Much vaheldust

Kas teil on ka viimasel ajal tunne, et aeg lihtsalt lendab kuskile!? Nagu...BAM!...jälle on kell 22...BAM!...juba jälle reede! Huhh. Ja selline tunne, et mul oli ju NII PALJU MÕTTEID, mis kõik tehtud saada, aga vot siis.

Et aga seda rutiini murda, siis ma vahel mängin klaverit ja laulan. Niimoodi vaikselt omaette kodus. Igasuguseid suvalisi laule. Ja kuna keegi ju ometigi ei kuule ka, siis suvalt katsetan häälega ja värki. Üleeile, kui ma jälle laulsin, siis järsku kuulsin akna tagant plaksutamist. Ma nimelt ei ela esimesel korrusel ja aken oli kinni. Tegin selle peale akna lahti ja mulle vaatasid vastu all muru peal parajasti pikniku pidavad naabrilapsed, kes palusid, et äkki ma paneks akna tuulutuse peale, sest siis nad kuulevad paremini. Ma muidugi olin veidi hämmingus, et kas tõesti oli üldse midagi kuulda niimoodi välja!? Väidetavalt oli. Jummel-jummel, kui palju kordi inimesed siis juba kuulnud on. Ja mida nad VEEL kuulnud on!? A whole new perspective. Igatahes selle üle ma küll ei kurda, et nad soovisid mu pillimängu kuulata - ausalt öeldes tõi kohe naeratuse näole, et oli sellistpidi, mitte "lõpetaaaa!!!".

Igatahes. Kuna selgus, et neil soovilugusid siiski ei ole, siis jätkasin igasuguste erinevate lauludega, kuni nad teatasid, et nad tahavad küsida paari asja. Tahtsid nimelt teada, mis tööd ma üldse teen. Ja palju ma kaalun. Ja mis asi see andmeanalüüs üldse on. Mitu tähte on taevas. Kas enne oli muna või kana. Kuidas toimib kvantfüüsika. Okei, neid viimast kolme tegelt ei küsinud. Aga palju küsimusi oli neil küll - tervelt tund aega kõlkusin akna peal ja vestlesime erinevatel teemadel. Lisaks sain teada, et äkki-äkki on lootus, et ma saan värsket piparmünti tee jaoks, sest kellelgi neil kuskil kasvab aias. No mida sa veel oskad tahta, eksole!

Et aga omaenda kodus millegi muu tegemine peale arvuti taga istumise ei ole just maailma kõige suurem vaheldus, siis otsustasin ma minna ja kontrollida, kas päriselt on Tartu lähedal nii äge nartsissipõld, nagu Agnes instagramis väidab. Või on see järjekordne selline keiss, kus on lihtsalt õige nurga alt pilt tehtud ja instagramis tundub kõik ilusam ja vingem, kui see tegelt on. Alguses loomulikult ei saanud ma guugelmäpsiga just suurepäraselt läbi ja ta ei soovinud mulle avaldada asukohta, kui ma kirjutasin sinna "see äge nartsissipõld, kus Agnu instapilti tegi". Ei tea ma, mis tal viga on, no. Tänapäeva tehnika! Nii keeruline! Eniveiz. Leidsin lõpuks kaardil õige koha üles ja asusin teele ja etskae imet! Päriselus nägi isegi veel vingem välja! Ma olin päris üllatunud lausa. Kahest asjast nimelt. Esiteks, et Eestis üldse selline koht on, kus niimoodi lihtsalt looduses nartsisse lademes vohab (Hollandis nägin ma pigem lilli selliselt kasvamas). Ja teiseks, et kuidas ma ometi siiamaani sellest mittemidagi ei teadnud - ma nimelt rääkisin grännile, et selline koht on ja ta teatas, et ta ka millalgi täitsa noorena käis seal lähedal mingit tööd tegemas. No vat. Ongi aeg nüüd avastada, mis lahedad kohad kõik lähedal tegelikult olemas on!

Täiega ilus oli! Minge tsekkige järele! Kahekesi või üksinda. (enne kui keegi küsib: ei, ma ei lömastanud ühtegi lille selle pildi jaoks).

Lõpetuseks video ajast, kui tohtis sõpradega mitmekesi tsillida. Täiega igatsen selliseid asju praegu:

Ilmselgelt olen sigahea laps olnud!

No reaalselt!! Vähe sellest, et ma arvasin, et see aasta tuleb esimene, kus mul päkapikke ei käi. Selgus, et käib küll! Ja juba novembri lõpus! Seda saab küll selgitada ainult sellega, et ilmselgelt olen ülimalt hea laps olnud. Esmaspäeval tööle minnes tahtsin oma tennisekesed jalga panna ja sealt vaatas mulle vastu selline:



Ilmselt poes kassaaparaat ei ole nii hea laps olnud. Nimelt eile, kui ma tahtsin hakklihakastet hakata tegema, avastasin suure hurraaga, et kastet võiks teha küll, aga jahu mul küll igatahes ei ole. Mis seal ikka, jooksuga poodi, jahupakk kaenlasse ja iseteeninduskassade poole teele. Minu kõrval oli mingi tšikk oma kassaga megahädas. Muudkui vehkis mingi pakiga selle ees, aga aparaat väga reageerida ei viitsinud. Kutsus siis turva appi ja see, olles edasi sama muheda naeratusega, nagu enne, virutas rusikaga sellise pauguga kassaaparaadile tutaka, et see tšikk, kes enne hädas oli, hüppas ehmatusest meetri eemale. Mina olin muidugi marurahul - ammu polnud poes midagi nii naljakat olnud! Ja muideks, see meetod isegi töötas! Aparaat piiksutas asju edasi nagu polekski midagi viga olnud!

Lisaks poodidele on siin maruomapärased ka bussid. Lisaks nendele järjekordadele, millest ma rääkisin ja lisaks sellele, et iga 100-200 meetri tagant on peatused ja igalepoole nii aeglaselt jõuab, võtavad bussijuhid kõike marurahulikult. Kui buss saabus jaama 5 min liiga hilja, oli rahulikult aega bussijuhivahetuseks, sõiduraamatute täitmiseks ja siis, selle asemel, et kiirustada, selgitas bussijuht pikalt ja rahulikult meile, millises peatuses peaks maha minema (sest meie peatus oli ümbersõidu tõttu vahele jäetud). Kuidagi selline tsilläx-küll-üks-hetk-ikka-jõuad-kohale. Mõni ime siis, et ükskord, kui töökaaslased läksid bussiga ja mina jalgsi, jõudsime me mõlemad 4km kaugusele sihtkohta kohale täpselt sama ajaga. Ja mõni ime, et bussiga tulijad tihtipeale hiljaks jäävad.

Ja üleüldsegi. Rongi peale ka ei õnnestunud saada. Läksin küll sinna kohale, kustkaudu Sigatüüka ekspress sõidab, aga näe, ei tulnudki!

Tulid hoopis mingid tegelased porgandeid küsima:

Kuidas me Hannaga mägedesse üritasime minna - mõnel ikka alati juhtub, no

Kui me Hannaga mägedesse läksime, olin ma juba targem, kui eelmine kord. Mündid olid ilusti taskus, et bussipilet osta! Buss küll kohale läks 10-minutise hilinemisega ja piletit oleks selles bussis saanud kaardiga ka osta, aga mis seal siis ikka. Tubli lisana oli seekord ära vaadatud juba ka tagasituleku bussiaeg - nii et kõik igati timmis!

Matkakest alustsime seekord pargi sellest otsast, kust ma varem mägedele lähenenud polnud, aga igal pool mujal olid teed absoluutselt super olnud, nii et miks sealgi peaks teistmoodi olema, onju...eksju...ei vä!? Selgus, et ei. Mingid ülitillukesed lehmarajad olid (nagu reaalselt - muda ja lehmasita segu kitsastel radadel, super) ja needki kippusid pidevalt ära kaduma. Selline korralik rännak oli, mille jooksul mul õnnestus mitu korda korralikult tossuservani mudasse astuda. Korra sain täiega tünksi veel: tundus, et on mingi siuke kiviplaat või asi ja võtsin selle riski, et sinna peale astuda (selliselt, et tasakaal läks sellele jalale). No selgus, et ei olnud kiviplaat. Ilus plägane muda oli. Tee peal pakkusid mõningates kohtades meile seltsi metslehmad:



Nõnda me siis pool tundi enne päikseloojangut mäekesteni jõudsimegi, aga kui juba sinna oli ära tuldud, siis ei saanud ju enam loobuda ka, nii et asusime muudkui aga mäkke tõusma. Seekord pakkusid teel seltsi väidetavalt uudishimulikud lehmad (hoiatussilt oli: curious cows), kes tegelikult nii uudishimulikud ei olnudki  ja lehmadest veidi uudishimulikumad lambakesed.





Nagu näha, oli kõik ilus ja nunnu. 30 min hiljem, kui me mäe otsa jõudsime, oli päike igatahes loojunud ja loodus kostitas meid meeldivalt tugeva tuulega ja paduvihmaga. Oligi liiga lebo juba siiani olnud! No egas midagi, vihmakeebid ja pealamp välja ja asusime mööda mõnusat muda läbi vihma tagasi rühkima. Täitsa ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime bussipeatusse ning veendusime seal, et jaa, 1h15min on bussikeseni aega. Ideaalne! Selle aja sai mõnusalt peatuse lähedal maakõrtsis sooja snäkki süüa. Leboxxxxx. Mõtlesin juba, et näe, seekord jõuab küll marulebolt tagasi. Mündid olid ju ka olemas ja puha.

Istusime siis rõõmsalt pubis ja kui 10 min oli bussini aega, hakkasime ennast minekule sättima. Noh, et varakult kohal olla või nii. Hästi sõbralik kõrtsitädi tuli veel küsima, et kas teil tüdrukutel on ikka auto vä? Ütlesime uhkelt, et ei, aga buss ju tuleb kohe! Selgus, et tädi teadis paremini. Ei tule. Mingi tee-ehituse tõttu oli bussile ümbersõit tehtud ja täpselt selle meie peatuse jätab ta vahele. Eelmine ja järgmine peatus on 15 min jalgsi. Aega oli malbed 9 min, väljas kottpime ja paduvihm ja minema oleks pidanud mööda maanteeäärt. Super! Õnneks kuulis meie segadust pealt kõrtsi teises otsas olev Poolast pärit paar, kes ütles, et nad võivad meid Edinburghi ära viia, kui me nende koeraga ok oleme. Pfffft, loomulikult! Nad olid lõpuks veel nii täiega toredad, et viisid meid otse minu maja ukse ette ära :). Huhh, super! Ma ei teagi, mida nüüd järgmine kord teha, et sealt normaalselt tagasi saada...ei tundu nagu väga võimalik olevat, vahet ei ole, mida ma üritan :D

Such ronimine, much ronimine - toas ja õues!

