"Tahaks kardinaid, sa ei viitsi teha vä?"

Jaksi vastus sellele küsimusele oli loomulikult "Jaa, ikka saab!". Alles siis, kui me kangapoest välja kõndisime ja kogu materjal ilusti ostetud, teatas ta "Tead, sa oled ikka eriti julge, et lased kardinad õmmelda sellel, kes seda kunagi varem teinud ei ole!". Nüüd siis ütled :D!

Igatahes oli kohe aru saada, et hoolimata varasema kogemuse puudumisest on tal asjast kõvasti selgem ülevaade, kui mul endal. Mul nimelt polnud õrna aimugi, et on olemas selline asi nagu kardinapael või mille jaoks seda üldse vaja on. Või mida üldse tegema peaks. Ma lihtsalt teadsin, et kardinat on vaja. Nii paljugi vähemalt!

Fast forward järgmine päev ja Jaksi koos Viisiga lendasid laivi kardinaga (täitsa ise suutsin lakkepanemiseks siinid selleks hetkeks juba ära osta). Selgus, et Viisi nägemus õhtust oli veidi teine ja ta ei saanud vabsee aru, miks talle üldse palli ei loobita ja mingi mõttetu juraga selle asemel tegeletakse. Ega ta ka eilane pole - kukutas senikaua palli sülle ja tööriistakasti vahele ja mujale, kuni see fainalli kuskile veitsa eemale visati ja sellele järele sai joosta.

Edasi tuli küsimus, kuidas see värk lakke saada. Helistasin küll Siimule, et äkki tal on akutrelli või midagi, aga ta hakkas naerma ja ütles, et mul võiks endal jõudu piisavalt olla, et see asi lakke saada. Rakendasin ma rammu mis ma rakendasin, aga kolmest kruvist kaks igatahes täitsa lõpuni minema nõus ei olnud. No mis seal ikka - kärab niimoodi kah! Mina olen igatahes täiega rahul, et mul on nüüd magamistoas ka ilusti kardinad ja ei pea riiete puudumisel aknast kiirete hüpetega mööda silkama.

Muuhulgas on mul nüüd lõpuks ometi sporditegemiseks pulsikell. Ainuke jura on see, et see asi ei ole üldse rahul minu aktiivsusetusega. Nimelt eeldab ta lambist, et ma peaks vähemalt 16 000 sammu päevas tegema ja muidu talle ei sobi! Tänks täiega, no. Siuke pressure peal, et hommikul kohe ärgates peab hakkama toas edasi-tagasi tammuma, muidu ei tule sammud täis.

Mõista-mõista, mis see on...

Nonii-nonii. See, et ma pikalt vahepeal vait olen olnud, ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei ole! On ikka! Näiteks: käisin mina Pärnus konverentsil kaks päeva ja jätsin selleks ajaks auto töö juurde. Väga ülemäära nüüd kohta ei valinud, sest miks üks peaks parem olema, kui teine, onju!? Jõudsime siis ilusti tagasi ja ma ei saanud veel midagi arugi, kui töökaaslased hakkasid naerma "Hahahaa, päriiiiis kaunis!!!". Ma olin muidugi segaduses ja küsisin "Misasi!??", mille peale nemad itsitasid edasi "Normaalselt on kõht lahti olnud mõnel". Ja kui ma ka siis fainalli mõistsin, millest räägitakse: "Mineeeeee kanniiiiiii!! See on minu auto ju!!". Normaalne p*sarahe oli autost üle käinud vä!?

Ütleme nii, et kui nad teada said, et see konkreetne on minu auto, siis neil oli nalja ja naeru ikka veel pikemalt. Isegi pesulas ei tulnud see kõik maha. Note to self: sinna puude alla enam ei pargi!!

