Pigem tuleks vist öelda "Mind nüüd koliti", sest ise ma küll seal nüüd just ülemäära palju ei teinud. Tervelt kolm asja panin ma ise kastidesse; tervelt kolm asja tassisin ma ise auto peale ja tervelt 4 asja tassisin ma auto pealt uude koju. Kõik ülejäänud käis kuidagi iseenesest (okeiokei, tegelikult asjade sorteerimine oli minu leivanumber seekord). Kõik asjad kasti ladusid ülimalt usinad Liina ja Liisi; kõik asjad auto peale ladusid Joosep ja Sven (kusjuures veel oma suurte autode peale, mitte minu mupsikusse) ja kõik asjad autost tuppa tassisid ka Joosep ja Sven. Minu osa selles tassimiseaktsioonis piirdus sellega, et toas tõstsin kastid õigetesse kohtadesse. Mis nii viga kolida, eksole! Ja nagu reklaamides: see pole veel kõik! Ühel õhtul, kui seltskonnake külas oli minu uue kodukesega tutvumas, küsis Annika, kas ta tohib köögi lahti pakkida. No mis mul ikka selle vastu olla saab :D. Kõige sellega käib kaasas muidugi see, et ma ei tea, millises kastis millised asjad on - nagu üllatusmune avaks! Ja osalt ei tea ma nüüd, millised üllatused mind köögis kus ees võivad oodata. Näiteks oli Annika suure entusiasmiga pannud kappi ka pooleldi vett täis klaasi, mille ma täiesti pahaaimamatult suure hooga sealt välja võtsin. Normaalne plärakas vett oli maas - pmst kahe meetri kaugusele jätkus veel piisakesi.

Entusiastlik Annika:

Ja vähe sellest, et ma ei tea täpselt mis kus asub - ilmnenud on müsteerium, mis pole siiani lahendust leidnud!! Nimelt oli külmkappi tekkinud purk moosi. Täiesti uus avamata purk moosi. Ja mul pole õrna aimugi, kes selle sinna sokutas. Küsisin ka paarilt inimeselt ja sain ainult mingeid veidraid krüptilisi vastuseid. Näiteks Kaia vastas: "Nele, kui elu annab sulle moosi, tee pannkooki! Hiina vanasõna.". Selle peale ma olin muidugi veendunud, et tema see oligi! Paraku aga tunnistas ta, et jätab hea idee meelde, aga tema selle peale ei tulnud. Nojah. Kes olen mina siis, et Kaia poolt vahendatud vanasõnadele vastu vaielda. Võtsin aga munad ja piima ja jahu ja andsin minna!

Mucho glamuursed papptaldrikud, ma tean. Kuna pannkookidest sai kõht mega täis, oli vaja minna kaloreid põletama. Selleks sobis suurepäraselt kevadvärvides Toomemägi. No vaata, kui rõõmsalt me lehti loopisime:

Sekund hiljem langes mingi suurematsorti pambukene kokkukleepunud lehtedest mulle pähe. Suurepärane! Võimsaks kaaslaseks oli ka see  äraütlemata armas väike põrsas, kellele pahandusi meeldib teha:

Täitsa teisest teemast. Ükspäev sõidutasin vanaema kontserdile, kui raadiost tuli Nublu üks uusimaid laule (mu meelest veel kõige uuem, aga mida ma ka tean). Ütlesin talle, et ühele me väiksele sugulasele meeldib see laul täiega. Ta siis kuulatas korra, et mis laul see on ja kui ma raadio valjemaks keerasin, tundis kohe ära "See on ju see Narva laul" "Jaa, on jaa! Kust tead?" "No ma ikka kuulan raadiot ja olen kursis eluga! Väga kihvt laul on!". Viis minutit hiljem pani meist mööda mingi grupp mootorrattureid. No ikka niimoodi korralikult ja lärmakalt ja vanaema alustas lauset "No mina ikka ei tea, mis värk mul sellega on..."  ja ma ootasin, et nüüd tuleb midagi stiilis, et peavad nad nüüd nii lärmakad olema, aga lause lõppes hoopis "...aga mulle niiväga ikka meeldivad need tsiklid! Nii vinged on! Ma siis olin ka nii vaimustuses, kui sina endale ostsid!". Tõdesin taaskord, et gränni ikka megakhuul!

Palju võib, no!?

Täna läksime Annikaga poodi, et Kaiale sünnakingitus osta. No ja kuna meil mõlemal olid kõhud täiega tühjad, siis mõtlesime, et läheks õige võtaks ühed mõnusad burksid. See oli VIGA!!! Rääkisime just parajasti sellest, kuidas piinlikud lood on alati nii naljakad ja kuidas osad mitte kunagi ei jaga piinlikke lugusid. Ja siis naersime parajasti erinevate feilide üle, kui ma järsku tundsin, et kuidagi väga soe on jalgadel. Vaatasin siis alla ja...ma nägin reaalselt välja, nagu ma oleks endale sülle oksendanud:

Selgus, et burksikaste koos lisanditega oli otsustanud paberi ja burksi vahelt kuidagi ära põgeneda ja otse minu sülle. No jackpot! Mis te arvate, kui palju mul kingitust shopates vahetusriideid kaasas oli...Üritasin seda asja salfakatega veel puhastada ka, aga selgus, et musta värvi salfakad tekid need plekid veel rõvedamaks. Annika igatahes toetava sõbrannana ei saanud naeru pidama (olgem ausad, mul endal ka pisarad voolasid suurest naerust):

Okei, nali naljaks, aga kuidagi oli vaja ikkagi pärast seda poes ka käia niimoodi, et nüüd ülemäära piinlik ei oleks. Tark tüdruk, nagu Annika on, pakkus ta kohe lahkelt välja, et ma võin tema mantli endale peale panna ja niimoodi me mulle uusi pükse ostma suundusime (poe sulgemiseni oli muidugi jäänud 45 min ja kingituse vaatamiseni me veel jõudnud ei olnud, klassika). Kui ma siin viimasel ajal olen kurtnud, et need roosad on mu ainukesed püksid ja mul teksasid ei ole, siis nüüüüüüüüüüüüüd, nüüd on mul musta värvi teksad! Nendega vähe kergem act-cool ka olla, kui pool tassi vett peaksin tööl sülle kallama või midagi.

Täiesti teisest teemast: täna saatis üks sõbrants mulle pildi postkaartidest, mille osas ma olin täiesti unustanud, et ma need kunagi saatnud olin. Lisaks olin ma unustanud, et ma olin reaalselt nõnda palju effortit pannud, et teksti luulevormis kirjutanud. Vat sulle!

Ausalt öeldes oli endal ka kuidagi megatore seda näha ja meenutada. Kui läbi lugesin, siis tuli meelde küll, kuidas ma Hollandi esimesel aastal rõõmsalt mõtlesin, mida sinna kirjutada. Saatke ikka üksteisele postkaarte - neid nii tore saada :)!

Ja et randoomselt jätkata: eile jutustasin tööl teistele, et lisaks mitokondrile on mul nüüd teine lemmik-rakuorganell ka ja selleks on ribosoom, sest ta on niiiiiii tubli! Selle peale üks teatas kohe maruteadjalt, et ribosoomi teine nimetus eesti keeles on "pihukeha". Wtf...!?? Kuna mul oli seda nõnda raske uskuda, et keegi talle sellise nime ometi oleks võinud anda, otsisime üles ka ühe magistritöö, mis seda teemat käsitles ja tõesti: seitsmekümnendatel oli keegi sellise kavala idee peale tulnud, et ribosoomi ilus eestikeelne nimetus võiks olla "pihukeha". Mingil väga veidral põhjusel see väljend aga väga lendu ei tõusnud ja paraku tänapäeval keegi seda ei kasuta :D

A milleks üldse kellelegi midagi nõmedat öelda, kui saab ka toredaid asju öelda?

Vahel ütlevad inimesed nii toredaid asju, mis kohe toovad muige näole. Näiteks ma olen harjunud, et vahel teetöölised vilistavad ja hüüavad järele "Ou püss, kena kann!" või midagi. Ja tavaliselt see ei kutsu just eriti pilku pöörama ja vastama midagi. Aga eile töölt koju kõndides möödusin kividest kõnniteed laduvatest meestest ja järsku keegi ütles "Ilusat päeva teile!". Pöörasin pilgu ja üks neist naeratas. Soovisin rõõmsal häälel vastu "Aitäh! Teile ka!" ja kuidagi tore oli olla kohe ülejäänud kodutee :)

Ja siis teravmeelitses Agnes: "Nele hobid: orienteerumine, nohik olemine, kv portaal", mis oli kuidagi nii spot-on, et ajas muigama. Ja õhtul sooviti mulle "Olgu sul siis homme õigel ajal produktiivne ning õigel ajal lõõgastav päev :)". Veel veits hiljem tajusin ma, kui täppi soov see tegelikult viimasel ajal nii minu kui ka ilmselt paljude teiste jaoks on.

Öelge üksteisele toredaid asju - never ei tea, kui laia naeratuse see kellegi näole toob!

PS. Eelmise postituse lehmanimedest. Vaatasin järele - ei ole mu nimi nii popp midagi, Eestis on ainult 288 lehma, kelle nimi on Nele! Kõige popimad on näiteks Mustik, Täpi ja Mooni. Tõelised pärlid peituvad muidugi kõige vähemsagedaste nimede hulgas :D. Nagu reaalselt, kujutage nüüd ette, kuidas talumees hõigub üle aasa "Tortilla, Jamaika ja Poogen, tulge kojuuuuuu!"

Paks laps, ilus laps

Jummel-jummel küll, no. Ma vist peaks endale ikka ühed püksid veel kiiremas korras ostma, sest JÄLLE oli see seis, kus midagi polnud jalga panna. Ma tean, et ma olen nendest pükstest juba siin palju jahunud, aga! Tulid mul need roosad siis rõõmsalt pesust ja panin nad uhkelt jalga, et näe, polegi enam mingit jama peal. Edevad riided seljas, asusin sõbranna poole teele. Ta küll pidi süüa tegema, aga kuna oli suur tõenäosus, et läheb aega, siis haarasin tee pealt kaasa hot-dog'i. Mulle jääb siiani müstikaks, kuidas nüüd siis täpselt, aga üks hetk ma igatahes avastasin, et ma olen tublisti ketšupit endale peale ajanud. Mitte ainult ühte või kahte kohta, vaid ikka pääääris mitmesse. Ja et ikka korralikult oleks, siis sõbranna pool ajasin ma kohe esimese asjana neile veel karrit ka peale. Noh et kui juba, siis juba! Ilmselt viieaastasel püsivad ka riided kauem puhtad, kui mul...Selline plähmerdis, et vähe pole!

