Käisin vaatasin, mis Tuulel huvitavat rääkida on

Kunagi aasta aega tagasi lesisin mina Kalamajas ühe korteri diivanil ja lubasin Tuulele, et üks hetk tulevikus lähen talle külla - nimelt oli ta kohekohe suundumas Saksamaale õppima mingit tarkadeasja. Aasta läks mööda ja ma polnud veel kuskile jõudnud, aga plaan oli endiselt alles.

Kuna ma siin olin esimesed kaks nädalat hommikust õhtuni muudkui matemaatikaülesandeid lahendanud, siis ma otsustasin, et võtan nädalavahetusel aja maha. Muuhulgas muidugi selgus, et see linn, kus Tuule õpib, on siit ainult 200 km kaugusel. Umbes nagu Tallinnast Tartusse sõidaks, eksole. Ta küll alguses seletas, et ta korraldab mingit konverentsi ja värki, aga lõpuks jäi ikkagi otsus, et konverents saab ka siis korraldatud, kui ma nädalavahetuseks platsi sajan.

Nii ma reedel otse pärast loengut raudteejaama sõitsingi. Natuke keeruline oli jalgrattale parkimiskohta leida (kujutate ette vä?), aga jõudsin ilusti õige rongi peale (midagi uut!). Rongis sai rõõmsalt paar tundi veel õppida ja jõudsingi kohale, et terve õhtu saksa keelt purssides veeta. Nimelt on Tuule otsustanud, et tema räägib sakslastega ainult saksa keeles ja, no, siis pidin mina ka seda ometigi ju tegema. Oli võrdlemisi huvitav neid vingeid sõnu jälle meelde tuletada - kes ei tea, siis neil on osad sõnad lambist ülipikad. Näiteks kui keegi küsis, mida ma õppinud olen, siis pidi hoolikalt hääldades - et kõik s'id ja š'd sassi ei läheks - vuristama ette "Wirtschaftswissenschaften!". Nagu päriselt...kuidas neil väiksed lapsed kõik need sõnad selgeks saavad?

Tuule mängis mulle korralikku giidi ja tegi uhke linnatuuri, nii et nüüd ma tean päris hästi Aachenit! Muuhulgas rääkis ta üks hetk välja, et tal üks sõber lubas ta motikaga sõitma viima kunagi. Arvata on, et selle peale mul tekkis kohe idee: aga miks mitte nüüd kohe? Helistas oma sõbrale ja selgus, et ta ei saa nüüd kohe, olevat kuskil hoopis teises linnas. Küll aga pakkus ta välja, et kui järgmine päev on ilma, siis võiks minna. Ja boonusena lubas ta ka ühelt sõbralt uurida, et äkki tollel on ka aega. Bueno!

Järgmine päev, pärast mõnetunnist õppimist (õigemini mina õppisin ainult paar tundi, Tuule ikka vähe pikemalt), istusime juba kohvikus ja mõtlesime, kuhu minna. Tuule küll arvas, et võiks sealsamas väikse ringi teha, aga kuna ma kunagi enne Belgias käinud ei olnud, siis pakkusin nii muuseas selle idee välja. Selgus, et kõik olid nõus, nii et viskasime varustuse selga ja asusime Belgia poole teele, et seal veidi friikaid süüa (et see nüüd ülemäära spontaanne ei tunduks, siis Belgia oli umbes 15 km kaugusel). Seltskond oli selline:

Muuhulgas selgus, et me sattusime Hollandi kõrgeima punkti juurde - kõva 4 meetrit merepinnast kõrgemal, kui meie Suur Munamägi.

Allpool on video Quasimodo kiirmatkast Belgiast Saksamaale läbi Hollandi:

Jep. Selgus, et seal on selline punkt, kus kõik need kolm riiki kokku saavad - mul oli muidugi lapsik vaimustus selle üle, nii et tegin hea kuus ringi niimoodi ümber posti. Eriti vinge oleks veel olnud, kui oleks saanud kõrvalolevasse labürinti seiklema minna, aga keegi oli selle miskipärast lukku pannud. Selline 80m x 60m suuuuur labürint. Tundus nagu pöörfi, kus üksteist taga ajada ja paanikas lõpuks väljapääsu otsida. Muidugi tuli mulle kaarti vaadates kohe mõte, et vot seal võiks olla mingi orienteerumisraja viis viimast punkti. Jõuad mäest üles - pulss mõnusalt laes - ja siis sinna ringi tiirutama. Täiega äge!

