Davai-davai, öelge välja: kes kiusab?

Ükspäev oli mul vaja ettekannet teha ja nagu korralik nohik ikka, harjutasin mõned päevad enne hoolega. Vahtisin niisama seal powerpointis ringi ja avastasin, et oooo, siin on mingi nupp, et saab aega võtta ja värki. Umbes, et näha, kui kaua iga slaidi peale kulub ja nii. Loomulikult oli mul kohe vaja see järele proovida. Megakasulik! Kõige lõpus see asi küsis, et kas salvestab ajad. Ma mõtlesin, et vat kui tore oleks pärast analüüsida, millise slaidi peale kui palju läks ja kus peaks kiiremini tegema. "Muidugi salvesta mu ajad!".

Hiljem otsisin veidi, et kuhu ta need nüüd siis salvestas, et ma saaks põnevusega uurida, kus ma liiga kaua aega kulutan ja mida peaks veidi lühemalt rääkima, aga ei leidnudki. Ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsinud. Mis seal ikka, ju mul siis polnudki neid aegu vaja! Suva!

Tuli konverents kätte ja mina ilusti viisakalt riides, väike närv ka sees muidugi ja hakkasin aga oma ettekandega pihta. Kohe teise slaidi juures algasid üllatused - lambist viskas poole jutu peal ette järgmise slaidi. Okei...Olin veidi hämmingus ja üritasin mingi nalja selle peale teha stiilis "Et kas keegi teine vajutab kuskil mingeid nuppe vä?" (keegi ei naernud) ja kasutasin lahkelt võimalust eelmise slaidi juurde naasta ja jutuga jätkata. Kui aga viienda ja kuuenda slaidiga sama keiss oli, siis ma mõtlesin, et hmm...äkki ma toetan kuidagi veidralt vastu lauda ja sellest kuidagi läheb kuskile pihta ja siis sellepärast... Panin siis käed hoopiski seljataha! Et mitte mingit võimalust ei oleks kuskile pihta minna! Ja ikka. Ikka hüppasid slaidid järjest lambist edasi. Umbes nagu selline võitlus oli: arvuti virutab slaide muudkui edasi ja mina muudkui tagasi. Üks hetk proovisin huvi pärast tempos ka püsida. Umbes et kui viskas edasi, siis lihtsalt läksingi jutuga edasi. Endalgi oli üllatusterohke ja huvitav!

Pärast igatahes vahepausil tuli üks professor minu juurde ja küsis, et kas ma harjutasin kodus niimoodi, et salvestasin ajad. Mul kohe mega äratundmisrõõm! Jaa, muidugi harjutasin, muidugi salvestasin! Selgus, et see aegade salvestamine tähendab seda, et ta reaalselt salvestabki iga slaidi jaoks ettenähtud aja ja kui paned powerpointis esitlusrežiimi selle värgi, siis ta õigel hetkel viskab slaidi edasi, et sa vaeseke munema ei jääks ja liiga palju aega ei raiskaks. Võtke siis teadmiseks, eksole, et keegi samamoodi ei feiliks nagu mina!

Lõpetuseks tahtsin öelda, et mu sõbrad on ikka nii toredad ja nunnud! Üks päev ööbisin ühe sõbrakese juures ja kuna me olime eraldi tubades, siis ta ilmselt hoidis Facebookil silma peal, et aru saada, millal ma ka ometi ärgata suvatsen. Nii, kui hommikul sinna tšekkisin, kirjutas ta kohe mulle sellise asja:

Iga hommik võiks niimoodi alata! Tegi kohe päeva alustuseks tuju nii rõõmsaks :)

Nonii, tarkpead, näidake, mis te oskate!

Kõik targad ja ilusad, nüüd on teie võimalus särada! Ükspäev eile sain ma Agnesega kokku, et väiksele õhtusöögikesele minna. Korraliku õpetajana oli temal muidugi peaaegu terve kilo õpilaste töid kaasas parandamiseks ja muidugi tahtsin ka mina ülesandeid näha!

Teile lahendamiseks siin selline Agnese koostatud ülesanne:
"Matt Damon sõidab kosmoselaevaga ja avastab, et tal jääb Maa orbiidini jõudmiseks 5 m/s kiirusest puudu. Kosmoselaevas on vanu füüsikaõpikuid, millest ühe mass on 10 kg. Matt Damon on tugev mees ja suudab skafandris olles kosmoselaeva ukse pealt õpiku visata kiirusega 75 m/s. Kosmoselaeva mass koos Matt Damoniga on 3 tonni. Mitu õpikut peab näitleja ära viskama, et vajalik kiirusemuutus saavutada? Õpiku viskamisel toimuvat kosmoselaeva massi vähenemist ei pea arvestama."

Esimesele õigesti vastajale teen Tartus lõunasöögi välja!
Laske aga tulla!

Max lvl fotogeeniline

Ühe õige nohikuna otsustasin mina ükspäev, et nüüd on vaja minna ja teha see raamatukogukaart ära. Liiatigi veel, et hoiatati, et kui ma nüüd kiiremas korras sellega ei tegele, siis hävitatakse mu kaart üldse ära. Sama selgelt oli kirjas ka selline tore reegel, et kaardile järgi minnes peavad igatahes paberil passipildiformaadis kaunid fotokesed endast kaasas olema. Kui ma selle peale natuke kulmu kortsutasin, ütles tädi, et "Ma tean...megaveider, et lihtsalt digitaalselt ei lubata saata, aga mis sa teed, reeglid on sellised..."

No kui sellised, siis sellised - googlemaps lahti ja küll siin lähedal kuskil ikka fotosid tehakse. Leidsingi teiselpool seda vinget pargikest mingi fotostuudio, mida guuglis kõik täiega kiitsid. Et no, ikka nii ilusad pildid tulevad nii kiirelt, et vähe ei ole! Loomulikult asusin lõunapausil sinnapoole teele, endal ilusti juuksed pestud, kamm kotis ja puhas t-särk seljas ja täiega valmis, et no teeme nüüd need ilusad pildid ära! Jõudsin kohale ja kõik igati timm-timm, sain veel peegli ees soengukest sättida ja puha. Siuke korralik fotostuudio! Onu sättis mu ilusti istuma, timmis valguse paika "tõsta lõug natuke ülespoole", naerata, tee-nii-tee-naa ja tõesti oli väga tasemel värk! Sutsu kallis küll, aga ma ei leidnud paremat ja sobivamat kohta ka selliselt otsides. 10 naela makstud ja asusin raamatukogu poole teele läbi tuule ja tormi. Juuksed lendlesid vasakule ja paremale, aga mul oli suva - imetlesin oma ilusaid pilte ja mõtlesin, et näe, ei kiidetudki ilma asjata seda onu, nii kenasti naeratuse peale saanud ja puha!

Loomulikult oli minu kaardiga mingi segadus, nii et enne õige inimeseni jõudmist jooksutati veel korralikult mööda treppe üles-alla. Väike higistamine muutis mu välimust küll veel vähemesinduslikumaks, aga suva, mul tuleb ilusa pildiga kaart! Ma hakkan iga päev selle kaardiga raamatukogus käima! Järjekorrad olid muidugi maagilised, ma olin täpselt nii tark, et valisin kaardi tegemiseks selle päeva, kus kõik rebased olid esimest korda raamatukoguga tutvuma tulnud. Kui lõpuks jõudis järg minu kätte, ütles leti taga olev onu "nii, vaata nüüd korra siia kaamerasse ja teeme sinust kiirelt pildi!". Minu hämmingus näo peale ja minu käes pildikesi nähes selgitas ta kiirelt ühe lausega, et kui kohapeal pilt teha, saab kaardi kohe kätte, muidu on mingi keerulisem protsess "ja vaata nüüd siia kaamerasse: kolm-kaks-üks!". Ja no...teate vast küll, milline tunne on naeratada, kui nüüd kohe tehakse see üks pilt, mis kuhugi kaardile läheb. Ma kohe tundsin sellel pildi tegemise sekundil, et vat nüüd oli küll mingi megakõver naeratus (pluss muidugi see maagiline tuulesoeng + dressikas oli seljas jne). Pärast kaarti nähes selgus, et tunne ei olnud kohe üldse vale. Terve tee tööle itsitasin omaette, et kuidas nüüd siis selline pilt kohe...

Teisest teemast: kui ma siiatulles raha kaasa vahetasin, siis ma kodus juba imestasin, et hirmusveider raha on. Selline, et kokku ei saa ka voltida normaalselt. Selgus, et see on plastikraha...vähe sellest - kohapeal selgus, et Šotimaal on veel oma kümnenaelased, mida Inglismaal ei oldagi vist kohustatud vastu võtma. Marukeeruline! Ja üleüldsegi, lendluudpallitrenni pole ma ka kahjuks sattunud veel pealt nägema. Täna korra isegi breinfartisin sellega: kõndisin pargis ringi ja mõtlesin, et kas ma üldse tunneks mööda jalutades selle trenni ära. Halloooo, Nele, nad reaalselt jookseksid ringi, luuad jalge vahel - ei tea jah, kas on ikka aru saada...

Ja kui juba kõndimisest juttu, siis - te ei tunne mind äragi, kui ma koju tagasi tulen! Ma suudan äkki terve kilo lausa enne seda maha võtta (kui ma kakukestesöömisega piiri pean):

Nohikuelu jätkub!

Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!




Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.

Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.

Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:



Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!



Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!

Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!

Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:



Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.

Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):


Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...

Ilukirjandus integreeritult teadusemaailma

Hakkasin fainalli õppima ja ausaltöeldes toob kätumise füsioloogia slaidide lugemine lausa naeratuse näole - need ju ometigi nõnda-nõnda luulelised. Kes mind ei usu, siis rakumembraani ehituse kohta näiteks on täpselt selline tekst: "Plasmamembraan – vedelas olekus ja pidevas liikumises olevate lipiidide meri, mis sisaldab mosaiiki hulgast valkudest. Osad valgud on membraani ankurdatud ehk integraalsed nagu paadid sadamas, teised- perifeersed - rändavad nagu jäämäed mööda lipiidide ja integraalsete valkude merd."

Kas pole mitte vahva :)?

Muuhulgas oli täna jälle see päev, kus ma läksin poodi, ostsin endale S suurus pluusi ja XL suurus püksid ja seejuures püksid olid veel sellised nipa-napa, mitte lohvakad ega midagi. Järeldused? Suur tagumik ja väiksed rinnad? Võta nüüd kinni siis, mida nüüd kohe sellest loost arvata...

:D

Nii on lood :)

Ma mõtlesin, et peaks igaksjuhuks ära mainima (selleks puhuks, kui kellelegi on vale mulje jäänud), et ma tegelikult õpin ka siin. Ja olen muidu vahva. Koguaeg ka siin lustidroom ja ringirändamine ei ole! Täna näiteks olin kell 9-15 koolis (mitte, et see vahva poleks olnud. Loeng oli nii võimas, et ma nautisin täiega!), siis käisin jooksmas ja pärast seda valmistasin täitsa ise uhkelt hakklihakastet ja kartuliputru. Täpselt nagu ühele õigele nohikule kohane!

Ma noh...igaksjuhuks...kui kellelegi vale mulje jäi...