Postitants ja päkapikud

MUL KÄISID TÄNA PÄKAPIKUD!!! Just! Vot nii! Eks ta loogiline muidugi oli, et kui jõuluvana on juba linna peale tsillima saabunud, siis eks need päkapikud pea ka tulema. Ma lihtsalt ei olnud päristäpselt kindel, kas ma ikka piisavalt hea laps olen olnud. Tuleb välja, et ju vist ikka olen, sest täna olid kohalikud päkapikud mulle igatahes suure šokolaadist N-tähe toonud. Skoor!

Aga. Mitte päkapikud ei ole need, kes postitantsu teevad, vaid nimelt üks mu korterikaaslane käib sellises vahvas trennis. Naera-naera, ma olen tegelt päris kindel, et see on kehale päris hea üldfüüsiline treening! Selline korralik trenn terve kere lihastele. Ja seetõttu ma ka mõtlesin, et hirmusvahva oleks ise ka üks hetk järele proovida, mismoodi käib üks postitantsutrenn. Kui ma seda meie kolmandale korterikaaslasele jutustasin, puhkes see tüüp naerma ja ütles "Tead. Kui sa lähed sinna trenni, siis tulen mina ka!". Loomulikult kui me omakorda stoori neljandale korterikaaslasele rääkisime, oli tema automaatne reaktsioon "No kui te kaks juba lähete, siis tulen mina ka!". Nii et stay-tuned: kui hästi läheb ja ma ennast kokku võtan, siis saab siit lugeda lugu, kuidas üks orienteerumistšikk, sõudmiskutt ja võrkpallitšikk elus esimest korda postitantsutrennis käisid!

Jõuluvanaaaaaa

Mardid juba käisid, kaua see jõuluvanagi siis ootama peab, eksole!? Nimelt täna oli see päev, kui Hollandisse saabus jõuluvana ja see aasta ma sellest tringeltrangelist igatahes ilma ei kavatsenud jääda! Nimelt on siinne jõuluvana legendi kohaselt pärit Hispaaniast ja tuleb sealt koos oma Mustade Peetritega (päkapikkude kohalikud ekvivalendid) paatide ja aurulaevaga juba novembri keskel ning asub siis hobusega mööda linnasid ringipatrullima, et teha kindlaks, kes on hea laps olnud ja kes mitte. Ehk veidi teine taustastoori, kui meie jõuluvanal, kes põtradega põhjamaalt kohale lendab.

Igatahes, välja nägi see võrdlemisi spektakulaarne: kõigepealt oli hea 10-15 paaditäit musti peetreid, kes mängisid pilli, tantsisid, lehvitasid ja olid muidu muhedad ning siis, kõige lõpus, tuli jõuluvana oma aurulaevaga (laevakene oli sees üleni kingitusi täis muidugi) ja selliselt sõidavad nad vist läbi terve vanalinna. Väga edev värk mu meelest! Kui kõik need pasunad ja trummid mängisid, siis mõtisklesin omaette "Vahii...siuke fiesta...", aga paar sekundit hiljem meenus "...ahjaa...ta ju tuleb Hispaaniast...". Natuke pilte kah:

Muuseumid ja mardisandid

Nagu korralik laps ikka, käisin mina nädalavahetusel muuseumis! Et ikka kohe täiega käidud saaks, siis toimub Amsterdamis kord aastas selline vinge üritus nagu muuseumiöö ja, no, kuna ta juba kord laupäeva õhtul oli, siis olid loomulikult muuseumitesse püsti pandud baariletid ja DJ'd mängisid mahedat muusikat. Muuseumifiesta või nii...

Üritus ise oli selline, et 20€ pileti eest sai vahemikus kella seitsmest õhtul kuni kella kaheni hommikul külastada nii paljusid muuseume, kui soovid (valikus oli umbes 50 erinevat). Ehk oma käepaelakesega jalutasid rõõmsalt sisse ja asusid avastama - sigavinge! Esimeseks meie valikus oli loomaaed, aga seal oli siuke järjekord, et kohe mitte ei viitsinud, nii et võtsime vähe väiksemad tegelased ette: mikroobid! Ma alguses olin veitsa skeptiline selle muuseumi osas, aga tegelt oli igati moodne ja interaktiivne värk, sai targemaks ja puha.

Järgmiseks läksime...või kõigepealt: kuna tegemist on Amsterdamiga, siis kogu liikumine toimus loomulikult - üllatus-üllatus - jalgratastega. Kuna minu roll oli seekord pakikal istuda, siis kann oli õhtu lõpuks kõikidest nendest kilomeetritest malbelt valus. Vähemalt sain ma poole õhtu peal ilusti selgeks, et tõusu alguses tuleb rattalt maha hüpata, joosta kuni tõusu lõpuni ratta kõrval ja siis hoo pealt jälle ilusti hopsti peale pakikale - seda kõike muidugi sellepärast, et rattad on siin enamasti nii vinges seisus, et see konkreetne ratas oli kolmanda käigu peal kinni. Vahel muidugi kursaõde ei raatsinud võimalust kasutamata jätta ja minu mõnitamiseks pani ilge hooga leekima rattaga, et ma nagu lollakas teda taga saaks ajada joostes :D. Igatahes, järgnevaks võtsime ette botaanikaaia, kuhu oli püsti pandud korralik džunglifestival:

Pärast seda väike hollandikeelne improteater, mille jaoks minu keeleoskus paraku piisav ei olnud ning siis, hahaaaaa, minu lemmik: Nemo Science Center!! Nagu väiksed lapsed ikka, olin ma absoluutselt vaimustuses ja ei teadnud, kuhu poole joosta või mida katsetada. Kes Tartus on AHHAA keskuses käinud, siis Nemo on midagi umbestäpselt sarnast, ainult et kolm või neli korda suurem. Arvata on, et õhtu lõpuni jaurasime me seal ringi, tehes valgusega erinevaid katseid, mängides igasuguste aparaadikestega ja lõpetades õhtu tsipake pärast kella kahte seebimullidega hullates (näiteks proovisid osad meist päris pikalt oma pea või terve keha ümber mulli teha). Ilmselgelt lähen sinna uuesti mingi hetk!

Aga. Et ei jääks mulje, et ainult Amsterdamis on lõbus, siis tegelikult on Utrechtis ka! Üks päev pärast järjekordset arvudega mässamist oli niimoodi, et oli aeg kanuuga sõitma minna. Ma alguses päristäpselt ei saanud aru, mis puhul me läheme, aga kuna kanuuga on vahva sõita, siis ma ei näinud otseselt põhjust vastu ka vaielda. Tee peal selgus põhjus: mardipäev on ju ometigi! Selgus, et Hollandis joostakse ka marti - vot sulle siis! Muidugi nad teevad vähe teistmoodi seda: kui Eestis maalitakse näod nii jõledaks, et kümme või kakskümmend aastat hiljem on veel hirmusnaljakas pilte vaadata, siis siin kutsutakse seda päeva Sint Maarten ja selle puhul võetakse kätte ilusad laternakesed ja käiakse nendega ukselt-uksele laulmas ja kommi saamas. Kuna me oleme tsipa liiga suured juba, et ukselt uksele käia, siis dekoreerisime kanuu tulekestega ära ja võtsime ise hoopiski kommid kaasa.

Päeva kompliment

Polnudki ammu ühtegi head komplimenti saanud, nüüd siis tuli fainalli ära selline pärl: "Sa oled ikka hulga maad ahvatlevam, kui sein!". No...tänks täiega!

Koduuuuuuuu!

Aega läks, asja sai - nüüd on mul ametlikult ilusti oma kodu. Seni olin põhimõtteliselt kursaõel külas - see ebamugav külaline, kes tuleb ja üldse minema ei lähe. Mis sa teed - Hollandi üüriturg on juba kord nii ulmeliselt nunnu. Aga see selleks. Nüüd on mul täitsa oma madrats koridoris! Selline suur: nii, et kui keegi külla tuleb, siis mahub ka ilusti mu kõrvale ööbima.

Ega ma kade ei ole, kõik mahuvad! Õhtuti on veel eriti mõnus, siis kohtab palju seltskonda - ei ole üldsemitte hirmu, et oled üksi ja kellegagi rääkida pole. Kui juba on kord nii sattunud, et välisuks on ühel pool ja köök ning WC teiselpool, siis paratamatult tekib inimestel kohustus mööda minna ja seljuhul on ju äraütlemata hea võimalus väikselt filosoofilisi arutelusid alustada. Või kui just arutleda ülemäära ei taha, on võimalik hoopiski teistele unejutte lugeda. Sellele õnnelikule korterikaaslasele näiteks lugesin ma tol õhtul terve hollandikeelse raamatu ühe armsa mammuti kohta (10 reeglit, kuidas hoolitseda nunnu mammuti eest, kui ta juba sul koduloomaks olema satub) ja loomulikult ühe peatüki eestikeelsest Kivirähi raamatust - eks ikka sellepärast, et eesti keel juba on nõnda ilus, et miks ma siis ei peaks ühele hollandlasele tahtma taolist unejuttu lugeda.