Linna tagasijõudes läksime veel korra ühele noormehele meie mini-reisi seltskonnast külla ja nautisime vaadet tervele linnale mõnusalt katuseterrassilt. Kui ta veel meile taustaks klaverit ka mängis, siis oli veel eriti selline tunne, et ei oskagi midagi parajasti rohkem tahta - lihtsalt tore oli. Ilmselgelt esmaspäeval kooli jõudes oli endiselt nädalavahetuse eufooria peal. Ja nagu arvata võib, kaasnes sellise lustimisega see, et terve teisipäeva pidi kodutöid tegema (lõpetasin öösel kell 4, jou), aga vähemalt sai kõik ilusti tehtud :). Lõpetuseks väike video õhtusest klaveripalakesest:

Ümber-Hollandi-reis

Täna oli selline tore päev, kus selle jaoks, et kell 10.45 koolis ilusti kohal olla, pidi 7.50 kodust lahkuma. Ei, ma ei eksinud kesklinnas ära (nagu Janika arvas), vaid hoopiski praktikum oli see, mis otsustas korraks teise Hollandi otsa kolida. Ja no, praktikum ise oli muidugi võimas - kohati tekkis mul selline tunne nagu ma oleks eelmisel nädalal ära õppinud tähestiku ja nüüd täna oleks ette visatud ülesanne stiilis: "Näe, tähestikku juba oskad, kirjuta nüüd paar luuletust siia!". Mis seal ikka - ju tuleb ennast kiirelt asjadega kurssi viia.

Igatahes. Hommikul rongi peal saime teiste kursakaaslastega kokku ja ühel neist oli käes Starbucks'i kohvitops ja selle peale oli kirjutatud nimi Emmaly (või midagi siukest). Kuna tema enda nimi (Inbal) kohe mitte kuidagi ei ole ligilähedalegi sarnane selle nimega, siis mul muidugi tekkis huvi, et mis värk selle nimega ikka täpselt on. Muigas natuke ja siis selgitas, et ta enda nimi tekitab alati nii palju segadust sellistes kohtades, et ta ütleb tavaliselt hoopis mingi lampi suvalise nime. Selle peale me muidugi hakkasime lõõpima, et lendame ka järgmine kord letti Printsesside ja Teemantitena.

Mõeldud, tehtud. Täiega edevalt särasin kohale, kui hüüti "One cappuccino for Diamond!"

Nädala kokandusvideo

Ratta sain ma igatahes nüüd parandatud. Või noh, esialgu ostsin lihtsalt jupi ja üritasin ise parandada. See lõppes umbes-täpselt sellega, et ma sain pärast ühe meetri sõitmist juba aru, et päris õige värk ei ole, nii et marssisin poodi tagasi ja küsisin, et kas mul on mingid jupid veel puudu. Mehaanik vaatas natuke, siis putitas seal midagi natuke ja korras ta ongi!

Küll aga pole sama lugu meie gaasipliidiga, mis täna ühendati seina küljest lahti (et järelikult homme uus tuua) ja kuna me kumbki Michaeliga ei oskanud kuidagi sellise olukorraga arvestada (mina näiteks naiivselt arvasin, et täna tuuakse uus pliit), siis sattusime me mõlemad tulema poest koju lihaga. Et saaks korraliku õhtusöögi teha näiteks. Ma veel mõtlesin terve kodutee, kuidas ma täna praen hakklihaga makarone ja panen magushapu kastme veel peale ja puha.

Kõigepealt mõtlesime, et läheme küsime naabritelt grilli või midagi. Siis aga tuli Michaelil idee, et võiks küünaldega proovida! Sama idee käis välja ka Liina, kui ma olin talle skaibis halanud, et tahaks hirmsasti hakkliha praadida. Kui juba nii totakas mõte välja käiakse, siis tuleb see ometigi ära proovida!

Mul on nüüd mööbel! (ja suvisteks rattamatkadeks olen ka valmis)

Nagu eelmisest postitusest näha, siis nädal aega tagasi ostsin mina endale ratta. Sõitsin siis rõõmsalt (kann valutamas ja reied tuld purskamas) ja kui nädalaga oli 160 km ära sõidetud, otsustas see pann, et talle aitab - otsustas katki minna. Ma ei tea, kas keegi on tahtlikult jupi tuuri lasknud või otsustas see ise oma teed minna, aga igatahes see kruvimoodi julla, mis esiratast raami küljes kinni hoiab, on kadunud. Mis seal ikka, ju tuleb täna putitama hakata - homme vaja jälle kooli kärutada!