Nädalavahetusel suutsin ma vähemalt selliselt Pärnus peol käia, et ei mäkerdanudki kohe kõiki riideid ära. Ja isegi ilma selleta oli äraütlemata naljakas, nagu siit pildilt näha:

Ma pole päristäpselt kindel, mis nali parajasti oli, aga suht suure tõenäosusega sai Pirru jälle millegagi hakkama. Nagu ta alati saab. Toogem siis paar näidet! Nimelt on see suvi sattunud selliselt, et nagu ka eelmine ja üle-eelmine nädalavahetus, olen ma suhteliselt tihti sattunud temaga samas kohas ööbima. See võib kõlada küll megalebolt, et "häähää, ma olen ka tihti sõpradega samas toas ööbinud trippidel", aga temaga on see iga kord nagu uus ja huvitav seiklus teemal mille-tüütuga-ta-nüüd-välja-tuleb. Seda muidugi hommikuti, kui ma üles ei viitsi ärgata. Loomingulisusega on seda neiut ikka korralikult õnnistatud: korra näiteks tuli ta sellise suurepärase idee peale, et keeras ennast teki sisse, teatas, et "Mängime seda, mängu, et mina olen teerull ja sina ei ole!" ja rullis suure hooga üle minu. Teinekord ta jällegi haaras mu madratsiotsast kinni, hakkas seda täiega innukalt raputama ja teatas "Ma olen laine, sa oled laevuke merel!". Ma ei tea, what-you, aga mina olen igatahes megarahul, et mul on sõbrad, kes kohe hommikul pisarateni naerma ajavad :)

Täitsa teisest teemast: kas te ka vahel guugeldate oma nime? Ma enda oma aeg-ajalt guugeldan. Umbes, et kursis olla või nii. Ja ma ei tea, mis keiss on, aga igakord tuleb välja mingi kõige populaarsemate lehmanimede sait. Okeiokei, tegelt ma ei tea, kas mu nimi nüüd nende kõige populaarsemate seas on, sest ma pole sinna uurima läinud, aga igatahes "lehmanimed sageduse järgi" on alati ilusti esindatud! Tuleb meelde aeg, mil siia blogisse oli võimalik ka guugeldades jõuda ja tervelt kaks korda jõuti siia otsingusõnaga "paks laps".

Such ettevaatust, much hoiatus

Kui ma siin juba sellest kleidist nii palju sädistasin, siis olgu ka ära näidatud, milline see siis ometigi täpselt on:

Noormees minu kõrval on värske doktorikraadi omanik, kes soovis ka väga-väga minuga koos pilti teha (ilmselgelt selle kleidi pärast). Okeiokei, tegelt tal hakkas ilmselt minust lihtsalt kahju ja siis mõtles, et ah, las see tüdruk siis saab ka ühe pildi. Nimelt ma sattusin õigel ajal õiges kohas istuma, kui oli vaja kedagi, kes temast ja erinevatest pildihuvilistest paar klõpsu teeks - ikkagi värske PhD omanik ja puha (tema, mitte mina, obvioosselt).

Kui juba nende kleitidega edvistamiseks läks, mis mulle sünnaks kingiti, siis ühes suvises pulmas käisin sõbrants Luusu kingitud kleidiga. Ausalt öeldes kui ta mulle seda poes näitas ja selga proovida palus, siis ma olin maru skeptiline, aga ei julgenud päris öelda ka midagi ja mõtlesin, et "nooh...jaah...eks ma siis vähemalt proovi" ja kui siis proovisin, olin ikka päris üllatunud. Ma vist peaksingi edasipidi ainult sõpradel laskma endale riideid valida või kinkida, ilmselgelt ma ise selliselt valida ei oska. Selline edev punane riidekene:

Rekvisiit (st noormees) on ka sellel pildil mujalt laenatud. Ehin ennast võõraste sulgedega. Küll aga tuleb tal ehmatuse teesklemine maruhästi välja! Pulm ise oli mucho-mucho ilus ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu ka äraütlemata meeleolukas. Suviste saginate keskel jäi sellest tookord kirjutamata, aga kuna pildid tollest õhtust on äraütlemata edevad, siis ju ma mingi hetk ikka teen tagantjärgi pisikese postituse.

Edevatest piltidest rääkides. Mingi õhtu otsustasid sõbrad ühtäkki, et ma olen nüüd nende jaoks kuulsus. Muudkui jaurasid ja päurasid ja lõõpisid kuni üks hetk hakkasid salaja minust pilte tegema. Välguga loomulikult. Selliselt, et samas baaris oli veel palju inimesi. Esimesed katsetused nägid välja umbestäpselt sellised:

Veidi hiljem olid kohalikud isehakanud paparazzid juba veidi rohkem asja käppa saanud:

Oh jah. Mis sa ikka sellistega teed.

