Milline on sinu kõige lemmikum üheksakümnendate laul?

Nädalavahetusel käisid mul üle väga pika aja külas Dagny ja Piret oma vanas headuses. Nimelt kuna ma olin küsinud neilt eelmine päev, et ega neil sümptomeid ei ole või kui palju nad üldse kuskil käinud on jnejne, ilmusid need kaks selliselt ukse taha, et kohe esimese asjana esitasid mulle oma Tervisedeklaratsioonid. Ilusti ära täidetud ja puha, isikukoodid ja allkirjad ja kuupäevad ja värki. Full kanad, no :D.

Ja mida ettevalmistust! DJ Piret, kelle siiani parim playlist Spotify's oli "Great Pain", oli praeguseks puhuks teinud lausa uue vägeva listi "Even Greater Pain", mis sisaldas endas muuhulgas ka aegumatuid üheksakümnendate hitte. Kelles siis need ometigi elevust ei tekitaks, eksole!? Nõnda küsiski Dagny ühel hetkel megaõhinaga "Kas sa kakukese-laulu panid ka??" "Kakuke!? Nukuke vä?" "Eeee...jah!". Kahjuks ei olnud ikkagi nukukese (ega ka kakukese) laulu listis, aga muud säärased suurepärased hitihoiatused olid igatahes olemas.

Muuhulgas tegime me nende kahega ära selle, mida ma olen juba kaua-kaua edasi lükkanud: ostsime mulle lühikesed püksid! Ja oiiiii, kus ma neid naudin alles. Lausa niiväga, et ma läksin nendega rulluisutama ja nägin trennis välja nagu korralik linnatšikk:

Üleüldsegi on see rulluisutamine nii sõltuvusttekitav! Megaraske on trenni ära lõpetada. Nagu tiksud ja tiksud seal ja kilomeetrid muudkui tulevad ja hea on olla ja...kui ma nüüd eile viimase kuu aja trenne vaatasin, siis selgus, et ca 70% nendest ongi rulluisutamine. Mõnus suvevärk :)! Ja mis veel on mõnus suvevärk ja minu täiega lemmikud, on need pikad soojad mõnusad suveõhtud, kus saab kaua-kaua väljas istuda :). Eile näiteks tsillisime me tükk-tükk aega katusel ja vaatlesime, kuidas kaugel äike sähvis ja aina lähemale tuli. No tõesti meeldivad sellised õhtud :)

Marss kõik trenni!

Eile oli Siim nõnda-nõnda tubli, et oli nõus minuga kaasa väiksele jooksuringile tulema. Et aga niisama jooksmine pole otseloomulikult sama võluv, kui imeline orienteerumine, pakkusin talle välja, et läheks õige orienteeruma koos ja puha. Ilm ilus ja värki. Spontaanne poiss, nagu Siim meil juba kord on, võttis idee kohe rõõmuga vastu ja küsis ainult, et kui pikad need rajad siis ikkagi täpselt on. Kopipasteerisin talle rajapikkused, mille peale Siim, kes on lisaks spontaansusele ka hirmus härg, teatas enesekindlalt "Pfffffft, need on kõik nii lühikesed. Võtame selle kõige pikema, selle teeme ka lebolt tunniga ära". Mina muigasin omaette ja lubasin talle, et linnulennult 8,7km pikkuse orienteerumisraja Vooremäe maagilistes metsades me kohe kindlasti tunniga ei läbi. Et aga näidata, mismoodi sellise raja läbimine täpselt ikkagi välja näeb, nõustusin muidugi kõige pikema valiku kasuks. Vaja mul ka nendest pekirullidest lahti saada ometigi.

Kes veel ei tea sellest, kui härg Siim on: juba 5 aastat kehtib meil kihlvedu, et ta jookseb kilomeetri alla 4 minuti (ei ole midagi keerulist, ma tean - aega võtab lihtsalt hirmuskaua). Terve õhtu ta seletas tookord, et ta jookseks kasvõi kohe praegu selle plätude ja ülikonnaga ära, aga mida pole veel, seda pole. Ootan endiselt huviga :D! Oma kihlveo auhinda ootan ka huviga.