Muuhulgas on toimunud arengud kodu osas! Eelmine nädal tulime koos Michaeliga koju mingilt kooliürituselt ja otsustasime, et on aeg viia läbi suurematsorti köögikoristus (nagu tõesti, isegi uks oli nii räige rasva- ja tolmukihiga kaetud, et kui tahaks sinna märkmeid panna, siis poleks paberile liimi vajagi: viruta aga paber vastu ust ja püsib ilusti!). Mehhiko kuumimad tantsuhitid makist käima, mõlemale pudel nõudepesuvahendit ja nuustik kätte ja poolteist tundi hiljem võis päris uhke olla juba! Nagu mainitud, siis külmkappi koristama polnud mõtet hakata, sest selle pidime uue saama. Praegu näiteks on külmkapiga väga lihtne seis - seda lihtsalt pole! Nii et tsill - pole külmkappi, pole muret, et seda koristama peaks.

Teine väike murekene oli mööbli puudumine - õigemini öeldes selle IKEAst koju toomine. Pasundasin siin ja seal kõigile, et siuke häda, et tahaks hirmsasti IKEAst mööblit koju saada, aga kellelgi autot ei ole (ja 45€ kojutoomisteenuse eest tundub ka päris räige hind), kuni lõpuks üks neiu tegi vea ja poetas "Oot, aga mu noormehel on ju auto!". Haa, mis te arvate, et ma jätsin selle lause kuulmata vä? Kui nüüd päris aus olla, siis mul oli hirmus hea meel, et nad olid valmis mind aitama. Et õigeks ajaks valmis olla ja mitte nende aega liigselt raisata, tuiskasin pühapäeval täie tempoga läbi IKEA, vähemalt nii palju, kui see võimalik oli - see rada, mis erinevatest osakondadest läbi viib, on megakitsas ja kui sul on iga kahe meetri tagant paarikene, kes käest kinni hoiab ja sellega tee kinni blokib, on maru raske neist kiirel sammul prügikastiga, tekiga ja padjaga mööduda. Lisaks muidugi see vinge värk, et kui tahad midagi magamistubade osakonnast ja midagi köögiosakonnast, siis pead tingimata külastama tervet vannitubade ruumi ja otseloomulikult ka potilillede osa...sest noh, kui sa juba padja ostad, siis äkki tahad mullivanni ka endale keset tuba. Nii umbes impulssostuna või nii.

Kui koju jõudsin, siis esimese asjana pärats tolmuimejaga ringi tuhisemist pakkisin lahti riiuli. See nägi välja selline:

Haa! IKEAst saadud mööbel on täielik 2in1, saad nii edevad riiulid-kapid-lauad kui ka tundide kaupa rõõmu nende kokkupanemisest. Nagu täiskasvanud inimeste pusle või nii. Tuleb tõdeda, et ma ülehindasin natuke oma võimeid ja lustisin võrdlemisi poole ööni oma mööblikokkupanemise skille proovile pannes. Mingil imelikul põhjusel olin ma Tartust kodust kaasa võtnud ka oma uhke kruvikeeraja (no päriselt on uhke - lausa antenn on küljes ja puha. Ma ei tea, milleks päristäpselt see funktsioon vajalik on, aga küll üks päev selgub), mis nüüd päris hästi asja ette läks.

Tunnike hiljem oli igatahes riiul koos ja mahalaotatud pleedide peale (seal oli see vaip muidu, mille all on betoon) sai visata kõik asjad, et teises toas oleks ehitamiseks ruumi ja midagi ette ei jääks. Nii et selle toaga oli nüüd valmis:

Ja sai alustada selle toaga, kus ma tegelikult enamik aega olla plaanin. Kui enne oli see täiesti tühi, siis pärast järgmist tunnikest mööblipusledega lustimist oli seis juba selline:

Täitsa nagu kodune tunne juba! Minu lemmik on muidugi see väike roosa lauake, mis maksis tervelt 7€. Ülinumpsik mu meelest, peaks sinna veel mingid maalingud ka peale tegema. Eelmise elaniku suitsuhais mu toast hakkab ka vaikselt lahkuma - selleks puhuks ostsin seekord eukalüptiõli asemel hoopiski apelsinilõhnalise küünla :)

