Kanade mäss

Kõigepealt taustaks üks lauluke:

Selle noormehe kontserdil käisime Taaliga - väga huvitav kombinatsioon oli: siuke malbe reggaevend koos sümfooniaorkestriga (mingi kontserditesari on neil, kus on erinevad muusikud koos orkestriga). Vägaväga meeldis - kui selle tüübi kontsert peaks juhuslikult kunagi kuskil läheduses uuesti tulema, olen raudselt kohal.

Aga. Kanad.

Ükspäev kõndisin mina rahulikult poodi mune, leiba ja piima juurde ostma, kui tee peal vaatasin, et vahiiiii, kanakesed on puu otsas ronima õppinud. Aga kui nüüd lähemalt uurida, siis vaadake, kui salakavalalt nad seal on:

Umbes siuke just-chilling-nothing-to-see-here olemisega. Hirmuskahtlane, onju? Arvata on, et siin oli käimas mingisugune salapärane missioon, mida nad piinlikult hoolikalt täitma olid asunud. Kui ma järgmine kord poodi läksin, olid nad endiselt seal - ilmselgelt selleks, et mitte liigset tähelepanu järskude liigutustega endale tõmmata. Sest et puu otsas tsillivad kanad on ju täiesti okei. Igatahes - läks 2 nädalakest mööda ja ma läksin jälle poodi ja keda ma näen: see tüüp jalutas mulle megabäädäässilt vastu:

Ja nii nad nüüd seal jalutavad ringi. Eile poes käisin, siis üks tuli enne nende aedikut vastu ja teine oli ca 20 meetrit pärast aedikut - kaevandas seal midagi. Tuletan teile meelde, et ma omateada elan täitsa Utrechti kesklinnas, mitte maakohas...

Igatahes, kanad kanadeks, kui poest süüa tuua, siis võiks need kalorid kuidagi maha ka sportida, eksole. Muidu saan suvel nagu kakuke ringi rullida ja seletada kõigile, kuidas ma ühe ja teise käest veeresin. Kuna aga ainult jooksmine kisub nüriks, siis peab ära kasutama seda võimalust, kui korterikaaslased hirmussportlikud on. Kõigepealt viis Matthijs meid uisutama (sellest postitan võib-olla kunagi hiljem video, kui julgen. Käisin siiski elus esimest korda kiiruisutamist proovimas ja pean mainima, et jää oli ikka hirmuslibe!) ja üleeile otsustas Sjoerd, et nüüd on käes aeg meile sõudmist õpetada. Nalja sai kui palju, segamini hollandi ja inglise keeles hõikus ta muudkui meile juhiseid, samal ajal kui minu taga istuv tüüp malbelt oma rusikaga mu selga togis (ta vist oli kohati täpselt vastupidise rütmi otsustanud võtta). Kuna meil oli aga niivõrd suurepärane treener (pluss äraütlemata stabiilne algajate paat - tee, mis tahad põhimõtteliselt, see ümber ikka ei käi), oli meil peagi siuke hoog sees, et Sjoerdi juuksed lehvisid rõõmsalt tuules. Uhke värk - kui aega oleks piisavalt, siis läheks raudselt sinna trenni. Ülivinge koht (see esimene pilt on kohast, kus nad esialgu enne vee peale minemist algajatele näitavad, mismoodi tehnika üldse käib):

See viimane koht on nende sõudebaasi tšillimistoakene. Kui ma seal trennis käiks, siis ilmselt töllaks pärast iga trenni tunnikese seal ja jooks teed...

Nüüd saab küll lõputöö kähku tehtud!

Hanna aitas mind koodikirjutamisega, pakkus lahkelt, et kirjutab osa ise ära (kahju ainult, et senssi ei meiki...):

Frequent_distribution [sigma*gamma001]:i (2y)
winrar&bugs?011ARIMA[beta:alfa]
-1 for i 1:N


Vähemalt ta üritas :D! Soovib keegi veel aidata? Et ma ikka kindlasti ilusti õigeks ajaks valmis saaks :)

Hollandi keel algajatele

Minu armsad korterikaaslased hoolitsevad innukalt selle eest, et ma siit tagasi koju minnes ikka piisava keeleoskusega oleks - see on ääretult vinge neist minu meelest! Ja täna oli järjekordne hollandi keele lühikursusekene pärast õhtusööki. Üks tüüp me korterist küsis mult kavalalt "Kodutöö on tehtud vä?" "Eks ikka.." (loomulikult mingit kodutööd ei olnud, nagu arvata võite). Tüüp siis ütles, et okei, testime. Seisis minust paari meetri kaugusel veepüssiga ja ütles, et kui ma sõna ei tea, siis...

No ja kohe mitte ei tulnud niimoodi pinge all meelde, kuidas hollandi keeles täpselt need "jänesepabulad" nüüd on, nii et sain mõnusa sahmaka vett näkku. Ju järgmine kord läheb paremini!


(olgu siinkohal öeldud, et "magustoidukausike" ja "nõudepesuvesi" olid eeskujulikult meeles!)

Hollandis hakkas kevad pihta

See käis küll kuidagi kähku...

Nonäe, ei läinud poolt aastatki ja juba ma kirjutangi uuesti!

