Käisin ka mina proovimas seda uut ja edevat rattaringluse värki. Ilmselgelt olin ma tükk aega juba elevil, et selline asi tuleb. Nimelt ca 6 aastat tagasi pärast öist tour-de-Valenciat lõbusate rendirataste peal seletasin ma entusiastlikult teistele, et vat see oleks küll väga lahe, kui Tartus ka selline asi oleks. Nii et loomulikult registreerisin ma kasutaja endale juba enamvähem nädal aega tagasi ära (paras pusimine oli, aga pole hullu; see vast on nüüdseks korras juba) ja olin megaelevil, kui mu kodu lähedale järjest rattahoidjad kerkisid.
Algas asi muidugi ootuspäraselt erinevate viperustega, nagu uute asjadega ikka. Marssisin entusiastlikult lähima rattapunktikese suunas, samal ajal juba äppi avades. Noh et kõik käigu pealt teha või nii. Selgus, et äpp ei avane. Proovisin paar korda veel ja ikka mitte midagi. No mis seal ikka...uus süsteem, ilmselt palju kasutajaid, ju ei pidanud alguse koormusele vastu lihtsalt. Kuna neid värgeldusi saab avada ka bussikaardiga, siis ma nii kergelt veel alla ei andnud! Bussikaarti mul loomulikult kaasas polnud, nii et mõtlesin proovida ISICuga, mis peaks olema bussikaardiga ühenduses. Selgus, et päris nii lihtsalt ikka ei saa. Ratta nutikas ekraanike teatas mulle, et tema jaoks igatahes on küll see kaart täitsa kohe tundmatu. Korra proovisin veel et äkki soovib mobiiliäpp mu sõber olla, aga ei. No mis seal ikka - koju tagasi ja oli aeg viiest mu telefoni vahel olevast supertähtsast kaardist üks välja vahetada. Otsustasin et hoolimata mu optimismist ma Edinburghi ülikooli raamatukogu kaarti siiski hetkel igapäevaselt ei kasuta.
Katse kaks: marssisin enesekindlalt oma kaardikesega ratta juurde ja no...mina ei tea, mida ma siis tegema pidin, aga ratas igatahes mu kaardi peale ellu ei ärkanud. Hiljem sain vist tegelt isegi aru, mis keiss sellega oli. Alla ma ometigi veel ei andnud! Ma tahtsin ka ju ometigi proovida ja ma olin linna peal juba niiiiii palju inimesi näinud nende ratastega. Selgus, et vahepeal oli äpp jälle sõbraks hakkanud ja sinna sai ratta numbrikese sisse panna, et see siis lahti lukustada. Selgus, et esimesed kaks ratast ei soovinud, et ma neid lahti lukustaksin, sest keegi eelmine oli need sutsu halvasti tagasi pannud ja nad olid ilmselt neile veel välja renditud. Küll aga selle punkti viimane ratas osutus sobivaks! Jee!!! Näe, kui rõõmus ma olin selle üle:
Ma ei tea, what you, aga mina polnud igatahes kunagi varem elektrirattaga sõitnud. Max mugav, aga veidi hirmutav ka: nii kui julgesin sutsu pedaale liigutada, tuli see elektriga vunk juurde ja juba oligi üle 20 km/h sees selle suure rallimasinaga. 30 km/h tuli ka ikka väga-väga lihtsalt. Järgmine kord katsetan Vanemuise mäest või kuskilt üles sõita, saab näha kas see elektrivunk seal ka piisava effekti annab. Te kindlasti panite pildilt tähele, kui valged mu jalad veel on - ma nimelt kannan iga aasta suve alguses pikki pükse, sest et mul on jalad nii päevitumata, sest et ma ei ole lühikesi pükse kandnud jnejne. Kuni ma lõpuks aru saan et ega nad enne päevitunud ei ole, kui ma üks päev lihtsalt lühikeste pükste kandmisega algust ei tee. Täna nüüd oli siis see päev!
Lõpus ratast tagasi pannes sain ma aru, miks eelmised olid need kogemata lukustamata jätnud: selliselt õrnalt ja sujuvalt sättides ei tahtnud see asi küll eriti hästi sinna kinni jääda. Pidi ikka vähe hoogsama liigutusega sihtima. Pärast sõitu saab sellise kokkuvõtte:
Mina jäin igatahes hoolimata erinevatest viperustest väga rahule! Kindlasti-kindlasti hakkan neid igapäevaselt kasutama :). Minge proovige ka!