Lõpetuseks lugu valgusfoorist (või noh...ülekäigurajast. Seal foori tegelt polegi)! Nimelt ületan ma võrdlemisi tihti Võidu silla otsas mööda ülekäigurada autoteed. Eks ta ole, jaa, selline tee, kus peab sutsu rohkem jälgima, aga et nüüd kohe nii palju rohkem...sinna installeeriti umbes eelmine nädal uued edevad ülekäiguraja sildid. Sellised suurte vilkuvate hüüumärkidega. Ja kui sellest veel vähe on, siis suhteliselt randoomsetel hetkedel tuleb seal kuskilt kõlaritest paanikas naisterahva hääl "ETTEVAATUST, AUTO!!!". Ka siis kui mitte ühtegi autot lähiümbruses ei ole, on see tädi paanikas ja hoiatab kõiki. Ta ütleb seda veel nõnda läbilõikavalt, et isegi nüüd, kui ma tean, et see seal on, ehmun ja muigan iga kord. Väga meeleolukaks muudetud see üle tee minemine!

No jälle need teksad, no!!

Nagu ikka, on jälle juhtunud see seis, et kõik minu tavalised teksapüksid on kapitaalselt ribadeks ja võrdlemisi piinlik oleks nendega kuskile vähegi viisakasse kohta minna. Ma ei tea, mis keiss sellega on, et nad üle mõne kuu mul vastu ei pea...Ühed nunnud roosad teksamaterjalilaadsest värgist püksid on mul ka, mis on mu ühed selle suve lemmikud, aga loomulikult suutsin ma paar päeva tagasi neile toitu peale ajada ja kas ma olen siis viitsinud need ometigi ära pesta!?

Nõnda ma olingi täna hommikul tööle minnes jälle selle seisu ees, et mitte midagi ei ole jalga panna (nende roosade pealt pesin selle peale täna hommikul kiirelt need plekid ära, aga selgus, et kuivamine võtab üle minuti). Viimati oli selline seis mul umbestäpselt eile. Eilne improvoor resulteerus tenniseseelikuga, mis korjas töökaaslastelt kommentaare stiilis "Ooo, sa oled nagu see...tenniseproff!!". Kuna täna on tegemist veidi viisakamat riietust nõudva ivendiga, siis ma enam tennisetšiki välimuse peale välja ei julgenud minna. Nii et improvoor vol2! Otsustasin võimaluse anda kleidile, mille töökaaslased mulle juba sünnipäevaks kinkisid, aga mis siiani oli jäänud oma korda ootama. Viskasin selga selle värgi, astusin peegli ette ja "Ooooo! Vat see läheb!". Sobivaid kingi küll hetkel võtta pole, aga mis seal ikka. Tööle oli mul täna kõndida kõva 7 minutit - selle aja jooksul lasid kaks autot signaali ja üks nendest tegi lausa komplimendi (okeiokei, see oli tuttav tegelane ja raudselt teine auto oli ka mingi sugulane või keegi. Või siis jäin lihtsalt tegelt kellelegi ette kuidagi, mine sa seda tea). No eniveis. Hommik oli kohe korda läinud sellega! Lausa töökaaslane kommenteeris "Hakkab sinust ka inimene saama!". Näis, kas peab homme seda improvooruga eksperimenteerimist jätkama või saavad roosad püksid tagasi esinduskõlbulikuks. Kuigi ma pean tunnistama, et see eksperiment on päris kaasahaarav! Lausa kiusatus on jätkata ka siis, kui püksid peaksid okidokid olema!

Hannula uus sõber

Üks õhtu läksime Hannulaga ja Kaiaga Agnesele külla pitsat sööma, sest mingil põhjusel ei olnud Hannula veel Agnese kodus sees käinud. Nagu sellisel puhul ikka, istusime nende pitsadega õues seni kuni oli aeg ära minna ja avastasime, et "Oi, Hannula pole ju ikka kordagi toas käinud vaatamas!". Kuna kiire oli ainult minul, Hannulal ja Kaial, läksime muidugi korraks veel tuppa, kus keegi meist tegi lahkelt Agnesele uue ilusa kleidi osas komplimendi. Selle peale läks Agnes muidugi mucho särama ja teatas "Oodake, mul on veel!!!" ja hakkas tegema moedemmi. Tõi siis rõõmsa naeratusega teise kleidi välja, kui Hannula kiljatas vägagi emotsionaalselt "Iuuuuuu!!!!! Mis SEE veel on!?". Ma veel mõtlesin, et ma ei tea, täitsa okei kleit on ju...Aga Hannula jätkas oma kisa ja vehkis samal ajal seljakotiga. Selgus, et sel ajal, kui me õues pitsat sõime, oli üks ilgelt suur nälkjas otsustanud Hannula koduloomaks hakata. Selgus ka see, et Hannula ei olnud sellest loomast siiski väga vaimustuses ning talle nunnu nime andmise ja kojuviimise asemel tuututas "Kes ta ära viib!? Palun viige keegi ta ära!". Agnes oli lahkelt valmis viima, aga!! enne oli vaja uurida, kellega on tegu. Sest targa nohikuna teadis ta, et üks versioon selliseid on ohtlikud ja tuleb ära killida ning teine versioon on sõbralikud ja vajalikud.