Lisaks sellele evendile käisid mul vahepeal kadrisandid! Kes mäletab, siis ma eelmine postitus kirjutasin, et ma nüüd seekord plaanin valmis olla. Õnneks olin ka - ma nimelt olin päevad JÄLLE sassi ajanud ja lihtsalt tänu juhusele sattus, et mul päev varem poes asjad meelde tulid. No igatahes tublide lastena nad küsisid ka lademes mõistatusi ja päris mitmele ma teadsin ka vastuseid. Aga ühele küll ei teanud. Või õigemini ei soovinud proovidagi vastata :D. Aga teie, targad inimesed, äkki teate vastust? Nimelt see kõige väiksem kadrisandikene esitas siis selline mõistatuse "Püksis ta kasvab, noored teda ihkavad, vanad teda vihkavad". Esmapilgul mõtlesin, et äkki ma ikka kuulsin valesti ja palusin korrata mõistatust. Selgus, et kuulsin ikka täiesti õigesti ja langetasin selle peale kaalutletud otsuse, et ma igatahes ütlen parem kohe heaga, et ma vastust ei tea! Esitasin pärast loomulikult sama mõistatuse kohe teistele sõpradele ka - las kõik mõistatavad! Ja et teil siin lihtsam oleks, siis üks sõbranna sattus guugeldades hoogu ja leidis samast mõistatusest ka teise variandi: "Edimält pehme ja valge, peräst kõva ja kange, nuurt ta sallip, vana ei salli".

Kui juba kadrisantidele jutt läks, siis siin ühed äraütlemata vinged kadrisandid umbes aastal 2001 - oh olid ajad, olid outfitid! :

Ja noh. Loomulikult ei saa ka mööda kodu- ja kolimisjuttudest. Nimelt on mul nüüd uus rekord selles, kuidas ma ise mittemidagi ei tee. Nagu ma juba kirjutasin, siis pole ma ise peaaegu ühtegi asja kasti pannud, pole ise ühtegi kasti kohale toonud ja tegelikult olen ise heal juhul ainult pooled asjad lahti pakkinud. Nüüd siis jõudis kätte aeg, mil saabus kohale voodi ja oli aeg poest ära tuua telekalaud. Et ma ise ikka absoluutselt mittemidagi ei teeks, tuli voodit mööblimehelt vastu võtma Liina. Pärast mida jäid kõik need asjad loomulikult selliselt koridori, nagu need saabusid. Et millalgi hiljem asjaga edasi tegeleda muidugi. No ja siis üsna pea jõudis kätte aeg, kui ma sain mõnusa allahindlusega osta endale telekalaua, mille jaoks ma olin allahindlust juba kuu aega ootanud. Skoor! Ja nüüd siis see minu next level mittemidagitegemises: ma ei läinud isegi ise järgi lauale poodi! Nimelt Joosep oli nõus ta lahkelt peale võtma ja koju ära tooma ja kuna tal oli veidi aega üle ja ta selline tegutseja juba kord on, pani siis lauakese kokku kah juba. Pärast seda jäi tema asjalik pilk pidama voodijuppidele ja küsis, kas see tuleb kah kokku panna. No eks iseenesest ju tuli...nii et üsna kohe oli juba selline seis:

No mis nii viga neid kolimisi teha! Kui mul pärast seda talle rohkem ühtegi ülesannet anda ei olnud (okeiokei, pesumasina tassis ka ühest kohast teise), porises ta, et kas see nüüd siis oligi juba kõik - ja et järgmiseks korraks olgu olla ikka korralikum nimekiri!

Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kas see Nele ise ka üldse midagi teeb, siis vastus on: jaa, teeb küll! Täitsa ise suutis Nele oma kõrvaklapid pesumasinas ära pesta. Ikka niimoodi korralikult pika programmiga ja tsentrifuug ja puha.

Lõpetuseks: kas teil kellelgi on ka niimoodi, et FB valikuliselt osasid eventide kutseid ei saada edasi? Mul nimelt on ta jätnud saatmata viimasel ajal nelja sünnipäeva ja ühe soolaleivapeo kutsed. Ja need ei ole just sellised suvalised "maybe viitsin läbi astuda" üritused, vaid ikkagi fiestad, kuhu ma tahaks reaalselt minna. Tänks täiega feissbukk, no!

"Ütle, kes on su sõbrad ja ma...