Kellel nüüd minust hirmuskahju hakkas, et mul ongi ainult üks madrats keset (väga toredat allvee-stiilis maalitud) koridori, siis tegelt on mul selline toakene ka:

Lõpetuseks natuke huumorit Amsterdami ühistranspordist: nimelt on neil seal trammiteed, nagu ühes korralikus pealinnas ikka, eksole. Ja need trammiteed moodustavad peaaegu ilusa ringi kokku - ainult paar kilomeetrit on puudu. Nii et üks hetk otsustati, et võiks ju ikkagi ilusa ringi teha, siis on õige värk. Mõeldud, tehtud! Sellises üks-kord-peaaegu-mõõda-kohe-täiega-lõika stiilis. Ehk ehitasid siis rõõmsalt ilusti väga uhke trammitee valmis (autoteede erinevate suundade sõiduradade vahele selline eraldi koht ja puha), kui jõudsid viimase kurvini ja seal tuli tõdeda üllatusega "Ooooooo, see kurv on nii järsk, et trammid ei saagi seda välja võtta" - nii need trammiteed nüüd seisavad seal tühjalt.

Tuledest ja viledest

Ma lasin vahepeal endal arvuti korda teha. Väga edev värk oli - uus aku ja puha ja töötas juba nagu kulda. Kuni kõva kaks päeva läks mööda ja ekraan otsustas minna üleni valgeks ja selliseks ka jääda. Mis seal ikka - vähemalt sai nüüd läpakat väga edeva taskulambina kasutada. Säras nii et vähe pole! Kuna aga taskulambiga koode valmis ei programmeeri, oli mul vaja vähe nunnumat lahendust, aga särast ja tulekestest ei tahaks ka ju ometigi loobuda, eksole. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Joosep andis mulle natukeseks asendusarvutiks sellise kosmoselaeva, et vähe pole. Üliedev: tuled säravad kõikides vikerkaarevärvides (ja neid tulesid on PALJU - loomulikult ka klaviatuuri all särab edev värvimuusika), arvuti ise on muidugi üüratult suur ja kaalub miljon kilo ja edeva geimeritearvutina on võimsust rohkem kui rubla eest - ütleme nii, et imestavaid pilke olen koolis püüdnud sellega küllaga ("Wow, Nele, sick-ass laptop you have!" on üks paljudest veetlevatest komplimentidest...). Niipalju siis sellest - põhiteema oli muidugi, et kõigil läksid silmad särama, kui nad mõtlesid, kui kiirelt saab simulatsioone selle asja peal jooksutada.

Et aga ei jääks muljet, et ma nüüd käin ainult raamatukogust raamatukogusse selle arvutiga edvistamas, siis ma tegelt teen muud ka: eile käisin näiteks jooksmas. Ja, no, nagu pärast jooksmist ikka, käisin loomulikult pesemas ka, et kõik ei peaks minust laia kaarega mööda kõndima või midagi. Tulin mina siis rõõmsalt dušši alt, viskasin malbelt-uhkelt rätiku voodi peale ja asusin riideid valima. ÕNNEKS, õnneks sain ma piisavalt vara aru, mis imelik müra see väljas akna taga on: mingid vennad sõitsid tõstukiga selle kasti sees maja kõrval üles-üles ja olid kohekohe möödumas meie korteri aknatest. Kuna ma elan viieteistkümnendal korrusel, siis see, et keegi aknast sisse näeb, ei ole just igapäevane asi, mida arvesse võtta :D. Õnneks jõudsin piisavalt varakult uuesti rätiku ümber võtta, et mitte ehitusmehi šokeerida :).

Lõpetuseks natuke nohikuhuumorit kah. Koolis kostüümipeol oli üks tüüp sellise pluusiga. Kui ma olin veitsa hämmingus ja küsisin "Misasi sa veel oled!??", vastas ta enesekindlalt "t-distribution!". Siuke tüüp...

Putukaburgerid ja sünnipäevaõnnitlused - ehk Holland ei väsi mind üllatamast

Meil kodus on osadel vegan-challenge, mis tähendab, et nad söövad terve oktoobrikuu ainult vegan-toite. Kui nii, siis nii. Igatahes on seetõttu teema rohkem aktuaalne ja kui me üks õhtu rõõmsalt köögis einestasime, siis küsisin ühelt korterikaaslaselt, kas ta on taimetoitlane (mitte vegan, jaa, ma tean, mis neil vahet on!!).

Nagu selles ei oleks mitte midagi tavapäratut, vastas ta samal ajal pastavalmistamiselt pilku tõstmata möödaminnes:
"Ei, ma päris taimetoiduline ei ole...ma söön kala ja putukaid ka"

"Wtf? Putukaid??"
"Jah, ja vahel kala ka..."

"Oot...ikkagi...PUTUKAID??"

Ja mitte keegi köögis ei saanud mu hämmastusest aru. Sest neile tundus ülinormaalne, et inimesed söövad putukaburgereid. Ma olin alguses veendunud, et nad teevad niisama nalja, aga selgus, et jep, poes müüaksegi pudrukstambitud ussikestest tehtud burkse. Ja nad veel ütlesid salakavalalt, et mingi päev pakuvad mulle burksi niimoodi, et ma ise ei teagi, kas see on tavaline või putukaburger. Vahi-vahi!

Teine üllatusmoment, kus ma olin veendunud, et nad jauravad niisama, tuli paar päeva tagasi, kui ühel korterikaaslasel oli sünnipäev. Marssisin hommikul kööki ja ütlesin, et mul pole õrna aimugi, mismoodi nad siin õnne soovivad, aga ma igatahes tulen teen ühe tugeva kallistuse. Noh...see väga ei üllatunud, et tegelt oleks pidanud kolm musi tegema, nagu siin ikka kombeks, aga...milline vinge komme: kui kellelgi on sünnipäev, siis peab kõigile selle puhul õnne soovima. Reaalselt, käidki inimese juurest inimese juurde ja soovid neile õnne kellegi teise sünnipäevaks. Minu jaoks oli see nii vahva komme, et ma päev otsa soovisin teistele õnne selle noormehe sünnipäeva puhul - megavinge :D.

Rändomhõumi

Tavaline koolipäev:

Muidu on täitsa kodune tunne juba. Täna rattaga kojusõites lehvitas jälle mulle mu rändomhõumi (kutsun teda nii, sest mul pole õrna aimu ka, kes ta on - mingi rändom tüüp, kes iga päev istub naabermaja rõdul ja loeb raamatut ja joob teed. Alates üleeilsest on ta mulle lehvitama hakkanud, kui järjekordselt möödun), koduukse ees viskasid nägusad noormehed ruladega trikke ja päike säras rõõmsalt. Mida veel tahta, eksole :)!

Pilt on muidu tehtud ühes lauamängudepoes, mille keldris on kohalik escape-room. Ülevõlli vinge ruumi on nad sinna ehitanud - müstiliselt heade tehniliste lahendustega. Kui te nüüd juhuslikult peaksite Utrechti sattuma - sest seda tuleb ikka ette, eksole - siis soovitan kindlalt minna! Ma sattusin sinna suhteliselt randoomselt: koolist öeldi, et on aeg teaduskonnaüritusele minna ja selgus, et see aasta oli sellist laadi üritusega tegemist (+ muidugi fääntsu õhtusöök, jess!).

Muide, koolitöötajana sain ma endale sellise edevuselaada, nagu kohvikaart. Kujutage nüüd ette, kui palju ma saan iga päev endale kohvi sülle kukutada? Piret tegi muidugi juba challenge'i, et ma võiks üritada limiidi täis võtta (4009 kohvi päevas) ja ma olin juba täiega challenge-accepted-jou, aga loogilised arvutused jõudsid järeldusele, et nii aeglaste masinatega ei ole küll võimalik 3 kohvi minutis võtta...otsin endiselt lahendusi!

Igasugustest kodudest

Olime meie rõõmsalt eile koolis armsal õhtupoolikul, kui üks õppejõududest kojuminnes meie boksi astus ja soovis kõigile ilusat õhtut. Nagu ikka, eksole. Paar sekundit hiljem oli ta tagasi ja ütles: "Guys...please don't also forget to enjoy life! It's very nice that you'll all graduate cum laude, but don't forget your friends. Otherwise they will not talk to you anymore and after september you will be working so hard, that you will not have any time to find new friends - so keep the ones you have!". Ma ei tea, mis cumlaudedest ta rääkis, aga ma ootan igatahes huviga aega, mis pärast septembrit tuleb! Igatahes, selle põhjal võiks arvata, et kodu polegi vaja, eksole. Ma siiski otsustasin, et vast ikka on küll.

Huvi pärast käisin näiteks vaatasin, millistes kodudes inimesed Amsterdamis elavad ja avastasin, et näiteks sellistes:

Reaalselt. Ongi tänavate kaupa lihtsalt kanaliäärsed täis laevu/paate (millel on omakorda paadid, jou), kus inimesed igapäevaselt elavad. Vähemalt selline mulje jäi küll.Isegi aadressid ja postkastid ja värgid olemas ja puha. Kui sellest veel vähe peaks olema, siis päiksepaneelid olid ka ühel katusel. Kogu combo!

Kuna aga sellist edevust mul kuskilt võtta ei ole, siis jäi seekord variandiks siiski täiesti tavaline maja koos nõnda nunnude korterikaaslastega (tegelt on neid terve posu veel, aga kõik polnud parajasti köögis siis):

Ja, pffffffft, selle kaardimängu ma igatahes võitsin:

Muideks, need korterikaaslased on veel nii nunnud, et kui ma olen ka seltskonnas, siis räägivad hollandi keelt eriti aeglaselt, et minusugune ka aru saaks. Ja vahel räägivad sama lugu kaks korda, kui ma ikka eriti segaduses näoga olen. Mida veel ühelt kodult tahta, eksole!