Igatahes. Läksime meie siis kohale ja mis Siimul jalas on? Lühikesed püksid! Võsas ragistamiseks on ta jalga pannud lühikesed püksid. Eksole. Tavaliselt, kui ma lähen ujuma, siis ma panen ka kleidi selga. Või mägimatkaks varbavaheplätud. Siim ajas muidugi sujuvalt kõik minu kaela, et ma ju ei instrueerinud teda - nagu see tuleks üllatusena, et Vooremäel mets on. Ja nii see teekond läks - ikka mõnusalt silgates, meid saatmas mõnusad Siimu kommentaarid stiilis "Siin raiesmikul ei ole ju võimalik joosta!!!!!" või "******, mulle aitab sellest võsast!!!" või "Aaaaaaaaaaaaaaa, ******! See soo on ju põlvini!!!". Nii nunnu :D. Pärast 1h 45min ragistamist ja küngastest üles-alla jooksmist olime rõõmsalt finišis ja Siim teatas, et ikka ilgelt lebo oli. Ju järgmine kord peame siis lisaks kõige pikemale rajale paar kilomeetrit veel otsa jooksma. Siim, pane vaim valmis! Ja teised ka, kellel nüüd tekkis tunne, et niiiiii tore on ikka metsas joosta: vutt-vutt kaasa järgmine kord!

Postitants ja päkapikud

MUL KÄISID TÄNA PÄKAPIKUD!!! Just! Vot nii! Eks ta loogiline muidugi oli, et kui jõuluvana on juba linna peale tsillima saabunud, siis eks need päkapikud pea ka tulema. Ma lihtsalt ei olnud päristäpselt kindel, kas ma ikka piisavalt hea laps olen olnud. Tuleb välja, et ju vist ikka olen, sest täna olid kohalikud päkapikud mulle igatahes suure šokolaadist N-tähe toonud. Skoor!

Aga. Mitte päkapikud ei ole need, kes postitantsu teevad, vaid nimelt üks mu korterikaaslane käib sellises vahvas trennis. Naera-naera, ma olen tegelt päris kindel, et see on kehale päris hea üldfüüsiline treening! Selline korralik trenn terve kere lihastele. Ja seetõttu ma ka mõtlesin, et hirmusvahva oleks ise ka üks hetk järele proovida, mismoodi käib üks postitantsutrenn. Kui ma seda meie kolmandale korterikaaslasele jutustasin, puhkes see tüüp naerma ja ütles "Tead. Kui sa lähed sinna trenni, siis tulen mina ka!". Loomulikult kui me omakorda stoori neljandale korterikaaslasele rääkisime, oli tema automaatne reaktsioon "No kui te kaks juba lähete, siis tulen mina ka!". Nii et stay-tuned: kui hästi läheb ja ma ennast kokku võtan, siis saab siit lugeda lugu, kuidas üks orienteerumistšikk, sõudmiskutt ja võrkpallitšikk elus esimest korda postitantsutrennis käisid!

