Nimelt käisin ma täiega Slovakkias lumelauaga sõitmas ja ükskord, kui ma järjekordset saltot viskasin uhkelt hüppest, siis maandudes läks natuke lappama ja põrkasin mingi 200 kilose mehega kokku ja murdsin sõrmeluu. See oleks siis see tegija versioon olnud. Tegelikult kõndisin ma klassiruumi sisse ja jätsin näpud ukse vahele. That's it. Nihketa sõrmeluumurd käes nagu naksti.
Ma muidugi naiivselt alguses arvasin, et mis seal ikka juhtus - võtsin kotikese jääd ja kirjutasin teise käega edasi uhkelt koodi arvutis. Õigemini see kotikese jää võtmine oli ka paras huumor: kuna see oli ühe suure kamakana seal koti sees, paluti kõrvalistuval (päääris tugeval) mehel seda natuke purustada. Hahaa, arvata on, et ta rakendas nõksake liiga palju rammu, mille peale kott rebenes ja jää lendas laia kaarega igas suunas laiali. Äkšenit kui palju! Igatahes, istusin siis seal arvuti taga, onju, ja üritasin mõelda kaasa asjadele (kujutad sa pilti, mõtlesin ja puha!), kui tajusin, et kohe väga kahtlane on ikka olla. Nii et otsustasin ikkagi traumapunkti tšekkima minna, kas äkki on väike mõrakene kuskil sees.
Traumapunktis enda korda oodates oli aega küllalt, nii et mõtlesin, et võtaks õige seljakotist midagi. Näiteks selle jääkoti, mis ma sinna pool tundi tagasi pannud olin. Parem hilja, kui mitte kunagi, eksole. Loomulikult oli osa sellest lahtisest kotist juba laiali pudenenud ja malbelt mööda mu seljakoti põhja ennast laiali laotanud. Suurepäraselt läheb! Ja kui lõpuks minu järjekord tuli ülevaatamisele minna, suutsin ma loomulikult selle toakese põrandale ka nunnult oma jäätükikesi lätaki maha kukutada. Suur kott oli - jätkus igale poole!
Röntgenid-värgid tehtud, öeldi mulle, et nihketa murd ja sain kolmeks nädalaks siukse edeva aksessuaari (selgub, et sellist murrukest, nagu mul on, tänapäeval kipsi ei pandagi):