Tagasi Hollandis!

Ja seis on suurepärane, nagu ikka: kodu ei ole, arvuti läks katki ja juhendaja esimene küsimus mulle oli "Mis (eksamiga) juhtus, Nele?". Ehk kõik läheb nagu valatult! Vähemalt on mul ülimalt edev pisike ja kerge uus väline kõvaketas, mille ma suure pänikuga ostsin, et mitte kõigest väärtuslikust oma arvutis ilma jääda. Pilte oli umbes hea 20 000 tükki - oleks malbelt kahju olnud. Ma usun, et see oli läpakal mingi steitment, et ta kohe täpselt esimesel õhtul otsustas pildi tasku panna. Umbes et: "Ma ei kavatse jälle 9 kuud järjest neid arvutusi teha!!". No mis seal ikka - pidasime natuke läbirääkimisi ja juba ma saingi ta nõusse küll olema seisus "battery: 0% available, plugged-in, not charging", aga siiski võimaldama mulle seda, et saaksin veeta reede õhtu nii nagu siin kohane: erinevatest struktuurimudelitest õpikupeatükki lugedes.

Aga. Mida teha, kui seis on selline, nagu ta on? Eks ikka tähistada seda kursakaaslastega mõnusa õhtusöögi/peoga:

Ja avastada kanuuga seigeldes, mida Utrechti nunnudel kanalitel pakkuda on:

Lõpetuseks sünnipäevakaart, mille ühe tšiki vanaema 80. juubeliks oma hõumi käest sai. Kallid-armsad sõbrad, ma tahan ka sellises vanuses selliseid kaarte saada!

Tagasiiii

Tagasi kodus ja uuuuh, kui mõnus on :)!

Enne oli muidugi vaja kõik asjad kuskile toppida, sest no...kogu värgi Eestissevedamine osutus tsipake keerukaks ülesandeks. Õnneks oli kursaõde vahvalt nõus pakkuma mu tavaarile ajutist kodu, nii et need tuli kuidagi sinna saada. Mäletate, kuidas ma eelmine kord kolisin põhimõtteliselt rekkaga? No vot, seekord oli aeg järelikult teise äärmusesse minna ja kolida Hollandi moodi:

Täiega säästuäss diil! Tervelt 2 eurot maksis selle huumori rentimine, nii et ma ise olin täiega rahul. Voodimadratsit sellesse kaarikusse pressides olin ma alguses muidugi veidike skeptiline, aga kui ei saa nõuga, siis saab jõuga, nii et voltisin madratsi põhimõtteliselt kolmekordselt kokku ja läks uue hooga! Veitsa muidugi kartsin, et poole tee peal otsustab madrats oma jõudu näidata ja lendab kärust välja plaksti originaalkujusse tagasi, aga õnneks jäi ta siiski seekord viisakaks. Suurepärane!

Kuna ma nüüd tagasi olen, siis olen ma loomulikult jõudumööda hakkanud sõpru külastama - eile näiteks käisin Agnesel külas. Tegime seda, mis sõbrantsidel külas käies ikka tehakse: lugesime venekeelseid füüsikaõpikuid ja sõime ahjukartuleid. Pärast, kui ära hakkasin minema, siis küsisin nii möödaminnes koridoris, et kelle rula see seal vedeleb. Agnes vastas sama igapäevaselt "Aa, see, mul koer sõidab sellega". Hähh, arvata on, et ma tahtsin kohe näha, mismoodi see tsirkus veel välja näeb! Ja, reaalselt, läksime välja ja Pippin hakkaski maja ees rulaga edasi-tagasi sõitma. Pole vist vaja mainida, et ma olin absoluutselt vaimustuses! Eriti vinge nägi veel siis välja, kui ta kolme käpaga oli rula peal ja ühega hoogu lükkas - täiega stiilipuhas! Nüüd me igatahes plaanime mingi varahommik kuskile parklasse harjutama minna ja siis teen pilti kah! Ainuke müstika on, mis imemoodi Agnes, kes ise rula peal ei püsi, oma koera sõitma õpetas :D. Näitasid talle juutuubi videosid ja ütlesid, et tee järgi?

Oh neid hollandlasi :)

Tundub täiega chill, onju? Jeap, tervelt 15 minutit järjest oli nii chill ja siis tagasi arvuti taha koodi kirjutama või valemeid vahtima. Nii vinge ja lõbus ongi!

Ehk viimased paar nädalat on paras uuhuuhuu olnud. Vähemalt: 64h veel ja siis peab kõik nagunii tehtud olema (või noh...üks väike kodutöö on pärast toda veel). Et aga hoiduda järjekordsest valemipildikesega postitusest, räägin ma hoopis millestki muust: hollandlastest!

Nimelt mind hirmsasti-hirmsasti-hirmsastiiiii häirib see, kuidas nad nina nuuskavad. Täpsemalt see, et nad ei nuuskagi nina...See on siin kuidagi nii olematu ja müstiline tegevus, et ma päriselt-päriselt ükspäev guugeldasin, kas hollandis on ninanuuskamine üldse käitumisnormidega vastavuses või mitte. Noh, et ise mitte nüüd väga ülemäära ebaviisakas olla. Midagi sellist, mis otseselt nuuskamist keelaks, ma õnneks ei leidnud. Küll aga sain kinnitust, et ka teised välismaalased on kohati nohuste hollandlaste käitumisest hämmingus. Nimelt nad luristavad tatti ninna tagasi...või kuidas iganes seda ka ei kutsuta, kui sa tugevalt sisse hingad, et tatt ninast välja ei voolaks (nii rõvedalt, kui see ka nüüd ei kõlanud, muidugi). Ja kuna seesama tatt voolab ometigi tagasi, siis tuleb seda sama tegevust 20 sekundit hiljem korrata. Ja nii terve loengu! Suurepärane! Guugeldamise tulemusel ma muidugi veel lugesin, et hollandlaste enda arvates on see versioon asjast oluliselt tervislikum ja loomulikum, kui tati väljanuuskamine ja seetõttu nad kõik teevad seda (ma ei kujuta ette, kas see arvamus on omane ainult tollele ühele kindlale inimesele või on laiemalt üldistatav - ma kursakatelt pole julgenud selle kohta otse küsida). Mina kavatsen igatahes ka edaspidi jätkata loengutes salfakate jagamist, kui asi ikka liiga täiega häirima hakkab - siiani on igatahes viisakalt vastu ka võetud ja enam-vähem sihtotstarbeliselt kasutatud.

Teine ja palju vingem asi, mida hollandlased teevad, on aiandustunnid kunagi algklassides. Nimelt nad vist jõudsid üks hetk seisu, kus väiksed lapsed ei tajunud enam biiti, kustkohast täpselt need munad ja tomatid ja piim ikkagi tulevad. Tundub ju loogiline ometigi, et poest või tehasest. Et lapsed täitsa teadmatuses ei oleks, otsustati et on aeg teha nii umbes kümneaastastele põnnidele (siuke neljas klass siis vä?) koolis aiandustunnid. Mul kursaõde rääkis, et see käis umbes nii, et kõigepealt oli pool aastat teooriat: õppisid, kuidas taimed kasvavad ja mis nendega tegema peaks jne. Ja siis sai iga mats endale kuskil kuus ruutmeetrikest aiamaad, kus ta pidi enda tomateid ja juurikaid kasvatama. Nii et terve klassiga käisid iga nädal korra aiamaadel askeldamas (ilusti busside ja värkidega pidid kohale minema - siuke iganädalane ekskursioon) ja pärast said oma aiasaadused endale. Täiega bäädääss mu meelest kevadel oma kurkide ja sibulatega uhkelt koju minna! Kui ma õigesti aru sain, siis neil ainult ühel aastal ongi see asi ja järgmine aasta saavad järgmised oma võimaluse head ja parema kasvatada. Mu meelest võiks Eestis ka algklasside õppekavades selline asi sees olla - ma oleks täiega kõrvitsaid ja asju kasvatanud ja pärast koju tassinud!

Kolmas asi, mida neile meeldib hirmsasti teha, on klaaskasti sisse inimesed midagi tegema panna. Kui ma sügisel vanalinnas ringi jalutasin, siis ma nägin näiteks, kuidas üks vend istus suure klaaskasti sees oma tiibklaveriga ja mängis ja mängis ja mängis. Üks hetk sain ma aru, et ta oli selleks hetkeks juba üle 20h järjest mänginud ja plaanis teise vähemalt sama palju veel mängida (eks ikka selleks, et rekord teha). Kui nii, siis nii. Nüüd reedel kõndisin ma samast kohast uuesti mööda ja ennäeee, uus suur klaaskast! Seekord oli see ilusti seest mööbliga ja puha ja ma alguses mõtlesin, et ju mingi mööblipoe reklaam või midagi. Kuni ma üks hetk aru sain: keegi reaalselt elab seal! Ja see keegi oli just voodisse heitnud ja magama läinud. Mingi selline projekt on neil, et üks vend elab kümme päeva järjest keset väljakut suure klaaskasti sees - isegi WC ja kõik on seal olemas (ma loodan, et sellele käib kuidagi siiski kardin ette). Ma ju ütlesin, et siin linnas on keeruline kodu leida, lausa niimoodi elab mõni:

Kui püüad kõigest väest, siis saad üle igast mäest!

