Postitants ja päkapikud

MUL KÄISID TÄNA PÄKAPIKUD!!! Just! Vot nii! Eks ta loogiline muidugi oli, et kui jõuluvana on juba linna peale tsillima saabunud, siis eks need päkapikud pea ka tulema. Ma lihtsalt ei olnud päristäpselt kindel, kas ma ikka piisavalt hea laps olen olnud. Tuleb välja, et ju vist ikka olen, sest täna olid kohalikud päkapikud mulle igatahes suure šokolaadist N-tähe toonud. Skoor!

Aga. Mitte päkapikud ei ole need, kes postitantsu teevad, vaid nimelt üks mu korterikaaslane käib sellises vahvas trennis. Naera-naera, ma olen tegelt päris kindel, et see on kehale päris hea üldfüüsiline treening! Selline korralik trenn terve kere lihastele. Ja seetõttu ma ka mõtlesin, et hirmusvahva oleks ise ka üks hetk järele proovida, mismoodi käib üks postitantsutrenn. Kui ma seda meie kolmandale korterikaaslasele jutustasin, puhkes see tüüp naerma ja ütles "Tead. Kui sa lähed sinna trenni, siis tulen mina ka!". Loomulikult kui me omakorda stoori neljandale korterikaaslasele rääkisime, oli tema automaatne reaktsioon "No kui te kaks juba lähete, siis tulen mina ka!". Nii et stay-tuned: kui hästi läheb ja ma ennast kokku võtan, siis saab siit lugeda lugu, kuidas üks orienteerumistšikk, sõudmiskutt ja võrkpallitšikk elus esimest korda postitantsutrennis käisid!

Jõuluvanaaaaaa

Mardid juba käisid, kaua see jõuluvanagi siis ootama peab, eksole!? Nimelt täna oli see päev, kui Hollandisse saabus jõuluvana ja see aasta ma sellest tringeltrangelist igatahes ilma ei kavatsenud jääda! Nimelt on siinne jõuluvana legendi kohaselt pärit Hispaaniast ja tuleb sealt koos oma Mustade Peetritega (päkapikkude kohalikud ekvivalendid) paatide ja aurulaevaga juba novembri keskel ning asub siis hobusega mööda linnasid ringipatrullima, et teha kindlaks, kes on hea laps olnud ja kes mitte. Ehk veidi teine taustastoori, kui meie jõuluvanal, kes põtradega põhjamaalt kohale lendab.

Igatahes, välja nägi see võrdlemisi spektakulaarne: kõigepealt oli hea 10-15 paaditäit musti peetreid, kes mängisid pilli, tantsisid, lehvitasid ja olid muidu muhedad ning siis, kõige lõpus, tuli jõuluvana oma aurulaevaga (laevakene oli sees üleni kingitusi täis muidugi) ja selliselt sõidavad nad vist läbi terve vanalinna. Väga edev värk mu meelest! Kui kõik need pasunad ja trummid mängisid, siis mõtisklesin omaette "Vahii...siuke fiesta...", aga paar sekundit hiljem meenus "...ahjaa...ta ju tuleb Hispaaniast...". Natuke pilte kah:

Muuseumid ja mardisandid

Nagu korralik laps ikka, käisin mina nädalavahetusel muuseumis! Et ikka kohe täiega käidud saaks, siis toimub Amsterdamis kord aastas selline vinge üritus nagu muuseumiöö ja, no, kuna ta juba kord laupäeva õhtul oli, siis olid loomulikult muuseumitesse püsti pandud baariletid ja DJ'd mängisid mahedat muusikat. Muuseumifiesta või nii...

Üritus ise oli selline, et 20€ pileti eest sai vahemikus kella seitsmest õhtul kuni kella kaheni hommikul külastada nii paljusid muuseume, kui soovid (valikus oli umbes 50 erinevat). Ehk oma käepaelakesega jalutasid rõõmsalt sisse ja asusid avastama - sigavinge! Esimeseks meie valikus oli loomaaed, aga seal oli siuke järjekord, et kohe mitte ei viitsinud, nii et võtsime vähe väiksemad tegelased ette: mikroobid! Ma alguses olin veitsa skeptiline selle muuseumi osas, aga tegelt oli igati moodne ja interaktiivne värk, sai targemaks ja puha.

Järgmiseks läksime...või kõigepealt: kuna tegemist on Amsterdamiga, siis kogu liikumine toimus loomulikult - üllatus-üllatus - jalgratastega. Kuna minu roll oli seekord pakikal istuda, siis kann oli õhtu lõpuks kõikidest nendest kilomeetritest malbelt valus. Vähemalt sain ma poole õhtu peal ilusti selgeks, et tõusu alguses tuleb rattalt maha hüpata, joosta kuni tõusu lõpuni ratta kõrval ja siis hoo pealt jälle ilusti hopsti peale pakikale - seda kõike muidugi sellepärast, et rattad on siin enamasti nii vinges seisus, et see konkreetne ratas oli kolmanda käigu peal kinni. Vahel muidugi kursaõde ei raatsinud võimalust kasutamata jätta ja minu mõnitamiseks pani ilge hooga leekima rattaga, et ma nagu lollakas teda taga saaks ajada joostes :D. Igatahes, järgnevaks võtsime ette botaanikaaia, kuhu oli püsti pandud korralik džunglifestival:

Pärast seda väike hollandikeelne improteater, mille jaoks minu keeleoskus paraku piisav ei olnud ning siis, hahaaaaa, minu lemmik: Nemo Science Center!! Nagu väiksed lapsed ikka, olin ma absoluutselt vaimustuses ja ei teadnud, kuhu poole joosta või mida katsetada. Kes Tartus on AHHAA keskuses käinud, siis Nemo on midagi umbestäpselt sarnast, ainult et kolm või neli korda suurem. Arvata on, et õhtu lõpuni jaurasime me seal ringi, tehes valgusega erinevaid katseid, mängides igasuguste aparaadikestega ja lõpetades õhtu tsipake pärast kella kahte seebimullidega hullates (näiteks proovisid osad meist päris pikalt oma pea või terve keha ümber mulli teha). Ilmselgelt lähen sinna uuesti mingi hetk!

Aga. Et ei jääks mulje, et ainult Amsterdamis on lõbus, siis tegelikult on Utrechtis ka! Üks päev pärast järjekordset arvudega mässamist oli niimoodi, et oli aeg kanuuga sõitma minna. Ma alguses päristäpselt ei saanud aru, mis puhul me läheme, aga kuna kanuuga on vahva sõita, siis ma ei näinud otseselt põhjust vastu ka vaielda. Tee peal selgus põhjus: mardipäev on ju ometigi! Selgus, et Hollandis joostakse ka marti - vot sulle siis! Muidugi nad teevad vähe teistmoodi seda: kui Eestis maalitakse näod nii jõledaks, et kümme või kakskümmend aastat hiljem on veel hirmusnaljakas pilte vaadata, siis siin kutsutakse seda päeva Sint Maarten ja selle puhul võetakse kätte ilusad laternakesed ja käiakse nendega ukselt-uksele laulmas ja kommi saamas. Kuna me oleme tsipa liiga suured juba, et ukselt uksele käia, siis dekoreerisime kanuu tulekestega ära ja võtsime ise hoopiski kommid kaasa.

Päeva kompliment

Polnudki ammu ühtegi head komplimenti saanud, nüüd siis tuli fainalli ära selline pärl: "Sa oled ikka hulga maad ahvatlevam, kui sein!". No...tänks täiega!

Koduuuuuuuu!

Aega läks, asja sai - nüüd on mul ametlikult ilusti oma kodu. Seni olin põhimõtteliselt kursaõel külas - see ebamugav külaline, kes tuleb ja üldse minema ei lähe. Mis sa teed - Hollandi üüriturg on juba kord nii ulmeliselt nunnu. Aga see selleks. Nüüd on mul täitsa oma madrats koridoris! Selline suur: nii, et kui keegi külla tuleb, siis mahub ka ilusti mu kõrvale ööbima.

Ega ma kade ei ole, kõik mahuvad! Õhtuti on veel eriti mõnus, siis kohtab palju seltskonda - ei ole üldsemitte hirmu, et oled üksi ja kellegagi rääkida pole. Kui juba on kord nii sattunud, et välisuks on ühel pool ja köök ning WC teiselpool, siis paratamatult tekib inimestel kohustus mööda minna ja seljuhul on ju äraütlemata hea võimalus väikselt filosoofilisi arutelusid alustada. Või kui just arutleda ülemäära ei taha, on võimalik hoopiski teistele unejutte lugeda. Sellele õnnelikule korterikaaslasele näiteks lugesin ma tol õhtul terve hollandikeelse raamatu ühe armsa mammuti kohta (10 reeglit, kuidas hoolitseda nunnu mammuti eest, kui ta juba sul koduloomaks olema satub) ja loomulikult ühe peatüki eestikeelsest Kivirähi raamatust - eks ikka sellepärast, et eesti keel juba on nõnda ilus, et miks ma siis ei peaks ühele hollandlasele tahtma taolist unejuttu lugeda.

Kellel nüüd minust hirmuskahju hakkas, et mul ongi ainult üks madrats keset (väga toredat allvee-stiilis maalitud) koridori, siis tegelt on mul selline toakene ka:

Lõpetuseks natuke huumorit Amsterdami ühistranspordist: nimelt on neil seal trammiteed, nagu ühes korralikus pealinnas ikka, eksole. Ja need trammiteed moodustavad peaaegu ilusa ringi kokku - ainult paar kilomeetrit on puudu. Nii et üks hetk otsustati, et võiks ju ikkagi ilusa ringi teha, siis on õige värk. Mõeldud, tehtud! Sellises üks-kord-peaaegu-mõõda-kohe-täiega-lõika stiilis. Ehk ehitasid siis rõõmsalt ilusti väga uhke trammitee valmis (autoteede erinevate suundade sõiduradade vahele selline eraldi koht ja puha), kui jõudsid viimase kurvini ja seal tuli tõdeda üllatusega "Ooooooo, see kurv on nii järsk, et trammid ei saagi seda välja võtta" - nii need trammiteed nüüd seisavad seal tühjalt.