Sisemine rahvusradar ja muud maagilised asjad

Huhh, viimasel ajal on toimunud võrdlemisi palju, alustades sellest, kuidas ma üldsegimitte Sardiiniasse välja ei jõudnud, lõpetades sellega, et äsjalõppenud nädalavahetusel oli tarvis tähistada 5 erinevat sünnipäeva (kui ma muidu satun sünnipäevadele mingi kord kuus või nii...). Aga see, kes soovib, kuuleb sellest kõigest täpsemalt tassikese tee taga, sest et praegu tahan ma hoopiski uhkustada, kui vinge sisemine rahvusradar mul on! Nimelt oli parasjagu 9. juuli õhtu ja kell näitas umbes 22.00, kui ma maandusin Milano lennujaama ning lend Eestisse läks 10. juuli hommikul kell 7.20. Täiesti üksi mööda lennujaama ringi kõndides ja mõeldes, mis edasi, tundus olukord võrdlemisi trööstitu. Ja mida sellises olukorras teha tuleb? Otseloomulikult asja vürtsitada ja tegeleda igasuguste lollustega, mis natukenegi võiksid olukorda huvitavamaks teha. Lülitasin sisse oma sisemise rahvusradari, skännisin ringi paar minutit, istusin ühe noormehe kõrvale pingile, lõin taotluslikult Tšehhovi novellid lahti ning jäin rahulikul ilmel "Petšeneegi" paari esimest lauset lugema. Silmanurgast nägin, kuidas poiss kõrvalt vaikselt teksti snaibib ning üsna pea tuli ootuspärane "Kas sulle meeldib Tšehhov?". HAA! SKOOR! MA TEADSIN! Ja selle hetkega oli öö täis vestlust kindlustatud. Muuhulgas oli hommikuks väsimus täpselt selline, et kui me kaarte mängisime, siis üks poiss jagas kaardid tuima rahuga laiali pildid ülevalpool ja ka pärast seda, kui me naerma hakkasime, ei saanud ta aru, mis nüüd ometi valesti sai. Mõelge nüüd ise, kui produktiivne aju sellises seisukorras on ja kas tasub ikka öö läbi eksamiteks õppida või võiks ikka paar unetundi ka koguda ;)

Aga. Mis värk sellega on, et kui ma pole plaaninud peol sauna minna, siis läbimärjaks saan ma ikkagi?? Kui keegi mäletab, siis poolteist aastat tagasi kirjutasin ma siin kursapeost, kus mind täies riietuses tünnisauna sisse visati (kui ma olin nimelt kõik käterätid ja värgid koju jätnud, sest ma ju EI plaaninud sauna minna). No seekord päris nii hull see lugu ka ei olnud, aga riideid kuivaks ikka ei jäetud. Istusin rahulikult diivani peal oma vahva kleidikesega ja rääkisin rahvaga juttu, kui ühtäkki mainisin mu kõrval istuvale poisile "Õõõh, ära tule mulle oma märgade pükstega pihta!". Selle peale jooksis Siiri kilgates sauna poole ja tuli sealt poole minuti pärast läbimärjalt koos Gertrudiga tagasi ning hüppasid kahekesi hoogsalt mulle peale (et kellelgi mingeid imelikke mõtteid siin ei tekiks, siis olgu siinkohal mainitud, et päevitusriided olid neil seljas), teatades elutargalt "Ei oleks tasunud hakata vinguma! Sauna oleksid pidanud tulema!". On põrssad, ma ütlen! :D

Et jutt ikka korralikult seinast seina oleks, siis kõigile teadmiseks: täna käisime meie Hemminkiga jooksmas. Öösel. Vihma käes. Pool maad Hemminki ruigas ja sõimas mind, et ma ta kaasa vedasin, aga no, olgem ausad, tegelt on ikka täitsa mõnna-mõnna mööda porilompe plätserdada! Teetööline Hemminki pärast trenni:

Maagiline mutt, kas pole? Ja kes sellest veel ei usu, et ta piisavalt maagiline on, siis lisaboonusena oskab ta võlutrikke ka! Tänane eritrikk näiteks oli see, et ta suutis tuba koristades oma hommikumantli vöö tolmuimejasse tõmmata - ise kommenteeris ta juhtunut järgnevalt: "See lihtsalt läks! Viuhh! Ma ei jõudnud jalgagi peale panna!". Mul on lausa hea meel näha, et ma ei ole ainuke, kes nii armetult feilib.