Edinburghis elab juba mõnda aega üks ammune Eesti sõbrants Triin ja temaga meil olid suurejoonelised plaanid, et üks nädalavahetus läheme lähedale künkakeste otsa matkama. Paar nädalat tagasi sai see sujuvalt edasi lükatud praegusele nädalavahetusele, noh et sobivam ja nii. Reedel igatahes lubas, et laupäeval on selline vihm, et hea kui terve taevas alla ei kuku nii et sujuvalt otsustasime künkakeste otsas patseerimise kuskile tulevikku lükata ja alternatiivina väiksesse armsasse siseronimishalli turnima minna. Olgu öeldud, et tegelikult oli lõpuks tegemist suhteliselt tagasihoidliku vihmaga, aga mis seal ikka. Küll aga piisas sellest täiesti, et anda mulle suurepärane võimalus guugelmäpsi tšekkides hea plartsuga kõige suuremasse lompi sisse tatsata ja mõnusad puhtad sokid täiesti läbi leotada. Niimoodi kohe esimese 10  minutiga, mis ma kodust välja olin saanud.

Ronimishallikesse sisse astudes sain ma loomulikult kohe aru, et vat sellist asja pole mina igatahes veel enne näinud! Mis vastas muidugi ka tõele - tegemist on juhtumisi Euroopa suurima sellise ronimishalliga. Megapompöösne ikka! Ei teadnud kohe, kuhu suunda ronima joosta (mitte, et ma oskaks üldse). Kõige ägedam tundus loomulikult lasteala, sest seal olid ülitoredad ja lõbusad ronimismängud, aga selgus, et ma ei kvalifitseerunud sinna alasse. Marukahju! Välja nägi see ronimiskohake muidu umbes selline (loomulikult ei mahtunud kõik siia pildile ära):



Muide. See paremalt teine sein, kus on ainult kaks rada ja needki täpselt samasugused - vat see on võistlusrada kiiretele ja tublidele. Fääntsumad tegelased kihutavad sealt üles kiiremini, kui kuue sekundiga. Reaalselt. Ma jõuan selle ajaga umbes vaadata, kuhu rada üldse viib ja need vennad on juba pmst üles jooksnud mööda seina. Et aga mitte ainult vaatamisega piirduda, siis läksime vähe lebomate radade juurde ja rahulikult tudisedes jõudsin minagi üles välja (jaa-jaa, pildil olen ma alles poole peal, aga auuuusõnaaaa ma suutsin raja lõpuni teha):



Järgmine hommik oli siuke seis, et malbelt valus oli olla - erinevad lihased andsid endast märku ja muidugi peopesad olid hämmingus, et mis see nüüd siis ometigi oli. See selleks - Šotimaa suutis meid igatahes ilmaga üllatada. Lubatud vihma ja tuule asemel oli täiesti suurepärane vaikne ilm ja kuskilt suunast hakkas isegi sinist taevast paistma. Määramatusse lükatud matkapäev jõudis kätte oodatust kiiremini! Vuhhdi-vuhhdi fääntsud matkariided selga (nali-nali, mul polnud midagi kaasas - kust ma teadsin, et üldse kuskile minek on) ja lebolt mägede poole teele. Tegelikkuses muidugi olid igal pool tee-ehitused pluss parkla ülesleidmine läks natuke künklikult, aga juba tunnikese pärast olime igatahes lammaste vahel ringi jalutamas (tavapäraselt jõuab ca 20 minutiga kohale). Reaalselt - linnaliinibussiga pooletunnise sõiduga jõuab Edinburghi kesklinnast välja sellisesse kohta:







Nunnut nädala algust kõigile!

Üle käbide ja kändude

Üks päev otsustasime Hannaga, et lähme rändame ringi natuke ja ise tegime veel kõigile nalja, et raudselt lähme lõpuks ainult Lätti. Lisaks veel mõtlesime, et teeme hunniku videosid goproga, et igast päevast vinge värgendus kokku tuunida ja ka moodne olla. Et on videopäevik või nii. Ütleme nii, et selle videoga läks täpselt nii nagu läks - seni, kuni mu arvuti keeldub neid GoPro Studiosse sisse laadimast, ei saa me küll moodsad olla videopäevikuvärkidega. Mis seal siis ikka, lähme vanamoodsalt edasi: lõikusin hoolega aga videotest pilte välja ja läheb uue hooga!

Kõigepealt hakkas asi sellega, et rääkimata mingist Lätist, meil läks terve päev aega, et Tartust välja saada. Muudkui läksime ja läksime ja läksime ja lõpuks jõudsime Pärnusse välja (see "läksime ja läksime" kõlab lihtsalt - tegelt oli tee peal siuuuuuke äkšen: põrdad, kitsed, konnad, tiigrid), kus oli ka täiega vahva! Sai lehmadega mängida ja puha!

Teise päeva lõunaks olime ilusti täiega valmis, et nüüüüüd lähme Lätti, aga vot tee peal selgus, et autol on tagumine aken alt liimist lahti nõksa. Eks ikka. Loomulikult. Aga ei hullu midagi - selliseid asju on ennegi juhtunud. Hops-hops Pärnusse autoklaasiparandusse ja küll nad kohekohe kindlasti selle korda teevad! Või noh...vähemalt seda me naiivselt arvasime. Kui me sinna salongi häbelikult sisse marssisime, ütles onu meile "100 eurot, järgmine neljapäev". Pika jutu mees just ei olnud. Keeldusime viisakalt ja läksime alternatiive otsima. Veidi aega edasi oligi meil olemas diil, et 50€ ja hiljemalt homme, aga võimalusel samal päeval. Skoor! Nüüd aga oli vaja kuskil töllata nõksakene aega ja kui juba Pärnus olla, siis võib seda lebolt tuulisel rannal ka teha ju (eriti veel, et mul oli vaja mu uus õhuga täidetav fääntsu diivan ära katsetada):

Läks ainult tsiipake aega, kui juba helistati, et davai-tulge-nüüd. Raputasime juustest, raamatutest ja taskutest liiva välja ning asusime autoremondi poole teele. Sai juba rannas oldud kah! Ise mõtlesin, et davai, teevad poole tunniga ära ja saabki juba teele asuda. Noh...tegidki poole tunniga, ainult et selgus, et kohe ei tohi sõitma hakata - liim peab kuivama nõksa. Aga ei hullu. Saigi tööd teha ja ristsõnu lahendada (mina siis tegin seda viimast). Hanna tsillis kodukontoris tagapingil:

Ja ennäe imet, juba teise päeva õhtul asusimegi Läti poole teele! Tublid! Et aga liiga kiiresti nüüd ometigi kohale ei jõuaks, oli tee peal vaja peatuda ääretult olulisteks toiminguteks: nimelt sain ma Hellelt sünnipäevaks mullitaja ja otseloomulikult on meretuulega kaunid rannad parim koht selle katsetamiseks! Pealegi on Kabli üliilus!

Loomulikult oli meeletu kiusatus katsetada, kas ma ise ka ikka tuules lendu tõusen. Töötas täiega. Pmst lendasin 6,7 meetrit niimoodi ja maandusin siis potsti otse sipelgapoiste kõrvale. Elu on seiklus!

Hanna katsus muidugi ka, kas vesi on soe, aga 25 kraadi künnist see siiski ei ületanud, nii et jope jäi seekord selga ja ujumised lükkusid edasi järgmisse korda:

Ahjaa. Läti siis. Jah, teise päeva õhtuks me sinna jõudsimegi! Tee peal nägime veel Positivuse ettevalmistusi ja puha. Telkimiseks valisime välja ühe iluuuuuuusa mereäärse kohakese. Tundus lausa idülliline - pane ainult telk püsti, tee ilus lõkkeke, supp priimuse peale podisema ja valmiiiiis. Kui ainult see madrats okei oleks olnud...mingite halbade juhuste tõttu oli mulle kaasa sattunud minu tavapärase madratsi asemel selline versioon, kuhu oli massiivne auk sisse lõigatud. Avastasime selle muidugi pärast tükki aega pumpamist. Aga mis seal ikka - mäkaiveri teip parandab ju kõike! Teipisime nii et vähe ei ole: hea suuuuur latakas mitu kihti hõbedast teipi säras madratsi peal ilusti. Paraku selgus, et kõige vastu see siiski ei aita: jonnakas õhk punnitas ikka välja ja surus jõudsalt läbi liimi. Nii palju siis sellest madratsist. Vaade oli igatahes ilus ja hommikul tervitas meid idülliline tormituul koos hoovihmaga :D

Kui püüad kõigest väest, siis saad üle igast mäest!

Long time no see, eksole!? Mitte, et vahepeal midagi toimunud poleks. On küll. Lihtsalt iga vaba hetk on läinud seiklemisele ja kõik need ülejäänud hetked toorelt kodutööde kirjutamisele ja õpikute/artiklite lugemisele (jeejee, 3 nädalat veel!). Igatahes, tuginedes observatsioonidele, tean ma nüüd väga hästi, et pardid mu maja ees ärkavad kell 3.40 ja hakkavad täiega räuskama ning linnukesed ärkavad 4.40! Ja et Bachi muusika saatel on hirmus mõnus kodutöid kirjutada.

