Kasiinokatse

Kuna eile Karmen õnneks suutis ärkvel püsida, mitte ei vajunud ülivara tuttu ära, otsustasime ära teha lubatud kasiinokatse. Ilmselgelt oleme me mõlemad antud valdkonnas pehmelt öeldes algajad. Sellest oli ilmselt aru saada juba siis, kui me esialgu kasiino ust ei suutnud üles leida. Kui me lõpuks selle ukse siiski leidsime, oli maruimelik seal seista. Täpselt selline tunne, nagu oleks 17 ja üritaks kluppi minna: selline tunne, nagu ei kujutaks ette ka, mis seal sees toimuma hakkab. Ja nagu tuli välja, siis ilmselgelt ei kujutanud ka. Marssisime sisse, öeldi meile "Tere!". No mis seal ikka, ütlesime "Tere!" vastu ja marssisime maru teadjate nägudega edasi. "Ee...registreerida tuleb ka..." "Aa, ma siin esimest korda ja...". Viimati käisin ma kasiinos (kui nüüd need mänguautomaadid laevadel välja arvata) 17 aastat tagasi ja siis küll vähemalt mingeid registreerimisi ei olnud. Kõndisime leti juurde tagasi, lasime enda ID-kaarte uurida, ütlesime "ei, me ei soovi kliendikaarti" ja võisime uuele katsele minna.

Kõigepealt tegime ühe ringi, et näha, mis masinaid seal üldse on. Ilmselgelt ühestki masinast väga midagi ei jaganud, nii et läksime mingi suvalise masina juurde ja toppisime mu sajase sinna sisse (kes pole kahe ja poole nädala tagust postitust lugenud, siis katse seisnes selles, et testin, mitu minutit läheb, kuni minu sajast kroonist on saanud 0 või 200 krooni).

Esimene masin oli tõsine killer, võttes arvesse, et minu selle õhtu kasiinoeelarve oli ainult 100 krooni. Panin kella ajavõtmiseks käima, vajutasin nupule, masin spinnis ja oiii, 19 krooni juba läinud! Ühe nupuvajutusega. Mõtlesin, et ju tegin midagi valesti ja vajutasin uuesti nupule...tore-tore, selle vajutusega võttis masin juba 38 krooni. Kerge hirmuga, et minutiga saab katse juba läbi, vajutasin veel korra nupule ja võitsin natuke - täpsemalt öeldes nii palju, et mul oli kokku alles 105 krooni. Nagu arvata võib, siis võtsin ma sellest masinast raha kähku välja, sest selle panused käisid natuke üle jõu.

Järgmist masinat valides ma juba jälgisin, et panuseks saaks panna ka ühe krooni, et jätkuks kauemaks mängurõõmu või midagi. Istusime maha, toppisime eelmisest masinast saadud tšeki sinna sisse (minu jaoks oli muidugi uudis, et enam ei saagi võitu välja võtta suure mündikõlina ja teiste kadedate pilkude saatel, vaid masinast tuleb välja üks paberileheke, mille saab järgmisse masinasse jälle sisse toppida) ja hakkasime nuppe vajutama. Kergendusega nägin, kuidas üks spinnimine võtab tõesti ainult ühe krooni. Sain paar korda niimoodi rõõmsalt keerutada kettaid seal, kuni tuli ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni ja masin hakkas neid ise kohe tegema. Kui ta oli paar korda ära teinud, tuli uuesti ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni. Nojah, istusime siis seal kahekesi, käed puusas, ja vaatasime, kuidas masin ise ennast lõbustab, ehk ise kõik need spinnid ära teeb, ilma, et ma ühtegi nuppu vajutaks. Kui avastasin, et mul samal ajal võitu koguaeg tiksub, läks jälgimine natuke lõbusamaks. Lõpuks sai masinal need 30 korda keerutatud ja minu sajast kroonist oli selleks hetkeks saanud 296. Pilk kellale - kokku oli kulunud kõigeks selleks äkšeniks 6 minutit.

Marssisime masinate juurest minema, lasime tšeki sularahaks vahetada ja tulime tulema, et me seda kõike kohe jälle maha ei mängiks suure hurraaga.

Niisiis katse tulemuseks oli 6 minutit ja 296 krooni. Kusjuures pulss oluliselt ei muutunud. Ma tegelt eeldasin, et pulss tõuseb, kui ma võidan midagi, aga vot sulle. Ilmselgelt oli see kord tegemist puhtalt algaja õnnega, sest ma ise küll väga pihta ei jaganud, mis toimub.