Lõpetuseks kolm pilti: üks varvastest, üks sellest, kuidas ma hommikul pea aknast välja pistsin ja üks kokteilist. Miks kokteilist? Eks ikka sellepärast, et see pidavat maruhea kokteil piltide tegemiseks olema (täpsemalt küll feissbuki piltide, aga kärab siia kah!). Nimelt olime me tädipojaga vingesse lounge'i maha istunud, kui keskeas härrasmehest teenija teatas, et neil on küll igasuguseid tavalisi kokteilie ka, aga vot see üks - rosso de sicilia (või midagi sellist...) - on kõige parem FB-piltide tegemise kokteil. Einoh! Kui onu juba nii räägib, siis tuleb ju võtta!

Raamatukogu, mu teine kodu...

Meile anti väga vahva ülesanne - essee teemal "Creativity - normal or abnormal?". Maailma kõige loovam pealkiri üldse!! Nüüdseks on mul see 1130-sõnaline mull valmis kirjutatud ja no äkki läheb läbi... Ma vist pole just kõige teravam pliiats pinalis, kui esseede kirjutamiseks läheb. Küll aga nägin ma vaeva sellega! Ja no muidugi ei jätnud mõnitamisvõimalust kasutamata minu kallis-armas ema. Eile öösel kella ühe paiku, kui ma endiselt raamatukogus olin (hetkeliselt küll pausi tegemas ja ümber laua tantsimas), saatis emme mulle e-maili "Õpi siis, väike nohik!". Pani ära, no :D.

Muuhulgas mainiks ära, et lisaks sellele, et me siin nohikud oleme, võib kõrvaltvaatajale mulje jääda, et esimesele korrusele on sisse kolinud treeninglaager - väga uhke värk minu meelest!

PS. kas keegi on teist kunagi kirjutanud prantsusekeelse klaviatuuriga? Ma täna proovisin ja nagu...KUI SASSI SAAB SELLE ASJA VEEL KEERATA??? Muidu on erinevate keelte klaviatuurid enam-vähem sarnased välja näinud, aga no see oli ikka täiesti ära susserdatud. Kust nad sellise idee peale üldse tulid? Nagu keegi esimene, kes klaviatuuri tegi, istus sõpradega maha, jõi 10 pitsi viina ja hakkas siis suvalt tähti kleepima klaviatuurile ja mõtles, et kärab kah? Näiteks numbrite kirjutamiseks peab shifti kasutama ja lisaks sellele, et kõik tähed on kuidagi väga randoomselt, on terve hunnik imelikke sümboleid ka lisatud. Vahva :D!

Nohikurõõmud

Jah, õigesti arvatud: veetsin eilse päeva jälle noore printsi seltsis, mõtiskledes erinevate marketingistrateegiate ja marketingi-muude-värkide üle - oli lausa nii arendav, et mingi hetk minu väike peake otsustas, et ta hetkel küll enam ühtegi tarkusetera vastu ei võta ja ei väljasta ka. Ja see tunne oli uskumatult mõnus ausaltöeldes - nagu olekski päriselt midagi õppinud!

Seega oli igati loogiline, et tuleb teha väike paus ja nii ma naeratus näol, mõttes (või siis päris valjuhäälselt...) laulusõnu ümisedes poe poole marssisingi, et osta neid jullasid, millega seina külge saab asju kinnitada. Kae nalja, seekord ei feilinudki ja sain täpselt kõike, mida vaja! Muuhulgas õnnestus teel koju veel pildid ka kätte saada ja õhtul valmiski selline asi (ära üldsemitte hakkagi pildikvaliteeti kommenteerima - peale ühe vana telefoni ei ole mul mittemidagi, millega pilti teha):

Päris kõik sinna ära ei mahtunud: osa pilte on mujal seina peal ja osa alles ootab oma järjekorda. Ühte ma igatahes tean: päris muhe tunne on vahel seda asja vaatama jääda ja muigega meenutada kirevaid seiklusi :).