Aga see selleks. Rongide ja minu suhet mäletate? See, kuidas mul nendega alati perfektselt läheb ja alati jõuan õigete rongide peale ja õigesse kohta, eksole!? Ma polegi veel jõudnud rääkida, kui suurepäraselt mul läks rongidega viimane kord Kadril Birminghamis külas käies. Kuna ma tahan ise ka enda üle uuesti hiljem naerda, siis ma panen selle siia kirja ära, vot! Läksin siis mina ilusti lennujaamast raudteejaama ja kõik klappis suurepäraselt. Õigel perroonil ja veel 10 minutit enne rongi tulemist! Maru rahulolevalt jalutasin perroonil väikseid armsaid krõpse süües edasi-tagasi. Mingite muude rongide kohta veel räägiti, et selle suuna rongid kõik hilinevad, aga minu suund see õnneks ometigi polnud. Kuni...vaatan, et lükkavad mu rongi edasi mingi 5 minutit. No ei ole hullu, mul on ju ometigi järgmine ümberistumine planeeritud nii, et jõuab ilusti. Sest et seekord ma olen õigel ajal õiges kohas! Varem piisavalt juba rongidega seiklenud. No lükkasid veel edasi, aga ainult natukene - kui alguses pidin 20.28 rõõmsalt jeehat panema, siis nüüd oli 20.43 pandud mineku ajaks. Jõuab endiselt ilusti. Ja näeeee, kell lööb 20.42, rong sõidab ilusti ette ja kõik hüppavad rongi peale. Vat kui hästi! Sõidan ja sõidan siis ja...ja muudkui sõidan ja...kuidagi vale tundub see asi. Alguses veel miskipärast ei näitanud, mis järgmine peatus ka on (tänks täiega!) ja kui üks hetk näitas, siis see küll kohe mitte tuttav nimi ei olnud. Võtsin julguse kokku ja küsisin enda kõrval oleva tšiki käest, kas see rong ikka läheb Victoria jaama ja saades vastuseks eituse, oli veits okouuu. Uurisin siis, kuhu see läheb ja kui ta selle peale tüdinult ütles mingi kohanime, millest ma enne kuulnud ka polnud, siis tõmbas adreka peale. JÄLLE!!! Õhh. Krt. Mu tolle päeva plaanis oli rahulikult poolteist tundi rongi peal kodutöid kirjutada, mitte keset öist Londonit seiklema hakata. Aga kui nii siis nii! Kiire kõne Kadrile ja üritasime kahepeale aru saada, kus ma ometigi olla võiks ja kas sealt on võimalik jõuda 20 minutiga sinna, kuhu mul vaja jõuda oli (et järgmise rongi peale jõuda). Hüppasin järgmises peatuses välja ja jooksin metrookaartide juurde. Olete London metrookaarte näinud? Ütleme nii, et...KESSE NII PALJU NEID PEATUSI SINNA PANI??? Otsisin nagu segane seda õiget kohta ja kui lõpuks leidsin, siis olin segane vol2, et leida kaardilt koht, kuhu ma minema pean. No pole hullu, optimist minus arvas, et on veel lootust. Ofkoors mul polnud õrna aimu ka, mismoodi see metroopiletite ostmine käib. Õnneks oli mingi turvamees kohe kõrvalt võtta, kes selle probleemi minu eest ära lahendas. Hähh, lebo, nüüd ainult metroo peale joosta! Täistuuridel trepist alla ja...wtf!??...kergem oleks mäest alla kukerpallitades sudoku ära lahendada, kui nendest käikudest õige välja valida. Kuute erinevasse suunda läksid käigud ja igaühe juures jälle muidugi massiivne nimekiri erinevate kohanimedega, kuhu sealt käigust pääseb. Aga pole hullu - siseorienteerumine on mulle alati meeldinud! Jõudsin õigele perroonile välja, hops metroo peale ja jeehat. Paar peatust edasi ja oli aeg ümber istuda. Arvata on, et kogu labürintidehuumor tuli uuesti läbida. Ilusti jälle õigele perroonile välja jõudnud, nägin, et Kadri on mulle sõnumi saatnud, et sellesama esimese metrooga edasi kütaksin, sest õigesse kohta õigeks ajaks lootust jõuda ei ole ja uus rongipilet on võrdlemisi kallis võrreldes bussipiletiga. Ja et bussi peale on mingi lootus veel jõuda. No ei ole hullu - uuesti meeletu segadus laburüntidega ja tagasi eelmise liini metroo peal ma olingi! Normull. Sealt täie hooga Victoria metroo/raudteejaama ja sealt ju vaja ainult Victoria bussijaama minna. Vähemalt see pidi lihtne olema - tegelikkuses oli aega 12 minutit ja bussijaam asus suvalises suunas 500 meetri kaugusel. Lebo ots. 6 minutit enne bussi väljumist olin ilusti bussijaamas ja tädi küll veitsa rääkis, et ta ei tohi mulle piletit müüa nii napilt enne bussi väljumist, aga ma nägin vist juba piisavalt selline välja, et ma päriselt ei soovi mõnda järgmist bussi ootama hakata.

Mul läks muide veel isegi okeilt - Liisu, kes teise lennukiga tuli, pidi tegema oma kilomeetrijooksmise selle aasta rekordi, sest lennuk hilines päris korralikult ja bussi peale jõudmiseks jäi ainult paar minutit aega. Selgus, et siiski kiiretest jalgadest päris ei piisanud ja buss jõudis jeehat panna - see aga tähendas seda, et järgmine läks tal hommikul kell 4, millega jõudis Birminghami hommikul pärast kella kuut ning loomulikult järgmisse kohta edasi läks meil buss hommikul poole üheksa paiku. Ega väga kade just Liisu peale ei olnud :D.

Aga see selleks. Ega seiklustel veel niipea lõppu ei tulnud. Escape room'i mäletate? See, kus me Lätis käisime ja luuseritena hakkama ei saanud, onju. Selgus, et me saime Liisuga katsetada täiesti tasuta uut ja suurepärast atraktsiooni nimega Enter-Room. Kadri täitsa ise disainis meile imevahva ülesande, mis koosnes erinevatest nuputamistest. Väga vinge! Ehk Kadri oli nõnda-nõnda väsinud karmist töönädalast, et läks peolt hästi vara koju ära. Meil Liisuga oli selline tantsuhoog sees ja häid lugusid järjest tuli, nii et ei raatsinud kuhugi minna. Seega leppisime kokku, et Kadri kuuleb ilusti läbi une telefoni, kui me tuleme ja laseb meid käppelt sisse. Mõeldud-tehtud, eksole! Kui me tund aega hiljem Kadri poole ilmusime, siis telefoni ja uksekella ta igatahes ei kuulnud - nõnda sügav uni oli. Mina naiivselt mõtlesin, et proovime lihtsalt mõne korra veel helistada, aga vähe hakkajam Liisu hakkas kive aknasse loopima. Kui me juba mõnda aega olime sellega jauranud ja politsei ka kahtlaselt aeglaselt mööda patrullis, otsustasime, et meil oleks vaja pääseda Kadri aknani (mis oli ilmselgelt teisel pool maja). Sest no...ööseks päris välja jääda ei taha ja hea 20 minutit oli juba möödas. Loomulikult oli tegemist ridaelamuga ja kõige keskmise korteriga. Liisu suurepärane idee oli, et ronime äärmise korteri aiast üle ja hakkame mööda aiakesi minema järjest. Minu natuke tagasihoidlikum plaan oli, et kasutaks õige maja taga olevaid väravaid... Seekord jäin mina peale. Läksime väravast läbi ja saime ilusti aedade taha, kus igal aiakesel oli omakorda oma väravake. Ronisime siis kõige oma kleitide ja mantlite ja sukapükste ja kingakestega üle aia ja hakkasime tagaukse juurde jalutama, kui ma üks hetk vaatasin, et see küll igatahes Kadri aed ei ole. Kuna me polnud kumbki aia tagaotsas kunagi käinud, siis polnud sealt hästi aru saada alguses. Mis seal ikka: kiirelt-kiirelt üle aia tagasi ja leidsime õige värava. Seni, kuni Liisu tegi telefoni teel oma sõbrakestele (kes suurest igavusest teda kõnedega pommima hakkasid) selgeks, et me murrame oma sõbranna majja sisse, pistsin mina käe läbi naabrite aia, et Kadri aia värav uhkelt seestpoolt avada. Jee, järgmine nuputamisülesanne tehtud! Tõesti, nagu matemaatikaolümpiaadil oleks - siuke võidukas tunne iga uue lahenduse üle! Marssisime sisse ja otsisime midagi, millega aknale koputada saaks. Kuurist leidsime mingi kaika, aga kuna liiga kõvasti sellega vastu akent taguda ei julgenud, siis üles me Kadrit ikka ajada ei suutnud. Suurepärane. Seni, kuni ma mööda aeda redelit otsisin, et Kadri aknani jõuda, kuulsin, kuidas Liisu omaette seletas midagi stiilis "Veitsa kipakas on, aga kärab küll...". Kui ma ümber pöörasin, siis avanes mulle vaatepilt, kus kontsade ja kleidiga Liisu oli roninud ühe väikse aia otsa ja upitas sealt parajasti ennast Kadri kuuri katusele. Olgu öeldud, et madal see katus nüüd küll ei olnud - ikka hea 2 meetrit vähemalt. Katuselt ulatus igatahes täpselt aknale koputama ja nii me oma okasroosikese unest äratada suutsimegi! Jee - ei läinud poolt päevagi, ainult 40 minutit!

Tagasiteel oli mul ka loomulikult metroodega sekeldusi, aga need ei olnud midagi erilist. Klassikaline jura, et täpselt see rong, mida mul on vaja, otsustab lihtsalt lambist ülikaua mitte tulla ja ma jäin järgmisest rongist maha. Õhh.

Keegi minuga suvel rongireisile tahab tulla :D?

Siis, kui nohikud kalkulaatorite asemel midagi muud kätte võtsid

Lasergamingut olete kunagi tegemas käinud vä? Mina igatahes enne kolmapäeva ei olnud, nii et ootasin täiega elevusega. Kuna kooli ja sportliku tegevuse vahel oli paar tundi vaba aega, siis oli ometigi mõistlik seda aega kasutada kõhu korralikult täis söömiseks. Selle jaoks seadsime kõik koos rõõmsalt sammud (või noh...rattalenksud) Casa Confetti poole. See on siuke pilkupüüdev ühikas, mida ma kutsun pikselmajaks. Jäi mulle kohe esimesel päeval silma ja ma olin alati tahtnud näha, milline see edevuselaat seestpoolt välja näeb. Kuna selgus, et meil üks kursaõde elab seal ja kutsus kõik endale külla, siis nüüd see võimalus ka tekkis. Ei pidanud pettuma!

Kui kõhud ilusti täis söödud, oli aeg minna vaatama, mida sellel laserhuumorikohal meile pakkuda on. Kõigepealt oli muidugi mingi meeletu instruktaaživideo, milles ma päris kõigest nüüd küll aru ei saanud. Vähemalt nii palju sain aru, mismoodi need relvad töötavad, kuhu laskma peab ja et joosta ei tohi. No okei...

