Ennustusmäng!

Eellugu: kuskil nädalake tagasi kõndisin mina tööl ringi kolme väikse armsa koogitükikesega (mis olid sellise aluse peal, kus tegelt oli algselt kuskil 20 koogitükikest) ja pakkusin seda kõigile. See õnnelik, kes lõpuks koogi vastu võttis, lisas üliüllatunud ilmel kommentaari :"ssss..s.s.sss...KÕIK ülejäänud pistsid JUBA voltide vahele vä!?"

Needless to say, et ma naersin mitu minutit nii, et lõpuks olid põsed krampis. Julge mees igatahes!

Nii et selleks, et need koogid sealt voltide vahelt välja saada, otsustasin mina osa võtta Tallinna Teletorni jooksust. Kes veel ei tea, millega tegemist, siis see on selline toores andmine, kus tuleb rõõmsalt 175 vertikaalset meetrit mööda treppe läbida. Kuna ma ei ole kunagi midagi sellist teinud (minu lagi siiani on Tartu Tigutornikene), ei ole mul endal ka absoluutselt õrna aimugi, kui kaua selline nali aega võiks võtta.

Nii et siinkohal ennustusmäng: kui kaua läheb mul aega, et läbida (vaevalt, et ma seda jooksen terve tee) 6. aprillil 175 vertikaalset meetrit mööda treppe? Võitjale auhinnaks mõistagi koogikene!

Suurepärane kitarrivirtuoos

Täna olin mina rahulikult kodus, mängisin kitarri ja laulsin. Kui te nüüd mõtlete, et "Oooo, kui vinge neiu, mängib kitarri ja puha..", siis ei, see nägi välja pigem midagi sellist, mida siin videos alates ajast 10.12 näete (Dipsyt mul muidugi tantsimas ei olnud (maru kahju iseenesest), tema pealt võite niisama järgmiseks nädalaks fabuloosseid tantsuliigutusi õppida):

Igatahes keevitasin siis seal hoolega ja katsetasin, kui madalale ja kõrgele mu hääl välja võtab, kui üks hetk otsustasin, et aitab kah, las naabrid olla rahus ka natuke aega. Ja mida ma kuulen? Mingi mees kuskil seina taga mängib ka kitarri ja laulab (tundus, et isegi sama laulu, mis mina). Tõmbas ikka näo muigele küll. Eriti veel arvestades seda, et ma ei olnud siiani varem veel kordagi kuulnud, et keegi naabritest ühtegi pilli mängiks. Lahe! Homme uuele katsele! Ega enne järele ei jäta, kui terve maja saadud leelotama!