Nõnda me siis olime seal, mina otsisin paremat valgust pildistamiseks ja Agnes guugeldas, kellega täpsemalt tegu on, neid tegevusi saatmas Hannula natuke paanikas "Mida te pildistate seal!?? Viige ta minema!!" :D.

Selgus, et see tegelane on suur seatigu ja kõigile nüüd teadmiseks, et ta on vägagi hea ja sõbralik ja aias vajalik! Ma ei tea, kust nad nüüd järsku välja ilmusid, sest ma muidu pole neid Tartu linnatänavatel väga näinud, aga peale selle konkreetse isendi tuli meile Karlova tänavatel veel üks vastu. Ju neile ka siis meeldib seal :)

Muidu on laadna: timmin oma jooksuvormi, et valmis olla erinevateks võistlusteks. Pikad jooksud tehtud, lõigutrennid tehtud ja olingi nädalavahetusel valmis Eesti Meistrivõistlusteks orienteerumise sprinditeates, kus sain näidata oma hetke parimat vormi:

A mis sa unes nägid?

Ühel õhtul paar päeva tagasi käisin ma teatris - vahelduse mõttes niimoodi viisakalt riides ja puha. Kingad ja värki. No ja nagu mul ikka nende plaanidega läheb, olin  ma pärast teatrit juba sujuvalt hiljaks jäänud sõpradega kokku saama, nii et koju riideid ja jalanõusid vahetama ma igatahes ei jõudnud. Ja OMG, kui pika maa kõndimine nende kontsakestega nõnda ebamugav ei oleks, siis ma käiks vist iga õhtu kingadega ja viisakate riietega väljas. Reaalselt, ma pole ammu nii palju komplimente saanud! Mitmetelt inimestelt. Tõi kohe tükiks ajaks naeratuse näole! Mille see pull veel mulle tükiks ajaks tõi, on talla erinevate lihaste korralik valu. Pikk kümnesammuline jalutuskäik hommikul voodist wc'sse oli ikka väga meeleolukas - ma pole ikka ammu olnud tnii eadlik nii paljudest erinevatest lihastest mu jalatallas. Selgus, et veel mitmeks päevaks jätkus neid uusi huvitavaid tundmusi, mida iga samm pakkus :D. Naised, kes te iga päev kontsakingadega käite - te tugevad!!

Täiesti teisel teemal: kas te ikka teadsite kõik, kui mõnus on käia teiste kodudes talgutöid tegemas? Ma olen see suvi seda kuidagi erakordselt palju nautinud - nõnda mõnus on päeva lõpuks sutsu väsinult oma silmaga näha tehtud töö tulemust. Viimane selline töö küll ei olnud nüüd just max lvl väsitav, aga see-eest oli äraütlemata laadna ja tore tsill. Nimelt anti mulle ülesandeks muru ära niita ja seda muru ei olnud just eriti vähe. Reaalselt 2,5h tiksusin murutraktoriga, vaheldumisi kaasas üks ja siis teine vennapoeg; kuna selgus, et neile meeldib Nublut kuulata, möödus suur osa ajast selliselt, et minul üks ja väiksel hõumil teine kõrvaklapp ning kõrvale arutasime filosoofilisi küsimusi stiilis "Mis värvi on Nublu juuksed?" ja mida tähendab "Dengi-dengi-dengi". Kuidagi eriti laadna oli ja pärast oli mucho uhke vaadata suurt välja värskelt niidetud muruga. Ülimõnus!

Et see värk siin oleks täiesti kaootiline: ma näen megatihti unenägusid. Igasuguseid ja vägagi värvikaid ja tundmusterikkaid. Nii häid kui halbu kui ka lihtsalt veidraid. Nii. Ja nagu igal normaalsel tudengil, on ka minul arvutis hunnik tab'e lahti, kui on parajasti mingisugune töö kirjutamisel. Lihtsalt siin on see väike probleem, et ühe töökese kirjutamine on sutsu veninud ja selliselt on ka need tab'id vaikselt igapäevaselt kaasa jäänud tiksuma eraldi aknas. No ja siis ma nägin nüüd sellist hirmuunenägu, et arvuti oli kõik need tab'id kinni pannud, kuna nii tehakse kõikide tab'idega, mis on üle 2 kuu avatud olnud ja millega ei ole midagi tehtud (eks ta mõistlik oleks, eksole...). Ja neid kuidagi taastada ka ei saa. Alguses oli "oioioioioiii", aga siis leppisin unes selle värgiga. Umbes et ah mis seal ikka - ju siis ei olnudki piisavalt vajalikud asjad. Ja siis, pauhti, ärkasin üles. Läksin arvutisse ja vahiiii üllatust, kõik tab'id alles. Veits kiusatus oli kõik need lihtsalt kinni panna, sest ma olin juba leppinud sellega, et need on lännu, aga otsustasin siiski vaadata, mida ma 2 kuud tagasi vajalikuks ja asjalikuks pidasin (sest ilmselgelt ma olin praeguseks juba unustanud, mis seal täpselt on). Selgus, et tõesti olid väga vajalikud ja asjalikud asjad ja nüüdseks on nad kõik ilusti sobivalt talletatud, et õigel hetkel nende juurde naasta. Veidralt puhas ja heas mõttes tühi tunne on nüüd, kus lahti on korraga ainult 3 tab'i. Umbes nagu külmkapis oleks inventuuri ära teinud. Või lõpuks ometi oleks koti lahti pakkinud, mis pärast reisi kuu aega oma korda juba ootanud on. Selline hea tunne.