Viskasime endale uhked vestid selga ja päris edev tunne oli ausalt öeldes. Ees ja taga ja õla peal särasid uhkelt enda võistkonna värvi tulekesed (see oli arvuti poolt randoomselt valitud, kes mis võistkonnas on) ja et asi veel futuristlikum välja näeks, siis oli igal vestikesel loomulikult ekraan, mis teatas erinevat infot (näiteks seda, palju laskemoona alles on, kes sind parajasti maha kõmmutas või kelle sa ise pihta suutsid saada). Loomulikult, nagu õigele vestile kohane, siis ta ikka suhtles oma kandjaga ja ergutas teda erinevate väljenditega. Näiteks, kui keegi oli sulle pihta saanud, siis räuskas see värk kõva häälega "DON'T GIVE UP! DON'T GIVE UP!" ja kui ise olid mõne õnnestunud tabamuse teinud, siis teatas võidukalt "Well done!". Ei pea vist mainima, et täiega arvutimängus olemise tunne oli.

Igatahes. Arenaks oli siuke armas 600 ruutmeetri suurune erinevatest ruumidest ja varjumiskohtadest kokku ehitatud alakene, mis oli absoluutselt piisav. Eriti alguses, kui ma üldsemitte biiti ei jaganud ja üksi kuskile labürinti ära eksisin. Täiega pettumus oli, kui ma iga nurga tagant salakavalalt välja hiilides pidin jälle tõdema, et siin küll äkšenit ei käi. Hakkasin siis häälte järgi minema ja leidsin üles, kus kari nohikuid ringi jookseb ja täiega madistab. Hahaa! Bring it on! Muidugi esimese hooga sain ise kohe paar korda pihta, nagu arvata oli. Siis aga sain asja käppa ja nagu terminaator muiste silkasin ringi läbi tossu täis lastud koridoride, üle sillakeste ja mööda erinevatest varjumiseks tehtud pisikestest seinakestest - ise samal ajal vasakule ja paremale kõmmutades (ja loomulikult vasakult ja paremalt pihta saades). Nii hoolega jooksin ringi, et üks hetk põrkasime näiteks kursasaõega kokku ja meil on mõlemal sinikad nüüd (sellepärast ilmselt oli ka see jooksmine keelatud...ja ilmselt sellepärast ka, et varustust kaitsta). Üks hetk põrkasin seinaga ka kokku muidugi, väike valekalkulatsioon oli ilmselt õlaga. Pärast viieteistminutilist laserlahingut nägid kõik välja, nagu oleksid kümne kilomeetri jooksmises just enda rekordi teinud, nii et ilmselgelt ma ei olnud ainukene, kes vähe lennukama sammuga ringi silkas.

Adrenaliinilaks oli igatahes meeletu ja asi ei kaotanud oma võlu ka siis, kui meil paarkümmend minutit hiljem teine viieteistminutine lahing oli. Nii et soovitan igati!

Kui ma juba igakord kodust räägin: meil läks dušš katki! Me elame siin neljakesi: kolm tšikki ja üks kutt. See kutt kirjutas meile ühisvestlusesse, et dušš on katki ja ta ei oska parandada. Ma ei tea, kas selle peale, et ma kirjutasin kohe vastu "Ei tundunud midagi superkeerulist...kellelgi tööriistu on vä?" või millegi muu pärast, aga igatahes juba samal õhtul võttis ta selle asja juppideks lahti ja ülejärgmisel päeval (ehk täna) vahetas vajalikud osad välja ja nüüd on asi timm! Mina olen igatahes rahul :)! Koristamise kohapealt tegin ka teistele ettepaneku, et võiks mingi suurpuhastuselaadse asja ette võtta - minu suureks rõõmuks nõustusid nad sellega kohe hetkega, nii et esmaspäeva õhtul tuleb üks vinge koristustuur. Ootan juba!

Käisin vaatasin, mis Tuulel huvitavat rääkida on

Kunagi aasta aega tagasi lesisin mina Kalamajas ühe korteri diivanil ja lubasin Tuulele, et üks hetk tulevikus lähen talle külla - nimelt oli ta kohekohe suundumas Saksamaale õppima mingit tarkadeasja. Aasta läks mööda ja ma polnud veel kuskile jõudnud, aga plaan oli endiselt alles.

Kuna ma siin olin esimesed kaks nädalat hommikust õhtuni muudkui matemaatikaülesandeid lahendanud, siis ma otsustasin, et võtan nädalavahetusel aja maha. Muuhulgas muidugi selgus, et see linn, kus Tuule õpib, on siit ainult 200 km kaugusel. Umbes nagu Tallinnast Tartusse sõidaks, eksole. Ta küll alguses seletas, et ta korraldab mingit konverentsi ja värki, aga lõpuks jäi ikkagi otsus, et konverents saab ka siis korraldatud, kui ma nädalavahetuseks platsi sajan.

Nii ma reedel otse pärast loengut raudteejaama sõitsingi. Natuke keeruline oli jalgrattale parkimiskohta leida (kujutate ette vä?), aga jõudsin ilusti õige rongi peale (midagi uut!). Rongis sai rõõmsalt paar tundi veel õppida ja jõudsingi kohale, et terve õhtu saksa keelt purssides veeta. Nimelt on Tuule otsustanud, et tema räägib sakslastega ainult saksa keeles ja, no, siis pidin mina ka seda ometigi ju tegema. Oli võrdlemisi huvitav neid vingeid sõnu jälle meelde tuletada - kes ei tea, siis neil on osad sõnad lambist ülipikad. Näiteks kui keegi küsis, mida ma õppinud olen, siis pidi hoolikalt hääldades - et kõik s'id ja š'd sassi ei läheks - vuristama ette "Wirtschaftswissenschaften!". Nagu päriselt...kuidas neil väiksed lapsed kõik need sõnad selgeks saavad?

Tuule mängis mulle korralikku giidi ja tegi uhke linnatuuri, nii et nüüd ma tean päris hästi Aachenit! Muuhulgas rääkis ta üks hetk välja, et tal üks sõber lubas ta motikaga sõitma viima kunagi. Arvata on, et selle peale mul tekkis kohe idee: aga miks mitte nüüd kohe? Helistas oma sõbrale ja selgus, et ta ei saa nüüd kohe, olevat kuskil hoopis teises linnas. Küll aga pakkus ta välja, et kui järgmine päev on ilma, siis võiks minna. Ja boonusena lubas ta ka ühelt sõbralt uurida, et äkki tollel on ka aega. Bueno!

Järgmine päev, pärast mõnetunnist õppimist (õigemini mina õppisin ainult paar tundi, Tuule ikka vähe pikemalt), istusime juba kohvikus ja mõtlesime, kuhu minna. Tuule küll arvas, et võiks sealsamas väikse ringi teha, aga kuna ma kunagi enne Belgias käinud ei olnud, siis pakkusin nii muuseas selle idee välja. Selgus, et kõik olid nõus, nii et viskasime varustuse selga ja asusime Belgia poole teele, et seal veidi friikaid süüa (et see nüüd ülemäära spontaanne ei tunduks, siis Belgia oli umbes 15 km kaugusel). Seltskond oli selline:

Muuhulgas selgus, et me sattusime Hollandi kõrgeima punkti juurde - kõva 4 meetrit merepinnast kõrgemal, kui meie Suur Munamägi.

Allpool on video Quasimodo kiirmatkast Belgiast Saksamaale läbi Hollandi:

Jep. Selgus, et seal on selline punkt, kus kõik need kolm riiki kokku saavad - mul oli muidugi lapsik vaimustus selle üle, nii et tegin hea kuus ringi niimoodi ümber posti. Eriti vinge oleks veel olnud, kui oleks saanud kõrvalolevasse labürinti seiklema minna, aga keegi oli selle miskipärast lukku pannud. Selline 80m x 60m suuuuur labürint. Tundus nagu pöörfi, kus üksteist taga ajada ja paanikas lõpuks väljapääsu otsida. Muidugi tuli mulle kaarti vaadates kohe mõte, et vot seal võiks olla mingi orienteerumisraja viis viimast punkti. Jõuad mäest üles - pulss mõnusalt laes - ja siis sinna ringi tiirutama. Täiega äge!

Linna tagasijõudes läksime veel korra ühele noormehele meie mini-reisi seltskonnast külla ja nautisime vaadet tervele linnale mõnusalt katuseterrassilt. Kui ta veel meile taustaks klaverit ka mängis, siis oli veel eriti selline tunne, et ei oskagi midagi parajasti rohkem tahta - lihtsalt tore oli. Ilmselgelt esmaspäeval kooli jõudes oli endiselt nädalavahetuse eufooria peal. Ja nagu arvata võib, kaasnes sellise lustimisega see, et terve teisipäeva pidi kodutöid tegema (lõpetasin öösel kell 4, jou), aga vähemalt sai kõik ilusti tehtud :). Lõpetuseks väike video õhtusest klaveripalakesest:

Saab-saab, ikka saab!

Ma nüüd tulin natukeseks ajaks Hollandisse ja et veenduda, et ma ikka kindlasti kohale jõuan ja ilusti siia jään, tulid Siim, Kaia ja Annika mind autoga ära tooma. Nad muidugi olid natuke naiivsed ja ei arvestanud sellega, kuidas mul kõik viimased pikemate sõitude algused läinud on. Arvata on, et ka see suurepärane kohalerändamine muutus parajaks seikluseks ja pakkus huvitavaid väljakutseid. Nii et kui kellelgi teist oli mõttes minuga kunagi kuskile kaugemale sõita, siis mõelge enne ikka hoolega järele!

Aga. Kõigest täpsemalt! Reisi alapealkirjaks sai võrdlemisi kiiresti KÕIK-ON-KATKI, inspireeritult muidugi ühest vahvast hittvideost ja, nagu arvata võite, sellest, et kõik lihtsalt läks järjest katki. Ei jõudnud ühe asja katkiminemist äragi naerda, kui juba järgmine otsad andis.

Esimene murduja oli GPS, kes otsustas üks hetk Saksamaal Hansu koduhoovikeses, et ah-ma-ei-viitsi-enam ja lihtsalt lampi kaotas kõik vajalikud failid mälukaardilt ära. Püüdsin asja putitada, aga saavutasin umbestäpselt selle, et ta ei läinud üldse enam navigeerimisosasse sisse. Suurepärane! Ega minna oli ju ainult 800 km veel, mis see siis ikka ära ei ole, eksole. Ei viitsinud sellepärast pikemalt põdema hakata ja tundus loogiline, et kuna kaks päeva oli veel edasisõitmiseni aega, siis ju selle ajaga jõuab ikka korda saada selle vingerpussi.

