Lasergamingut olete kunagi tegemas käinud vä? Mina igatahes enne kolmapäeva ei olnud, nii et ootasin täiega elevusega. Kuna kooli ja sportliku tegevuse vahel oli paar tundi vaba aega, siis oli ometigi mõistlik seda aega kasutada kõhu korralikult täis söömiseks. Selle jaoks seadsime kõik koos rõõmsalt sammud (või noh...rattalenksud) Casa Confetti poole. See on siuke pilkupüüdev ühikas, mida ma kutsun pikselmajaks. Jäi mulle kohe esimesel päeval silma ja ma olin alati tahtnud näha, milline see edevuselaat seestpoolt välja näeb. Kuna selgus, et meil üks kursaõde elab seal ja kutsus kõik endale külla, siis nüüd see võimalus ka tekkis. Ei pidanud pettuma!
Kui kõhud ilusti täis söödud, oli aeg minna vaatama, mida sellel laserhuumorikohal meile pakkuda on. Kõigepealt oli muidugi mingi meeletu instruktaaživideo, milles ma päris kõigest nüüd küll aru ei saanud. Vähemalt nii palju sain aru, mismoodi need relvad töötavad, kuhu laskma peab ja et joosta ei tohi. No okei...
Viskasime endale uhked vestid selga ja päris edev tunne oli ausalt öeldes. Ees ja taga ja õla peal särasid uhkelt enda võistkonna värvi tulekesed (see oli arvuti poolt randoomselt valitud, kes mis võistkonnas on) ja et asi veel futuristlikum välja näeks, siis oli igal vestikesel loomulikult ekraan, mis teatas erinevat infot (näiteks seda, palju laskemoona alles on, kes sind parajasti maha kõmmutas või kelle sa ise pihta suutsid saada). Loomulikult, nagu õigele vestile kohane, siis ta ikka suhtles oma kandjaga ja ergutas teda erinevate väljenditega. Näiteks, kui keegi oli sulle pihta saanud, siis räuskas see värk kõva häälega "DON'T GIVE UP! DON'T GIVE UP!" ja kui ise olid mõne õnnestunud tabamuse teinud, siis teatas võidukalt "Well done!". Ei pea vist mainima, et täiega arvutimängus olemise tunne oli.
Igatahes. Arenaks oli siuke armas 600 ruutmeetri suurune erinevatest ruumidest ja varjumiskohtadest kokku ehitatud alakene, mis oli absoluutselt piisav. Eriti alguses, kui ma üldsemitte biiti ei jaganud ja üksi kuskile labürinti ära eksisin. Täiega pettumus oli, kui ma iga nurga tagant salakavalalt välja hiilides pidin jälle tõdema, et siin küll äkšenit ei käi. Hakkasin siis häälte järgi minema ja leidsin üles, kus kari nohikuid ringi jookseb ja täiega madistab. Hahaa! Bring it on! Muidugi esimese hooga sain ise kohe paar korda pihta, nagu arvata oli. Siis aga sain asja käppa ja nagu terminaator muiste silkasin ringi läbi tossu täis lastud koridoride, üle sillakeste ja mööda erinevatest varjumiseks tehtud pisikestest seinakestest - ise samal ajal vasakule ja paremale kõmmutades (ja loomulikult vasakult ja paremalt pihta saades). Nii hoolega jooksin ringi, et üks hetk põrkasime näiteks kursasaõega kokku ja meil on mõlemal sinikad nüüd (sellepärast ilmselt oli ka see jooksmine keelatud...ja ilmselt sellepärast ka, et varustust kaitsta). Üks hetk põrkasin seinaga ka kokku muidugi, väike valekalkulatsioon oli ilmselt õlaga. Pärast viieteistminutilist laserlahingut nägid kõik välja, nagu oleksid kümne kilomeetri jooksmises just enda rekordi teinud, nii et ilmselgelt ma ei olnud ainukene, kes vähe lennukama sammuga ringi silkas.
Adrenaliinilaks oli igatahes meeletu ja asi ei kaotanud oma võlu ka siis, kui meil paarkümmend minutit hiljem teine viieteistminutine lahing oli. Nii et soovitan igati!
Kui ma juba igakord kodust räägin: meil läks dušš katki! Me elame siin neljakesi: kolm tšikki ja üks kutt. See kutt kirjutas meile ühisvestlusesse, et dušš on katki ja ta ei oska parandada. Ma ei tea, kas selle peale, et ma kirjutasin kohe vastu "Ei tundunud midagi superkeerulist...kellelgi tööriistu on vä?" või millegi muu pärast, aga igatahes juba samal õhtul võttis ta selle asja juppideks lahti ja ülejärgmisel päeval (ehk täna) vahetas vajalikud osad välja ja nüüd on asi timm! Mina olen igatahes rahul :)! Koristamise kohapealt tegin ka teistele ettepaneku, et võiks mingi suurpuhastuselaadse asja ette võtta - minu suureks rõõmuks nõustusid nad sellega kohe hetkega, nii et esmaspäeva õhtul tuleb üks vinge koristustuur. Ootan juba!
No comments:
Post a Comment