Nonii...üritasin vargsi siia pausi sisse jätta ja süveneda raamatute lugemisse ja muusse, aga Piret, va põrsas, mainib salakavalalt iga päev "...ja blogi sa ka ju ei kirjuta ja...". Kuna ma aga ise pole endale midagi viimasel nädalal sülle kallanud ja otseselt suures rahvamassis pikali pole ka kukkunud, kasutan ma ära seda, et teised ka vahepeal feilivad:
Käisin ükspäev Dagnyl uues elupaigas külas ja mõtlesime kakaojoomise kõrvale köögis veidike muusikat ka kuulata ning selleks puhuks läks Dagny tipa-tapa rõõmsalt oma arvutit tooma. Paari minuti pärast oli ta tagasi ja piiksus häbelikult "kuule...tule aita...". Selgus, et Dagny on endale läpakast lauaarvuti teinud :)! Kuidagimoodi on ta netijuhtme sinna sisse surunud ja tagasi küljest ära see igatahes ei tule - ja nii juba päris mitu päeva. Panebki rohkem loengutes tähele! (sest Tartu Ülikoolis veel on lubatud läpakad ja nutitelefonid!)
Teine selle nädala feilija oli Jaksi, kes eeskujuliku nohikuna oli ilusti ära vaatanud, mis klassis tal saksa keele esimene loeng on. Talle omaselt läks ta isegi mitu-mitu minutit varem kohale ja ootas tunni algust - ja see algaski!! Ainult et avalauseks oli "Zdraaaaastvuite!". Hähähä :D. See jobskin istus ofkoors praktikumi lõpuni ära ja sai vähemalt vene keele osas targemaks.
Nagu siit aru oli saada, hakkas kool jälle pihta - ja uskuge või mitte, ma päriselt seekord ootasin kooli algust. Tunne oli täpselt nagu pärast suvevaheaega (ja tegelikult mul ju olidki loengud viimati detsembri keskel) ja pettumust igatahes esimene koolinädal loengute osas ei valmistanud. Ootuspäraselt oli paar pääääris aeglaselt kulgevat loengut, kuid minu suureks meeleheaks ka sellised, kus päriselt ei raatsigi arvutit lahti võtta või mõne muu asendustegevusega tegeleda. Me gusta!
Eile oli mul muidu õppimisepäev (jaa, mul on suur plaan see semester päriselt-päriselt õppida), aga no läks umbestäpselt nii, nagu nad mul ikka lähevad. Riiuli peal vedeles nõndanõnda ahvatlevalt väikse õe ukulele ja otsustasin proovida, kuidas selle mängimine käib ja õpikud oli viuhhhti unustatud. Mu meelest igati armas ja vahva pill :). Et aga tõestada, et ma päriselt vähemalt sedagi tegin, panin ma kokku suurejoonelise muusikavideo! Katsuge te nüüd öelda, et tegemist on mingi jurriga - täitsa ise veel kasutasin kõiki erinevaid efekte, et asi fääntsum välja näeks. Kaootilisus lisab ainult omapära! Ja kes arvab, et see kõik maru lebo on, siis jälgige vaid mu nägu (nendel hetkedel, kui seda näha on, mitte tuuningusse kadunud...) - MILLINE PINGUTUS JA KESKENDUMINE sealt väljendub! Ma arvan, et nüüd ei ole muud, kui jääda ootama Brunolt kutset liituda tema taustabändiga või siis kutset olla ainuisikuliselt tema taustabänd.
