Kes iganes teist lubas uuel aastal tublisti sporti teha, siis ma juba alustasin su lubaduse täitmisega! Tegelikult hakkas see pihta juba 7 päeva tagasi, kui mina rahus Türil diivanil põõnasin. Olin juba poolärkvel ja ei viitsinud ilmselgelt veel üles tulla, kui järsku sadas mu suunas lahmakaid diivanipatju ja Evely kisendas itsitades: "Maast lahti ja marss suusatama, paks!!!". Ma muidugi virutasin paari padjaga vastu ka, aga üles pidin ma ennast ikka ajama. Kiire söök ja hommikukohv, kombineerisime edeva varustuse mulle kokku ja oligi aeg minna avastama, mida Türi suusaradadel pakkuda on. Selgus, et päris palju oli, näiteks sellist huumorit:
Minu suureks rõõmuks läks suusarada juhuslikult mööda ka Türi skeitpargist ja otseloomulikult pakkusin ma kohe välja, et võiks minna ja paar edevat trikki visata. Kuna Evely on sama kanapea, kui mina, oli ta kohe ilmselgelt nõus:
Kokkuvõttes sõitsin ma igatahes selle trenniga kaks korda rohkem, kui terve eelmise hooajaga kokku (ehk tervelt kõva kuus kilomeetrit).
Päev pärast seda oli aeg jalg teistega joonele panna ja pulss punases Nõmmel tõuse hakata lammutama. Oiiiiii, kui valus oli - kohe näha, et ma olen viimased 4 kuud teinud trenni kohas, kus pole MITTE ÜHTEGI mäge. Ja kohe oli näha, et see neiu küll kaarti lugeda ei oska..või täpsemalt öeldes: lihtsalt lugeda ei oska. Ajasin kaardil kaks viimast punkti omavahel segamini ja arvata on, et eelviimane punkt (ja punkt enne seda) olid mäe üleval ja viimane oli mäe all. Eelviimasesse punkti minnes kütsin täie lauluga mäest alla - natuke küll imestasin, et hirmus vähe jälgi läheb ees. Täpselt sel hetkel, kui jõudsin alla ja fotograaf kaameraga paar edevamat pilti tegi, avastasin mitte-just-nii-kaunite sõnade saatel, et ma olen kapitaalselt vales kohas. Oiii, kus ma sajatasin iseenda pihta "Kuradi kanapea!!!", kui ma hapnikuvõlas ja valusate säärtega mööda treppe uuesti mäest üles tagasi kappasin. Ütleme nii, et on ka edukamalt läinud! Ja see oli alles esimene ring. 15 minutit hingetõmbamist ja oli aeg kaart kätte võtta ja pista metsa poole jooksu. Või noh...nii see võiks teoreetiliselt käia. Tegelikkuses oli kaart juppideks lõigatud, jupid omavahel sassi aetud ja mõni osa veel pulli pärast 180 kraadi flipitud. Tallinna omad muidugi jagasid kõik pihta, et näe, staadioni juurde tuleb minna ja pistsid jooksu. Iseenesest ma jagasin ka pihta, et staadioni juurde tuleb minna, aga päris ma teadsingi, kus suunas seal Nõmmel see staadion veel asub :D. Natuke aega hämmingut ja sain ka liikuma - iseenesest oli väga mõnus harjutus mõtlemisele, nii et kokkuvõttes igati vahva. Läks oluliselt edukamalt, kui esimene ring - maruväsinud olin ainult. Ja oleks see siis kõik olnud - ei! Üks ring tuli veel, kus sain uuesti ühte esimese ringi valusat tõusu võtta. Oh seda rõõmu.
Järgmine päev oli valuuuus, oi kui valus! Vahepeal unustasin ära ja tegin ikka diivanilt vähe järsema hüppe maha, sekund hiljem "Aiii!" kiljatades. Aga ei hullu - kui juba, siis juba, nii et õhtul jälle väike trenn + kõhulihased. Vähemalt ma ise arvasin, et need on kõige tavalisemad kõhulihaseharjutused. Kõrval süüa tegevad poisid ristisid selle sujuvalt ekstreemjoogaks mingil põhjusel.
Võite isegi arvata, mis tunne on sellest järgmine päev. Valu!! Mu vaesed väiksed armsad säärelihased. Kuna ma aga juba spordilaagris olen, oli ometigi vaja minna tšikkidega sörkima. Vähemalt mulle väideti, et "Noh, sörgime mingi 15-20 minutit soojaks rahulikult". Ilmselgelt on meil mõistest "rahulikult" väga erinev arvamus. Kui ma ei oleks olnud keset pimedat metsa, kohas, mida ma ei tunne, ilma lambita ja telefonita, oleks ma raudselt neile öelnud, et mingu ise edasi, ma tulen rahulikult järele. Kuna aga ilmselgelt ei olnud tingimused just kõige sobivamad üksinda jäämiseks, pressisin hambad ristis edasi - rahulik sörkjooks see minu jaoks igatahes polnud, pigem siuke pulss punases pingutamine. Jällegi: kohe näha, et pole ammu korralikult trenni teinud.
Ja mida teha, kui säärelihased on hirmus valusad? Eks ikka viia ülejäänud keha samasugusesse seisu - siis ei paista säärelihaste valu enam nii palju välja. Ja selleks sobis suurepäraselt tunnine jõutrenn, mille tšikid vinge huumori saatel läbi viisid. Umbe armas on kõhulihaseharjutusi teha samal ajal, kui keegi nii naerma ajab, et pisarad voolavad.
Järgmine päev moepärast veel tunnikene jooksmist lumises metsas ja aitas kah! (tegelt ei läinud ta nii lihtsalt midagi - marukeeruline oli ennast hommikul trenni vedada). Õhtul oli igatahes selline seis, et enne köhatust mõtlesid pikalt, kas ikka tahad üle terve rindkere kõikide lihaste valu tunda ja iga naermine lõppes "Aiaiaiai!"-ga. Nagu olekski päriselt sporti teinud! Edasi panustasin terve õhtu lauamängudele ja diivanil lösutamisele - nii mõnus :).