Ja mis romantiline meeleolu sul on?

Mõtlesin täna viia läbi oma kasiinokatse, aga kuna Karmen, kes pidi minuga sinna kaasa tulema, otsustas hoopiski magama minna, otsustasin asenduskatse teha. Ehk siis testisin inimeste uudishimu. Selle jaoks panin ma endale MSNis nime taha südame ja jäin ootama, mis toimub.

Ja toimus:
22.56 - algus
22.57 - Kaarel paneb ka nime taha südame
22.59 - Helen:"Mis sul viga hakkas?"
23.04 - Janika:"ootooooot"
23.07 - Liina:"miks sa süda oled?"
23.13 - Meelis:"nonii Nelekesekene - kes see õnnelik on, kes su südame on võitnud?"
23.17 - Mica:"ahah, mingi eriline välismaalane??"
23.25 - Laura-Gerli "keda sa muidu armastad siin? hansu?"
23.40 - Mica muudab oma nime MICA24 (NELE (L))
23.42 - Heleene:"ja mis romantiline meeleolu sul on?"
23.57 - Karin:"No Nele, räägi välja!"
23.58 - lõpp

Tegelikult jäin ma katse tulemusega päris rahule. Alguses oli veidi pettumus, et kas keegi ei küsigi midagi, aga ju ma olin lihtsalt kärsitu, et ootasin meeletut tulemust juba esimese kümne minutiga. Küsisid asja kohta enam-vähem need, kellelt eeldakski, et nad uurima tulevad. Asjale aitas kaasa kindlasti see, et tavaliselt pole mul nime taga mitte midagi, ehk siis kui nüüd sinna südameke ilmus, oli see eeldatavasti kohe üsna hästi tähele panna.

Janikaga tulime veel idee peale, et peaks panema nime taha mingi teksti, mis vihjaks abielule, aga siis leidsime, et selle puuduseks oleks lihtne tõsiasi, et nagunii keegi ei usuks seda.

Oehh, nüüd on minu poolteist tundi lõbutsemist läbi ja aeg jälle süveneda homse eksami (individuaalsete erinevuste psühholoogia) materjali. Arvata on, et katus sõidab natuke ära, kui päev otsa psühholoogiat õppida..

Rongisõit on ajavõit!

