Sisemine rahvusradar ja muud maagilised asjad

Huhh, viimasel ajal on toimunud võrdlemisi palju, alustades sellest, kuidas ma üldsegimitte Sardiiniasse välja ei jõudnud, lõpetades sellega, et äsjalõppenud nädalavahetusel oli tarvis tähistada 5 erinevat sünnipäeva (kui ma muidu satun sünnipäevadele mingi kord kuus või nii...). Aga see, kes soovib, kuuleb sellest kõigest täpsemalt tassikese tee taga, sest et praegu tahan ma hoopiski uhkustada, kui vinge sisemine rahvusradar mul on! Nimelt oli parasjagu 9. juuli õhtu ja kell näitas umbes 22.00, kui ma maandusin Milano lennujaama ning lend Eestisse läks 10. juuli hommikul kell 7.20. Täiesti üksi mööda lennujaama ringi kõndides ja mõeldes, mis edasi, tundus olukord võrdlemisi trööstitu. Ja mida sellises olukorras teha tuleb? Otseloomulikult asja vürtsitada ja tegeleda igasuguste lollustega, mis natukenegi võiksid olukorda huvitavamaks teha. Lülitasin sisse oma sisemise rahvusradari, skännisin ringi paar minutit, istusin ühe noormehe kõrvale pingile, lõin taotluslikult Tšehhovi novellid lahti ning jäin rahulikul ilmel "Petšeneegi" paari esimest lauset lugema. Silmanurgast nägin, kuidas poiss kõrvalt vaikselt teksti snaibib ning üsna pea tuli ootuspärane "Kas sulle meeldib Tšehhov?". HAA! SKOOR! MA TEADSIN! Ja selle hetkega oli öö täis vestlust kindlustatud. Muuhulgas oli hommikuks väsimus täpselt selline, et kui me kaarte mängisime, siis üks poiss jagas kaardid tuima rahuga laiali pildid ülevalpool ja ka pärast seda, kui me naerma hakkasime, ei saanud ta aru, mis nüüd ometi valesti sai. Mõelge nüüd ise, kui produktiivne aju sellises seisukorras on ja kas tasub ikka öö läbi eksamiteks õppida või võiks ikka paar unetundi ka koguda ;)

Aga. Mis värk sellega on, et kui ma pole plaaninud peol sauna minna, siis läbimärjaks saan ma ikkagi?? Kui keegi mäletab, siis poolteist aastat tagasi kirjutasin ma siin kursapeost, kus mind täies riietuses tünnisauna sisse visati (kui ma olin nimelt kõik käterätid ja värgid koju jätnud, sest ma ju EI plaaninud sauna minna). No seekord päris nii hull see lugu ka ei olnud, aga riideid kuivaks ikka ei jäetud. Istusin rahulikult diivani peal oma vahva kleidikesega ja rääkisin rahvaga juttu, kui ühtäkki mainisin mu kõrval istuvale poisile "Õõõh, ära tule mulle oma märgade pükstega pihta!". Selle peale jooksis Siiri kilgates sauna poole ja tuli sealt poole minuti pärast läbimärjalt koos Gertrudiga tagasi ning hüppasid kahekesi hoogsalt mulle peale (et kellelgi mingeid imelikke mõtteid siin ei tekiks, siis olgu siinkohal mainitud, et päevitusriided olid neil seljas), teatades elutargalt "Ei oleks tasunud hakata vinguma! Sauna oleksid pidanud tulema!". On põrssad, ma ütlen! :D

Et jutt ikka korralikult seinast seina oleks, siis kõigile teadmiseks: täna käisime meie Hemminkiga jooksmas. Öösel. Vihma käes. Pool maad Hemminki ruigas ja sõimas mind, et ma ta kaasa vedasin, aga no, olgem ausad, tegelt on ikka täitsa mõnna-mõnna mööda porilompe plätserdada! Teetööline Hemminki pärast trenni:

Maagiline mutt, kas pole? Ja kes sellest veel ei usu, et ta piisavalt maagiline on, siis lisaboonusena oskab ta võlutrikke ka! Tänane eritrikk näiteks oli see, et ta suutis tuba koristades oma hommikumantli vöö tolmuimejasse tõmmata - ise kommenteeris ta juhtunut järgnevalt: "See lihtsalt läks! Viuhh! Ma ei jõudnud jalgagi peale panna!". Mul on lausa hea meel näha, et ma ei ole ainuke, kes nii armetult feilib.

Lõpetuseks kolm pilti: üks varvastest, üks sellest, kuidas ma hommikul pea aknast välja pistsin ja üks kokteilist. Miks kokteilist? Eks ikka sellepärast, et see pidavat maruhea kokteil piltide tegemiseks olema (täpsemalt küll feissbuki piltide, aga kärab siia kah!). Nimelt olime me tädipojaga vingesse lounge'i maha istunud, kui keskeas härrasmehest teenija teatas, et neil on küll igasuguseid tavalisi kokteilie ka, aga vot see üks - rosso de sicilia (või midagi sellist...) - on kõige parem FB-piltide tegemise kokteil. Einoh! Kui onu juba nii räägib, siis tuleb ju võtta!