Aga, actually, oli siis nagu vä?

See suvi on mul au olnud sattuda mitmetesse erinevatesse maakohtadesse ja on olnud imeline võimalus anda oma kustumatu panus suurepärase talgulisena - kõik tööd saavad tehtud otsekui võluväel! Nii et kui kellelgi on veel mingi töö tegemata, siis ilmselgelt mina olen see õige! Siin üks tõestusmaterjal, kui suurepärane talguline ma täpselt olen - ilmsegelt best ever, sest näha on, et kõik tööd saavad tehtud:

Tihedas parimate talguliste rebimises jäi teisele kohale see väike sõber, kes oli enne söögijagamist juba toidujärjekorras oma lusikaga valmis:

Tegelt sai veidi nalja kah. Lapsed mängisid hoolega palli, kuni üks neist otsustas, et on aeg ikka eriti hea tutakas sellele pallile virutada ja vaadata, mis saab. Sai see, et pall lendas üle maja ja maandus efektse kaarega täpselt keset lauda, mis oli üleni kaetud erinevate nõudega. Õnneks sattusin ma täpselt õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänudki ilma vaatepildist, kuidas kõik lusikad-kahvlid-topsid pilla-palla laiali lendasid põõsastesse ja mujale! Seesama koer sattus ka õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänud kauaks passima: haaras lusika hambusse ja pistis plehku :D

Õhtul lõkke ääres vestlesime igasugustel erinevatel teemadel ja ma päris täpselt ei mäletagi, mis meil otseselt jutuks oli, aga mingi asja peale, mida ma ütlesin pahvatas üks teismeline noormees ülimalt üllatunud häälega "Oooot! Sul nagu actually oli life kunagi vä!??". Ja ta küsis seda täpselt sellise häälega, mis absoluutselt välistab, et mul praegu mingisugunegi laiff oleks ja seab suure kahtluse alla, et mul seda üldse kunagi olnud on. Ei osanudki kohe midagi selle peale vastata talle. Ma kahjuks ei suutnud enda muiet varjata - muidu oleks võinud täiega tõsiselt selgitada talle, et ei, ei olnud. Ja mida see üleüldse tähendab? Mis kriteeriumitele peab vastama, et oleks äksualli laiff olnud ja et see ka praegu oleks? Nii keeruline!

Et keegi enam niimoodi küsida ei saaks, läksime otsima, kas kuskil äkki on äksualli laiffi ja jõudsime välja rappa, millelaadset mina igatahes varem näinud ei ole. Laudteesid ma olen ikka siin-ja-seal näinud ja raudteesid ka, aga et rauast laudtee nüüd rappa oleks veetud, on küll minu jaoks midagi väga uut. Ma alguses mõtlesin, et mingi ajutine värk, et ju paarikümne meetri pärast on ikka puulaudadest tee, aga paar kilomeetrit hiljem mööda neid metallist munarestitaolisi asju kõndides sain aru, et sealkandis selliselt käibki see värk. Kui ma õigesti aru sain, on tegemist ainukese omataolisega Eestis ning taaskasutusse on seekord läinud vana lennuvälja kate. No vat siis.

Et veidrused ei lõppeks, leidsin ma hiljem õhtupoole ringijalutades ja telefoniga pläterdades terve hunniku tigusid. Mitte nagu selliseid casual aiatigusid, vaid ikka korralikke lahmaate. Üks suurem kui teine! Kus selle värgi ots ja äär!? Ühest tüübist tegin pilti ka ja et ikka arusaadavam oleks, viskasin oma edeva bussikaardikese talle kõrvale:

Viimasel ajal on mingi koertebuum mu tutvusringkonnas. Uusi sõpru aina tekib-ja-tekib juurde. Näiteks tatsas mulle esmaspäeval tööl vastu selline nunnukene, kellel on absoluutselt taevasinised silmad:

Ja pühapäeval tutvusin sellise uue sõbrannaga, keda ma olen siiani peamiselt ainult magamas näinud. Raudselt teeskleb magamist, sest ta lihtsalt ei viitsi minuga mängida :D

Ja noh. Tegelt tal on veel üks hõumi - nad nimelt ärraivisid kahekesi Tartusse:

Muidu läheb edukalt nagu ikka. Üks ilus päev otsustas üks väike kivikene maanteel, et hüppaks õige mu nunnu auto esiaknakesse. Mõeldud-tehtud ja nii kaunistaski edaspidi mu esiakent imeline täke ja kaunis mõra. Suurepärane! Milline kunstiline lahendus! No igatahes selgus, et see võib nüüd kaunis olla küll, aga mitte just mucho turvaline, nii et seadsin oma sammukesed Carglassi. Nendega varasem kogemus on mul täpselt selline, et Tartus oli täiega tore, Pärnus oli täiega mittetore. Nii et fifty-sixty. Selgus, et Tartus on nad ikka oma endises headuses ja teeninduse kvaliteet absoluutselt super! Kiire töö, mõistlik hind ja autovõtmeid mulle ulatades ütles teenindaja naeratusega "Me täitsime teil klaasipesuvedelikuga ka ära - see on teile tasuta ja kuulub teenuse juurde!". No vat kui nunnu! Läksin kohe naeratus näol sealt minema :)