Tegelikult ma veidi valetasin ka nüüd. Esimene langeja ei olnud mitte GPS, vaid hoopiski minu üsnagi uus spordikott, mille õlapael ragises juba Tartus enne uksest välja saamist koti küljest lahti :D. Mõtlesin, et ju parandan Hansu pool ära, aga kuna selle aja peale olid erinevad muud asjad juba katki, siis kellel see enam meeles oli, et mingi kott oli ka kuskil, mis tuli ära parandada - nii et nii ta nüüd on mul siin, katkisena.

Järgmisena suutis Kaia oma sõrmed ära lõhkuda, siis läks Siimu autol rehvil ventiil katki ja nii edasi. Kui ma teisi teavitasin, et no-stress, mul on vähemalt Euroopa Teede Atlas kaasas (sest ilmnes, et GPSi ikka ei saa korda), siis teatas Annika selle peale lihtsalt: "Tead, ma ei imestaks, kui sellel ka nüüd lehed välja kukuksid ja ära kaoksid!". Õnneks siiski ei kukkunud atlasel lehed välja ja ei kadunud kuskile, nii et ma sain rõõmsalt pastakaga teekonna peale joonistada (Siim muidugi naeris veel pikalt, et hea atlas sai valitud: selline, millel pool Saksamaad on ühe lehekülje peal) ja pärast seda, kui poisid autoga kell 8 hommikul olid mehaaniku juures ära käinud, saimegi teele asuda.

Teele me ei asunud alguses loomulikult kohe sinna, kuhu pidi, vaid esialgu ikka grillipeole kuskile Hansu sõbra tüdruku vanemate juurde. Ma ei saanud tollel hommikul aru ja ei taipa siiani, mis imeliku kella järgi need sakslased oma tegemisi seavad - millises maailmas see loogiline tundub, et grillimispeole minnakse hommikul kell 8 !?? Kas nad tõesti kohe üldsemitte magada ei taha? Pikalt selle üle arutledes põksusime siiski kohale ja see oli täiesti seda väärt :).

Üks hetk tuli siiski kõigile tsauki-tsauki öelda ja asuda üliretrolt kaarti lapates kohale sõitma. Lebo ots - mis see siis ära ei ole, ainult läbi terve Saksamaa sõita ja siis Amsterdami äärelinnast üks kindel aadressike üles leida. Ka minu enda suureks imestuseks läks kaardilugemine nõnda sujuvalt, et ainult ühes teeotsakesest panime mööda ja see viga sai ka paari minutiga korrigeeritud. Ülivinge! Täiega rahul. Aga mis te arvate, et nii lihtsalt saigi vä? Arvata on, et üks üllatus oli veel ootamas: nimelt oli Kaia ja Annika sõber, kelle pool me ööbima pidime, neile kogemata vale telefoninumbri andnud. No vahva. Internetti meil ka loomulikult ei olnud, et talt uuesti number küsida ja üleüldse hakkas öö vaikselt kätte jõudma. Mitu telefonikõnet hiljem saime kinnituse ka tõsiasjale, et ühelgi teisel tuttaval ka nende numbrit ei ole. Ei viitsinud sellega igatahes pikalt draamat teha ja tšikid koostasid tagaistmel juba graafiku, mis järjekorras me ühe võrdlemisi mitme korteriga maja uksi läbi hakkame koputama, et teada saada, milline neist see õige on.

Jõudsime kohale, parkisime ära ja seni, kuni mina jalanõusid jalga panin ja veitsa niisama võimlesin, jalutasid Kaia ja Annika juba ukse juurde vaatama, kas äkki on õige nimi kuskile kirjutatud. Seda igatahes polnud, aga kuna need kaks just sosinal ka omavahel ei räägi,  kostus meie suureks heameeleks üsna pea ühest aknast rõõmus "ANNIKAAAA!" ja me ei pidanudki seda ööd õues veetma. Vot. Nii lihtne oligi. Saab-saab, ikka saab!

Lõpetuseks paar pilti sellest, mida me tegime enne oma seiklust paari päevaga Saksamaal spordilaagris:

Loomulikult oli vaja käia Sächische Shweitz'is (või sausage-switch'is, nagu Siim seda kohta guugeldas), kus on see edev matkarada, mis algab nii nagu on ülemisel pildil ja jätkub nii nagu alumisel pildil (päris ausalt kohe tõstis ikka pulsi natuke üles küll vahepeal ja pani jala natukene värisema):

Ja kus vahepeal on nõnda uhked vaated:

Pärast maratonijooksmist käisime natuke kultuuri ka tsekkimas:

Armas rattamatkake, kus Annika oleks tahtnud tegelikult 30 km veel sõita, aga me teised olime natuke väsinud eelmise päeva ronimisest ja ei viitsinud:

Sain sõbraks Hansu papagoi Jack'iga:

Seniks, kuni ta mu kõrva üles leidis ja seda hammustas. Siimu sõrme oli ta selleks ajaks juba katki hammustanud loomulikult.

Selline kohaletulek oligi. Tundub, et ma peaks hakkama blogis eraldi kirjutistesarja pidama, mille nimeks saaks uhkelt panna reisi-alguse-feilid. No kohe mitte ei õnnestu kuidagi rahulikult ja sekeldusteta kuskile minna. Mitte, et mul nüüd otseselt selle vastu midagi oleks - eriti veel sellise seltskonnaga. Kõhulihased on siiani eneseiroonilistest naljadest valusad ja just seda mulle oligi kooliaasta alguseks vaja! (kes veel ei tea, siis eile hakkas mul uuesti kool pihta ja loodetavasti saab siit päris mõnda aega nüüd lugeda sellest, mitu lehekülge ma ikkagi täpselt raamatukogus lugesin, mitu uut valemit õppisin, millal tuleb kasutada ANOVA asemel ANCOVAt, milline on täpselt see õige valimi suurus ja kõik need muud ÜLIHUVITAVAD teemad!).

Hipi käis Tarzani seikluspargis

Ühel toredal päeval juunis, kui ma käisin Triinu ja Silviaga Tallinnas kuskil võsas orienteerumas, rääkisid need kaks naiivset tsikki välja, et neil on plaanis kunagi juulis minna Lätti vahva Tarzani seikluspargi võlusid nautima. Kümme minutit hiljem tegid nad veel järgmise vea ja viskasid nii muuseas jutu sees "Tule ka, kui tahad!". Hehe, ega mind kaks korda kutsuma ei pea, eksole. Ja nii nad olidki astunud ämbrisse ja sidunud ennast sellega, et suverõõmudest hipiks muutunud Nele ühel ilusal hetkel teatas "Davai, ma tulen ka!".

Kuna esimene öö mini-Läti-tripist algas minu pool ööbimisega, olin ma loomulikult ilusti valmistunud ja külalisteks valmis. See tähendas ilmselgelt seda, et ma olin suutnud endale organiseerida arstiaja täpselt selleks ajaks, kui nemad olid pool tundi jõudnud mul külas olla. Mis seal ikka - ju nad said ise ka söögitegemisega hakkama seni, kuni ma korraks ära käisin. Väga mõnus oli saabuda tagasi koju nii, et grillvorstid juba ootasid laual!

Kõht ilusti täis söödud ja seiklusteks valmis, läksime vaatama, mida on rodeopullil meile öelda. Oli öelda seda, et lendasime kõik kõige täiega sealt võrdlemisi kiirelt maha ja võitu igatahes ei tulnud. Nii et polnud mõtet pikalt passida ja oli aeg näidata, kus on Tartu popid ujumiskohad:

Ja öised söögikohad:

Järgmine hommik algas loomulikult meeldiva üllatusega: vesi oli seoses torutöödega terves majas kinni keeratud. Hästi! Suurepärane! Lausa imeline! ******! Ütleme nii, et parima vannitoale alternatiivi leidmise auhinna saavad seekord Triin ja Aare, kes otsustasid, et hambapesuks parim koht on keset tänavat, publikuks akendest välja vaatavad inimesed.

Algselt plaanitust paar tundi hiljem juba sõitsimegi Tartust välja (tavapärane, eksole) ja vurasime Tarzani seiklusparki - suvele omaselt sai loomulikult küllaga malbeid teeehitustöid nautida. Kes veel käinud ei ole selles vahvas pargikeses seiklemas ja turnimas, siis soovitan - umbõ vahva oli. Sai BMX'iga ja lumelauaga ja bobikelguga ja muude värkidega kuskil puude vahel mööda köiekesi ja trosse kimada - pole paha! Ja kui lihased veel piisavalt valusaks ei lähe selle rajaga, siis saab teha seda, mida mina edeva tüdrukuna tegema läksin: katapult! Enne sai veel loomulikult tehtud diil, et ma pean selle peal tehtud saama vähemalt 5 saltot. Alguses veidi feilisin ja ei saanud üldse vedama, aga see-eest lõpus ei saanud pidama:

Pärast seiklusparki algas päeva kõige seikluslikum osa: ööbimiskoha otsimine. Saatuslik viga tehti umbes-täpselt siis, kui lubati mul suvalisel ajahetkel öelda, millal pöörata. Nagu arvata võite, sattusime võrdlemisi kiiresti randoomsele metsateele, mis nägi ähvardavalt selline välja, nagu ta kohe-kohe lõppeks täiesti ära. Boonuseks veel konstantselt tee kõrvale paigutatud parkimist keelavad sildid (kesse kurat keset metsa neid toppis??). Just siis, kui ma kartsin, et kohekohe tehakse mulle terve mikrobussi seltskonna poolt paremhaagi-massaaž-otse-vastu-lõuga, oli päästev sildikene, mis juhatas imekauni telkimisplatsi juurde: mere ääres, päike loojumas, wc olemas, lõkkeplats olemas (ja isegi lõkkepuud) ja edevuse mõttes võike rannabaarikene ka. Mida veel tahta?

Kuna grillimisaparaati meil kaasas ei olnud, tuli kiiremas korras üles teha lõke. Selleks puhuks olid Tallinna inimesed otseloomulikult kaasa võtnud terve pudeli süütevedelikku. Silmapilkselt ristis Silvia mu ökohipiks, kui ta sai aru, et ma päriselt kavatsen lõkke saada põlema ilma süütevedeliku ja muu selliseta. Oh neid tallinlasi küll, no. Õnneks seekord õnnestus ja päris kiirelt olid meil olemas edevad söed, mille peal vorstikesi ja šašlõkki grillida. Seda, et söök sai tõeliselt maitsev, näitab tõsiasi, et lõkke kõrvale hommikusöögiks jäetud liha lasti öösel tuimalt tuuri. Tüübid sahmisid alguses sosistades meie telkide ümber ringi, siis haarasid kaasa valmisküpsetatud liha ja pistsid itsitades seitsme tuule poole plehku. Siuke seltskond. Võimas! Oleks nad veel teadnud, et kuskilt on võimalik ka Silvia tuliuued roosad karvased sussid tuuri lasta, oleksid nad seda ka kindlasti teinud.