...ütlen, kes oled sa ise". Teate küll seda ütlust, onju!? No eile oli meil igatahes normaalne vahupidu mu vannitoas. Hõõgvein muumitassidest ja värki. Let the talve-season begin:

Paar nädalat tagasi teatas Hannula, et tema tahab igatahes siin vanni minna. Eile selgus, et eriti sõnasööja-mutt ta just ei ole :D. Tuleb meelde aeg, kui me Hannula ja Kaiaga öösel pidžaamade ja hommikumantlitega mäkki burksi läksime ostma.

Kusjuures nendest muumitassidest. Sõbrakesed, kes mulle need kinkisid, ütlesid, et nad valisid põhimõtteliselt puhtalt kirjelduse järgi mulle sobivad välja (üks on Muumimammaga ja teine väikse My'ga) ja ma pean tunnistama, et tõi naeratuse näole küll, kui lugesin neid kirjeldusi: "Moominmamma is a gentle mother who cares for others. She never reveals the secrets that she has been told. She makes sure that the Moominhouse is safe and feels loving to both her family and to visitors" ja "Little My is one of Mymble's children. She is the smallest and most energetic. Little My always decides herself what she will and won't do. She isn't bothered by a mess, and she is so small that she fits into a pitcher or kitchen drawer between the whisks and spoons". Ma igatahes rahul!

Ja et veel edvistada, kui toredad sõbrakesed mul on, siis paar päeva tagasi tulid ka töökaaslased soolaleivale ja küsisid, mida tuua võib. Ma siis ütlesin, et davaiiiii köögirätikuid!! Ja nad ütlesid, et davaiiiii ok, aga ütle ikkagi veel midagi!! No ja siis ma hakkasin kirjutama, et tegelt tahaks täiega blenderit (ja juba guugeldasin neid), aga otsustasin poole pealt, et see on ikka liiga suur asi ja kustutasin juba poolelioleva vastuse ära. Ja ei saatnudki seda soovi neile üldse. No ja tuli siis järgmine päev ja nad tulid külla ja OMGGGGG!! Nagu reaalselt! Nad oli täitsa ise mu mõtteid lugenud ja tõidki blenderi!! Peal oli veel kirjas, et ma saan nüüd kõik takistused oma teelt purustada või midagi :D. Okei-okei, saab-saab! Igatahes ma olin ikka megarahul ja megaüllatunud, et nad oskasidki lambist tuua täpselt selle, mida ma tegelikult tahtsin.

Ja üleüldsegi käisid mul üks päev mardisandid!! Nad mõni päev enne käisid seda komm-või-pomm ka tegemas, aga ma pean tunnistama, et minu jaoks on see mardisandivärk palju sümpaatsem. Ikka lasin laulu lõpuni laulda ja nad olid ilusti full kostüümides ja paber 25 mõistatusega ka kaasas - täisvärk! Korra mõtlesin, kas peaks laskma neil tantsida ka, aga ikka ei hakkanud. No ja siis tuli see hetk, kus neile tuli midagi anda...sellega läks nüüd niimoodi, et ma arvasin, et päev hiljem tullakse ja mõtlesin järgmine päev poodi minna midagi selle jaoks hankima. Aga no, siin nad olid, nüüd ja praegu ja ootasid koridoris, et ma midagi tooks. Lappasin kappe läbi ja vaatasin isegi sügavkülma, et äkki jäätist või marju või midagi, aga millegi parema peale ma ei tulnud, kui üks suur kommikarp, mis söömist ootas. Nojah - äkki läheb nüüd hoopis nii, et nende vanemad kadrisanditama minu juurde minna ei luba, sest see tädi annab liiga palju kommi. Aga juhuks-puhuks, kui nad ikka tulevad, siis ma tolleks päevaks katsun juba varakult valmis olla ja vähe sobivamate snäkikestega. Äkki seekord pähklid või midagi...

Lõpetuseks väike näide, kui tubli koristaja ma ikka täpselt olen: nimelt nädalavahetusel hommikul ärgates hakkasin ma hoopis esimese asjana koristama ja jõudsin täpselt ilusti nõudepesumasina enne hommikusööki käima panna. Laadnalt hommikuhelbed (või lihtsalt "helbed", sest täiskasvanud inimesena söön ma neid vahel õhtuks ka...) kausikesse ja ainult lusikas veel võtta ja...või noh...ma olin reaalselt KÕIK lusikad pesema pannud. Suured ja väiksed, kõik! (mitte, et mul neid palju oleks üldse). Otsisin siit-sealt, sest tavaliselt on mul näiteks seljakotis üks matkalusikas, aga ka see oli oma asukohta vahetanud. Kaalusin juba kahvliga söömist, aga see oleks veel veidram olnud. Kuni avastasin, et mulle tuli ju presskannuga kaasa suurepärane kohvilusikas!!

