Ja seis on suurepärane, nagu ikka: kodu ei ole, arvuti läks katki ja juhendaja esimene küsimus mulle oli "Mis (eksamiga) juhtus, Nele?". Ehk kõik läheb nagu valatult! Vähemalt on mul ülimalt edev pisike ja kerge uus väline kõvaketas, mille ma suure pänikuga ostsin, et mitte kõigest väärtuslikust oma arvutis ilma jääda. Pilte oli umbes hea 20 000 tükki - oleks malbelt kahju olnud. Ma usun, et see oli läpakal mingi steitment, et ta kohe täpselt esimesel õhtul otsustas pildi tasku panna. Umbes et: "Ma ei kavatse jälle 9 kuud järjest neid arvutusi teha!!". No mis seal ikka - pidasime natuke läbirääkimisi ja juba ma saingi ta nõusse küll olema seisus "battery: 0% available, plugged-in, not charging", aga siiski võimaldama mulle seda, et saaksin veeta reede õhtu nii nagu siin kohane: erinevatest struktuurimudelitest õpikupeatükki lugedes.
Aga. Mida teha, kui seis on selline, nagu ta on? Eks ikka tähistada seda kursakaaslastega mõnusa õhtusöögi/peoga:
Ja avastada kanuuga seigeldes, mida Utrechti nunnudel kanalitel pakkuda on:
Lõpetuseks sünnipäevakaart, mille ühe tšiki vanaema 80. juubeliks oma hõumi käest sai. Kallid-armsad sõbrad, ma tahan ka sellises vanuses selliseid kaarte saada!
No comments:
Post a Comment