Järgmine päev Eestisse tagasi jõudes tervitas meid kohe võrdlemisi huvitav vaatepilt: mingi vend oli nii härga täis, et sõitis autoga nõnda edevalt, et üks jalg oli aknast väljas (koos jalanõuga veel loomulikult). Ma ei saa aru, millises maailmas see veel mugav istumisasend olla saab!? Või haises tal tõesti jalg nii räigelt, et ise ka enam ei kannatanud välja? Kui temast mööda sõitsime, oli näha, et tüüp on veel eriti rahuloleva näoga ka. Selline mees ongi! Raudselt oli veel manuaalkäigukastiga auto ja siduri vajutamine on lihtsalt jobudele.

Kuidas mul nädal aega puhkust oli vol2

Pirru tuletas mulle jälle paar korda tungivalt meelde, et blogi ei kirjuta ennast ise. Üritasin, mis ma üritasin, tõesti ei kirjutanud see asi ennast siin ise...

Nii. Pooleli jäin ma sinna, et asjad sain ilusti-kenasti pakitud mururohelisse kohvrikesse ja oligi aeg teha mõned tunnid uinakut enne tööleminekut. Tööl tekitas muidugi hämmingut, et kes see sellise pisikese kohvrikesega kuskile minna plaanib. Kui ma avaldasin, et mina see kavalpea olengi, siis uuriti kohe automaatselt, miks ma nädalavahetuseks Tartusse ometi kohvriga lähen, tavaliselt ju seljakott seljas. Ja oh neid suuri imestunud silmi ja naeruga mõnitamist, kui ma teavitasin, et ma selle asjaga plaaningi nädalaks reisile minna. Ja et seal tegelikult on ruumi üle ka veel.

Nagu ikka, läks jälle päeva lõpus ülimegakiireks ja minu samm lõpuks kontorist välja kihutades konkureeriks täiesti vabalt selle tempoga, mis mul kilomeetrit aja peale joostes on. Hops-hops takso peale ja lennujaama poole ajama. Nii imelik, kui see ka ei oleks, aga täiesti õigel ajal sain pagasi ära antud ja check-in'i tehtud. Pärast seda ainult turvakontrollist läbi silgata ja...eiiii...ega ikka ei silka küll läbi. Kõigepealt tulid vinged kommentaarid mu vöö kohta ("Woooooooo, no selle pandlaga peab küll vöö ära võtma, jah...") ja siis, hoolimata sellest, et ma vöö ära võtsin, otsustas see masin ikka piiksuma hakata ja mind otsiti rõõmsalt jälle läbi.

Kõik läks nõnda libedalt, et tundus lausa uskumatu: õigel ajal õige lennuki peal, õigel ajal järgmise õige lennuki peal ja isegi pagasi sain ilusti kätte. Endalgi absoluutne hämming. Isegi autorenti jõudsin ilusti kohale ja juba paberid sain täidetud ja puha. Ja no eks kuskilt pidi see prohmakas lõpuks ikka ära tulema, oligi liiga kaua juba nii okeilt läinud. Ilmselgelt leidsin ma ennast järsku situatsioonist, kus ma olen Malagas, kell on 1 öösel, Kaia ootab mind oma kodus Malagast kuskil 120 km kaugusel ja...minu krediitkaart ei tööta. Heijuhhei! Vaatasin aknast välja, lõin ühe sääse vastu oma küünarnukki lapikuks, muigasin ja tõdesin "Noniii...hakkab pihta jälle...".

Kõigepealt üritasin ma kolm korda Eestisse panka helistada. Sain iga kord vinged pühadetervitused, ja teksti "Kui Teil on pangakaart kadunud, vajutage 1. Kui Teil on muu probleem, vajutage 2...". Ja mis te arvate, mis juhtus iga kord, kui ma "2" vajutasin? Absoluutselt mitte midagi. Ära katkes. Tänks, no! Järelikult tuli leiutada mingi muu moodus. Mõtlesin siis, et lähen netipanka (minu suurepäraselt pakitud kohver sisaldas endas ka ID-kaardi lugejat otseloomulikult) ja tsekin sealt, mis värk on. Äkki mingid tehingud kuskilt ära keelatud või mingid limiidid peale pandud või midagi... Aga ei, internetti polnud. Wifit vähemalt mitte ja autorendipoisid ei lubanud enda arvutitesse tsillima ka. Nii et see variant langes ka ära. Ja minutid muudkui tiksusid edasi ja kell näitas vaikselt juba 1.30 kanti. Tüübid ise pakkusid, et tule homme uuesti. Jajah, eks ma ikka. Mul ju hotell kõrvalmajas olemas, mis see siis ära ei ole hommikul uuesti tulla. Või siis mitte! Elus esimest korda Malagas ja ööseks oli plaan siiski Kaia juurde toredasti jõuda. Järgmine variant oli sularahaga üritada, nii et ma küsisin neilt, kus siin sularaha välja saaks võtta. Tüübid väitsid  mulle, et läheduses ühtegi automaati pole. No muidugi! Järjest vingem olukord, eksole. Hakkas juba vaikselt kergeks challenge'iks muutuma.

Nii et tuli oma julgus kokku koguda ja helistada Birksile, kes Eestis ilusti tudus ja alguses natuke segaduses häälega oli. Ma ei hakkanud pikalt seletama, ütlesin lihtsalt: "Kuule Birks...mul veits probleema. Palun saada oma ema number". Kohe näha, et see piff teab mind piisavalt ja ei hakkanud ühtegi lisaküsimust küsima. Väga nizmo öösel telefonis jauraja ma pole, aga see-eest õnnestub mul aeg ajalt mingitesse sekeldustesse sattuda. Nagu see siin, eksole. Läksid mööda loetud sekundid ja Birks saatis mulle juba oma ema ja isa numbrid. Pärast seda viis sekundit veel julguse kogumist ja valisin numbri ning sain alustada olukorra kokkuvõtmist poole minutiga: "Tere...et Nele olen, jälle. Ma loodan, et te seal ei maganud veel (loomulikult, kell on ju ainult pool kolm öösel Eesti aeg, miks peakski keegi magama...). Mul on selline huvitav mure, et...". Selline huvitav mure, et ma jäin keset ööd kuskile lampi kohta toppama, eksole. Minu vedamine, et Birksi fämili (välja arvatud ta ise muidugi) läks juhtumisi minuga sama lennukiga puhkusele ja ööbis võrdlemisi lähedal sellele kohale, kus ma parajasti öist taevast vahtisin ja järjest uusi variante genereerisin. Edasi oli juba nii, et poole tunni pärast sõin ma nende juures maasikaid (ase mulle oli juba tehtud) ja sain helistada Kaiale:

Ma: "Kuule...fun-fact, ma ei jõua sulle ikka täna külla. Paku, kus ma olen."
Kaia: "Ma vist ei julge pakkuda..."
Ma: "Ei ma olen samas riigis sinuga"
Kaia: "Ah, asi seegi. Siis on isegi hästi!"

Ma pean siinkohal kiitma Birksi fämili suurepärast huumorimeelt. See mõnitamine, mis ma terve õhtu ja järgmise hommiku sain, oli ikka tasemel. Ja no, nad olid täiesti auga välja teeninud õiguse mind tögada nii palju, kui lusti on - ilma nendeta oleks ilmselt lennujaama pink järgmine variant olnud ja vaevalt, et see nii head seltskonda ja nii mõnusat hommikusööki oleks pakkunud :).

suvi.zip

Kuskil juuni alguses selgus, et alates juulist hakkan mina tööinimeseks. Nii et pärast lõputöö kaitsmist 12. juunil tuli kihku-kähku hakata pihta, et jõuaks kahe ja poole nädalaga kõik suvised värgid ära teha. Mis seal ikka, massiivne tempo peale ja ju jõuab! Ehk siis käisin ma selle kahe poole nädala jooksul kahel lõpuaktusel, ühel vingel lõpupeol, Võrtsjärve lähedal kala püüdmas, Põhjarannikul jaanipäeval, täiesti teises kohas Põhjarannikul suvitamas, veidikene linnas fiestatamas, üliõpilaste suvemängudel, veelauda sõitmas, Janika maakohas Peipsi ääres, tünnisaunas, matkamas, sõpradel külas palju-palju ja üht-teist veel. Uhh, olid alles kaks ja pool nädalat! Pärast seda oli siuke tunne, et peaks vist puhkamisest puhkama hakkama.

Lõpuaktustest nii palju, et ühel neist käisin ma oma põhikooli lõpukleidiga, millega ma iroonilisel kombel olen käinud igalpool mujal, kui põhikooli lõpetamisel (sest sinna ma lihtsalt ei sattunud kohale minema). Kes on mind vähegi ballidel või kuskil näinud, siis see on see punane :D ! Teisel lõpetamisel, ehk majanduse lõpetamisel käisin ma gümnaasiumi lõpukleidiga. Täiega säästuäss valik oli ikka märtsis ja aprillis ilusti trenni teha - ei pidanud uut kleiti hankima ega midagi!

Matkamisest. Janika ja Veiko matkavad see aasta täispikkuses Oandu-Ikla matkateed (hakkavad nüüd juba vaikselt lõppu jõudma) ja et seltsis on segasem, kutsusid nad sõpru endaga mingiteks lõikudeks ühinema - nii ma siis viskasin pärast jaanipäevapidu kohe seljakoti selga ja asusin Tallinn-Narva maanteel õigest kohast nende poole üksinda teele. Pärast kümnekilomeetrist jalutuskäigukest olingi juba vaatetorni juurest, kus pärast kümmet minutit maalilise rabamaastiku vaatlemist sain nendega kokku. Janikal oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, nii et viisin talle kingituseks pudeli coca-colat ja pakitäie sefiire, vot siuksed lood. Igatahes sai see päev üks kuni mitu kilomeetrit jalutatud, nii et õhtuks olid täitsa esinduslikud villid varvastel platsis. Sellest hoolimata oli kuidagi nii hea ja ajatu olla. Hommikul lesisin väljas rabajärvekese ääres madratsil, teised veel magasid ja mina lihtsalt mõtlesin seal omi mõtteid. Väike sipelgapoiss üritas vahepeal mulle ninna ronida, aga siis sai jälle tugeva ja järsu puhumisega ta sealt nelja tuule poole teele saata. Muidugi tema võis võtta seda nagu omaette lõbustuspargina - muudkui aga ronid tagasi sinna nina juurde ja saad võimsa lennu. Täitsa tasuta. Ja siis ma püüdsin natukene kala spinninguga, aga nagu ikka, ei saanud mitte midagi. Aga sellest polnud ka iseenesest midagi, sest varsti ärkasid teised ja ma sain hoopiski turbonuudleid süüa. Iseenesest oleks tahtnud eputada küll, et näe, lõpuks ometi olin esimesena üleval ja sain kala ka kätte. Tundub, et ma pean mingeid skille täiendama, siis saan järgmine kord ikka eputada, mitte ei pea koguaeg tühjade kätega jääma.