Läksime täna Tallinnasse SEB XXIII Maijooksule ja kuna sinna rongipiletid sai tasuta, valisime otseloomulikult liiklusvahendiks rongi. Hommikul ärkasin rõõmsas tujus, ise megaõnnelik, et sisse ei maganud ja ilusti üles sain. Panin riidesse ja hakkasin endale hakklihaga makarone tegema, sest millegipärast oli mul täiega isu hakklihaga makarone süüa. Kuradi makaronid, ma ütlen, nemad kõiges süüdi olidki!! (mitte muidugi mina, et ma kõik viimasele hetkele jätsin)
Makaronid valmis, tee joodud, hambad pestud, asjad koos, pilk kellale ja oiiiiiiiii 5 minutit rongini aega. Turboga sandaalid jalga ja autoga raudteejaama poole. Kui ma kohale jõudsin ja autost seljakoti võtsin, jõudsin ma ainult paar kiiremat sammu teha, kui mingi tädike ütles pooltänitava tooniga:"Hiljaks jäid! Rong läks juba ära. Tule teinekord varem!"
Nojah. Lõin siis autos Regio lahti ja vaatasin, kus võiks rongil järgmised peatused olla. Tabiverre poleks nagunii jõudnud, nii et tuli proovida Jõgevat. Kuna mul polnud õrna aimugi, kus Jõgeval võiks raudteejaam olla, helistasin isale. Issi ütles küll, et pole seal raudteejaamas minu sünnist saati (millest on nii mõnigi aasta juba möödunud, eksole) käinud, aga et Tartu poolt tulles peab raudselt paremale pöörama. Nii ma siis tegingi, sõitsin Jõgevale sisse, pöörasin paremale ja lootsin õnnele. Jõudsin kuidagi ilusti täpselt raudteejaama, rong ka paistis, hüppasin autost välja, aga seljakotti polnud mõtet võtta - täpselt sel hetkel, kui ma autost väljusin, hakkas rong sõitma. Nojah. Uuesti siis autorooli, Regio lahti ja järgmine sihtpunkt Vägeva. Peaaegu oleksin teinud andestamatu kaardilugemisvea ja hakkanud Mustvee poole sõitma, aga selle vea korrigeerisin kiiresti tagasipöördega pärast mõnikümment meetrit. Vägeval ma teadsin õnneks täpselt, kus rongipeatus asub, sest olin kunagi sealt kuskile sohu matkama läinud. Parkisin auto ära, vaatasin, et inimesi on peale minu seal veel teisigi, järelikult pidi rong tulemas olema (need teised seal ilmselt ootasid kedagi rongi pealt...). Huhh, lõpuks ometi. Rong tuligi ja astusin peale. Loomulikult kostitasid teised (kes mu seiklusele telefoni teel kaasa olid elanud) mind vahva aplausiga. Nende poole trügides kuulsin, kuidas keegi kommenteeris:"Ei tea, keda seal autasustatakse...". Edasi oli rongisõit päris vahva ja ma oma lolli peaga arvasin, et sellega on seiklus lõppenud.
Hah, looda sa! Tagasitulles mõtlesime, et oleme maru kavalad ja läheme kolmveerand tundi enne rongi väljumist juba rongi peale, et saame head istekohad ja puha. Selgus, et teised olid veel kavalamad. Rong oli puupüsti täis ja kohti väga üle küll ei olnud. Lõpuks istus rahvas isegi vahekäikudes ja kahe vaguni vahelises ruumis maas. Rääkisime seal niisama juttu ja olin juba peaaegu unne suikumas Mammu õlal, kui Helen järsku teatas toreda uudise:"See on ju kiirrong, see ei tee Vägeval peatust!". "Oh johhadiiii!". Kuna meie pärast jooksu saadud kingitusekotikeses oli ka raudteedekaart, siis sai sealt ilusti järele vaadata, kus rong üldse teeb peatusi ja kui lähedal on kõige lähem neist Vägevale. Otsustasime Heleniga, et läheme Tamsalus maha ja hääletame sealt minu auto juurde. Kuna Helen ei tundunud selle variandi üle väga rõõmus ja me ei saanud üldse Tamsalus aru, kuhupoole maantee jääb, otsustasin hakatuseks ka mõnda muud varianti proovida. Helistasin ühele sõbrale, kes peaks seal kohalik olema. Ta küll ise hetkel ei olnud Tamsalus, aga tegi ühe kiire telefonikõne sõbrale ja 3 minuti pärast oli sinine autoke raudteejaama juures platsis. Lahke noormees viskas meid Vägevale ära. Suur tänu talle! Ilma temaga oleks ilmselt tubli tunnike pikemaks meie seiklusekene veninud (eeldusel, et me oleks aru saanud, kuhu poole minna). Sealt sain juba ise koju sõita ja sain lõpuks ometi oma voodi peal istudes rahulikult teed juua:).

Päike paistab

Üleeile ja eile mulle tuli jälle meelde, kuiväga mulle meeldib minna magama sellel ajal, kui päike hakkab tõusma ja väljas hakkab kergelt valgeks minema. Seda just suveajal, sest siis tõuseb päike just kahe-kolme-nelja paiku ja selline täpselt paras aeg on. Isegi õudusunenägudest ärkamine ei ole siis nii hirmus, sest tuba on nagunii poolvalge juba.

Nädalavahetusel sain esimest korda proovida süsti teha, vaktsineerisin oma emme puukentsefaliidi vastu ära:). Alguses veits põdesin ja küsisin tuhatmiljon korda üle, kuidas (õrnalt/tugevalt/tasakesi/hooga/sügavale/mitte sügavale jnejne) see ikka täpselt teha tuleb, aga kui emps juba tüdines ja ütles "Ma võin ise ka selle süsti endale teha..." ütlesin ma julgelt "Ei-ei, ma teen ära!". Ju ma siis värisevate kätega selle süstikese lõpuks ära tegin. Uus kogemus kirjas vähemalt :D.

21

Jah, sain naiseks. Iseasi muidugi, milleks see nüüd hea on. Saan kasiinodesse ja maasikasse ja puha...

Seoses kasiinodega. Mõtlesin teha ühe eksperimendi. Võtan kaasa sada krooni ja lähen seda masinatesse toppima ning vaatan mis saab. Samal ajal võtan kellaga aega, mitu minutit läheb ühe variandini kahest:
a) ma olen omadega nullis;
b) minu sajast kroonist on saanud kakssada krooni.
Panen igaksjuhuks pulsoka ka peale, vaatan, palju max pulsi saan.

Igatahes, palju õnne mulle kolmandasse kümnendasse (nagu mulle peol korduvalt rõhutati) jõudmise puhul!