Närrrrviii ajab!

Lugesin raamatut siin paar õhtut tagasi ja mind ikka endiselt ajab närvi, kui tegevuses selge uinamuinatamine käib. Umbes selline: "Äääõüõõõ, ma pean kähku põgenema, sest paari sekundi pärast on see-too-kõigehullem-tüüp kohal ja siis on jama!!" ja siis hakkab mingi passimine ja arutlemine pihta ja leelotatakse pikalt erinevatest mõtetest. Ja siis ma raamatut lugedes õpetan omaette "Noh! NÜÜD! Põgene! Kaua sa muned seal, nad juba tulevad juuuu! JOBU!". Ja no arvata on, et mõned leheküljed hiljem ongi jama, sest need ju endiselt uinamuinatavad kuskil ja siis saab maruteadjalt tõdeda "No ma ju ütlesin!". Küll see raamatute lugemine on ikka elamusterikas värk.

Peaaegu sama elamusterikas oli eile öösel toimunud orienteerumisjooks. Umbes esimest korda ei olnudki mul lambiga mingeid probleeme ja seekord ei näinud isegi ühtegi loomakest metsas - täitsa rahulik oli kohe joosta. Küll aga sai põnevuse lisamiseks mõnusalt risuses tihnikusoos mütata, mille ajal keegi lähedal tabavalt kommenteeris "Kuskil oli ju kirjas, et hästi läbitav on mets...". Eks ta ole. Oligi juba viimane aeg meelde tuletada, mis tunne on külmast veest ja risust läbi sumada :). Olgu siinkohal mainitud, et minu tibiküüned jäid hoolimata arvukatest kukkumistest täitsa korda! Nii et no worries!

Ja ei saa jätta eputamata, et mulle avanes paar õhtut tagasi suurepärane võimalus lõpuks ära proovida saksofoni mängimine - puhas nauding! Kahtlemata mängisin nagu tõeline virtuoos...või siis kõlas see pigem nagu keegi oleks pardi kinni püüdnud ja see üritaks meeleheitlikult põgeneda...

Lõpetuseks midagi tänasest grillimisepärastlõunast. Topiti kingad jalga, et ma ka ikka püss piff välja näeks: