Aga see selleks. Rongide ja minu suhet mäletate? See, kuidas mul nendega alati perfektselt läheb ja alati jõuan õigete rongide peale ja õigesse kohta, eksole!? Ma polegi veel jõudnud rääkida, kui suurepäraselt mul läks rongidega viimane kord Kadril Birminghamis külas käies. Kuna ma tahan ise ka enda üle uuesti hiljem naerda, siis ma panen selle siia kirja ära, vot! Läksin siis mina ilusti lennujaamast raudteejaama ja kõik klappis suurepäraselt. Õigel perroonil ja veel 10 minutit enne rongi tulemist! Maru rahulolevalt jalutasin perroonil väikseid armsaid krõpse süües edasi-tagasi. Mingite muude rongide kohta veel räägiti, et selle suuna rongid kõik hilinevad, aga minu suund see õnneks ometigi polnud. Kuni...vaatan, et lükkavad mu rongi edasi mingi 5 minutit. No ei ole hullu, mul on ju ometigi järgmine ümberistumine planeeritud nii, et jõuab ilusti. Sest et seekord ma olen õigel ajal õiges kohas! Varem piisavalt juba rongidega seiklenud. No lükkasid veel edasi, aga ainult natukene - kui alguses pidin 20.28 rõõmsalt jeehat panema, siis nüüd oli 20.43 pandud mineku ajaks. Jõuab endiselt ilusti. Ja näeeee, kell lööb 20.42, rong sõidab ilusti ette ja kõik hüppavad rongi peale. Vat kui hästi! Sõidan ja sõidan siis ja...ja muudkui sõidan ja...kuidagi vale tundub see asi. Alguses veel miskipärast ei näitanud, mis järgmine peatus ka on (tänks täiega!) ja kui üks hetk näitas, siis see küll kohe mitte tuttav nimi ei olnud. Võtsin julguse kokku ja küsisin enda kõrval oleva tšiki käest, kas see rong ikka läheb Victoria jaama ja saades vastuseks eituse, oli veits okouuu. Uurisin siis, kuhu see läheb ja kui ta selle peale tüdinult ütles mingi kohanime, millest ma enne kuulnud ka polnud, siis tõmbas adreka peale. JÄLLE!!! Õhh. Krt. Mu tolle päeva plaanis oli rahulikult poolteist tundi rongi peal kodutöid kirjutada, mitte keset öist Londonit seiklema hakata. Aga kui nii siis nii! Kiire kõne Kadrile ja üritasime kahepeale aru saada, kus ma ometigi olla võiks ja kas sealt on võimalik jõuda 20 minutiga sinna, kuhu mul vaja jõuda oli (et järgmise rongi peale jõuda). Hüppasin järgmises peatuses välja ja jooksin metrookaartide juurde. Olete London metrookaarte näinud? Ütleme nii, et...KESSE NII PALJU NEID PEATUSI SINNA PANI??? Otsisin nagu segane seda õiget kohta ja kui lõpuks leidsin, siis olin segane vol2, et leida kaardilt koht, kuhu ma minema pean. No pole hullu, optimist minus arvas, et on veel lootust. Ofkoors mul polnud õrna aimu ka, mismoodi see metroopiletite ostmine käib. Õnneks oli mingi turvamees kohe kõrvalt võtta, kes selle probleemi minu eest ära lahendas. Hähh, lebo, nüüd ainult metroo peale joosta! Täistuuridel trepist alla ja...wtf!??...kergem oleks mäest alla kukerpallitades sudoku ära lahendada, kui nendest käikudest õige välja valida. Kuute erinevasse suunda läksid käigud ja igaühe juures jälle muidugi massiivne nimekiri erinevate kohanimedega, kuhu sealt käigust pääseb. Aga pole hullu - siseorienteerumine on mulle alati meeldinud! Jõudsin õigele perroonile välja, hops metroo peale ja jeehat. Paar peatust edasi ja oli aeg ümber istuda. Arvata on, et kogu labürintidehuumor tuli uuesti läbida. Ilusti jälle õigele perroonile välja jõudnud, nägin, et Kadri on mulle sõnumi saatnud, et sellesama esimese metrooga edasi kütaksin, sest õigesse kohta õigeks ajaks lootust jõuda ei ole ja uus rongipilet on võrdlemisi kallis võrreldes bussipiletiga. Ja et bussi peale on mingi lootus veel jõuda. No ei ole hullu - uuesti meeletu segadus laburüntidega ja tagasi eelmise liini metroo peal ma olingi! Normull. Sealt täie hooga Victoria metroo/raudteejaama ja sealt ju vaja ainult Victoria bussijaama minna. Vähemalt see pidi lihtne olema - tegelikkuses oli aega 12 minutit ja bussijaam asus suvalises suunas 500 meetri kaugusel. Lebo ots. 6 minutit enne bussi väljumist olin ilusti bussijaamas ja tädi küll veitsa rääkis, et ta ei tohi mulle piletit müüa nii napilt enne bussi väljumist, aga ma nägin vist juba piisavalt selline välja, et ma päriselt ei soovi mõnda järgmist bussi ootama hakata.