Long time no see, eksole!? Mitte, et vahepeal midagi toimunud poleks. On küll. Lihtsalt iga vaba hetk on läinud seiklemisele ja kõik need ülejäänud hetked toorelt kodutööde kirjutamisele ja õpikute/artiklite lugemisele (jeejee, 3 nädalat veel!). Igatahes, tuginedes observatsioonidele, tean ma nüüd väga hästi, et pardid mu maja ees ärkavad kell 3.40 ja hakkavad täiega räuskama ning linnukesed ärkavad 4.40! Ja et Bachi muusika saatel on hirmus mõnus kodutöid kirjutada.

Aga see selleks. Rongide ja minu suhet mäletate? See, kuidas mul nendega alati perfektselt läheb ja alati jõuan õigete rongide peale ja õigesse kohta, eksole!? Ma polegi veel jõudnud rääkida, kui suurepäraselt mul läks rongidega viimane kord Kadril Birminghamis külas käies. Kuna ma tahan ise ka enda üle uuesti hiljem naerda, siis ma panen selle siia kirja ära, vot! Läksin siis mina ilusti lennujaamast raudteejaama ja kõik klappis suurepäraselt. Õigel perroonil ja veel 10 minutit enne rongi tulemist! Maru rahulolevalt jalutasin perroonil väikseid armsaid krõpse süües edasi-tagasi. Mingite muude rongide kohta veel räägiti, et selle suuna rongid kõik hilinevad, aga minu suund see õnneks ometigi polnud. Kuni...vaatan, et lükkavad mu rongi edasi mingi 5 minutit. No ei ole hullu, mul on ju ometigi järgmine ümberistumine planeeritud nii, et jõuab ilusti. Sest et seekord ma olen õigel ajal õiges kohas! Varem piisavalt juba rongidega seiklenud. No lükkasid veel edasi, aga ainult natukene - kui alguses pidin 20.28 rõõmsalt jeehat panema, siis nüüd oli 20.43 pandud mineku ajaks. Jõuab endiselt ilusti. Ja näeeee, kell lööb 20.42, rong sõidab ilusti ette ja kõik hüppavad rongi peale. Vat kui hästi! Sõidan ja sõidan siis ja...ja muudkui sõidan ja...kuidagi vale tundub see asi. Alguses veel miskipärast ei näitanud, mis järgmine peatus ka on (tänks täiega!) ja kui üks hetk näitas, siis see küll kohe mitte tuttav nimi ei olnud. Võtsin julguse kokku ja küsisin enda kõrval oleva tšiki käest, kas see rong ikka läheb Victoria jaama ja saades vastuseks eituse, oli veits okouuu. Uurisin siis, kuhu see läheb ja kui ta selle peale tüdinult ütles mingi kohanime, millest ma enne kuulnud ka polnud, siis tõmbas adreka peale. JÄLLE!!! Õhh. Krt. Mu tolle päeva plaanis oli rahulikult poolteist tundi rongi peal kodutöid kirjutada, mitte keset öist Londonit seiklema hakata. Aga kui nii siis nii! Kiire kõne Kadrile ja üritasime kahepeale aru saada, kus ma ometigi olla võiks ja kas sealt on võimalik jõuda 20 minutiga sinna, kuhu mul vaja jõuda oli (et järgmise rongi peale jõuda). Hüppasin järgmises peatuses välja ja jooksin metrookaartide juurde. Olete London metrookaarte näinud? Ütleme nii, et...KESSE NII PALJU NEID PEATUSI SINNA PANI??? Otsisin nagu segane seda õiget kohta ja kui lõpuks leidsin, siis olin segane vol2, et leida kaardilt koht, kuhu ma minema pean. No pole hullu, optimist minus arvas, et on veel lootust. Ofkoors mul polnud õrna aimu ka, mismoodi see metroopiletite ostmine käib. Õnneks oli mingi turvamees kohe kõrvalt võtta, kes selle probleemi minu eest ära lahendas. Hähh, lebo, nüüd ainult metroo peale joosta! Täistuuridel trepist alla ja...wtf!??...kergem oleks mäest alla kukerpallitades sudoku ära lahendada, kui nendest käikudest õige välja valida. Kuute erinevasse suunda läksid käigud ja igaühe juures jälle muidugi massiivne nimekiri erinevate kohanimedega, kuhu sealt käigust pääseb. Aga pole hullu - siseorienteerumine on mulle alati meeldinud! Jõudsin õigele perroonile välja, hops metroo peale ja jeehat. Paar peatust edasi ja oli aeg ümber istuda. Arvata on, et kogu labürintidehuumor tuli uuesti läbida. Ilusti jälle õigele perroonile välja jõudnud, nägin, et Kadri on mulle sõnumi saatnud, et sellesama esimese metrooga edasi kütaksin, sest õigesse kohta õigeks ajaks lootust jõuda ei ole ja uus rongipilet on võrdlemisi kallis võrreldes bussipiletiga. Ja et bussi peale on mingi lootus veel jõuda. No ei ole hullu - uuesti meeletu segadus laburüntidega ja tagasi eelmise liini metroo peal ma olingi! Normull. Sealt täie hooga Victoria metroo/raudteejaama ja sealt ju vaja ainult Victoria bussijaama minna. Vähemalt see pidi lihtne olema - tegelikkuses oli aega 12 minutit ja bussijaam asus suvalises suunas 500 meetri kaugusel. Lebo ots. 6 minutit enne bussi väljumist olin ilusti bussijaamas ja tädi küll veitsa rääkis, et ta ei tohi mulle piletit müüa nii napilt enne bussi väljumist, aga ma nägin vist juba piisavalt selline välja, et ma päriselt ei soovi mõnda järgmist bussi ootama hakata.

Mul läks muide veel isegi okeilt - Liisu, kes teise lennukiga tuli, pidi tegema oma kilomeetrijooksmise selle aasta rekordi, sest lennuk hilines päris korralikult ja bussi peale jõudmiseks jäi ainult paar minutit aega. Selgus, et siiski kiiretest jalgadest päris ei piisanud ja buss jõudis jeehat panna - see aga tähendas seda, et järgmine läks tal hommikul kell 4, millega jõudis Birminghami hommikul pärast kella kuut ning loomulikult järgmisse kohta edasi läks meil buss hommikul poole üheksa paiku. Ega väga kade just Liisu peale ei olnud :D.

Aga see selleks. Ega seiklustel veel niipea lõppu ei tulnud. Escape room'i mäletate? See, kus me Lätis käisime ja luuseritena hakkama ei saanud, onju. Selgus, et me saime Liisuga katsetada täiesti tasuta uut ja suurepärast atraktsiooni nimega Enter-Room. Kadri täitsa ise disainis meile imevahva ülesande, mis koosnes erinevatest nuputamistest. Väga vinge! Ehk Kadri oli nõnda-nõnda väsinud karmist töönädalast, et läks peolt hästi vara koju ära. Meil Liisuga oli selline tantsuhoog sees ja häid lugusid järjest tuli, nii et ei raatsinud kuhugi minna. Seega leppisime kokku, et Kadri kuuleb ilusti läbi une telefoni, kui me tuleme ja laseb meid käppelt sisse. Mõeldud-tehtud, eksole! Kui me tund aega hiljem Kadri poole ilmusime, siis telefoni ja uksekella ta igatahes ei kuulnud - nõnda sügav uni oli. Mina naiivselt mõtlesin, et proovime lihtsalt mõne korra veel helistada, aga vähe hakkajam Liisu hakkas kive aknasse loopima. Kui me juba mõnda aega olime sellega jauranud ja politsei ka kahtlaselt aeglaselt mööda patrullis, otsustasime, et meil oleks vaja pääseda Kadri aknani (mis oli ilmselgelt teisel pool maja). Sest no...ööseks päris välja jääda ei taha ja hea 20 minutit oli juba möödas. Loomulikult oli tegemist ridaelamuga ja kõige keskmise korteriga. Liisu suurepärane idee oli, et ronime äärmise korteri aiast üle ja hakkame mööda aiakesi minema järjest. Minu natuke tagasihoidlikum plaan oli, et kasutaks õige maja taga olevaid väravaid... Seekord jäin mina peale. Läksime väravast läbi ja saime ilusti aedade taha, kus igal aiakesel oli omakorda oma väravake. Ronisime siis kõige oma kleitide ja mantlite ja sukapükste ja kingakestega üle aia ja hakkasime tagaukse juurde jalutama, kui ma üks hetk vaatasin, et see küll igatahes Kadri aed ei ole. Kuna me polnud kumbki aia tagaotsas kunagi käinud, siis polnud sealt hästi aru saada alguses. Mis seal ikka: kiirelt-kiirelt üle aia tagasi ja leidsime õige värava. Seni, kuni Liisu tegi telefoni teel oma sõbrakestele (kes suurest igavusest teda kõnedega pommima hakkasid) selgeks, et me murrame oma sõbranna majja sisse, pistsin mina käe läbi naabrite aia, et Kadri aia värav uhkelt seestpoolt avada. Jee, järgmine nuputamisülesanne tehtud! Tõesti, nagu matemaatikaolümpiaadil oleks - siuke võidukas tunne iga uue lahenduse üle! Marssisime sisse ja otsisime midagi, millega aknale koputada saaks. Kuurist leidsime mingi kaika, aga kuna liiga kõvasti sellega vastu akent taguda ei julgenud, siis üles me Kadrit ikka ajada ei suutnud. Suurepärane. Seni, kuni ma mööda aeda redelit otsisin, et Kadri aknani jõuda, kuulsin, kuidas Liisu omaette seletas midagi stiilis "Veitsa kipakas on, aga kärab küll...". Kui ma ümber pöörasin, siis avanes mulle vaatepilt, kus kontsade ja kleidiga Liisu oli roninud ühe väikse aia otsa ja upitas sealt parajasti ennast Kadri kuuri katusele. Olgu öeldud, et madal see katus nüüd küll ei olnud - ikka hea 2 meetrit vähemalt. Katuselt ulatus igatahes täpselt aknale koputama ja nii me oma okasroosikese unest äratada suutsimegi! Jee - ei läinud poolt päevagi, ainult 40 minutit!