Hommikul jalutasime Aegviitu, et sealt rongi peale minna. Teised Tallinna suunda ja mina üksi Tartu suunda. Kes teab mind piisavalt, teab, et mul on nende rongidega mingi oma teema - siuke temperamentne suhe või nii. No kohe mitte ei õnnestu rongiga nii sõita, et kõik kuidagi sujuvalt läheks. Seekord oli siis niipidi, et ma ei mahtunud isegi vagunisse sisse - olin osavalt suutnud ajastada oma sõidu täpselt sellele rongile, millega kõik selle aasta malevalapsekesed Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitsid. Mis te arvate, palju seal ruumi oli? Umbes täpselt nii palju, et mina oma seljakotiga olin seal kahe vaguni vahel olevas alas ja minuga koos olid seal kolm tüdrukut ja kolm meest, kellest ühel oli veel jalgratas ja kes samal ajal õlut jõi. Väljas olid sel ajal kaunid 30 kraadi. Nii ma siis seal umbses pisikeses õllehaisuses ruumikeses seisin, kuni ma 15 minutit hiljem otsustasin, et nüüd aitab, mina pressin ennast igatahes vagunisse. Maleva rühmajuhid üritasid küll veidi aega vastu vaielda, aga no mu tahtmine oli seekord suurem, kui nende argumenteerimisoskus.

Natukene pilte ka illustreerimiseks:

Turbonuudlid matkahommikul ja mahl, mida ma terve esimese päeva kaasas kandsin, et teised õhtul üllatunud oleksid :)

Superidülliline koht, kus me tähistasime psühholoogiakraadi kättesaamist.

Vaikne hetk enne tormi. Ehk hetk hiljem olime juba täiesti pisarates naerust.

Järjekordne idülliline kohake. Täpselt nii ilus seal oligi :)!

Teistest sündmustest jääb seekord rääkimata, sest ma mõtlesin minna nüüd natukeseks värsket õhku nautima. Tehke teie ka seda! Niipalju ka veel, et üliõpilaste suvemängud on üks vingemaid üritusi, kus ma käinud olen. Marss kõik sinna järgmisel aastal!

Lõpetuseks küsimus: kust tolm tuli ja kuhu raha läks?

Kui me Dagnyga rannas peesitasime, ehk kuidas me koorikaaslasteks saime...

Ulmepikk vahe eelmisest postitusest, eksole? Jaa. Ma vahepeal tundsin, et kui ma pole piisavalt bakatööd kirjutanud, ei ole mul siia niisama lustimiseks kirjutama ka asja. Ja nii ta läkski. Nüüd igatahes on bakatöö esitatud  ja ootab kaitsmist, nii et vaadake ette: ma hakkan postitustega pommitama!

Vahepealsest ajast kirjutada pole ilmselt mõtet, võtan parem viimase nädalavahetuse ette. Mainiks ainult selle ka ära kuu aja tagusest ajast, et väga vinged sõbrad on mul - kui ikka siuke seltskond kesköösel ühiselt sünnipäevalalulu laulis, tuli suur naeratus näole ja hea õnnelik tunne oli :)! Rääkimata köögitoimkonnast ja koristustoimkonnast - miks ma ei peaks olema rahul, kui toredad inimesed viitsivad 24h järjest hängida mu sünnipäeval, et söök saaks valmis ja kodu pärast korda :)  !?

Nüüd siis sellest nädalavahetusest, mille eellugu algas teisipäeval, kui me Dagnyga suurest pingelangusest Emajõe äärde sõudebaasi silla juurde päikest läksime püüdma. Selgus, et peale päikse püüdsime me ka pilke ja aeg-ajalt sattusid mööda silda edasi-tagasi voorivad sportlased meiega paar sõna juttu puhuma. Ja nii me põhimõtteliselt Motomeeste Koori sattusimegi.

See asi sai nüüd selgeks, miks me Motomeeste Kooris üldse oleme, eksju-onju. Ja kuna me seal juba olime, oli ilmselgelt tarvilik minna reede õhtul Põlva Päevadele esinema. Mis seal ikka - nahktagi selga, magamiskott seljakotti, kiiver pähe ja minek Põlva poole. Tee peal kostitas meid muidugi massiivne vihmasabinakene, mis tekitas kerge järve selle tankla ümber, mis meile hoovihmakese ajaks varju pakkus. No tore. Pakkuge ainult, kellel absoluutselt MITTEveekindlad jalanõud jalas olid.

Kiire kooriproov, veel kiirem saundtšekk ja valmis me olimegi. Seltskond me ümber laulis muide väga-väga hästi, nii et lausa lust oli! Emotsioon esinedes oli muidugi vinge, laulsime Nikns Suns'ile tausta nelja laulu ajal, publikut oli põhimõtteliselt nii palju, kui platsile mahtus ja üleüldse oli kuidagi siuke tore olla. Nüüd on vaja veel ise ka laulma õppida ja siis on nagu päris! Ja emotsioonidest rääkides, siis no, ma vist olen varemgi pläterdanud, kuiväga mulle meeldib, kui keegi pilli mängib ja laulab. Arvata on, et ma olin megarahul, kui kooriga afterpartyl õues hommikul kella neljani kõlasid pillimäng ja mitmehäälne laul. Hommikul olin igatahes maruväsinud ja õnnelik.

Et ainult teksti ei oleks, siis vahepalaks siin väike näide Dagny suurepärasest pildistamisoskusest:

Kui inimene on väsinud ja õnnelik ja jõuab lõpuks ometi koju, siis mis te arvate, mis ta teeb? Hehe. Ilmselgelt plaan kerge paaritunnine powernap teha läks kaduma, kui kutid andsid teada, et nad võtavad mu 10 minuti pärast peale ja me lähme ameerika jalgpalli vaatama. Reeglitega ja mängu endaga ma muidugi eriti kursis ei olnud, nii et ma ei saanud alguses üldsegimitte aru, miks nad umbes 20 sekundit tormavad, siis kellegi maha tambivad ja siis paar minutit jälle pausi on. Ma loodan, et poistel väga kopp ette ei saanud, kui ma iga paari minuti järel küsisin midagi umbes stiilis "Oot, et neil on siis nagu eraldi ründetiim ja kaitsetiim vä?". Sain vähemalt targemaks jälle.

Pärast ameerika jalgpalli oli vaja kiirelt-kiirelt lipata koju, et perega grillida veitsa ja pärast seda kuskile ujuma minna tšiikadega. Vähemalt nii nägi plaan ette. Kuni selle hetkeni, kui ma keset grillimist ja aias tšillimist paar kiiremat sammu tehes suutsin nõnda osavalt endale okka kanda astuda, et isegi emme seda paraja surkimisega välja sealt ei saanud. No tore. Jälle traumapunkti. Seal üritati mind pikalt veenda, et on ikka vaja tuimestus teha, sest muidu on liiga valus, aga mul oli veel liiga selgelt meeles eelmine kord, kui mulle läbi kannanaha tuimestus tehti. Kes veel ei tea, siis süst läbi kannanaha ON valus! Nii et ma mõtlesin, et üritaks seekord ilma hakkama saada. Surusin hambad kokku, värisesin ja higistasin üle keha, aga kinnitasin endiselt arstile pidevalt "Ei, mul ei ole valus, ei ole vaja tuimestust." Kui ma juba olin peaaegu valmis alla andma ja olin umbes sellises no-natuke-veel-ja-siis-küsin-süsti seisus, sai ta järsku selle okka kätte. Huhh.

Ilmselgelt ujumine keelati samaks päevaks ära, nii et rannas käisin ma teistega niisama tšillimas ja üle pika aja juttu rääkimas. Või noh, enamus aega olime me üldse kuskil torni otsas, sest selgus, et seal sääski ei ole :D. Pärast seda tõttasin optimistlikult otse lodja peale, et Piiaga veitsa juttu rääkida ja pillimängu kuulata. Üritasin, mis ma üritasin, aga seal sai uni mu kätte - nõnda hea powernap oli tund aega kuskil lambanahkade vahel. Pärast seda ärkasin natuke segaduses üles ja ruttasin keset ööd koju - siit ka moraal, et tark ei torma. Lebolt oleks võinud ju sinnasamma ka ööbima jääda ja hommikukohvi lodja katusel juua. Ju järgmine kord!

Naeratage üksteisele!

Jälle need rongid.

Alustuseks üks väike põhjus-tagajärg pildike:

Nii. Eile hommikul vara-vara alustasin mina oma väikest retkekest, et Liisile külla jõuda. Plaan oli lihtne ja loogiline, hõlmates endas bussi-lennukit-bussi-rongi-autot. No ja kuna ma olen marulaisk pakkija ja olin kõik muud toimetused öösse lükanud ja üleüldse oli ju esimeseks asjaks 4,5h bussisõitu Riiga (ja selle ajal saab ju magada ometigi), ei hakkanud ma kodus unetundide kogumisele aega raiskama - tegin hoopis võikusid kaasa, et ei peaks kuskilt ülikallilt ostma hakkama.

Terve öö kuidagi ära passitud ja ikka tuli klassikaline bussi peale jooksmine - saanud siis 5 min varem minema hakata või midagi. No jõudsin igatahes lebo kaheminutilise varuajaga, nii et no-stress! Väike jalutuskäik läbi karge õhu bussijaama ja esimese üllatusena ütles bussijuht kohe "Ždraastvuite!" "Mis-mis??" "Hello!". Nojah. Marssisin magavate inimeste vahelt oma koha poole hoolikalt numbreid loendades - 14-15-16-17-...- näe 20, ongi minu koht, wtf see tädi siin ainult üle kahe koha magab. No torkisin teda veidi aega ja üritasin üles äratada, aga tädi kas teeskles või oli päriselt väga sügava unega. Tore-tore! Aga! Järsku hüüab keegi bussi tagantotsast "Nele! Nele! Tsau! Tule istu siia!". Hähh, pääsemine! Kuna ma olen lühinägelik ja mu prillidega juhtus eelmine nädalavahetus nii nagu seal üleval näha on (ja üleüldse oli bussis pime ka), ei saanud ma esialgu aru, kellega tegemist on. Lähemale minnes selgus, et Hannula ema Meelike on sama bussi peale sattunud. Super! Saigi enne 2h magamist kaks tunnikest juttu ka rääkida temaga (sest ees olid ju veel lennusõit ja rongisõit ja kusiganes veel magada saab, eksole).