Ütleme nii, et kõige mugavam nüüd ei olnud, aga käras kah :D!

Korterisaagad vol2

No millest muust postitust oligi oodata, onju? Marulõbus on ikka see sisseseadmine :D. Kõigepealt selgus mingi nädal aega tagasi, et vetsupotis jääb vesi jooksma. No tore. Klassika. Lebooooo, vaja lahti kruttida lihtsalt see nupp ja natuke timmida neid värke ja...selgus, et see nupp ei soovi, et teda lahti krutitaks. Ma palju ei viitsinud maadelda ka, mõtlesin, et proovin mõni teine päev uuesti. No proovisin siis. Teine päev ja kolmas päev ja kui ma siis lõpuks otsustasin nädal hiljem oma maagilise tööriistakohvriga selle asja kallale asuda, ehmus see nupp ilmselt niiväga, et otsustas "okeiiii, faiiin siis" ja sain ta ilusti sõrmedega lahti kruttida. Bueno. Näitas veidi iseloomu ka ja pudistas mingid jupid enda küljest ära. Tänks täiega! Jätsin selle probleemi hilisemaks ja kallasin veits äädikat sinna vee sisse, vähemalt nii mulle keegi kunagi õpetas. Kui see nüüd max vale trikk, siis plz harige mind! Töötas igatahes. Lõpuks kruttisin jupid tagasi ja selgus, et need minemapudenenud osakesed ei olnudki ülemäära vajalikud, nii et kohe varuosi ostma ei jooksnud.

Nonii. Vannitoas segisti korras, vetsupott korras, aeg oli ette võtta pesumasin. Nimelt oli vaja uus tuua. Kuna Siim on nii palju targem, kui mina, siis ma küsisin talt nõu, kas selline asi minu rallimasinasse mahuks. Lahke sõbrana vastas ta kohe "Ei. Aga minu omasse mahub!". Fast forward 10 minutit ja ta oli oma autoga mu ukse taga. Unustas ainult mainimata, et tal on TÄIEGA kiire. Mitte, et see pesumasin oleks saanud päeva või paar oodata... Suht fast-mode peal käis kogu see värk. Hoolimata kõigest kiirest otsustas ta siiski, et aitab mul masina ära ka paigaldada. Ilmselt sai aru, et ma raudselt teeks ise midagi valesti. Seejuures veel küsis väga eeldusi täis küsimuse "Tööriistu sul ometi ei ole, onju?". Häh! Maruuhkelt sain oma edeva kohvrikese letti lüüa! Väärt sünnipäevakingituse sain ikka. Igatahes kiirustas ta kruvisid lahti keerates nõnda täiega, et suutis selle käigus p*rsega mu seina ära signeerida. Nii et seni kuni ma seda maha pole pesnud, on kõigil külalistel võimalik sellise vahva kunstiteosega tutvuda:

Veits feilisin ise ka:

Normaalne vahupidu vä? Seal juhistes oli kirjas, et esimene peab olema tühipesu ja lisa veidi pesuvahendit. Kust ma tean, kui palju see veidi on!? Ilmselgelt vist natuke vähem, kui see mis ma lisasin. Lisaks oli veel ohutusjuhendis kirjas järgmine pärl "Küpsetusprogrammi töösoleku ajal ärge klaasust puudutage. Klaas võib minna kuumaks". Alguses küll naersin, et hööhöö, hakkab mu riideid küpsetama vä!? Tunnike hiljem, kui see asi oli 90 kraadise programmiga tükk aega käinud, läks klaas päris kuumaks küll :D. Praktilise loomuga Svennu soovitas muidugi kohe "Kähku-kähku, pane munad peale, saad praemuna!". Targemate juttu tuleb kuulata, nii et ma krabasin kähku-kähku külmkapist munad ja kuna neid sinna päris peale ei saa panna ja instructions-unclear, siis virutasin lihtsalt vastu seda ust, et äkki siis praeb ära või midagi. Saab omletti näiteks. Okei-okei, ma nii rebel ikka ei ole - munad jäid ikka külmkappi ja pesumasin ilusaks :).