Tagasiteel oli mul ka loomulikult metroodega sekeldusi, aga need ei olnud midagi erilist. Klassikaline jura, et täpselt see rong, mida mul on vaja, otsustab lihtsalt lambist ülikaua mitte tulla ja ma jäin järgmisest rongist maha. Õhh.

Keegi minuga suvel rongireisile tahab tulla :D?

Haa! Ma teadsin, et see on võimalik!!!!

Kõigile teile, kes te naersite mu üle, kui ma rääkisin, et võiks hunniku mune korraga keeta niimoodi, et laod nõudepesumasina mune täis ja max kraadide peal tööle (siin oli see). Haa! Vot kuulake nüüd!!!

Istusime täna õppimismaratonile väikest pausi tehes ja võikusid süües väljas muru peal, kui kursaõde rääkis meile oma kokakunstikatsetustest. Nimelt ta küpetas nõudepesumasinas lõhet! Ma teadsin, et see on võimalik!! Lihtsalt lõhele sidruniviilukesed ja maitseained peale, hops kogu asi fooliumisse (või toidukilesse??) ja nõudepesumasinasse ja läheb! Vot selle huumori peaks ise ka kodus ära proovima kunagi :D

Nohikute ringreis!

Reis, mille võib võtta kokku märksõnadega: aktiivne keelekümblus (neli erinevat keelt konstantselt), naeruteraapia (kõhulihased olid mitu päeva hiljem veel valusad), kari nohikuid (rahulikel hommikutel loeti/kirjutati teadusartikleid (okeiokei, ma lugesin Elu24 glamuuriuudiseid - teised olid tublid!!!)), tsirkuse suvepäevad (mul põlv on siiani sinine...). Ühesõnaga (või neljasõnaga): ilmselgelt olin igati rahul!

Muuhulgas sain lõpuks ometi ära katsetada GoPro, mida ma olen salamisi piilunud juba paar aastat :). Katsetuse tulemused siin:

"Läheme Lätti ka vä?"

Ehk ma käisin vahepeal korraks nädalakese Eestis. Vahetult enne seda oli vaja otseloomulikult iga päev kodutöö esitada, nii et ma ülemäära palju igasuguste plaanide tegemistega ei tegelenud, vaid süvenesin rõõmsalt R'is koodi kirjutamisele ja muule taolisele.

Üks hetk sadas Helen feissbukis platsi ja küsis "Lätti ka läheme vä?". Kuna ta on selline, kes küsib nagunii koguaeg lampi küsimusi stiilis "Lähme homme Tahitile vä?", siis ma ei hakkanud üldse süvenema ja kirjutasin niisama vastu ära "Ikka, jah, muidugi!". Ma muidugi mõtlesin, et ta ajas järjekordselt niisama kelbast. Selgus, et seekord siiski ei ajanud, nii et ma olin veidi üllatunud, kui mulle üks hetk teatati "Tavai, reede hommikul kell 8.45 võtame su peale!". Suurepärane!

Et tegemist oleks siiski fääntsu-fääntsu reisiga, oli vaja midagi üübervinget kaasa võtta. Sellekspuhuks marssisime poodi ja ostsime 9 kilo apelsine - noh, umbes et nagu ikka puudu ei tuleks või nii. Allahinnatud olid veel pealegi. Sellest laadungist pressis Helen hommikul suure hoolega 5 liitrit mahla kaasavõtmiseks. Kohe nii suure hoolega, et jäi veidi hiljaks väljasõiduga, aga mis seal ikka - isegi üllatavalt õigel ajal saime minema.

Esimeseks atraktsiooniks oli Escape-Room nimeline asi, millelaadset värki ma olen juba ammu tahtnud külastada. Meile omaselt jõudsime kohale stiilse kaheminutilise hilinemisega (kusjuures kohe esimese korraga leidsime õige koha üles) ja saime hakata ajusid ragistama ja ringi tuulama. Kes ei tea, siis escape-room on selline värk, kuhu lähed 2-4'kesi sisse, oled mingis kontekstis (meil oli punkrist põgenemine) ja pead sealt 60 minuti jooksul välja saama. Selle jaoks tuleb lahendada terve hunnik erinevaid ülesandeid, mis enamasti panevad proovile loogika (samal ajal anti raadiosaatja teel aeg-ajalt vihjeid). Siuke mõnus tunnikene nuputamist.

Muidugi esimese hooga olime me kõik nii kanad, et arvasime, et ainult üks ruum ongi ja üritasime täiega seal kõik ülesanded ära lahendada. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest väike osa tervest ülesandest ja terve hunnik erinevaid peamurdmisi oli veel järgmises ruumis ootamas. Ma kõike siin päris kirjeldada ei taha, sest äkki keegi tahab ise proovima minna ja siis pole ju ometigi huvitav, kui kõik on ette teada. Lihtne ta igatahes polnud...või siis polnud meie piisavalt taibud...kuskil 2-3 minutit jäi igatahes puudu, et oleks kogu värgi ära lahendanud. Nii et väga-väga lähedale jõudsime. Nüüd on igatahes hammas verel ja tahaks mõnda muud escape-room'i proovida.

Nagu iga õige Läti-reis ikka, oli vaja Lidos söömas käia ja pärast seda avastada, mida huvitavat selle ümber aias pakkuda on. Selgus, et aial oli pakkuda meile teadmine, et Liina ei oska vabsee oma fotoka taimerit kasutada. Parim, millega ta hakkama sai, on see:

Pärast seda oli aeg vaadata, mis Jurmalas huvitavat on. Ja no...need majad!! Iga maja on nagu omaette väike lossikene oma tornide ja kuplitega. Tagasi pole nad seal küll igatahes hoidnud. Täitsa väärt koht ringi jalutamiseks. Isegi siis, kui on sellised sõbrad nagu mul, kes töllavad telefonidega:

Okei-okei, tegelikult olin mina esimene, kes kõne vastu võttis, aga mul olid jutud juba selleks ajaks räägitud, kui pilt tehti.

Igati muhe päev oli. Koju tagasi toodi mind alles kell 4.45 ja selle 20 tunni jooksul jõudis tõesti kõigest rääkida ja siiralt südamest naerda. Täpselt selline värk, millest ma Hollandis olles puudust olen tundnud, nii et täitsa oma koha peal oli see väike armas ühepäevatripp muheda seltskonnaga.

Väiksed armsad valemid

Et te ikka teaksite, siis ma olen täiega kade kõikide nende peale, kes virmalisi nägid!! Jah.

Mis te arvate, mida mina nägin? Just, meeletus koguses erinevaid valemeid ja mudeleid. Suurepärane. Kindlasti olete kadedad! Nimelt mul oli kolmapäeval eksam ja nagu ikka, olin ma eelmise päeva rõõmsalt erinevate õppematerjalide seltsis veetnud ja nagu ikka, koosnesid mu unenäod tol ööl suures osas erinevatest vingetest statistilistest mudelitest. Võrdlemisi ebameeldiv oli iga natukese aja tagant selle peale üles ärgata, et ma ei leidnud unes ülesandele lahendit. Fui!

Järgmine päev oli igatahes eksam ja nagu sel puhul tavapärane on, oli klassiruumis ilusti täielik vaikus...kuni järsku sajatas Tycho poolsosinal "Shit-shit-shit-shit...shit-shit-shit!!!". Ilmselgelt läks väga edukalt tal :D.

Millal sa viimati midagi täiesti totakat tegid? Liiga ammu!?

Appi, kui geniaalne!!!!! Ma olen praegu nii vaimustuses - nii palju häid ideid!!

Teate kõik seda lastemängu (häh, lastemängu, ma mängisin eelmine suvi seda veel), mida nimetatakse osades kohtades trifaaks ja osades uka-ukaks, onju!? No igatahes - juba suvel sõbra maakodus mängides oli meil rõõmu laialt, aga ma polnud kunagi selle peale tulnud, et seda on ometigi sigalahe mängida IKEAs! Aga sellest pole hullu mitte kui midagi, vahel võib suurepäraseid ideid teistelt ka laenata! Ma ei saa tõesti aru, kuidas ma ise selle peale veel ei olnud tulnud...või äkki olen kah ja polnud parajasti inimesi, kes sellise huumoriga kaasa tuleksid...mine tea.

Igatahes. Hollandis mingid vennad otsustasid, et pulli peab saama ja peitusemängu peaks absoluutselt järgmisele levelile viima. Selleks puhuks kutsusid nad loomulikult KÕIK inimesed IKEAsse, et seal veeta suurepärane lõuna riiulite vahel, arvutitoolide taga või voodite all parimaid peidukohti otsides. Feissbukil on teadupoolest selliste asjade korraldamisel täielik võlujõud ja Utrechti üritusele (jaa, seda tehakse veel mitmes linnas korraga) on igatahes praegu juba 11 000 inimest rõõmsalt ättendima ennast märkinud - pole paha!!