Et ma nüüd ainult kodust ei räägiks, siis mulle on välisriikides alati meeldinud erinevate klubide/pubide/söögikohtade nimed. Siinse parima nime auhinda hoiab hetkel keset linna olev klubike Woolloomoolloo. Juba keset päeva oli Iiri noormeestel meelest läinud, kuhu nad täpselt õhtul lähevad ja seletasid innukalt, et nad lähevad sinna Hoollomolloollosse. No muidugi. Ja kõige vingema kohviku/baari auhinda hoiab hetkel kooli raamatukogu katusele ehitatud rannabaar. Ma ei kujuta ette, kust tuli inimestel idee, et raamatukogu katus on täpselt see õige koht rannabaariks, aga igatahes mulle jättis väga vinge mulje:

Et nüüd ei jääks mulje, et ma siin ainult koristan kodu ja kõnnin mööda linna ringi erinevate asutuste nimesid observeerides, siis siin on kokkuvõte minu eilsest päevast:

Homme on esimene loeng aines Fundamentals of Statistics ja selleks puhuks olen ma vihikusse juba ca 10 lehekülge kirjutanud erinevate matemaatikaülesannete lahendusi. Seda pole vähemalt mina küll kunagi varem kogenud, et õppeainete esimesteks loenguteks peavad olema kodutööd tehtud ja ca 15h jagu valmistutud. Tuleb ilmselgelt vinge semester!

Väiksed edusammud!

Kuna Hollandis tundub absoluutselt loogiline, et igal inimesel peab ratas olema, siis seadsin ka mina laupäeval entusiastlikult sammud kasutatud rataste poodi. Pool tundi hiljem lahkusin sealt oluliselt vähem entusiastliku sammuga - siukse veidike pettunud sammuga või nii. Mitte midagi ei tundunud olevat sellises hinnaklassis, nagu ma otsisin (kahekohaline number). Ma olin ju ometigi kuulnud kuulujutte, et sellise hinnaga on võimalik ratas saada.

Küll aga ei saanud ma ju ikkagi pikemas perspektiivis jätta ratast ostmata, sest millega siin ikka muidu ringi on liikuda (ja iga päev 8,5 km hommikul kooli ja teine sama palju õhtul tagasi ma kõndida ka päris ei viitsi, eksole). Nii et täna läksin uuele katsele teise poodi ja selline ta mul on:

Veidike roostetab ja veidike ragiseb, aga vedas mu täitsa edukalt täna 35 minutiga mööda seda teekest koolist koju. Nii et kärab küll! Siin sõidavad nagunii kõik siukeste vahvate pannidega ringi. Edeva roosa luku ostsin ka veel, et keegi kohe tuuri ei laseks mult mu vinget pilli!

Vaikselt kohanen

Huhh, ma mõtlesin, et see kõik läheb kuidagi sujuvamalt ja lihtsamalt, aga vot sulle. Tundus, et mis see siis ära ei ole - kolid teise riiki ja valmis! Pakid kodus asjad ja otsid kodu ja natuke orgunnid paberimajandust ja pole probleemi! Pffft! Siuke jauramine, et johhaidii.

Kõigepealt mind ei olnud veel ametlikult kooli sisse võetud, onju. Ja sellest hakkas esimene pull pihta. Teadupoolest on see dokument, mis tõestab, et sa oled ametlikult üliõpilane, aluseks, et saaks haigekassa tervisekindlustust pikendada. Lisaks on ta aluseks selleks, et saaks kuskile korterit üürida. Korteriüürimine on aga eelduseks, et oleks võimalik ennast linnakodanikuks registreerida, mis on omakorda eelduseks kohaliku pangakonto tegemiseks, mis on omakorda eelduseks kohaliku ühistranspordi kaardi tegemiseks. Ja siis veel tuli mulle koolist iga päev kirju stiilis "Maksa õppemaks ära, enne vastu ei võeta sind!" ja no õppemaksu ma loomulikult maksta ei saanud, sest neil oli minu identiteet kuskil süsteemis kinnitamata. Ja kodu mul ka ei õnnestunud kuidagi leida, sest selgus, et selles linnas ei ole kodu leidmine mitte raske (mida ma olin kuulnud ka varem), vaid üliraske ja seda ma teadsin, et reedel kell 9.00 visatakse olemasolevast kohast välja! Selline seis mul eelmise nädala alguses täpselt oligi. Malbelt närvi ajas üks hetk igatahes.