Ükspäev käis mul väike sõbranna ka külas:

Võttis Jaksimoni ka kaasa! Kuna ta vahel on veits uudishimulik (koer, mitte Jaksimon), siis igaksjuhuks panime tugitooli ruuterile ette. Täna, kui ma üritasin nohikuvideosid vaadata ja nett täiega päuras, siis kahtlustasin kohe, et tugitool blokib kogu mu netikese ära. Liigutasin eest ära, aga ei läinud ikka vist paremaks. Tundub, et järgmine saaga ootab lahendamist! Küll jõuab selleni ka. Igatahes. Et oleks õige fiesta, siis oli mul Jaksimoniga ja väikse sõbrantsiga sliipõuver, nagu vanasti. Päris pidžaamapidu ei teinud, aga teed juua ja pläkutada sai küllaga. Lõpuks oli kõigil mucho väsimus peal:

Lõpetuseks üks pilt suvest ja taaskordne näide, kuidas Eestis puhata on niiiiiii ilus :)

Korterisaagad

Nagu arvata võis, hakkas uue koduga kohe nalja saama! Ei ole ma vist veel kordagi selliselt kolinud, et kõik on kohe vinks-vonks ja sujub suurepäraselt (kohe meenub näiteks, kuidas Tallinnas ühes kodus kirjeldas sõbranna mulle parkimiskohta valesti ja seda sain ma lõpuks teada politsei käest; või kui Tallinnas teises kodus köögikraan alla otsustas anda täpselt sel ajal, kui ma olin puhkusel ja tagasijõudes ootas malbe bassein mind köögipõrandal). Igatahes. Esimene nali hakkas pihta juba tegelikult põhimõtteliselt sel hetkel, kui sisse kolisin - väike armas parkimissituatsioon appeared! Nimelt selleks, et kolida, ajas Svennu megabossilt oma bussi kohe täpselt ukse ette. Mõtlesime, et suvaaaaaa kui kellelegi ette jääb, siis me koguaeg ju liigume siin edasi-tagasi ja saame ära ajada (või noh...poisid liikusid - mina ju ometigi olen selline printsess, et ei tassinud midagi). No ja kui poisid valmis said, siis pani Svennu oma bussi vähekene viisakamalt (ja ega ma ei uurinud ka, kuhu) ja asusime toas madratsit rullist lahti pakkima ning burkse tellima. See kõik võttis kokku tervelt ca 15 min. Pärast seda tuli mulle ometigi pähe küsida, kuhu nad oma autokesed panid ja saata nad vutt-vutt neid tänavale parkima. Kui nad tuppa tagasi saabusid, demonstreeris Svennu maruuhkelt ja rõõmsalt oma uusimat saavutust. Tüüp säras nagu oleks kiituskirja kõikide viite eest saanud:

Oh well...kohe heasse kirja uues kodus. Mis seal siis ikka. Saabus järgmine päev ja mulle koputati uksele, et kas mina olen valge bemmiga kellegi parkimiskoha juba kolmandat õhtut järjest ära võtnud. Kogelesin vastu, et mina see küll ei ole, aga maru tobe lugu ja nii...Tüüp lihtsalt ütles marurahulikult, et mis seal ikka, ta pargib siis mujale. Noh, igatahes järgmiseks õhtuks oli see valge bemm ka otsustanud, et pargib mujale - nimelt minu ühe ja ainsa koha peale. Jackpot! Kuna ma juba teadsin, et tegemist on sari-valestiparkijaga (kui ta kolm eelmist õhtut kellegi teise koha oli võtnud), otsustasin ma, et võtan midagi parem nüüd ja kohe ja praegu ette! Virutasin kaikaga aknad sisse, tõmbasin võtmega külgedele trips-traps-trulli lauad ja lasin rehvid tühjaks! Okei-okei, tegelt kirjutasin viisaka kirja, et see siin on minu kohake ja ma kasutaksin seda hea meelega igapäevaselt. Selgus, et piisas sellest kirjakesest ilusti - 15 min hiljem oli koht vabastatud. Jeii!