Tõenäoliselt nii suure rahvamassiga kaotab see asi muidugi enda võlu (no kui reaalselt kõik IKEA osakonnad on üksteist otsivaid inimesi täis), aga idee ma kavatsen küll tulevikuks meelde jätta. Hoidke alt - kellega iganes ma suvel satun reisima kuskile, kus on IKEA, siis ma kavatsen seal teiega mõnusa trifaamängu teha!

Pekki, no :D

Suurepäraselt läheb! Väga timm on kõik! Tahtsin saata meie korteri ainsale meesisikule whatsappis "Please don't hate me now, alright?" ja loomulikult autocorrect otsustas, et palju parem lause on "Please don't have me now, alright?". Tänks täiega, no, polnudki ammu mark olnud :D!

Siis, kui nohikud kalkulaatorite asemel midagi muud kätte võtsid

Lasergamingut olete kunagi tegemas käinud vä? Mina igatahes enne kolmapäeva ei olnud, nii et ootasin täiega elevusega. Kuna kooli ja sportliku tegevuse vahel oli paar tundi vaba aega, siis oli ometigi mõistlik seda aega kasutada kõhu korralikult täis söömiseks. Selle jaoks seadsime kõik koos rõõmsalt sammud (või noh...rattalenksud) Casa Confetti poole. See on siuke pilkupüüdev ühikas, mida ma kutsun pikselmajaks. Jäi mulle kohe esimesel päeval silma ja ma olin alati tahtnud näha, milline see edevuselaat seestpoolt välja näeb. Kuna selgus, et meil üks kursaõde elab seal ja kutsus kõik endale külla, siis nüüd see võimalus ka tekkis. Ei pidanud pettuma!

Kui kõhud ilusti täis söödud, oli aeg minna vaatama, mida sellel laserhuumorikohal meile pakkuda on. Kõigepealt oli muidugi mingi meeletu instruktaaživideo, milles ma päris kõigest nüüd küll aru ei saanud. Vähemalt nii palju sain aru, mismoodi need relvad töötavad, kuhu laskma peab ja et joosta ei tohi. No okei...

Viskasime endale uhked vestid selga ja päris edev tunne oli ausalt öeldes. Ees ja taga ja õla peal särasid uhkelt enda võistkonna värvi tulekesed (see oli arvuti poolt randoomselt valitud, kes mis võistkonnas on) ja et asi veel futuristlikum välja näeks, siis oli igal vestikesel loomulikult ekraan, mis teatas erinevat infot (näiteks seda, palju laskemoona alles on, kes sind parajasti maha kõmmutas või kelle sa ise pihta suutsid saada). Loomulikult, nagu õigele vestile kohane, siis ta ikka suhtles oma kandjaga ja ergutas teda erinevate väljenditega. Näiteks, kui keegi oli sulle pihta saanud, siis räuskas see värk kõva häälega "DON'T GIVE UP! DON'T GIVE UP!" ja kui ise olid mõne õnnestunud tabamuse teinud, siis teatas võidukalt "Well done!". Ei pea vist mainima, et täiega arvutimängus olemise tunne oli.

Igatahes. Arenaks oli siuke armas 600 ruutmeetri suurune erinevatest ruumidest ja varjumiskohtadest kokku ehitatud alakene, mis oli absoluutselt piisav. Eriti alguses, kui ma üldsemitte biiti ei jaganud ja üksi kuskile labürinti ära eksisin. Täiega pettumus oli, kui ma iga nurga tagant salakavalalt välja hiilides pidin jälle tõdema, et siin küll äkšenit ei käi. Hakkasin siis häälte järgi minema ja leidsin üles, kus kari nohikuid ringi jookseb ja täiega madistab. Hahaa! Bring it on! Muidugi esimese hooga sain ise kohe paar korda pihta, nagu arvata oli. Siis aga sain asja käppa ja nagu terminaator muiste silkasin ringi läbi tossu täis lastud koridoride, üle sillakeste ja mööda erinevatest varjumiseks tehtud pisikestest seinakestest - ise samal ajal vasakule ja paremale kõmmutades (ja loomulikult vasakult ja paremalt pihta saades). Nii hoolega jooksin ringi, et üks hetk põrkasime näiteks kursasaõega kokku ja meil on mõlemal sinikad nüüd (sellepärast ilmselt oli ka see jooksmine keelatud...ja ilmselt sellepärast ka, et varustust kaitsta). Üks hetk põrkasin seinaga ka kokku muidugi, väike valekalkulatsioon oli ilmselt õlaga. Pärast viieteistminutilist laserlahingut nägid kõik välja, nagu oleksid kümne kilomeetri jooksmises just enda rekordi teinud, nii et ilmselgelt ma ei olnud ainukene, kes vähe lennukama sammuga ringi silkas.

Adrenaliinilaks oli igatahes meeletu ja asi ei kaotanud oma võlu ka siis, kui meil paarkümmend minutit hiljem teine viieteistminutine lahing oli. Nii et soovitan igati!

Kui ma juba igakord kodust räägin: meil läks dušš katki! Me elame siin neljakesi: kolm tšikki ja üks kutt. See kutt kirjutas meile ühisvestlusesse, et dušš on katki ja ta ei oska parandada. Ma ei tea, kas selle peale, et ma kirjutasin kohe vastu "Ei tundunud midagi superkeerulist...kellelgi tööriistu on vä?" või millegi muu pärast, aga igatahes juba samal õhtul võttis ta selle asja juppideks lahti ja ülejärgmisel päeval (ehk täna) vahetas vajalikud osad välja ja nüüd on asi timm! Mina olen igatahes rahul :)! Koristamise kohapealt tegin ka teistele ettepaneku, et võiks mingi suurpuhastuselaadse asja ette võtta - minu suureks rõõmuks nõustusid nad sellega kohe hetkega, nii et esmaspäeva õhtul tuleb üks vinge koristustuur. Ootan juba!

Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule...

Kodu-kodu-kodu. Ei pääse üle ega ümbert, eksole. Kuna seis oli lõpuks ikka täiesti lootusetu (ja kapitaalselt oli kopp ees sellest koduotsimisest), siis tuli läheneda nahaalsemalt ja küsida kõigilt, ega neil juhuslikult ei ole kuskil mingit väikest armsat nunnut tuba, mis ootab justtäpselt mind endale üüriliseks. Ja noh...lõpuks jätsin ma vist ikka väga armetu mulje, sest üks tüüp ütles, et ah, ta siis kolib kolmeks kuuks oma tüdruku juurde ja ma saan seniks tema toa. Vot sulle siis. Korter ise on muidugi vägagi karakteriga ja loominguline. Aga sellest kõigest hiljem, kõigepealt oli vaja ometigi kuidagi sinna kolida vanast kohast ja selleks puhuks rentisin ma tillukese mikrobussikese. Või noh...omastarust. Reaalsus oli loomulikult selline, et tillukesed tavasuuruses mikrobussikesed olid otsas ja nad andsid mulle reaalse lahmaadi - hea veel, et rekkaga ei pidanud sõitma hakkama. Ma alguses seda masinat nägin, siis vajus karp lahti - mul pole nii palju asjugi, millega seda ära täita. Isegi veerand kõigest ruumist ei suuda ma millegagi ära täita. Päriselt, seal sees oleks saanud hundirattaid visata.

Ja mis te arvate, kui vaimustuses ma oleks sellise asjaga manööverdamisest mööda tillukesi tänavaid? Mitte just ülemäära! Suht 50/50, kas rihib mõne nurga kuskilt veidi kriimuliseks-siiruviiruliseks. Nii et sellekspuhuks oli mul õnneks juba varem ettenägelikult kokku lepitud ühe toreda noormehega, et ta tuleb ja aitab mul kolida. Õnneks oli tal kogemusi ka suurte-suurte autodega sõitmisega - väitis, et ta on sellest veel lahmakamatega kolimas käinud sõpru. Sobis suurepäraselt mulle! Muideks, see lustikummut võtab ilgelt vähe kütust ka - sõitsime mingi 30 kilomeetrit ringi ja läksime siis tanklasse, et paak ilusti jälle täis panna. Tanklaonu ei üritanudki muiet tagasi hoida, kui ma oma 1,6 liitri eest kahte eurot maksma läksin.

Nii. Korterist. Asub ta sellisel edeval tänaval:

Ja on väga omapärane otseloomulikult: kõige maagilisem on vannituba/köök. Selline üli-ülimini ja täielik 2in1: põhimõtteliselt dušikabiin on pliidi ja külmkapi vahel. Võrdlemisi uus kontseptsioon minu jaoks aga kui nii, siis nii. Pesu pesemiseks tuleb ka edaspidi loominguline olla, sest pesumasinat meile ette nähtud ei ole. Saab huvitav olema! See-eest minu tuba on täiega muhe ja kodune: diivan, kõlarid ja hantlid ja näiteks sahtlitäis plokkflööte on ilusti olemas ja mida sa hing ikka rohkem ihkad, eksole (okei, flööte ma puutuda ei tohi). Aknast vaade sellele vahvale pargile on ka muidugi täielik boonus ja mis kõige magusam: TÄIESTI KESKLINN, wuhuu! Iseenesest muidugi kahju, et ma enam iga päev 20 kilomeetrit rattatrenni ei tee, et kooli ja koolist tagasi koju jõuda (jep, Tartu Rattarallit ma teie suureks kurvastuseks see aasta vist siiski ei võida), aga kõige muu osas on see asukoht ikka sigavinge: varasema 30 minuti asemel lähen nüüd 4 minutit kooli ja selle asemel, et 40 minutit vanalinna sõita, läheb nüüd 5 minutit.