Vahepeal käisin ma korraks viis nädalat USAs - avastasin, mida imelist on armsal Madisoni linnakesel pakkuda. Selgus, et hirmuspalju oli pakkuda!

Aga see selleks. Kui ma juba USAs käisin, oli loomulikult vaja käia ka igasugust sporti vaatamas. Loogiline, onju! Küll aga erinevatest spordialadest arusaamine nüüd nii loogiline enam ei olnud...nii ma siis vaatasin ülientusiastlikult ameerika jalgpalli niimoodi, et vaatasin põhimõtteliselt teiste pealt, millal "juhuu" ja millal "buuhuu" hüüda tuleb. Mängu lõpuks sain isegi juba aru, mis toimub, nii et oleks täitsa kohe iseseisvalt saanud hõigutud! Väiksed võidud! Kui see raske ülesanne tehtud, oli aeg minna hokit vaatama. Võib ju mõelda, et mis see siis ära ei ole, eksole: muudkui istu ja vaata, aga eii! Kui juba fännisärk seljas on, peab õige fännina käituma ka ja, no, hirmuskeeruline oli! Nii palju asju pidi meelde jätma - mida millal hõikuda, kuidas millal vehkida. Aga ei ole hullu, Alex oli lahkelt valmis mulle kõik selgeks õpetama. Minu lemmikuteks jäid need hetked, kui väravad olid. Ehk: kui meie tiim lõi värava, siis selleks puhuks, kui vastaste väravavaht ennast veel piisavalt halvasti ei tundnud, karjusid kõik (and I mean it: KÕIK, sest palju ikka Alaskalt tulnud võistkonnal fänne kaasas oli, enamus ikka koduvõistkonna publik) pealtvaatajad: "It's all your fault! It's all your fault!!! SIEVE!". Juhuks-puhuks, kui ta ise ikka aru ei saanud enne, eksole. Ääretult motiveeriv :D. Ja et ikka mittemingisugust segadust ei jääks, kes siis ikka täpselt süüdi on, näitas kogu publik väga innukalt tema suunas sõrmega ka. Ma siis naiivselt mõtlesin, onju, et kui meie omadele värav sisse lüüakse, siis on kõik raudselt vait ja mornid. Eksisin ilmselgelt. Kui midagi läks vähe nihu ja litrikene me poole väravavahi käte-jalgade vahelt läbi lendas, hõikas terve plats ülimalt enesekindlalt "YOU STILL SUCK!!!".

Kusjuures. Mäng oli küll hirmushuvitav, aga minu lemmikuks oli seekord vahepausi-enterteinment, kus ma päriselt ei saanud naeru pidama ja pisarad voolasid. Nimelt vahepausil oli laste viieminutimäng ja üks hetk Alex ütles "Me vanasti lugesime üle, mitu korda nad kukuvad", pärast mida ma hakkasin loomulikult jälgima ja...jaa!...KOGUAEG oli mingi vend platsil pikali. Ka need, kes polnud litri läheduseski. Muudkui vups-ja-vups käisid käpuli üle terve platsi. Terve aja. Ja ma tean, et pole ilus teiste kukkumise üle naerda (ja eriti, et ma ise uisutades käin ka pidevalt käpuli), aga neil olid eeldatavasti kaitsmed peal ja see kõik käib selle mängu juurde. Nii et hirmusvahva oli jälgida põnnide mängu. Olgu juba ette öeldud, et järgmine nädal plaanin ise ka Hollandis uisutama minna, nii et ma olen suht kindel, et see "hirmusvahva" saab siis teistel olema, kui ma tagumikuga mööda jääd uhkelt kelgutan.

Et teiste sportimise vahtimisest nüüd just ise ülemäära tugevaks ei saa, tuli ikka endal ka jooksmas veitsa käia. Ja seda ma tegin ka. Panin ilusti riidesse ja puha, sest mulle tundus loogiline, et kui väljas on -10 kraadi, siis tasuks vähe paksemad jooksmisriided panna. Selgus, et eksisin jälle oma naiivsuses. Ilmselgelt polnud ma kohaliku moega kursis - muidu oleks ka äkki lühikesed püksid pannud, nagu seal kombeks tundus olevat (või siis ka poleks...). Päriselt, maruhämmingus olin, kui avastasin, et seal sõidab rahvas ratastega ja teeb jooksutrenni reaalselt LÜHIKESTE pükstega. Sellise ilmaga! Ja et asi ikka max lvl oleks, siis üks päev pani mingi vend keset lumesadu rulaga ringi. Kasutades Pirru väljendeid, siis: mõni ei tea vist ikka üldse, kuidas winterida.

Aga ei lasknud ennast sellest pikalt morjendada, vaid läksin hoopiski kinno. MIKS meil Eestis sellised kinotoolid pole!? Või on ja mina lihtsalt pole kursis? Malbelt mugav oli lebotada terve aja (ja selliselt, et ees kellegi pea vaadet ei blokkinud) ja selliselt filmi nautida:

Ja veel. Kui keegi teist juhtub kunagi mingil huvitaval põhjusel rattateid haldama, siis selline asi oleks sigavinge rattateede kõrval - mulle kohe täitsa meeldis see idee neil :)

Lõpetuseks pilt rändomhõumidest ja väiksest armsast rõudtripist :)