Leboxxxx. Nüüd oli suurepärane võimalus lasta mõnel järgmisel probleemil ennast üllatada. Ja ega see kaua oodata ei lasknud. Selgus, et vannitoa torud on mõõõõnusalt umbes. Ikka nii toredalt, et kui pesumasinaga pesu pesin, siis üks hetk hakkas keset vannituba olevast äravoolutrapist vett üles tulema. Ja tuli...ja tuli veel...ja lomp aina suurenes. No...mingist äravoolamisest ei olnud küll selle trapi puhul hetkel juttu..ikka juurde voolas kuidagi vannitoa põrandale järjest. Kuni lõpuks oli seis nii piisavalt kriitiline, et panin pesumasinakese pausi peale. Nii ma siis istusin seal - imetlesin lombikest ja mõtlesin, et mis edasi nüüd. Hea, et ma vähemalt kodus olin sel ajal, sest tsipake enne ma olin natukeseks jalutamas ja pesumasin rõõmsalt pesi. No hääkülh, mingil teokiirusel see vesi ikkagi läks ära, aga ma päris selliselt ei tahtnud küll nüüd igapäevaselt toimetama hakata. Eriti veel, et ummistusest oli mõjutatud põhimõtteliselt kõik: vann, kraan, pesumasin, köögikraan jne. Ainult WC-pott oli timm-timm. Asi seegi!

Eks ikka esimese hooga asusin ise asjaga võitlema, sest nüüd on mul ju ometigi edev tööriistakomplekt, millega ma olen vägevam kui mäkaiver ise (hõbedane teip on ka mul tegelt olemas):

No nii palju ma sain, et kogu selle teema lahti võtta ja ära puhastada ja veenduda, et probleem on tublisti kaugemal. Ikka no meeter vähemalt, aga ilmselt rohkemgi. Davai-davai, katsetamine keemiliste vahenditega! Sõbrad soovitasid veel miskeid graanuleid, millega pidavat eriti lihtne olema asi veel rohkem umbe saada, aga neid kahjuks ei leidnud. Ja üleüldsegi ma ei tahtnud väga püsiva lahendusena seda, et sinna midagi kallama peaks. Ja noh. Olgu siis ära öeldud, et sellest katsetusest midagi tolku lõpuks ei olnud - ummistus oli sama targalt järgmine päev ka veel olemas. Nii et aeg oli elus esimest korda torumees kutsuda! Esimene kõne feilis. Helistasin soovitatud numbril ja need teatasid, et nad tulevad Tartusse ainult suurte tellimustööde peale. Otsustasin, et nii suur draama mul seal vannitoas ka nüüd ei ole ja soovisin neile kena päeva jätku. Jälle nullis tagasi. Mingeid veidraid teid pidi jõudsin igatahes ühe tüübini, kes teatas, et ta tuleb kohe ja teeb ära. Ja tegigi! Nii et kellel torud umbes, siis ma nüüd tean soovitada, kes korda teeb!

Sellega korras, aeg järgmiseks asjaks! Üks öö, kui ma just olin vaikselt magama jäänud, kuulsin, et elutoas on mingid täiega kolksud. Umbes selline tunne, nagu keegi üritaks korterisse sisse saada. Veits hirmus oli ka, aga no mis ma ikka teha saan - eks tuli armas hommikumantlike selga visata ja tšekkima minna. Mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem segaduses ma olin. Kuni ma sain aru, et see, mis täiega koliseb igatepidi, on õhksoojuspump. No tore! Nüüd see ka veel katki läinud! Panin tule põlema ja mida ma näen: see asi oli ennast kuidagi pilla-palla lahti laotanud ja mingi veider asi laperdas sealt veel välja ka. Hirmuga mõtlesin, et kuidas ma selle asja nüüd kähku kinni saan panna. Kuna ma seda nii sekundiga teha ei saanud, siis jõudsin näha, kuidas see värgeldus ennast kokku tagasi hakkas pakkima. "Aaaaaaa, tal on nüüd see filtripuhastus!!" oli minu kergendusega  tähelepanek. Miks küll nüüd öösel kell pool kaks ja selliselt, no mine sa tea...Igatahes oli tore teada, et see asi pole vähemalt katki!