Pealegi: nüüd ma saan iga päev ilusti campuses õppimas käia! Üleeile käisin ka - näiteks õppisin ma, et koolis on nii hea põrand, et kui jalgadega ühe korra lükata, saab arvutitooliga hea 5-6 meetrit edasi libiseda. Kui ma selle juba avastanud olin, siis rallisin ma muidugi 10 minutit järjest ennastunustavalt selle tooliga ringi. Seni, kuni teistel kopp ees oli.

Kui juba avastamiseks läks, siis eile avastasin ma, et kevad on saabunud! Silmad olid nagu tõllarattad ja suu vajus lahti, kui ma avastasin, millised "tulbiväljad" siin lambist kahe sõiduraja vahel on. Hiljem targemad neiud muidugi harisid mind, et krookus on selle lille nimi. Iga päev õpib ikka midagi uut! Maruvinge ja ilus oli igatahes, kuigi ma nägin seal pilte tehes ilmselt välja nagu ma näeks elus esimest korda lilli.

Mäletate, ma ükskord panin siia pildi ühest vingest tassist, mille peal on kirjas "a hot experience"? No täna hommikul ma igatahes olin juba pool seda tassi hommikuhelbeid täis kallanud, enne kui ma tähele panin wtf ma teen. Mis seal ikka - kallasin helbed edasi kaussi ja läks edasi uue hooga!

Kellelgi vaba maja pole juhuslikult siinkandis vä?

ARGHHHH, koduotsimine, juhhei. Mitte, et midagi vinget toimunud ei oleks vahepeal - on küll! Lihtsalt iga kord, kui ma olen mõelnud "Nii, täna kirjutan blogisse ka veidi!", olen ma hakkanud jälle tegelema koduotsimisega ja sellest nii närvi ära läinud, et polegi mitte midagi lõpuks kirjutanud. Ausalt, siin kodu otsides tekib endast tunne, nagu maailma kõige rõvedamast inimesest, kellega mitte keegi koos elada ei taha. Kõige klassikalisem vastus on muidugi "Sorri, me soovime ainult hollandlast endale korterikaaslaseks!". Eks ma siinkohal olen veidi ise ka süüdi - võiks ju praeguse aja peale olla keele selgeks juba õppinud, eksole. Aga mis seal ikka, ma pole veel lootust täielikult kaotanud!

Hollandisse tagasi jõudsin ma igatahes "väga sujuvalt ja ilma probleemideta", nagu arvata võite. Olin juba lennujaamas pagasi ära andnud, kui vaatasin järsku, et telefon heliseb ja Dagny nimi särab uhkelt selle ekraanil. Ega see midagi ülemäära head just tõotada ei saanud, sest tema ja Pireti poolt olin ma pool tundi enne seda just ära tulnud ja vaevalt nad nii kiiresti minust puudust hakkasid tundma. Nagu arvata oli, olin ma midagi nende juurde maha unustanud. Näiteks koduvõtmed. Nii Tartu kodu, kui ka Hollandi kodu. Absoluutselt suurepärane! Õnneks Pirru ja Dagny olid seekord äraütlemata kiire reageerimisega, nii et lennuki peale läksin ma juba rõõmsalt koos võtmetega. Maandudes avastasin muidugi, et minu kohalik rongiga sõitmise kaart on Tartus jopetaskus ja need rongipiletid, mille eest ma koolist raha saan tagasi taotleda, on Tartus minu toas riiuli peal. Väga muidugi ei imestanud.

Järgmine hommik oli hirmusvahva - lumi oli maas! Tervelt kaks sentimeetrit, nii et rongid loomulikult suures osas ei sõitnud ja osad kursakaaslased ei jõudnudki sel päeval kooli. Mind see õnneks ei takistanud, sest ma liigun nagunii peaaegu ainult rattaga - sai jälle läbi lume kärutamise skille lihvida.

Igatahes. Koolielusse jälle natukene sisse elanud, oli aeg minna külla ühele teisele Eesti tšikile, Teresale, kes ka Utrechti endale mõneks ajaks koduks on valinud. Viisaka inimesena pakkus Teresa kohe, et teeb mulle süüa ja, no, millal ma enne söögile "ei" olen öelnud, eksole :). Seda huumorit, mis siis lahti läks! Uskuge või mitte, aga mina sain oma osaga söögitegemisest seekord suurepäraselt hakkama ja ei pannudki mune plahvatama ega kukleid kärssama ega midagi. Hoopis Teresa sai väga vahvalt kogu selle poolega hakkama :D. Kõigepealt! Haa! Kõigepealt suutis ta riisi kapitaalselt põhja kärsatada. Avastasime me selle umbes täpselt siis, kui ma küsisin "Kuule, kas sul keegi suitsetab kuskil siin lähedal?". Ma olin muidugi valmis riisi sellisel kujul ka sööma, aga Teresa otsustas, et söök võiks ikka korralik olla. Mis seal siis ikka, pani makaronid keema ja läks uue hooga! Ja siis juhtus midagi, mis on minu täielik klassika: 

Hahaha :D. Ilmselgelt lõin ma kaks kätt kokku ja naersin nii, et pisarad voolasid. Teresa muidugi oli hämmingus ja ütles, et temaga pole kunagi sellist asja juhtunud, et makaronid kurnates kraanikaussi kukuksid. Ma siis selgitasin, et don't põe, mul on nad kukkunud kraanikaussi nii keedetult kui ka toorelt ja täitsa korduvalt. Korra mõtlesime, kas nüüd hakata tatart keetma, aga ikka ei hakkanud. Iseenesest oleks muidugi huvitav olnud, millega tatar üllatab, aga jätsime selle huumori järgmiseks korraks - sobisid need makaronid küll :). Mina jäin igatahes täiega rahule - miks ei peakski, pisarateni naer, hea söök ja ülimuhe seltskond!

Järgmine päev oli aeg liikuda külla Gretele den Haagi, et vaadata, mida sellel linnal pakkuda on. Selgus, et oli päris palju vinget pakkuda. Esimesel õhtul sattusime täiesti juhuslikult ühte pubisse sisse astuma täpselt sel hetkel, kui bänd astus lavale ja võttis pillid kätte - mida veel tahta, eksole. Tegemist oli muidugi meie jaoks täiesti tundmatu bändiga, aga kuna hääled olid neil head ja muusika ka siuke mõnus tempokas, tsillisime rõõmsalt lava ees ja õõtsusime kaasa lauludele. Ja siis! Pärast viimast laulu ütles see bändivend, et nüüd on aeg jämmimiseks - et kes tahab, saab publikust lavale minna ja niisama nendega koos muusikat teha (siuke hästi tilluke koht oli muidugi, mitte mingi suur kontserdisaal või midagi). Jämmisid seal siis natuke aega mingid vennad, kui ühe laulu poole pealt hüppas üks tüüp lavale ja hakkas kaasa laulma. Tundus kohe siuke kahtlane värk. Järgmise laulu laulis juba üksi ja...wow...see hääl ja esinemisstiil andsid märku, et päris esimest korda see vend nüüd küll mikrofoni kätte ei võtnud. Kuna ta tundus veel nii edev tüüp ka, siis ma olin suhteliselt kindel, et ta on kohalikust Superstaarisaate versioonist mingil ajahetkel läbi käinud. Natuke guugeldamist ja leidsingi üles: see poiss sellest videost leelotas meile paar laulu tol õhtul:

Järgmise päeva hommikukohv katusel päikse käes, väiksed jalutuskäigud pargis, Grete tehtud suuuurepärane hakklihakaste ja oligi aeg hakata jälle koolivärkidesse süvenema.

Ma tean, te olete kindlasti meeletult puudust tundnud matemaatikavalemitest, nii et lõpetuseks teile üks väike armas inverse-gamma distribution:

Iga-aastane supersalajane stiletto-night-skate

Teate ikka kõik sellest supersalajasest rulavõistlusest, mis toimub igal talvel vaid korra? Loomulikult ei tea! See on ju ometigi supersalajane!

Nüüd oli igatahes käes aeg tõmmata jalga kontsakingad (sest see on muidugi oluliseks tingimuseks, et starti üldse lubataks); otsida välja kapist parim valge mantel; vaadata üle, ega rulalaagrid vahepeal rooste ei ole läinud ning sättida vaim valmis öösel täpselt kell 3.33 kihutama neli tiiru ümber Ülikooli peahoone nii, nagu homset ei oleks. Stardis olid pilgud ärevad ning õhk oli pingest nii paks, et oleks võinud lausa noaga lõigata. Ega keegi ei tulnud ometigi kohale selleks, et kaotada!

Kes reegleid ei tea, siis rangelt on kohustuslikud kõrge kontsaga jalanõud ja sõidetakse loomulikult aja peale. Seejuures ei tasu mitte mingil juhul ära unustada, et tehes õnnestunud maandumisega kickflipi TÜ peahoone kõrval olevas parklas, saab lõpuajast kümme sekundit maha. Kui aga kukud, siis oma viga! Kui lumiste teede peal rulaga sõita ei oska, siis on ka oma viga! Need kohaletulnud preilid olid kursis selle kõigega ja neil polnud vähimatki plaani käpuli käia. Küll aga oli igal ühel mõttes kasvõi natukenegi konkurente hüpete ja keerulisemate kurvide peal küünarnukiga togida - noh, et äkki õnnestub teine kukkuma saada või nii...