Mul läks muide veel isegi okeilt - Liisu, kes teise lennukiga tuli, pidi tegema oma kilomeetrijooksmise selle aasta rekordi, sest lennuk hilines päris korralikult ja bussi peale jõudmiseks jäi ainult paar minutit aega. Selgus, et siiski kiiretest jalgadest päris ei piisanud ja buss jõudis jeehat panna - see aga tähendas seda, et järgmine läks tal hommikul kell 4, millega jõudis Birminghami hommikul pärast kella kuut ning loomulikult järgmisse kohta edasi läks meil buss hommikul poole üheksa paiku. Ega väga kade just Liisu peale ei olnud :D.
Aga see selleks. Ega seiklustel veel niipea lõppu ei tulnud. Escape room'i mäletate? See, kus me Lätis käisime ja luuseritena hakkama ei saanud, onju. Selgus, et me saime Liisuga katsetada täiesti tasuta uut ja suurepärast atraktsiooni nimega Enter-Room. Kadri täitsa ise disainis meile imevahva ülesande, mis koosnes erinevatest nuputamistest. Väga vinge! Ehk Kadri oli nõnda-nõnda väsinud karmist töönädalast, et läks peolt hästi vara koju ära. Meil Liisuga oli selline tantsuhoog sees ja häid lugusid järjest tuli, nii et ei raatsinud kuhugi minna. Seega leppisime kokku, et Kadri kuuleb ilusti läbi une telefoni, kui me tuleme ja laseb meid käppelt sisse. Mõeldud-tehtud, eksole! Kui me tund aega hiljem Kadri poole ilmusime, siis telefoni ja uksekella ta igatahes ei kuulnud - nõnda sügav uni oli. Mina naiivselt mõtlesin, et proovime lihtsalt mõne korra veel helistada, aga vähe hakkajam Liisu hakkas kive aknasse loopima. Kui me juba mõnda aega olime sellega jauranud ja politsei ka kahtlaselt aeglaselt mööda patrullis, otsustasime, et meil oleks vaja pääseda Kadri aknani (mis oli ilmselgelt teisel pool maja). Sest no...ööseks päris välja jääda ei taha ja hea 20 minutit oli juba möödas. Loomulikult oli tegemist ridaelamuga ja kõige keskmise korteriga. Liisu suurepärane idee oli, et ronime äärmise korteri aiast üle ja hakkame mööda aiakesi minema järjest. Minu natuke tagasihoidlikum plaan oli, et kasutaks õige maja taga olevaid väravaid... Seekord jäin mina peale. Läksime väravast läbi ja saime ilusti aedade taha, kus igal aiakesel oli omakorda oma väravake. Ronisime siis kõige oma kleitide ja mantlite ja sukapükste ja kingakestega üle aia ja hakkasime tagaukse juurde jalutama, kui ma üks hetk vaatasin, et see küll igatahes Kadri aed ei ole. Kuna me polnud kumbki aia tagaotsas kunagi käinud, siis polnud sealt hästi aru saada alguses. Mis seal ikka: kiirelt-kiirelt üle aia tagasi ja leidsime õige värava. Seni, kuni Liisu tegi telefoni teel oma sõbrakestele (kes suurest igavusest teda kõnedega pommima hakkasid) selgeks, et me murrame oma sõbranna majja sisse, pistsin mina käe läbi naabrite aia, et Kadri aia värav uhkelt seestpoolt avada. Jee, järgmine nuputamisülesanne tehtud! Tõesti, nagu matemaatikaolümpiaadil oleks - siuke võidukas tunne iga uue lahenduse üle! Marssisime sisse ja otsisime midagi, millega aknale koputada saaks. Kuurist leidsime mingi kaika, aga kuna liiga kõvasti sellega vastu akent taguda ei julgenud, siis üles me Kadrit ikka ajada ei suutnud. Suurepärane. Seni, kuni ma mööda aeda redelit otsisin, et Kadri aknani jõuda, kuulsin, kuidas Liisu omaette seletas midagi stiilis "Veitsa kipakas on, aga kärab küll...". Kui ma ümber pöörasin, siis avanes mulle vaatepilt, kus kontsade ja kleidiga Liisu oli roninud ühe väikse aia otsa ja upitas sealt parajasti ennast Kadri kuuri katusele. Olgu öeldud, et madal see katus nüüd küll ei olnud - ikka hea 2 meetrit vähemalt. Katuselt ulatus igatahes täpselt aknale koputama ja nii me oma okasroosikese unest äratada suutsimegi! Jee - ei läinud poolt päevagi, ainult 40 minutit!
Tagasiteel oli mul ka loomulikult metroodega sekeldusi, aga need ei olnud midagi erilist. Klassikaline jura, et täpselt see rong, mida mul on vaja, otsustab lihtsalt lambist ülikaua mitte tulla ja ma jäin järgmisest rongist maha. Õhh.
Keegi minuga suvel rongireisile tahab tulla :D?
No comments:
Post a Comment