Ja mis veel toob naeratust näole, on see, kui inimesed on siiralt rõõmsad erakordselt lambiste asjade üle. Ükspäev käisime Maarja-Liis Ilusa kontserdil Ööbikuoru Villa õuel ja pärast seda viskasid Hemminki ja ta ema mu ühte maakodusse ühele PhD kaitsmise peole ära. Tee läks üha väiksemaks ja väiksemaks ja nemad üha rohkem elevile ja ärevile ühteaegu. Kuni üks hetk teatas Hemmi ema "ISSAND!!!! Siin on nii ilus...lohk!!!". Kontsert ise oli muidu imeliselt ilus - mulle tõeliselt-tõeliselt meeldib tema hääl ja need laulud. Muuhulgas oli tal väga võimas backstage. Nimelt läksin mina üks hetk WC'd otsima ja teadsin enam-vähem kus see asuda võiks. Tee peal vaatasin, et oi näe, järjekord nii kaugele välja ja hakkasin peaaegu juba küsima "Kas see siin on järjekord?", kui sain aru, et see siin on hoopis Maarja-Liis Ilus, kes ootab oma 2 minuti pärast algavat esinemist.

Laadna lebo

See pilt võtab üsna hästi nädalavahetuse kokku. Jäin rahule küll, jah! Kusjuures vahelduse mõttes oli seekord tegemist fämiliivendiga ja ma päris ausalt öeldes ei mäletagi, millal me viimati niimoodi midagi koos tegime. Suure tõenäosusega oli selleks minu magistrilõpetamine kolm aastat tagasi. Kokku saame ikka ja värki, aga et mitu päeva kuskil koos aega veedaksime ja tsilliksime...vat seda pole küll ammu olnud. Nii et ega ma seal basseinis päris üksi ei tuianudki - seni, kuni mina oma proseccoklaasiga ringi hulpisin, oli vend oma tavapärases elemendis, ehk tegi sporti (me polegi ammu ühtegi sõbrapilti teinud vat kui ilus nüüd siis seekord):

Kui juba perepiltideks läks, siis teine suurepärane sõbrapildike on õega:

Ühel hetkel otsustasid väiksed sugulased, et kolivad lauas minu kõrvale istuma. Nii ma seal istusin siis: minu paremal käel kaheksa-aastane ja vasakul käel kuue-aastane; kusjuures mõnda aega ma lausa ei raatsinud arutelusse sekkuda, sest nõnda huvitav oli kuulata. Nimelt üks väike filosoof päris teiselt aru "Aga miks sa vanasti arvasid, et lõpmatus üks hetk ikkagi lõppeb ära?". Ja teine vaeseke pidi siis põhjendama...Mina sama vanalt ilmselt arutlesin sugulasega selle üle, kas aiast leitud tigu saab ikkagi tühja teokotta ümberlokeerida või ei saa (selgus, et ei saa). Muuhulgas sain ma sellelt väiksemalt "linnade põletamise" kaardimängus lootusetult pähe. Aga kui ei vea õnnemängus, siis veab...doominos? No igatahes korvas minu suure kaotusvalu tema siiras lõkerdav naer, kui ma järjekordselt kirusin, et mul selline ikaldus käes on. Ja oleks siis veel ühe korra kaotanud. Ei, kolm korda järjest ikka!

See kõik oleks juba absoluutselt piisav olnud, et teha kokku suurepärase nädalavahetuse. Aga üks hetk otsustas keegi, et meil on vaja minna mingisse kohta. Mina muidugi täpselt aru ei saanud, kuhu meil nüüd minek on, aga ega väga vahet ka ei olnud - seltskond ju tore! Isegi, kui olime mingi asja piletid juba ära ostnud ja sisse läinud, ei taipanud ma päristäpselt, kuhu me tulime. Aga siis! Haa! Väravast anti minu lemmikasi (kaart) ja ma teatasin õele kohe vaimustusega, et ommmmmmg, siin on põdrad, sead, karud ja lasteloomaaed!! Ilmselgelt jackpot. Mina näiteks ei olnud varem mitte kunagi näinud ilvesebeebisid ja ma võin öelda, et nad on äraütlemata armsad!

See koht, kus loomadele pai võis teha (jep, selgus, et karule ei võigi pai teha...), ei valmistanud ka kohe üldse mitte pettumust. Seal oli nimelt üks erakordselt entusiastlik kitsepätakas. Siuke teistest väiksem ja ulme energiaga lasi parkour'i. Selgus, et see tegelane oli plehku pistnud sealt, kus ta tegelikult olema pidi ja oli teiste kitsede juurde tsillima tulnud, sest seal on palju lõbusam. Hooldajad ei saanud teda eriti kätte ka, sest et parkour. Isegi, kui teised läksid kuskile natuke eemale sööma, keksis see ülirõõmsalt täie turboga võimsate hüpetega ühe palgi pealt teise peale ja üle erinevate takistuste. Täiega lahe tüüp: üldse ei kottinud, mida temalt oodatakse või mida tegema peab - lihtsalt nautis!