Muuhulgas väike soovitus neile, kes täna juba kaks burksi ära söönud ja kahtlevad, kas võtta kolmas ka või mitte: ÄRGE VÕTKE!! Vajutage hoopis SIIA ja proovige see väike challenge ära teha. Ma eile proovisin ja kui välja arvata väike pisiasi, et nelja minuti peal oli juba tunne, nagu keegi suruks korraga viiskümmend nõela mulle kõhulihastesse, oli päris vahva! Boonus: valus tunne on siiani alles! Ja katsuge te nüüd see asi ära teha ja jätta seljalihased ja venitusharjutused tegemata - vitsa sellistele!

Mina aga õpin nüüd edasi!

KEVAAAD

Käisin täna väikesel kevadisel jooksuringikesel. Seal, kus lumi oli alla põlve, sai tõesti asja peaaegu jooksmiseks nimetada - ülejäänud kohtades oli lihtsalt rõõmus sumpamine. Kaiaga (kes muide hetkeks lumest segadusse sattus ja rajal jõululaule laulma hakkas) kahepeale leidsime enam-vähem normaalselt õiged kohad ka üles ja nii me oma pühapäeva kohati vööni lumes veetsime (vahepeal nii niisama igavuse peletamiseks sulpsatasime jalgadega vette ka, oli selline mõnusalt karastav!). Einoh, teinekordki! Finišis demonstreerisin teistele imetrikke-imenippe, pole ma nii saamatu midagi!

Eile aga, haa, käisime Dagnyga jalutamas. Nii aja sisustamise mõttes ja huvi pärast tegime ka ühe väikse sotsiaalse katse. Nimelt on Dagnyl üks jope, millega ma näen täiega püss välja! (JAH, SEE ON VÕIMALIK!!!). Et kontrollida, et ainult meile see imepärane riideemeseke võlujopena ei tundu, vahetasin oma tavalise jope selle vastu ja läksime linna peale pilke püüdma. Uskumatu, aga asi tõesti töötas! Tundsin ennast nagu tõeline kaunitar, samas hetkekski unustamata, et tegelikult on jope see, mis on tõenäoliselt pärit härripotterite maailmast. Ei saa muidugi mainimata jätta, et tee peal möödusime Mökust, kust tulev muusika oli kaugele juba kosta: antud puhul oli millegipärast tegemist "paljukiidetud" nädalapäevade demonstreerimise lauluga. Huvitav maitse inimestel seal!

Lõpetuseks pilt postitantsust Tartu kesklinnas:

Tallinnas käidud, grillitud, põlvega näkku saadud. Edukad kaks päeva!

Eile käisin Tallinnas coca-colat ostmas, oli ka omamoodi meeleolukas ettevõtmine! Polnud küll algselt just täpselt selline plaan, aga põhimõtteliselt nii välja tuli. Tartust ära sõites läksime me igatahes omastarust Roxette'i kontserdile...ilmselgelt olime ise veits buuhuud, et me endale aru ei andud, et Tallinnas käiaksegi lihtsalt coca-colat ostmas.

Päike sillerdas taevas, linnud peaaegu laulsid ja kui lund poleks, oleks ilmselt muru ka roheline olnud. Hakates vaikselt Tallinna kohale jõudma, helises sõbral telefon, sellega rääkides vajus tal nägu veits ära ja ta pidas auto tee serva kinni. Saanud infoliinist kinnitust, et tõesti täna ei esine ei Roxette EGA KA KOIT TOOME (eksole...), läks sõit edasi algsest isegi lõbusamalt. Kuna üks noormees oli vaja Tallinnasse ära viia, ei saanud kohe tagasi ka pöörata. Tallinnas nii lihtsalt igaks juhuks läksime poodi ja kui vingemad inimesed ostsid endale rulluisud ja pudelite kaupa huvitavaid jooke, siis mina - see lihtne inimene - ostsin endale pudeli mineraalvett, coca-cola ja et uhkem oleks, siis veel valuvaigistit ja Statoilist ühe cappuccino. Kogu see tavaar ära manustatud, jäin ma igaks juhuks tunniks magama. Kui ärkasin, olime Tartule päris lähedale jõudnud ja oli juba okei olla (pea otsustas Tallinnas, et talle seal ei meeldi ja ta hakkab valutama).

