Igasugustest kodudest

Olime meie rõõmsalt eile koolis armsal õhtupoolikul, kui üks õppejõududest kojuminnes meie boksi astus ja soovis kõigile ilusat õhtut. Nagu ikka, eksole. Paar sekundit hiljem oli ta tagasi ja ütles: "Guys...please don't also forget to enjoy life! It's very nice that you'll all graduate cum laude, but don't forget your friends. Otherwise they will not talk to you anymore and after september you will be working so hard, that you will not have any time to find new friends - so keep the ones you have!". Ma ei tea, mis cumlaudedest ta rääkis, aga ma ootan igatahes huviga aega, mis pärast septembrit tuleb! Igatahes, selle põhjal võiks arvata, et kodu polegi vaja, eksole. Ma siiski otsustasin, et vast ikka on küll.

Huvi pärast käisin näiteks vaatasin, millistes kodudes inimesed Amsterdamis elavad ja avastasin, et näiteks sellistes:

Reaalselt. Ongi tänavate kaupa lihtsalt kanaliäärsed täis laevu/paate (millel on omakorda paadid, jou), kus inimesed igapäevaselt elavad. Vähemalt selline mulje jäi küll.Isegi aadressid ja postkastid ja värgid olemas ja puha. Kui sellest veel vähe peaks olema, siis päiksepaneelid olid ka ühel katusel. Kogu combo!

Kuna aga sellist edevust mul kuskilt võtta ei ole, siis jäi seekord variandiks siiski täiesti tavaline maja koos nõnda nunnude korterikaaslastega (tegelt on neid terve posu veel, aga kõik polnud parajasti köögis siis):

Ja, pffffffft, selle kaardimängu ma igatahes võitsin:

Muideks, need korterikaaslased on veel nii nunnud, et kui ma olen ka seltskonnas, siis räägivad hollandi keelt eriti aeglaselt, et minusugune ka aru saaks. Ja vahel räägivad sama lugu kaks korda, kui ma ikka eriti segaduses näoga olen. Mida veel ühelt kodult tahta, eksole!

Tagasi Hollandis!

Ja seis on suurepärane, nagu ikka: kodu ei ole, arvuti läks katki ja juhendaja esimene küsimus mulle oli "Mis (eksamiga) juhtus, Nele?". Ehk kõik läheb nagu valatult! Vähemalt on mul ülimalt edev pisike ja kerge uus väline kõvaketas, mille ma suure pänikuga ostsin, et mitte kõigest väärtuslikust oma arvutis ilma jääda. Pilte oli umbes hea 20 000 tükki - oleks malbelt kahju olnud. Ma usun, et see oli läpakal mingi steitment, et ta kohe täpselt esimesel õhtul otsustas pildi tasku panna. Umbes et: "Ma ei kavatse jälle 9 kuud järjest neid arvutusi teha!!". No mis seal ikka - pidasime natuke läbirääkimisi ja juba ma saingi ta nõusse küll olema seisus "battery: 0% available, plugged-in, not charging", aga siiski võimaldama mulle seda, et saaksin veeta reede õhtu nii nagu siin kohane: erinevatest struktuurimudelitest õpikupeatükki lugedes.

Aga. Mida teha, kui seis on selline, nagu ta on? Eks ikka tähistada seda kursakaaslastega mõnusa õhtusöögi/peoga:

Ja avastada kanuuga seigeldes, mida Utrechti nunnudel kanalitel pakkuda on:

Lõpetuseks sünnipäevakaart, mille ühe tšiki vanaema 80. juubeliks oma hõumi käest sai. Kallid-armsad sõbrad, ma tahan ka sellises vanuses selliseid kaarte saada!