Närrrrviii ajab!

Lugesin raamatut siin paar õhtut tagasi ja mind ikka endiselt ajab närvi, kui tegevuses selge uinamuinatamine käib. Umbes selline: "Äääõüõõõ, ma pean kähku põgenema, sest paari sekundi pärast on see-too-kõigehullem-tüüp kohal ja siis on jama!!" ja siis hakkab mingi passimine ja arutlemine pihta ja leelotatakse pikalt erinevatest mõtetest. Ja siis ma raamatut lugedes õpetan omaette "Noh! NÜÜD! Põgene! Kaua sa muned seal, nad juba tulevad juuuu! JOBU!". Ja no arvata on, et mõned leheküljed hiljem ongi jama, sest need ju endiselt uinamuinatavad kuskil ja siis saab maruteadjalt tõdeda "No ma ju ütlesin!". Küll see raamatute lugemine on ikka elamusterikas värk.

Peaaegu sama elamusterikas oli eile öösel toimunud orienteerumisjooks. Umbes esimest korda ei olnudki mul lambiga mingeid probleeme ja seekord ei näinud isegi ühtegi loomakest metsas - täitsa rahulik oli kohe joosta. Küll aga sai põnevuse lisamiseks mõnusalt risuses tihnikusoos mütata, mille ajal keegi lähedal tabavalt kommenteeris "Kuskil oli ju kirjas, et hästi läbitav on mets...". Eks ta ole. Oligi juba viimane aeg meelde tuletada, mis tunne on külmast veest ja risust läbi sumada :). Olgu siinkohal mainitud, et minu tibiküüned jäid hoolimata arvukatest kukkumistest täitsa korda! Nii et no worries!

Ja ei saa jätta eputamata, et mulle avanes paar õhtut tagasi suurepärane võimalus lõpuks ära proovida saksofoni mängimine - puhas nauding! Kahtlemata mängisin nagu tõeline virtuoos...või siis kõlas see pigem nagu keegi oleks pardi kinni püüdnud ja see üritaks meeleheitlikult põgeneda...

Lõpetuseks midagi tänasest grillimisepärastlõunast. Topiti kingad jalga, et ma ka ikka püss piff välja näeks:

Ja ta tegi seda jälleeeee!!

Jah, järjekordselt suutsin ma seda. JÄRJEKORDSELT!! Istusin mina rahulikult voodi peal, käes teetass tulikuuma vastvalminud imehea teega, kui järsku taskus telefon helises. Ja ma ei tea, mis imemoodi, aga kuidagi oli igatahes tassist pool mul süles ja mina ruigamas nagu aia vahele oleks jäänud - päris kuum oli see tee ikka. Sellesmõttes, et polnudki ammu midagi sülle kallanud, eksole.

Ja täna inglise keeles. Mina käitun, onju, alati koolis täiskasvanulikult, nagu ühele korralikule nohikule kohane ja järsku minu pinginaaber Jaan arvab heast peast, et ta ei tahagi, et ma talle pastakaga näomaalingut teeks või särgile uue kujunduse disainiks. MIS TAL OMETI VIGA ON? Kunagi 10 aasta pärast, kui ma olen ilgelt tegija kunstnik, siis ta veel kahetseb, et ta ei saa minu disainitud T-särki kallilt maha müüa! Jah! Vähe veel - ta tõstis kõik mu pastakad veel laua teise otsa - nagu ma teeksingi midagi nendega talle paha (või oli asi selles, et ma eelmine nädal veits ta õpikusse lisandeid joonistasin, mine tea...).

Natuke asjalikumat värki ka: 24. mai kuni 29. juuni paiknen mina esialgsete plaanide kohaselt Tallinnas ja katsun peaaegu terve selle aja marutarka nägu ette manada ning üritada jätta vähemalt mulje, nagu ma midagi oskaks. Paras tšällendž, ma ütlen! Ehk siis, vut-vut kõik nüüd järjekorda mulle enda diivanile elukohta pakkuma!

Trollimine lvl10

Kuulsin päris head juhtumist elust enesest:

Neiu läheb poodi, otsib ringi, aga ei leia ja küsib teenindaja käest "Kus teil siin see kuskuss on?"
Teenindaja vaatab talle suurte silmadega otsa, ütleb "Mismiss??" ja kepsutab naerdes minema.


Mu meelest väga vinge teenindaja! Puhtalt selle pärast tahaks poodi tööle minna, et kellelegi nii teha :D! Agnes leidis ka pärast selle stoori kuulamist, et s***a see füüsikaharidus, ta läheb parem poodi tööle :D!

Ma tean, et kõik muudkui jahuvad sellest lumest...

...aga ikkagi oli huvitav eile vaadata, kuidas väiksed lapsed ehitasid lumememmesid ja autod driftisid mööda ringteid. Ja tegelikult tahaks üleüldse grillimishooaja avada :)!