Starti olid külma ja ööpimedust trotsima tulnud kuus naist. Nii, kui kõlas stardipauk, tuhisesid kaks neist - Agnes ja Kaia - meeletu tempoga teistel eest ära. Esimeses kurvis õnnestus Kaial Agnesele küünarnukiga piisavalt osav surakas anda, nii et Agnes lendas valju kiljatuse ja suure kolina saatel otse vastu mururohelist prügikasti. Karma aga töötas seekord erakordselt kiirelt ning Kaia jõudis vaid pool sekundit itsitada enne, kui ise väikse kivikese pärast koperdas ja nägu ees lumehange lendas. Päris faceplant-to-nosebleed ei olnud, aga ajakadu oli piisav, et kickflipi tegemise kohas oleksid mõlemad jälle vahetult üksteise kannul:

Ja nüüd mõtlete, et kuhu teised jäid, eksole? Nemad said selleks hetkeks korraks mööda, aga ega võistluse lõpuks see nii ei jäänud. Kaia ja Agnes otsustasid teise ringi poole peal korraks koostööd teha, nii et grupile järele jõudes trügis Agnes paremalt ja Kaia vasakult, seni, kuni karjakesi sõitvad neiud üksteise otsa nõnda armetult koperdasid, et üks ruladest pistis üldse õkva prõlla plehku raamatukogu poole. Ega nendele kahele juba naljalt vastast ei ole.

Kui nüüd keegi midagi siit uskuma jäi, siis ma pean su kurvastuseks ütlema, et nad on küll vinged piffid, aga see lugu on siiski täielikult väljamõeldis. Rulad olid Agnesel mingil huvitaval põhjusel niisama pagassis olemas (eks jaanuarikuus läheb ikka vahel vaja ju), nii et otsustasime tsipake sõita nendega. Nüüd tekib muidugi küsimus, miks tal on kaks rula, mitte üks, onju!? Eks ikka selleks, et ega ta kade tšikk ei ole - tal koer tahab ka kodus rulaga sõita. Nii et nii nad siis pärast kahekesi (Agnes ja ta koer) sõitsid mööda kodu ringi (ei, see osa ei ole väljamõeldis - nii vinge koer ongi).

Väike armas geopeitus

"Tsao!"

"No tsau!"

"Vaata aknast välja! Mis sa näed?"

"Eeeee...üks inimene seal kõnnib ja..."

"Mida sa veel näed?"

"Noh, mingi auto sõidab ja...kas sa oled seal kuskil vä?"

"Ei. Vaata ülespoole, mida sa näed?"

"Eee...päikest!?"

"Vot täpselt! Ilus ilm on! Marss riidesse ja metsa geopeitust mängima!"

Tundub lihtne, onju? Kõigepealt esimene ülesanne oli tegelikult Aovere tanklas kütuse tankimine. Nimelt oli Siimul kütusepaagi luuk kapitaalselt kinni külmunud. Üritas seal igasugu imevahenditega, aga no ei õnnestunud. Sain maruvõidukalt edeva termosega oma tulise tee letti lüüa ja lahti see luuk tuligi! Skoor, sai edasi liikuda. Esimese punkti saime veel eriti lihtsalt kätte. Teise ka. Ja ülejäänute juures pidime lihtsalt tõdema, et mida pole, seda pole. Ju järgmine kord leiab üles!

Minge metsa! Umbevahva on :)!

Don't põdege, ma juba tegelen teie uusaastalubaduste täitmisega!

Kes iganes teist lubas uuel aastal tublisti sporti teha, siis ma juba alustasin su lubaduse täitmisega! Tegelikult hakkas see pihta juba 7 päeva tagasi, kui mina rahus Türil diivanil põõnasin. Olin juba poolärkvel ja ei viitsinud ilmselgelt veel üles tulla, kui järsku sadas mu suunas lahmakaid diivanipatju ja Evely kisendas itsitades: "Maast lahti ja marss suusatama, paks!!!". Ma muidugi virutasin paari padjaga vastu ka, aga üles pidin ma ennast ikka ajama. Kiire söök ja hommikukohv, kombineerisime edeva varustuse mulle kokku ja oligi aeg minna avastama, mida Türi suusaradadel pakkuda on. Selgus, et päris palju oli, näiteks sellist huumorit:

Minu suureks rõõmuks läks suusarada juhuslikult mööda ka Türi skeitpargist ja otseloomulikult pakkusin ma kohe välja, et võiks minna ja paar edevat trikki visata. Kuna Evely on sama kanapea, kui mina, oli ta kohe ilmselgelt nõus:

Kokkuvõttes sõitsin ma igatahes selle trenniga kaks korda rohkem, kui terve eelmise hooajaga kokku (ehk tervelt kõva kuus kilomeetrit).

Päev pärast seda oli aeg jalg teistega joonele panna ja pulss punases Nõmmel tõuse hakata lammutama. Oiiiiii, kui valus oli - kohe näha, et ma olen viimased 4 kuud teinud trenni kohas, kus pole MITTE ÜHTEGI mäge. Ja kohe oli näha, et see neiu küll kaarti lugeda ei oska..või täpsemalt öeldes: lihtsalt lugeda ei oska. Ajasin kaardil kaks viimast punkti omavahel segamini ja arvata on, et eelviimane punkt (ja punkt enne seda) olid mäe üleval ja viimane oli mäe all. Eelviimasesse punkti minnes kütsin täie lauluga mäest alla - natuke küll imestasin, et hirmus vähe jälgi läheb ees. Täpselt sel hetkel, kui jõudsin alla ja fotograaf kaameraga paar edevamat pilti tegi, avastasin mitte-just-nii-kaunite sõnade saatel, et ma olen kapitaalselt vales kohas. Oiii, kus ma sajatasin iseenda pihta "Kuradi kanapea!!!", kui ma hapnikuvõlas ja valusate säärtega mööda treppe uuesti mäest üles tagasi kappasin. Ütleme nii, et on ka edukamalt läinud! Ja see oli alles esimene ring. 15 minutit hingetõmbamist ja oli aeg kaart kätte võtta ja pista metsa poole jooksu. Või noh...nii see võiks teoreetiliselt käia. Tegelikkuses oli kaart juppideks lõigatud, jupid omavahel sassi aetud ja mõni osa veel pulli pärast 180 kraadi flipitud. Tallinna omad muidugi jagasid kõik pihta, et näe, staadioni juurde tuleb minna ja pistsid jooksu. Iseenesest ma jagasin ka pihta, et staadioni juurde tuleb minna, aga päris ma teadsingi, kus suunas seal Nõmmel see staadion veel asub :D. Natuke aega hämmingut ja sain ka liikuma - iseenesest oli väga mõnus harjutus mõtlemisele, nii et kokkuvõttes igati vahva. Läks oluliselt edukamalt, kui esimene ring - maruväsinud olin ainult. Ja oleks see siis kõik olnud - ei! Üks ring tuli veel, kus sain uuesti ühte esimese ringi valusat tõusu võtta. Oh seda rõõmu.

Järgmine päev oli valuuuus, oi kui valus! Vahepeal unustasin ära ja tegin ikka diivanilt vähe järsema hüppe maha, sekund hiljem "Aiii!" kiljatades. Aga ei hullu - kui juba, siis juba, nii et õhtul jälle väike trenn + kõhulihased. Vähemalt ma ise arvasin, et need on kõige tavalisemad kõhulihaseharjutused. Kõrval süüa tegevad poisid ristisid selle sujuvalt ekstreemjoogaks mingil põhjusel.

Võite isegi arvata, mis tunne on sellest järgmine päev. Valu!! Mu vaesed väiksed armsad säärelihased. Kuna ma aga juba spordilaagris olen, oli ometigi vaja minna tšikkidega sörkima. Vähemalt mulle väideti, et "Noh, sörgime mingi 15-20 minutit soojaks rahulikult". Ilmselgelt on meil mõistest "rahulikult" väga erinev arvamus. Kui ma ei oleks olnud keset pimedat metsa, kohas, mida ma ei tunne, ilma lambita ja telefonita, oleks ma raudselt neile öelnud, et mingu ise edasi, ma tulen rahulikult järele. Kuna aga ilmselgelt ei olnud tingimused just kõige sobivamad üksinda jäämiseks, pressisin hambad ristis edasi - rahulik sörkjooks see minu jaoks igatahes polnud, pigem siuke pulss punases pingutamine. Jällegi: kohe näha, et pole ammu korralikult trenni teinud.

Ja mida teha, kui säärelihased on hirmus valusad? Eks ikka viia ülejäänud keha samasugusesse seisu - siis ei paista säärelihaste valu enam nii palju välja. Ja selleks sobis suurepäraselt tunnine jõutrenn, mille tšikid vinge huumori saatel läbi viisid. Umbe armas on kõhulihaseharjutusi teha samal ajal, kui keegi nii naerma ajab, et pisarad voolavad.

Järgmine päev moepärast veel tunnikene jooksmist lumises metsas ja aitas kah! (tegelt ei läinud ta nii lihtsalt midagi - marukeeruline oli ennast hommikul trenni vedada). Õhtul oli igatahes selline seis, et enne köhatust mõtlesid pikalt, kas ikka tahad üle terve rindkere kõikide lihaste valu tunda ja iga naermine lõppes "Aiaiaiai!"-ga. Nagu olekski päriselt sporti teinud! Edasi panustasin terve õhtu lauamängudele ja diivanil lösutamisele - nii mõnus :).