A mis sa tavaliselt külakostiks viid?

Nagu te kõik teate, olen ma absoluutselt hiilgav orienteeruja ja seepärast ei tasu minuga muidugi mitte kunagi karta, et ma kuskil ära eksiksin. Mul kohe on selline suurepärane tunnetus, et kui ma kuskil olen, siis ma täpselt tean, kuidas jõuda vajalikesse kohtadesse. Eriti siis, kui ma seda teed kunagi juba käinud olen. Nõnda siis läkski täpselt nii, et kui me Janikaga Endla raba vaatetornist tuldud teed mööda metsamajja tagasi üritasime minna, avastasime me ühel täiesti suvalisel hetkel, et me oleme juba viimased pool tundi või rohkemgi täiesti lambisesse suunda kõndinud. Nagu ikka 90 kraadi valesti või nii...et asi oleks ikka täitsa kohe suurepärane ja nagu filmis, siis just täpselt sel hetkel oli päike juba loojunud ja kohe-kohe oli täiesti pimedaks minemas. Janikal polnud muidugi telefoni ka veel kaasas. Täielikust jackpotist jäi puudu veel see, et minu telefon ka lost oleks. Õnneks minu oma oli siiski kaasas ja suurepärane orienteeruja Nele sai google-mapsi ja gps'i abil ennast jälle ilusti positsioneerida. Loomulikult kõndisime me siis veel natuke maad hoopis teise valesse suunda ja juba me saimegi õigele teele! Näe, kui rõõmsad me oleme, kui enam-vähem hakkas mingi aimdus tekkima, kuhu suunda minna võiks:






Loomulikult andsime muretsevatele sõpradele Jaksile ja Svennule ka teada, et oleme eksinud. Kirjutasin neile ja puha. Svennu ei reageerinud mitte millegagi ning mõnda aega hiljem Jaksi kirjutas "Kui kurb" ja rohkem ei midagi. Tänks täiega sõbrad!!

Sõpradest rääkides: üks päev kirjutas Joosep mulle, et ta tuleks külla ja võtaks poest koogi ka kaasa. Ma ütlesin, et tule-tule, aga kui sooviavaldusi esitada saab, siis plz too koogi asemel puuvilja. Ma mõtlesin, et umbes nii paar mandariini või midagi, aga ega ma ometigi täpsustama ei hakkanud. Lendas siis tüüp laivi ja ulatas mulle mingi täiega raske kilekoti. Ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis, aga asusin muudkui asju lauale laduma ja no...ütle veel, et too natuke puuvilja:

Et siis järgmised päevad saan ma oma päevase vitamiinikoguse igatahes väga lebolt kätte!

Eelmisel nädalal, kui ma haige olin, käisin ennast vanemate pool ravimas - noh, et emme teeb teed ja värki ja saan päevad läbi magada ja nii. Ja kui ma järjekordselt keset ööd üles ärkasin, kuulsin järsku mingit veidrat siutsumist. Natuke küll hämmingus olin, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Veidi küll juurdlesin, et huvitav...kuskilt katuse alt ei saa nii valjusti küll linnukesed laulda...aga ometigi nii selge ja kõlav linnulaul on. Mõtlesin veel, et äkki väike õde on endale vahepeal papagoid võtnud - ta on ennegi järsku mitu uut looma endale võtnud, nii et ma ülemäära palju just ei oleks imestanud. Aga rohkem ma selle üle ei juurdlenud. Kuni paar ööd hiljem jälle...suvalisel hetkel keset ööd kuulen valjult linnulaulu...selline kõlav ja selge siutsumine. Järgmine päev siis küsisin õe käest, et kas ta on endale linnukesed võtnud. Ja selgus vägagi kurioosne tõde!! Seda linnulaulu produtseeris üks väikse õe merisigadest. Selgus, et osad, aga üldse mitte paljud, meriseakesed oskavad linnu moodi siutsuda (ja no...ausalt...täiega linnulaul oli!) ning üks minu väikse õe sigadest on sellise suurepärase andega õnnistatud. Väidetavalt teeb ta seda siis, kui tal täiega hea tuju on. Vat mina ei tea, miks tal ainult keset ööd suvalisel ajal nõnda hea tuju on. Igatahes oli see megavalju ja ta võiks oma rõõmulaulu ajastada pigem keset päeva. Vot. Iga päev ikka õpib midagi uut.