Mingi hetk kogunes kõike muidugi nii palju, et sai asja paraja huumoriga hakata suhtuma - nagunii oli nii pekkis, et põdemisest ei oleks enam väga kasu. Nii et kui ma läksin endale kohalikku telefoninumbrit tegema ja nad seal hakkasid jälle seletama, et selle jaoks on vaja kohalikku pangakontot (mille jaoks on vaja sissekirjutust, mille jaoks on vaja kodu, mille jaoks on vaja koolidokumente, eksole), siis ma otsustasin, et ju mul pole praegu kohe veel vaja seda kohalikku telefoninumbrit. Marssisin muusikapoodi ja ostsin kitarri hoopiski, et kogu oma meeletu energia ja emotsioonid hoopis sinna suunata. Nii et poole aasta pärast hakkan põhimõtteliselt popstaariks ja lähen tänavatele raha koguma kauni omapärase lauluhäälega ja suurepärase kitarrioskusega - tundub ju võrdlemisi loogiline, ei vä? Entusiasmi on igatahes nii palju, et praegu on vasaku käe näpud villis.

Kui ma aru sain, et asi on kriitiline, hakkasin mission-impossible "koduotsimise" ülesannet ründama innukalt mitmel rindel: ametlikelt saitidelt, feissbuki gruppides, niisama kõva häälega kõigile halades jne. Kõige tulemusena õnnestus mul pääseda ühele külalisõhtule. See on mingi siuke nende kohalik huumor, et kui üürid oma tudengikorteris ühe toa välja, siis see käib nii, et kutsud terve hunniku potentsiaalselt sobivaid korterinaabrikandidaate kohale ja küsitled neid igatepidi (osad teevad asja veel peo-vormis, et korraldavad suure fiesta). Põhimõtteliselt nagu töökohale kandideeriks: kõigepealt kirjutad motivatsioonikirja, mille alusel kutsutakse osad intervjuudele ja siis pead ennast seal kuidagi eriti vingeks tegema. Algas see asi muidugi sellega, et Nele mõtles, et "Ah, savi, kui keeruline see kohalejõudmine ikka saab olla", vaatas guugelmäpsist, kuhu minema peab, kirjutas mingid tänavanimed üles ja mõtles, et kärab küll. No esiteks asusin ma uksest välja astudes teele 180 kraadi vales suunas. Sellest veast sain õnneks 3 minutit hiljem aru ja korrigeerisin enam-vähem õigeks, aga tegin selle uhke vea, et mõtlesin, et lõikan natuke ja küll jõuab õige tee peale välja. Ilma kaardita loomulikult. Täiesti kana, ma ütlen. Mööda randoomseid teid seigeldes (ja loomulikult mitte kelleltki abi küsides) jõudsin välja linnapiirini. Mitu korda. Lõpuks, kui ajaga hakkas kriitiliseks minema, hüppasin esimese ettejuhtuva bussi peale, mis tundus vanalinna minevat. Vähemalt sellega ei feilinud. Küll aga oli selle aja peale selge, et õigeks ajaks ma küll igatahes kohale ei jõua. Mis seal ikka, minemata ka ei jäta ju. No ja lõpuks seda viimast kilomeetrit läksin veel reaalselt tund aega - no ei saanud õiget teeotsa üldse kätte. Absoluutselt tasemel orienteeruja, ma tean. Tahtmine loobuda oli oiiiiii kui suur - kapitaalselt kopp ees, lootusetult hiljaks jäänud ja aru ei saa, milline tänav see õige lõpuks on. Aga noh - spordihing nagu ma olen - katkestada ka ju ei raatsi. Muidu pärast mitu kuud põed, et siuke läbikukkumine. Nii et uhke tunniajase hilinemisega (2h kõndisin siis kokku, kand oli juba villis) jõudsin ma kohale ja pääsesin isegi intervjuule. Pool tundi vestlemist ja tagasi kodupoole teele. Mõtlesin, et seiklus on juba tehtud, et kui raske see nüüd ikka olla saab. Kaks kolmandikku maad saingi täiesti okeilt kõnnitud, aga siis kadusid järsku sildid ära, üks vale teeots ja sai jälle kogu ümbruse läbi kõndida. Nii et kodutee võttis lõpuks aega poolteist tundi ja viimased 45 minutit selles oli pimedas. Siuke mõnus matkakene kokku - koduteel veel mingi jänes ehmatas mind (selgus, et ülikooli campuses jookseb neid õhtuti kohe hulgim ringi). Olgu siinkohal öeldud, et seda kodu ma igatahes ei saanud.

Tekst läheb juba nõnda pikaks, et panen siia vahelduseks ühe pildi sellest, kui ma olin saanud fainalli kätte paberi, mis tõestab, et ma olen ülikooli vastu võetud (kes veel ei tea, siis erialaks on selline asi nagu Methodology and Statistics for the Behavioural, Biomedical and Social Sciences), aga kodu veel ei olnud. Õnnelik nohik koos kogu oma tavaariga computer-lab'i põrandal:

Nii. See kõik selleks. Elan ma nüüd igatahes koolist 8,5 kilomeetri kaugusel (rattaga pool tundi, nii et pole iseenesest hullu), kesklinnast umbes sama kaugel (rongiga 13 minutit) ühes väikses eeslinnas. Umbes nagu Tartu mõistes elaks Ihastes (või noh...natuke veel kaugemal). Esmapilgul tundub igatahes siuke rikkurite linnaosake olema - iga maja on umbestäpselt nii fääntsu (olgu tõe huvides öeldud, et minu maja mitte):

Tuba (õigemini kaks tükki) on mul muidu numpsik, aga absoluutselt ilma igasuguse mööblita. Õnneks mul oli matkamadrats kaasas, nii et esimese öö sain ilusti selle peal magada. Teise öö jaoks küsisin juba ühelt korterinaabrilt madratsi ja nüüd üritan välja nuputada, mis imemoodi ma endale IKEAst asjad koju saaksin, et mul mingigi mööbel oleks (näiteks voodi ja laud oleks päris tore). Siseviimistlus on sellel kohal võrdlemisi huvitavalt tehtud - ma pole vähemalt varem kuskil mujal tähele pannud, et nii üle jala oleks tehtud põrandaid ja seinu ja värke. Kuna mul ühes toas on maas olev vaip nõnda räpane, et ma kahtlustan, et seda pole ever puhastatud ja selle peal on käidud ainult välisjalanõudega, siis ma mõtlesin uurida, kas selle vaiba saaks maast ära võtta. Eks ikka saab - ainult et selle all on täiesti puhas betoon. Nii et tuleb vist midagi muud välja mõelda :D. Köögiga peab ka midagi ette võtma - ma jagan seda nimelt kolme mehega ja no...pehmelt öeldes näeb see välja selline, et lapi ja mopiga pole sealt keegi ikka päris hea mitu kuud üle käinud. Nii räpast külmkappi ma pole ka enne eriti näinud, aga selle lubas korteriomanik välja vahetada kahe nädala pärast, nii et külmkapi puhastamisega ma vaeva ei viitsi nägema hakata. Ja seda ma kahtlustan ka, et mu toas elas enne keegi, kes suitsetas - tuleb vist mingeid eukalüptiõliga küünlaid või värke muretseda ja see hais välja peletada! Et nüüd täiesti õudset muljet ei jääks, siis tegelt ma usun, et siin on täitsa okei, kui ma üks hetk mööbli sisse saan ja korraliku koristusringi olen peale teinud asjale - Janika näiteks juba ristis mu kodukese armsalt printsessitorniks (meil on üks ridaelamuboks ja terve ridaelamu peale on ainult ühel boksil kolmas korrus - minu oma on see kolmas korrus). Ja ratas on ka veel puudu. Selle jahile lähen homme - loodetavasti läheb seekord edukamalt, kui eilne rattashoping.

Lõpetuseks paar pilti niisama linnast ka. See siin on Oudegracht, mille kallastele on mitmetes kohtades ehitatud kahekordsed servad ja alumistel korrustel on võrdlemisi tsill pannkooki süüa või niisama istuda ja mööduvate kanuutajatega ja paadisõitjatega paar sõna juttu rääkida:

Kui ma oma suurt matka läbi linna tegin (ehk sellele korterikülastusele minna üritasin), siis ma nägin võrdlemisi paljut - noh, nagu 3,5h jalutuskäiguga ikka näha jõuab. Üks neist oli näiteks kootud kampsuniga autokene:

Ja kui kellelgi rinnahoidjatest puudust on, siis meil siin jätkub neid küllaga:

Maru popp värk on siin osta suuuur hunnik friikartuleid (ja veel päris häid friikartuleid!) siukse tuutuga ja hunniku kastmega. Olgu öeldud, et tegemist ei ole kaugeltki kõige suurema portsuga - pakutakse ikka oluliselt suuremaid. Lihtsalt ma olen see vussukene, kes ei jõudnud lasteportsjonit ka üksi ära süüa :)