Riia lennujaamas on tasuta wifi! Nii ma seal istusin uudiseid lugedes, kui järsku märkasin, et kogu seltskond on millegipärast tund aega enne lennu minekut juba ennast järjekorraks moodustanud. MIS TEIL VIGA ON?? Ja kuna mina seal järjekorras ilmselgelt ei olnud, tähendas see seda, et ma saan ühena viimastest lennukisse, mis tihtipeale tähendab seda,  et kohad akna all on juba võetud. Ja akna all on ju ainuke koht, kus normaalselt magada saab. No igatahes läks mul kuidagi õnneks ja mingi ime läbi oli tervelt kaks kohta akna all veel vaba, jeah! Mitte, et ma terve tee maganud nüüd oleks. Esimesed kaks kolmandikku ajast lugesin ikka raamatut, sest no aega on veel hiljem ju magada! Ärkasin sujuvalt alles siis, kui rattad olid maad puudutanud ja nägin, et tsikk mu kõrval naerab mu üle - ma loodan, et ma magades lolle nägusid ei teinud või midagi.

Kuna Milan (Bergamo) lennujaam asub Milano kesklinnast mingi 50 km kaugusel, siis päris jalgsi minema ei hakkanud. Jälitasin tsikki, kes mu kõrval lennukis istus, sest tundus, et ta teab, kuhu läheb (mina ju ometigi ei teadnud). Ostsin tema järgi bussipileti ja läksin isegi õige bussi peale, et raudteejaama saada. Selgus, et see tüdruk on pärit Venemaalt, õppinud Salzburgis tantsijaks ja läks praegu üldse Torinosse tantsuworkshoppi. Lahe! Pärast tunnikest temaga juturääkimist jõudsimegi juba Milano raudteejaama, kus tal oli aega rongini 15 minutit ja minul...äää...mingi 3,5h. Eks ma siis imetlesin seda Milano moodi ja glamuuri...raudteejaam puha Armani ja Gucci poode täis. Lausa nii glamuurne värk oli, et mehed käisid millegipärast naiste wc-s ja ust kinni ei pannud... Ja ühe moesähvatusega - lindude pasarahega - oleks ma peaaegu pihta ka saanud. Napikas! Nad millegipärast lendasid täpselt teadetetabloo kohal risti-rästi ringi ja no teadetetablood oli vaja ju aeg-ajalt jälgida, sest väga kahekümnel erineval perroonil ei jõua silma peal hoida, et õige rongi saabumist märgata. Siuke riskibisness - saad linnusitaga pähe - ei saa linnusitaga pähe. Vedas seekord heas mõttes.

Pärast paari tundi internetikohvikus istumist ja selle kõrvale kahe kohvi joomist, olin ma valmis minema rongi peale. Ise veel vilksamisi mõtlesin, et kuidagi maru lihtsalt on see asi läinud - muudkui õiged bussid ja rongid ja värki. Ja, ei, ei läinud vale rongi peale! Täitsa õige sai. Nii ma vaatasin seal mugavas rongis kõigepealt 2h filmi ja siis hakkasin raamatut lugema - inimesed tulid, inimesed läksid. Siuke loomulik värk. Tõstsin pilgu raamatult ja märkasin, et "Näe, Veneetsia juba, ainult 1,5h veel sõita, " ja suunasin pilgu raamatule tagasi. Kui me kümne minuti pärast endiselt seal seisime, tõusin ma oma koha pealt püsti ja märkasin, et ma olen üksi rongi jäänud - mis seal ikka, ei viitsi paanikat teha sellest. Istusin maha ja lugesin edasi. Veel viis minutit hiljem sadas mingi tädi sisse ja teatas mulle midagi marukiires itaalia keeles. Mitte, et ma maruaeglasest itaalia keelest aru oleks saanud :D. Ma siis tegin lolli näo ja ta seletas inglise keeles ka - tuli välja, et lumetormi (?) pärast on ümberistumine ja tuleb minna teisele perroonile. Oh, well, tore, et nad enne selle info ainult itaalia keeles andsid. Tuiskasin rongist välja ja teisele perroonile, et avastada, et nüüd tuleb väljas külma tuule käes 15 min oodata. Tuli tahtmine sisse minna (sest mäkisilt paistis :D ), aga mõtlesin, et ju 15 min kannatab ära ja äkki pärast tuleb see rong veel üldse varem ja siis on totaalselt panges. Hähh, ja siis see rong tuligi, TUND AEGA HILJEM. Tund aega. Küll see Itaalia transpordikorraldus on huvitav. Selleks ajaks olin ma igatahes saanud tuttavaks ühe Sloveeniast pärit tšikiga, kes on viimased neli aastat Milanos modellina töötanud - oli kellegagi koos kiruda seda passimist ja nalja teha. Tal alguses vist väga naljakas ei olnud. Seisis teine seal ühe SUURE (50 kg) kotiga ja kolme väikse kotiga - seljas ainult õhuke jakike. Need on need modellid - üks kott näiteks oli uusi kingi täis. Eranditult. Hea, et mul endal olid jalas mu ainukesed kossid, mis veel peale matkasaabaste ja trennitossude terved on (jaaa! need kuldsed maagilised diskopapud :D!). Muigasin vaikselt, kui ta oma pilgu nendele suunas.

Igatahes. Kuna kell oli juba saanud 20.45 ja ma 21.20 pidin olema Triestes, kuhu Liisi mulle oma sõbraga vastu pidi tulema, saatsin talle ennatlikult sõnumi "Ma jään siiiiiiiit*ks hiljaks!" (vabandust väljendust :) ). Liisi saatis vastu toetava "Elu ongi seiklus! :D". Hiljem selgus, et ma ei liialdanudki - eeldasin ma ju alguses, et ma jään ainult tunnikese hiljaks. Nii. Jõudsime siis selle järgmise rongi peale ja Nika (see modell) ohkas pahuralt, aga kergendatult, et varsti on see jama läbi. Pfft! Vastasin naerdes "Oota-oota, raudselt tuleb midagi veel!". Poolteist tundi jutuvestmist hiljem see midagi oligi käes - teatati, et järgmine ümberistumine tuleb ja peksti kogu seltskond välja rongist. 5 minutit hiljem selgus, et TÜNG VÄRDJAS, rong, millele ümber istuma peab, tühistati ära :D! Hehe, see veel puudus. Kogu seltskond (kaasaarvatud üks munk näiteks) istusid raudteemaaja treppidele maha ja hakkasid aru pidama - kes tellis takso, kes jäi ootama, et asi iseenesest laheneks, kes tegi olukorra üle nalja jne. Mina helistasin igaksjuhuks Liisile ja ütlesin, et ma jään veel määramata aja jagu hiljaks, sest mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. Nii palju teadsin, et Itaalias ja mitte väga kaugel Triestest.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Nika ema ja sugulane hakkasid meile Triestest autoga vastu tulema - seal ma siis olin: suvalises kohas Itaalias, ootamas inimesi, keda ma ei tea, et saada nende autoga Liisile Sloveeniasse külla. Nika istus fotoputkas, sest seal oli ainuke tool, mina seisin selle kõrval ja jõime nalja tehes ja elust rääkides plastiktopsikestest cappuccinot (muu hulgas tuli välja, et ta kutt töötab New Yorgis koreograafina - vinge värk!). Selleks hetkeks tundus mulle, et nüüd võiks nagu kõik korras olla, aga siis teatas Nika, et kindlasti tuleb midagi veel! Pool tunnikest hiljem oli ta ema kohal ja läbi rahvamassi ennast välja pressides kuulsime, et kohe hakkab järgmine rong Veneetsiast sõitma ja võtab selle seltskonna peale (Veneetsiast sinna olime me just poolteist tundi sõitnud, nii et see piknik seal kestis ilmselt päris pikalt veel). "Shitaly!" teatas Nika pahuralt läbi naeruturtsatuste. Sain tuttavaks ta emaga ja sugulasega ja sõitsime vaikselt - and I mean it: VAIKSELT - Trieste poole. Nad siin puhastavad teid niimoodi, et kaks suurt teepuhastusmasinat on kõrvuti, blokeerides sellega tee ja nende taga on veel politseiauto - kogu see karavan liikus sujuvalt 15-25 km/h. Väsimus hakkas peale tulema, tuli meelde, et mu unetunnisaldo oli eelmise ööpäeva kohta hea 2,5-3h. IGATAHES. Seal ma siis olin, kõigest kolmetunnise hilinemisega - Koperi Lidl'i parklas ja kuulasin läbi naeru Liisi ja ta sõbra kirumist, et ma ka normaalselt tulla ei oska :D. Liisi oli oma sõbrale (kes muide pidi 4h pärast tööl olema) juba enne öelnud, et "Selle tüdrukuga alati juhtub midagi!"

Loo moraal: inimesed on  nii ilusad ja head :)! Koperi parklas tänasime Nikaga üksteist - mina selle eest, et ta mu kuskilt täiesti randoomsest kohast Sloveeniasse ära tõi ja tema selle eest, et ma tema kotte tassisin ja masendada ei lubanud. Kokkuvõttes oli ju tore :D

Ida-Võlumaa

Kes veel ei teadnud, siis Jõhvis on selline koht nagu hostel "Nele". Oli minulegi üllatuseks! Ma ei kujuta ette, kust tuli kellelegi idee selline nimi hostelile panna :D.

Muidu tegin Toilas kaalutesti (mille läbisin edukalt, haa! Jää ei murdunudki) ja ehitasime lumememmekese :).

Muideks, selle lumememmepildiga oli veel see teema, et ma pidin mingi suvaka, kes parajasti vorste grillis, ära rääkima, et ta tuleks meist pilti tegema ja siis Hempar saaks samal ajal kähku minna ja vorstid tuuri lasta. Ilmselgelt Hemminki unustas õigel hetkel kogu plaani ära. Nii tüüpiline!

Ja nüüd saigi mu nädalane puhkamine läbi, jee-jee.