Next up oli põranda vahatamine/õlitamine ja selle jaoks oli vaja muidugi ehituspoes käia. No worries, võite nüüd kõik minna sinna, ma küsisin kõik lollid küsimused juba ära - enam neid väga sellega üllatada ei saa! Mul vist kuidagi ei olnud piisavalt häbitunnet ka: ma lihtsalt tahtsin vastused saada, et ma mingit täielikku jura oma põrandale korraldama ei hakkaks. Nii et enne ma neid rahule ei jätnud, kui kõik vajalikud asjad olemas. Lausa nii meeleolukaks läks ära, et teised leti ääres olevad kliendid hakkasid nõuandeid andma, kuidas seda ikka täpselt tegema peaks :D. No nii palju ma vähemalt teadsin, et madrats tuleb selleks ajaks põranda pealt ära viia! Suht humoorikas nägi välja, kuidas ma üksi seda asja ühest toast teise transportida üritasin:

Ja hakkaski pihta:

No okei, tegelt ma niimoodi pikali ei teinud seda tööd, see rohkem poosetamisevärk. Tegelt veetsin järgmised poolteist tundi põlvede peal, nii et mitu päeva olid nad vaesekesed veel valusad. Omast arust olin veel eriti tubli ja planeerisin ilusti, et kõigepealt paremalt poolt kõik ja siis vasakult poolt ja siis tulen keskelt ilusti ukse juurde. Üsnagi seda kõike ma tegin ka, kuni märkasin, et täpselt teiselt poolt ust on mingi osa tegemata ja mitte kuidagi sinna ligi ei pääse ka. Tubli! Keegi, kes vähe targem on: kas alguses peabki nii olema, et kui see õlivaha on ära kuivanud, siis kõndides nagu kiuksub veidi? Või mis ma nüüd tegema pean?

Natuke muud värki ka. Vahepeal käisin orienteerumas sellisel äraütlemata omapärasel rajal:

Ikka korralik breiner oli. Muidugi mõtlesin lisaks paljudele teistele ka mina raja peal, et ommmmmg, kui palju vaeva nad selle kõigega nägema pidid. Sest kõik need labürindikesed olidki reaalselt kilelintidega sinna suuuuuure muruplatsi peale tekitatud. No pole paha!

Lõpetuseks lugu ammusest ajast: emps tuletas hiljuti meelde, et kui ma olin täiesti väike lasteaiapätakas, siis rootslastest tuttavad saatsid mulle edeva roosa kiivri. No ja mis sa ikka uute asjadega teed: lähed nendega lasteaeda muidugi! Who knows, kas ma ratta ka sinna kaasa võtsin, aga oma uue roosa kiivriga edvistasin igatahes küll. Kuna aga Eestis sel ajal väga veel ei olnud selliseid alt klõpsuga kinni käivaid kiivreid, ei olnud lasteaiatädidel õrna aimu ka, mismoodi selle nüüd mul peast ära peaks saama ja mismoodi ta lahti peaks käima. Ja ju ma siis ise ka nii kaugele ei olnud mõelnud. Pusisime mis me pusisime, aga lõunaund magama ma läksin igatahes kiivriga. Vähemalt alustuseks. Siis aga leiti paraku kuskilt üles mu vend, kes sama lasteaia juures algkoolis käis ja kuna tema oli saanud ka kiivrikese, siis ta teadis, mismoodi neid klõpsukesi lahti peab tegema. Maru kahju. S*taks vinge oleks olnud ikka, kui vanemad õhtul järele tulles saavad teada, et ma hommikust saati juba selle kiivriga :D

Kõik on uus oktoobrikuus!

