Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule...

Kodu-kodu-kodu. Ei pääse üle ega ümbert, eksole. Kuna seis oli lõpuks ikka täiesti lootusetu (ja kapitaalselt oli kopp ees sellest koduotsimisest), siis tuli läheneda nahaalsemalt ja küsida kõigilt, ega neil juhuslikult ei ole kuskil mingit väikest armsat nunnut tuba, mis ootab justtäpselt mind endale üüriliseks. Ja noh...lõpuks jätsin ma vist ikka väga armetu mulje, sest üks tüüp ütles, et ah, ta siis kolib kolmeks kuuks oma tüdruku juurde ja ma saan seniks tema toa. Vot sulle siis. Korter ise on muidugi vägagi karakteriga ja loominguline. Aga sellest kõigest hiljem, kõigepealt oli vaja ometigi kuidagi sinna kolida vanast kohast ja selleks puhuks rentisin ma tillukese mikrobussikese. Või noh...omastarust. Reaalsus oli loomulikult selline, et tillukesed tavasuuruses mikrobussikesed olid otsas ja nad andsid mulle reaalse lahmaadi - hea veel, et rekkaga ei pidanud sõitma hakkama. Ma alguses seda masinat nägin, siis vajus karp lahti - mul pole nii palju asjugi, millega seda ära täita. Isegi veerand kõigest ruumist ei suuda ma millegagi ära täita. Päriselt, seal sees oleks saanud hundirattaid visata.

Ja mis te arvate, kui vaimustuses ma oleks sellise asjaga manööverdamisest mööda tillukesi tänavaid? Mitte just ülemäära! Suht 50/50, kas rihib mõne nurga kuskilt veidi kriimuliseks-siiruviiruliseks. Nii et sellekspuhuks oli mul õnneks juba varem ettenägelikult kokku lepitud ühe toreda noormehega, et ta tuleb ja aitab mul kolida. Õnneks oli tal kogemusi ka suurte-suurte autodega sõitmisega - väitis, et ta on sellest veel lahmakamatega kolimas käinud sõpru. Sobis suurepäraselt mulle! Muideks, see lustikummut võtab ilgelt vähe kütust ka - sõitsime mingi 30 kilomeetrit ringi ja läksime siis tanklasse, et paak ilusti jälle täis panna. Tanklaonu ei üritanudki muiet tagasi hoida, kui ma oma 1,6 liitri eest kahte eurot maksma läksin.

Nii. Korterist. Asub ta sellisel edeval tänaval:

Ja on väga omapärane otseloomulikult: kõige maagilisem on vannituba/köök. Selline üli-ülimini ja täielik 2in1: põhimõtteliselt dušikabiin on pliidi ja külmkapi vahel. Võrdlemisi uus kontseptsioon minu jaoks aga kui nii, siis nii. Pesu pesemiseks tuleb ka edaspidi loominguline olla, sest pesumasinat meile ette nähtud ei ole. Saab huvitav olema! See-eest minu tuba on täiega muhe ja kodune: diivan, kõlarid ja hantlid ja näiteks sahtlitäis plokkflööte on ilusti olemas ja mida sa hing ikka rohkem ihkad, eksole (okei, flööte ma puutuda ei tohi). Aknast vaade sellele vahvale pargile on ka muidugi täielik boonus ja mis kõige magusam: TÄIESTI KESKLINN, wuhuu! Iseenesest muidugi kahju, et ma enam iga päev 20 kilomeetrit rattatrenni ei tee, et kooli ja koolist tagasi koju jõuda (jep, Tartu Rattarallit ma teie suureks kurvastuseks see aasta vist siiski ei võida), aga kõige muu osas on see asukoht ikka sigavinge: varasema 30 minuti asemel lähen nüüd 4 minutit kooli ja selle asemel, et 40 minutit vanalinna sõita, läheb nüüd 5 minutit.

Pealegi: nüüd ma saan iga päev ilusti campuses õppimas käia! Üleeile käisin ka - näiteks õppisin ma, et koolis on nii hea põrand, et kui jalgadega ühe korra lükata, saab arvutitooliga hea 5-6 meetrit edasi libiseda. Kui ma selle juba avastanud olin, siis rallisin ma muidugi 10 minutit järjest ennastunustavalt selle tooliga ringi. Seni, kuni teistel kopp ees oli.

Kui juba avastamiseks läks, siis eile avastasin ma, et kevad on saabunud! Silmad olid nagu tõllarattad ja suu vajus lahti, kui ma avastasin, millised "tulbiväljad" siin lambist kahe sõiduraja vahel on. Hiljem targemad neiud muidugi harisid mind, et krookus on selle lille nimi. Iga päev õpib ikka midagi uut! Maruvinge ja ilus oli igatahes, kuigi ma nägin seal pilte tehes ilmselt välja nagu ma näeks elus esimest korda lilli.

Mäletate, ma ükskord panin siia pildi ühest vingest tassist, mille peal on kirjas "a hot experience"? No täna hommikul ma igatahes olin juba pool seda tassi hommikuhelbeid täis kallanud, enne kui ma tähele panin wtf ma teen. Mis seal ikka - kallasin helbed edasi kaussi ja läks edasi uue hooga!