Nonii, tarkpead, näidake, mis te oskate!

Kõik targad ja ilusad, nüüd on teie võimalus särada! Ükspäev eile sain ma Agnesega kokku, et väiksele õhtusöögikesele minna. Korraliku õpetajana oli temal muidugi peaaegu terve kilo õpilaste töid kaasas parandamiseks ja muidugi tahtsin ka mina ülesandeid näha!

Teile lahendamiseks siin selline Agnese koostatud ülesanne:
"Matt Damon sõidab kosmoselaevaga ja avastab, et tal jääb Maa orbiidini jõudmiseks 5 m/s kiirusest puudu. Kosmoselaevas on vanu füüsikaõpikuid, millest ühe mass on 10 kg. Matt Damon on tugev mees ja suudab skafandris olles kosmoselaeva ukse pealt õpiku visata kiirusega 75 m/s. Kosmoselaeva mass koos Matt Damoniga on 3 tonni. Mitu õpikut peab näitleja ära viskama, et vajalik kiirusemuutus saavutada? Õpiku viskamisel toimuvat kosmoselaeva massi vähenemist ei pea arvestama."

Esimesele õigesti vastajale teen Tartus lõunasöögi välja!
Laske aga tulla!

Ega trenn pole häbiasi...

Jää peal juba patserdasin nagu pardibeebi, nüüd oli aeg see asi järgmisele tasemele viia! Oma aasta esimese suusasõidu lükkasin sujuvalt edasi ning asendasin selle suurepärase lestadega mäkketõusutrenniga lumistel Toomemäe nõlvadel! Jep, täpselt nii ongi nagu tundub:






See käib umbes niimoodi, et pöörad varbad nii välja, kui saab ja siis põlve võimalikult kõrgele tõstes selliste väga graatsiliste suure kaarega sammudega patserdad mööda nõlvasid üles. Loomulikult tahavad need lestad ennast nunnult lume sisse kaevata ning haare pole talla all just kõige parem. Esimest korda järsemal nõlval proovides libisesin pärast kahte sammu sama targalt alla tagasi. Ahaa! Järelikult oli aeg nelivedu sisse lülitada! Selgus, et see taktika töötas, nii et tudengite talimängude lestajooksuks olen mina igatahes nüüd valmis (justnimelt selle jaoks me tehnikat lihvisimegi).

Nagu selliste asjadega ikka, jalutas loomulikult üks hetk mu gümnaasiumiaegne kehaliseõpetaja mööda ja hõikas "Jõudu!". Vastasin muidugi viisakalt "Tarvis!". "Kas nende asjadega mitte vees ei peaks olema?". Selle peale hõikasin juba rõõmsalt "Eiei! Kõik on täpselt nii nagu peab!" ja kepsutasin uuesti tõusu võtma. Eriti vinge on nendega muidugi veel mäest alla tulla! Pmst varbad veitsa taeva poole ja liugled alla nagu suuskadega - veidi optimistlik tundus esialgu, aga tegelt oli täiesti ok. K*radi külm oli ainult! 15 minutit lõbu ja juba olidki varbad nõnda jääs, et oli aeg tavalisi jooksuringe veidi teha. Teised entusiastid kallasid varvastele veitsa sooja vett peale ja jätkasid usinalt treenimist, aga ma nii tegija veel pole.

Talvevõlumaa

Käisin täna täiega käbla. No ikka selliselt korralikult. Patseerisin rahulikult lõunasöögilt tagasi ja mõtisklesin omi mõtteid ja vestlesin malbelt, kuni järsku läks täiega lappama ära. Niigi ma pole veel täitsa harjunud sellega, et maapind kohati nõnda libe on ja jalad ettearvamatus suunas vahel sammu lõpetavad. Aga see oli ikka next level. Jalad panid viuhhh alt minema, üritasin veel mitu korda päästa (haa, ega ma kergelt alla ei andnud!), aga täiesti null haaret oli maapinnaga. Nagu väike pardibeebi patserdasin keset jäävälja. Kahju, et keegi ei filminud. Igatahes kui ma lõpuks parema kanni peale maha prantsatasin, siis vastutulevatel tädidel olid näod nõnda ehmunud, et mul hakkas lausa kahju nendest. Et vaesekesed...pidid minu pärast nüüd nõnda ehmuma! Isegi töökaaslased olid hirmustõsiste ja ehmunud nägudega ja keegi ei julgenudki naerma pahvatada. Kusjuures oleks võinud naerda. See tõsidus tekitab kuidagi piinliku vaikuse ja selline walk-of-shame laadi püstironimine ja edasikõndimine on :D. Oh, küll on vahva olla tagasi talvevõlumaal!