Ma nüüd kolisin. Jälle. Loodetavasti seekord veidi pikemaks perioodiks. Või noh "ma nüüd kolisin" on küll veidi palju öeldud ausalt öeldes. Pigem tuleks vist öelda "Mind nüüd koliti", sest ise ma küll seal nüüd just ülemäära palju ei teinud. Tervelt kolm asja panin ma ise kastidesse; tervelt kolm asja tassisin ma ise auto peale ja tervelt 4 asja tassisin ma auto pealt uude koju. Kõik ülejäänud käis kuidagi iseenesest (okeiokei, tegelikult asjade sorteerimine oli minu leivanumber seekord). Kõik asjad kasti ladusid ülimalt usinad Liina ja Liisi; kõik asjad auto peale ladusid Joosep ja Sven (kusjuures veel oma suurte autode peale, mitte minu mupsikusse) ja kõik asjad autost tuppa tassisid ka Joosep ja Sven. Minu osa selles tassimiseaktsioonis piirdus sellega, et toas tõstsin kastid õigetesse kohtadesse. Mis nii viga kolida, eksole! Ja nagu reklaamides: see pole veel kõik! Ühel õhtul, kui seltskonnake külas oli minu uue kodukesega tutvumas, küsis Annika, kas ta tohib köögi lahti pakkida. No mis mul ikka selle vastu olla saab :D. Kõige sellega käib kaasas muidugi see, et ma ei tea, millises kastis millised asjad on - nagu üllatusmune avaks! Ja osalt ei tea ma nüüd, millised üllatused mind köögis kus ees võivad oodata. Näiteks oli Annika suure entusiasmiga pannud kappi ka pooleldi vett täis klaasi, mille ma täiesti pahaaimamatult suure hooga sealt välja võtsin. Normaalne plärakas vett oli maas - pmst kahe meetri kaugusele jätkus veel piisakesi.

Entusiastlik Annika:

Ja vähe sellest, et ma ei tea täpselt mis kus asub - ilmnenud on müsteerium, mis pole siiani lahendust leidnud!! Nimelt oli külmkappi tekkinud purk moosi. Täiesti uus avamata purk moosi. Ja mul pole õrna aimugi, kes selle sinna sokutas. Küsisin ka paarilt inimeselt ja sain ainult mingeid veidraid krüptilisi vastuseid. Näiteks Kaia vastas: "Nele, kui elu annab sulle moosi, tee pannkooki! Hiina vanasõna.". Selle peale ma olin muidugi veendunud, et tema see oligi! Paraku aga tunnistas ta, et jätab hea idee meelde, aga tema selle peale ei tulnud. Nojah. Kes olen mina siis, et Kaia poolt vahendatud vanasõnadele vastu vaielda. Võtsin aga munad ja piima ja jahu ja andsin minna!

Mucho glamuursed papptaldrikud, ma tean. Kuna pannkookidest sai kõht mega täis, oli vaja minna kaloreid põletama. Selleks sobis suurepäraselt kevadvärvides Toomemägi. No vaata, kui rõõmsalt me lehti loopisime:

Sekund hiljem langes mingi suurematsorti pambukene kokkukleepunud lehtedest mulle pähe. Suurepärane! Võimsaks kaaslaseks oli ka see  äraütlemata armas väike põrsas, kellele pahandusi meeldib teha:

Täitsa teisest teemast. Ükspäev sõidutasin vanaema kontserdile, kui raadiost tuli Nublu üks uusimaid laule (mu meelest veel kõige uuem, aga mida ma ka tean). Ütlesin talle, et ühele me väiksele sugulasele meeldib see laul täiega. Ta siis kuulatas korra, et mis laul see on ja kui ma raadio valjemaks keerasin, tundis kohe ära "See on ju see Narva laul" "Jaa, on jaa! Kust tead?" "No ma ikka kuulan raadiot ja olen kursis eluga! Väga kihvt laul on!". Viis minutit hiljem pani meist mööda mingi grupp mootorrattureid. No ikka niimoodi korralikult ja lärmakalt ja vanaema alustas lauset "No mina ikka ei tea, mis värk mul sellega on..."  ja ma ootasin, et nüüd tuleb midagi stiilis, et peavad nad nüüd nii lärmakad olema, aga lause lõppes hoopis "...aga mulle niiväga ikka meeldivad need tsiklid! Nii vinged on! Ma siis olin ka nii vaimustuses, kui sina endale ostsid!". Tõdesin taaskord, et gränni ikka megakhuul!