Mõni vähe rahulikum eksemplar tuli pai ka küsima:

Huhh, nii mõnus oli fämiliga selliselt veitsa puhata :). Peaks mingi igasuvise värgi sellest tegema.

Lõpetuseks paar pilti sellest, mis juhtub siis, kui julget pealehakkamist on rohkem, kui mõistust:

Lambaaaad vol2!!

Midagi kasu ka sellest värgist siin! Mõni võib-olla mäletab, et ma maikuus tuututasin, et OMG lambad nii nunnud, aga mul pole ühtegi ja kus ma nüüd pai saaks teha, eksole. Läksid ainult mõned hetked mööda, kui armas Tuule-Mall kirjutas mulle, et kuulõ, tule lähme maale! Ma tahtsin sinna nagunii minna (sest seal on alati nii-nii tore ja mõnus), aga alates umbest eelmisest aastast on tema maakodus uus vinge addition: lambad! Ja seal oli lambabeebisid ka!

Ega ma kaks korda kutsuda ei lasknud. Tõmbasin kohe kõned peale, yo, ja järgmine päev lendasin laivi! Või noh...arvata oli, et nii lebolt ikka ei lähe. Helistasin siis Tuulele ja hakkasime järjest otsima, millal meil mõni ühine vaba päev on. Selgus, et juba enam-vähem kaks kuud hiljem ongi sobiv hetkekene. Mul oli muidugi kohe suur mure, et ega ometi beebid selle ajaga juba täitsa täiskasvanuks ei saa, aga Tuule arvas, et vast ikka nii kähku asjad ei käi ja ma jäin rahuliku südamega ootama juulikuud.

Kohalejõudes selgus tõsiasi, et kõikidel (kaasaarvatud minul) on vaja tsipakene tööd teha. Nõnda me siis istusime seal maakodus: kõik kolm eraldi kohtades oma arvutikesega. Kuna ma sain kõige kiiremini valmis, oli vaja endale mingi tore tegevus leida. Toas vedelev kitarr sobis selleks suurepäraselt! Ja no...nii poppi kontserti pole ma veel kitarriga andnud - jõudsin vaid ühe lookese ära mängida ja leelotada, kui see lambakari juba kuskilt nurga tagant välja ukerdas (nagu päris lambakari, mitte Tuule ja Egert). Ja nad reaalselt tulidki kuulama. Tulid seisid nii lähedale, kui said ja jäid sinna observeerima. Laulsin neile siis nii nagu oskasin ja minu suureks rõõmuks nad ei läinudki kuskile minema. Ühel hetkel ilmusid isegi Tuule ja Egert välja ja isegi nemad ei jooksnud laulmist kuuldes minema. Such win, much success!

Hiljem otsustas üks väike armas lambake, et ta usaldab mind piisavalt, et tulla pai küsima. Ommmmmg, ta oli nii nunnu :)

Lisaks oli neil oma hõumi, kes juhatas õigesse kohta, kui vaja:

Juba sellest kõigest + ülimalt toredast ajast mõnusate inimeste seltsis oleks piisanud, aga selgus, et there's-more! Nimelt kes veel ei tea, siis mul on kukeseentega umbestäpselt selline seis, et kui ma neid otsima lähen, siis nad lähevad lihtsalt peitu ära. Nagu päriselt. Kõik teised, kellega koos seenele lähen, tulevad tavaliselt suurte ämbritäitega tagasi ja mina leian heal juhul 20 seent. Sedagi ikka väga heal juhul. See aga ei takista mind üha uuesti ja uuesti proovimast! Läksime Tuulega jalutama ja ma optimistlikult haarasin ämbri ja noad kaasa. Hiljem selgus, et õigesti tegin! Reaalselt, ma pole mitte kunagi nii palju kukeseeni metsast leidnud. Minu all-time rekord oli see kohe kindlasti! Kolmveerand tundi jalutasime ja sellise ämbritäiega saime tagasi tulla. Ilmselgelt olin max rahul ja ei suutnud ära uskuda, kuidas siis nüüd ometigi niimoodi!

Nalja sai kah. Ca tunnike pärast seenekorjamist jalutasin ma rahulikult üksi ringi ja laterdasin telefoniga. Läksin mööda teed tagasi sinnapoole, kust me just seentega olime tulnud. Ja vat seda ma küll ei osanud oodata! Tee peal oli SITAJUNN! Nagu päris. Lambist metsa sees pisikesel autoteel täiesti tee peal. Niimoodi keset sõidurada või nii. Hunnik paberit oli ka. Kes teeb nii !??? Läinud siis kaks sammu metsa või midagi. Äkki keegi sai pahaseks, et me tema eest seened ära korjasime...vat ei tea. Igatahes läksin ma kähku-kähku sealt minema, sest mine tea, milleks selline inimene veel võimeline on. Ja muidugi ootasin elevusega, et majas teistele rääkida, mis isepärase leiu otsa ma veel sattusin.

Muidu läheb mul ikka edukalt - üks päev näiteks proovisin soola soolatopsi juurde kallata. Läks nagu ikka: