Max lvl fotogeeniline

Ühe õige nohikuna otsustasin mina ükspäev, et nüüd on vaja minna ja teha see raamatukogukaart ära. Liiatigi veel, et hoiatati, et kui ma nüüd kiiremas korras sellega ei tegele, siis hävitatakse mu kaart üldse ära. Sama selgelt oli kirjas ka selline tore reegel, et kaardile järgi minnes peavad igatahes paberil passipildiformaadis kaunid fotokesed endast kaasas olema. Kui ma selle peale natuke kulmu kortsutasin, ütles tädi, et "Ma tean...megaveider, et lihtsalt digitaalselt ei lubata saata, aga mis sa teed, reeglid on sellised..."

No kui sellised, siis sellised - googlemaps lahti ja küll siin lähedal kuskil ikka fotosid tehakse. Leidsingi teiselpool seda vinget pargikest mingi fotostuudio, mida guuglis kõik täiega kiitsid. Et no, ikka nii ilusad pildid tulevad nii kiirelt, et vähe ei ole! Loomulikult asusin lõunapausil sinnapoole teele, endal ilusti juuksed pestud, kamm kotis ja puhas t-särk seljas ja täiega valmis, et no teeme nüüd need ilusad pildid ära! Jõudsin kohale ja kõik igati timm-timm, sain veel peegli ees soengukest sättida ja puha. Siuke korralik fotostuudio! Onu sättis mu ilusti istuma, timmis valguse paika "tõsta lõug natuke ülespoole", naerata, tee-nii-tee-naa ja tõesti oli väga tasemel värk! Sutsu kallis küll, aga ma ei leidnud paremat ja sobivamat kohta ka selliselt otsides. 10 naela makstud ja asusin raamatukogu poole teele läbi tuule ja tormi. Juuksed lendlesid vasakule ja paremale, aga mul oli suva - imetlesin oma ilusaid pilte ja mõtlesin, et näe, ei kiidetudki ilma asjata seda onu, nii kenasti naeratuse peale saanud ja puha!

Loomulikult oli minu kaardiga mingi segadus, nii et enne õige inimeseni jõudmist jooksutati veel korralikult mööda treppe üles-alla. Väike higistamine muutis mu välimust küll veel vähemesinduslikumaks, aga suva, mul tuleb ilusa pildiga kaart! Ma hakkan iga päev selle kaardiga raamatukogus käima! Järjekorrad olid muidugi maagilised, ma olin täpselt nii tark, et valisin kaardi tegemiseks selle päeva, kus kõik rebased olid esimest korda raamatukoguga tutvuma tulnud. Kui lõpuks jõudis järg minu kätte, ütles leti taga olev onu "nii, vaata nüüd korra siia kaamerasse ja teeme sinust kiirelt pildi!". Minu hämmingus näo peale ja minu käes pildikesi nähes selgitas ta kiirelt ühe lausega, et kui kohapeal pilt teha, saab kaardi kohe kätte, muidu on mingi keerulisem protsess "ja vaata nüüd siia kaamerasse: kolm-kaks-üks!". Ja no...teate vast küll, milline tunne on naeratada, kui nüüd kohe tehakse see üks pilt, mis kuhugi kaardile läheb. Ma kohe tundsin sellel pildi tegemise sekundil, et vat nüüd oli küll mingi megakõver naeratus (pluss muidugi see maagiline tuulesoeng + dressikas oli seljas jne). Pärast kaarti nähes selgus, et tunne ei olnud kohe üldse vale. Terve tee tööle itsitasin omaette, et kuidas nüüd siis selline pilt kohe...

Teisest teemast: kui ma siiatulles raha kaasa vahetasin, siis ma kodus juba imestasin, et hirmusveider raha on. Selline, et kokku ei saa ka voltida normaalselt. Selgus, et see on plastikraha...vähe sellest - kohapeal selgus, et Šotimaal on veel oma kümnenaelased, mida Inglismaal ei oldagi vist kohustatud vastu võtma. Marukeeruline! Ja üleüldsegi, lendluudpallitrenni pole ma ka kahjuks sattunud veel pealt nägema. Täna korra isegi breinfartisin sellega: kõndisin pargis ringi ja mõtlesin, et kas ma üldse tunneks mööda jalutades selle trenni ära. Halloooo, Nele, nad reaalselt jookseksid ringi, luuad jalge vahel - ei tea jah, kas on ikka aru saada...

Ja kui juba kõndimisest juttu, siis - te ei tunne mind äragi, kui ma koju tagasi tulen! Ma suudan äkki terve kilo lausa enne seda maha võtta (kui ma kakukestesöömisega piiri pean):