Tartus kiirelt kodust asjad ja ega õhtut ei saanud ju ometi raisku lasta, esialgsetele plaanidele leidsin kähku alternatiivid. Kõigepealt hüppasin läbi Kaia poolt, kus Kaia ja Hannula grillisid parajasti. Hannula demonstreeris salatit valmistades taaskord, et tehnika ja tema ei käi kokku. Seekord oli selleks ülikeeruliseks imevidinaks kõige tavalisemat tüüpi maitseainetopsikene. Muidugi alati jääb variant, et ta üritas lihtsalt tõestada, kui armunud ta on (vanemad inimesed ju ikka räägivad, et kui toit on soolane, siis kokk on armunud...). Igatahes suutis ta ilma mingite raskusteta pool topsi soola salati sisse kallata. Et asi veel vingem oleks, siis tegemist oli päris suure topsiga :). Mina olen igatahes rahul, sain jälle pisarates naerda ja vaatamist väärt oli ka Kaia nägu, kui ta kööki tsekkima tuli, miks me naerame, ja seda soola lusikaga salati seest ära kühveldama hakkas.

Ma ei saa ka mainimata jätta: Kaia avaldas, et kui tema väike (no kohe päris väike) oli, oli ta Hiiumaal ukselt uksele käinud ja rääkinud, et talle ei anta kodus süüa. Vot sulle kavalat last :D! Ta oli ilmselt ikka tõeline ekspert vanematel margi maha tegemises :D.

Kaia ja Hannula jutud kuulatud, läksin lõpuks linna ja otse ahju (okei, päris otse siiski mitte, aga tundus vinge väljend). See kord kahjuks barmanid mulle vingeid trikke ei teinud (see rahakokkukäkerdamistrikk), aga asja korvab DJ mõnitus: "neile, kes täna tahtsid tegelikult ühele kontserdile minna, paneme siis lohutuseks ühe ilusa loo!". Nojah siis :D.

Kuna täna oli vaja trenni minna, siis ma pikaks kluppi passima ei jäänud, pool kolm teatasin sõpradele pidulikult, et mina lähen nüüd minema. Hommikul oli ikkagi selline tunne, et magaks hea meelega paar tunnikest veel. Trenniks oli muidugi jälle kaklemine. See nädal on mul võrdlemisi õnnenädal: kohe neljapäevase trenni alguses tegi Mari-Liis nalja, et kuna mul kõrv lukus ja natuke haige, siis tuleks mind täiega vastu pead tampida. Ega teised seda endale kaks korda öelda ei käse! Küll loodetavasti tahtmatult (samas mine tea!!), aga igatahes sain ma juba neljapäeval Tuulilt põlvega vastu pead ja täna ühelt noormehelt põlvega näkku - otse vastu nina! Minu subjektiivse pilgu kohaselt on nina tsiiiipake suurem hetkel, kui peaks, aga ma loodan, et ma eksin. Igatahes õpetas see sama noormees mulle täna kõik need võtted selgeks, millest ma siiani aru polnud saanud ja üleüldse oli väga muhe :). Trenni lõpus kutsus veel mingi tsikk (kes lihtsalt seal kõrval oli asju tegi) mind järgmisel nädalal temaga Jiu-Jitsut tegema, aga kuna ma nägin, kui tuimalt ta meestele tappa andis, siis ilmselt jääb ära :D! Juba pärast tänast värki oli koju jõudes kuidagi maru valus tunne.

Lõpetuseks pilt linnasprindilt, kus me käisime Karmeniga testimas, kas jää peal on võimalik kiiresti joosta. Mul pole endal ka õrna aimugi, mida ma seal pildil parajasti teha üritasin:



Sai vahelduse mõttes natuke loeteluline käisin-siin-tegin-seda tüüpi lugu, aga mis seal ikka :)