A mis sa tavaliselt külakostiks viid?

Nagu te kõik teate, olen ma absoluutselt hiilgav orienteeruja ja seepärast ei tasu minuga muidugi mitte kunagi karta, et ma kuskil ära eksiksin. Mul kohe on selline suurepärane tunnetus, et kui ma kuskil olen, siis ma täpselt tean, kuidas jõuda vajalikesse kohtadesse. Eriti siis, kui ma seda teed kunagi juba käinud olen. Nõnda siis läkski täpselt nii, et kui me Janikaga Endla raba vaatetornist tuldud teed mööda metsamajja tagasi üritasime minna, avastasime me ühel täiesti suvalisel hetkel, et me oleme juba viimased pool tundi või rohkemgi täiesti lambisesse suunda kõndinud. Nagu ikka 90 kraadi valesti või nii...et asi oleks ikka täitsa kohe suurepärane ja nagu filmis, siis just täpselt sel hetkel oli päike juba loojunud ja kohe-kohe oli täiesti pimedaks minemas. Janikal polnud muidugi telefoni ka veel kaasas. Täielikust jackpotist jäi puudu veel see, et minu telefon ka lost oleks. Õnneks minu oma oli siiski kaasas ja suurepärane orienteeruja Nele sai google-mapsi ja gps'i abil ennast jälle ilusti positsioneerida. Loomulikult kõndisime me siis veel natuke maad hoopis teise valesse suunda ja juba me saimegi õigele teele! Näe, kui rõõmsad me oleme, kui enam-vähem hakkas mingi aimdus tekkima, kuhu suunda minna võiks:






Loomulikult andsime muretsevatele sõpradele Jaksile ja Svennule ka teada, et oleme eksinud. Kirjutasin neile ja puha. Svennu ei reageerinud mitte millegagi ning mõnda aega hiljem Jaksi kirjutas "Kui kurb" ja rohkem ei midagi. Tänks täiega sõbrad!!

Sõpradest rääkides: üks päev kirjutas Joosep mulle, et ta tuleks külla ja võtaks poest koogi ka kaasa. Ma ütlesin, et tule-tule, aga kui sooviavaldusi esitada saab, siis plz too koogi asemel puuvilja. Ma mõtlesin, et umbes nii paar mandariini või midagi, aga ega ma ometigi täpsustama ei hakkanud. Lendas siis tüüp laivi ja ulatas mulle mingi täiega raske kilekoti. Ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis, aga asusin muudkui asju lauale laduma ja no...ütle veel, et too natuke puuvilja:

Et siis järgmised päevad saan ma oma päevase vitamiinikoguse igatahes väga lebolt kätte!

Eelmisel nädalal, kui ma haige olin, käisin ennast vanemate pool ravimas - noh, et emme teeb teed ja värki ja saan päevad läbi magada ja nii. Ja kui ma järjekordselt keset ööd üles ärkasin, kuulsin järsku mingit veidrat siutsumist. Natuke küll hämmingus olin, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Veidi küll juurdlesin, et huvitav...kuskilt katuse alt ei saa nii valjusti küll linnukesed laulda...aga ometigi nii selge ja kõlav linnulaul on. Mõtlesin veel, et äkki väike õde on endale vahepeal papagoid võtnud - ta on ennegi järsku mitu uut looma endale võtnud, nii et ma ülemäära palju just ei oleks imestanud. Aga rohkem ma selle üle ei juurdlenud. Kuni paar ööd hiljem jälle...suvalisel hetkel keset ööd kuulen valjult linnulaulu...selline kõlav ja selge siutsumine. Järgmine päev siis küsisin õe käest, et kas ta on endale linnukesed võtnud. Ja selgus vägagi kurioosne tõde!! Seda linnulaulu produtseeris üks väikse õe merisigadest. Selgus, et osad, aga üldse mitte paljud, meriseakesed oskavad linnu moodi siutsuda (ja no...ausalt...täiega linnulaul oli!) ning üks minu väikse õe sigadest on sellise suurepärase andega õnnistatud. Väidetavalt teeb ta seda siis, kui tal täiega hea tuju on. Vat mina ei tea, miks tal ainult keset ööd suvalisel ajal nõnda hea tuju on. Igatahes oli see megavalju ja ta võiks oma rõõmulaulu ajastada pigem keset päeva. Vot. Iga päev ikka õpib midagi uut.