Vabakäigul randoomsus

Kui ma Tallinnas mõne lolluse peale tulen, siis seal ma jõuan enamasti ümber mõelda ja mõistus tuleb koju seni, kuni teised blokivad ja seletavad, et ilm pole ikka päris see ja et üldse on kodus ka hea telekat vaadata ja tegelikult pole praegu viitsimist jne. Tartus mul päris nii edukalt ei lähe - siis, kui ma ühtäkki taipan "Kuule, Nele, see ikka pole päris tark mõte..." olen mina ammu juba poolel teel kuskile ja teistega ka kõik kokku lepitud.

Nii ma näiteks otsustasin pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel keskööl, et nüüd mulle aitab köögilaua taga istumisest! Teatasin Siimule, kellega mul parajasti feissbukis mingi vestlus pooleli oli, et kui ta tahab liituda, siis ma võtan ta peale, virutasin otsusekindlalt malbelt läpaka kinni ja hakkasin minema. Ta vist eeldas, et mul on plaan ja et ma lihtsalt ei soovi seda avaldada. Minu plaan oli tegelikkuses umbestäpselt selline, et "Ma kõigepealt ostan endale bensukast ühe RedBulli ja siis vaatab edasi". Kaks minutit hiljem tuli tal mõte, et võiks minna geopeitust mängima, aga et võiks ikka paar tegelast veel seltskonnas olla. Nii et ma siis helistasin Agnesele "Ega sa lähemal ajal magama ei lähe?" "Ee...päris kohe vist mitte..." "Väga hea. Me läheme nüüd geopeitust mängima!". Ainuke, mis Agnesel selle peale küsida oli, oli "Kas ma võin koera ka kaasa võtta?" Tadaa! Aga palun, kaks tegelast seltskonnas lisaks olemas.

Nii me olimegi pool tundi hiljem kõndimas metsas mööda mudast (no ikka päris mudast!) teerada, kamba peale üks taskulamp, jalas tavalised linnapapukesed ja vaidlesime innukalt selle üle, kas tuleks ainult numbreid vahtida või ikka kaarti ka. Ilmselgelt ma olin maru härga täis ja seletasin, et kaart on ikka õige värk. Samas, kui Siim oma numbrikesi telefoniekraanilt jälgis. Agnes itsitas niisama ja Pippin viskas trikke ja üritas igat seitset moodi meile tee peal risti ette jääda. Ilmselgelt täiuslik kooslus, nii et me leidsime geopeituse esimese aarde üles endalegi ootamatult kiiresti. Teise aardega näitasin ma kaardi võimu! Seni, kuni Siim endal telefonis alles numbrikesi tööle hakkas panema, oli minul aare juba käes. IN YOUR FACE! :D

Pärast aarete leidmist tuli otseloomulikult kasutada võimalust tšekkida kõrvaloleva torni tipust umbeuhket vaadet ja pärast nautida tuule käes (mitte ometi soojas autos) tassikest head teed :). Et teejoomine igavaks ei kisuks, etendas Pippin meile seitsmes vaatuses kriminaalse lühietenduse "Piinarikas surm". Sellel koeral on annet, ma ütlen!

Nii. See vahepala läbi, suutsin paar päeva rahulikult olla, kuni täna jälle köögilaua taga läpakaga istudes ja kohvi juues otsustasin, et nüüd aitab! Õues nõnda ilus ilm ja mina istun toas, mis see nüüd siis olgu. Läpakakaas jälle malbelt kinni ja esimese ideena tuli pähe rulluisutamine. Sest noh, jooksutosse mul siin praegu pole ja mis sa ikka detsembrikuus muud teed, eksole (suusarajad millegipärast pole sisse aetud veel...). Muidu oli täitsa muhe sõita, aga kesse selle raja pisikesi puutükikesi täis loopis? Ma oleks peaaegu kauni faceplantiga asfalti kündnud või siis piirdesse sisse koperanud. Õhh. Õnneks läks kõik buenolt ja fiiling oli pärast väga muhe :). Boonuseks veel kaunis pärastlõunane päikseloojang.

Täpselt nii sõidangi. Külg ees ja keset teed. Katsu siis sellisega maratoni koos sõita, eksole.

Tartuuu :)

Kõigepealt väärib mainimist tõsiasi, et mul käisid täna päkapikud! JEAH!

Minule omaselt unustasin ma muidugi autovõtmed kuskile kaugele ja auto oli mul üldse kuskil raudteejaama juures. No pole hullu, õnneks on mul ettenägelikult kodus olemas varuvõtmed, nii et läksin nendele järele ja siis ilusti auto juurde ja mõtlesin, et nüüd saab koju sõita ja rahulikult asjalik olla näiteks. Proovisin korra ja proovisin kaks, aga no kurat, puhtalt küsimise peale tühi aku vist ei tahagi imeväel ennast täis laadida. Mis seal siis ikka, ju polnud ette nähtud, et ma reede õhtul autoga ringi liigun. Nii et jalutasin hoopiski sõpradega pitsat sööma ja sai päris tore õhtu :).

Eile läks sellesmõttes vähe paremini, et ma jõudsin ikkagi asjalik ka olla natuke. Ju sellepärast need päkapikud mul käisidki! Igatahes, pärast seda, kui asjalik oli juba oldud, oli aeg peale panna vabakäigu-mode ja minna linna peale avastama, mida huvitavat pakutakse. Selgus, et ikka pakuti küll. Astusin sisse Mökusse ja ehmusin esialgu ära - laudadel ilusti valged laudlinad, nende peal kandikutega pirukad ja tikuvõileivad (need, mis Taku kõik ära sõi), laes säramas jõulutuled ja aknalauad kaetud mandariinihunnikutega. Kartsin, et äkki on tegemist mingi erapeoga ja olin juba valmis otsa ringi keerama, aga siis selgus, et tegemist on hoopiski Möku sünnipäevaga. Vot kui armas :). Ja nii see õhtu möödus, kuulasin tarkade tüüpide juttu mehaanikast ja üritasin samal ajal väga keskendunult mandariine üksteise otsa balansseerida. Õhtu suurim saavutus oli 4 mandariini üksteiste otsas ja püsisid lausa nii edukalt, et jõudsin pilti ka teha:

Muuhulgas jõudis Caizike (aka pardike119) üleeile tagasi. Piff oli muidugi täitsa manjaanaks omadega Españas viibides läinud. Kõigepealt jäi meil kokkulepe, et helistame kuskil kella ühe-kahe paiku, et kokku leppida, mis kell me lõunat sööma läheme. No mis te arvate, kellel oli lambist telefon välja lülitatud? Tänks, Kaia! No ja siis sain ta lõpuks teisi kanaleid pidi kätte ja lõpuks jäi meil diil, et saame kohe-kohe Pange EES kokku. Olin mina siis kahe minutiga kohal ja hakkasin ootama. Ootasin ja ootasin ja kui neid viie minutiga kuskil ei paistnud, tekkis mul hämming, kui kaua võivad kaks inimest parkast ometigi kohale kõndida. Ise kahtlustasin juba vaikselt, et ju Kaia jäi tee peale kuskile pilte tegema, nii et mõtlesin, et helistan ja uurin (mine tea, äkki saab ka veel poseerida või midagi...). Selgus, et need kaks olid minut enne mind kohale jõudnud ja juba sisse istuma ära läinud. Tänks jälle, Kaia :D!

Iga hommik!!

Mul on selline omamoodi rutiin tekkinud, et igal hommikul rongi peale rutates märkan ma mantli nööpe kinni pannes, et kõige alumine nööp asub endiselt oma õige koha asemel mu taskus ja ootab, millal ma ometi niidi ja nõela kuskilt üles otsiks. Või millal mul ometi õhtul selline asi meelde tuleks (mitte siis, kui on umbes-täpselt miinus 3 minutit aega selle hetkeni, kui peab uksest välja astuma). Teine osa rutiinist on see, et ma jõuan ilusti tööle kohale ja avastan seal, et ma olen JÄLLE unustanud koju selle kommipaki, mis Maarja mulle juba eelmisel esmaspäeval tõi ja mida ma tööl mõtte ergutamiseks süüa mõtlesin. Ja siis ma alati kirun ennast, et miks mul ometi õigel ajal need kaks asja meeles ei ole.

Nii et täna! Tadaa! Lõpuks ometi ma leidsin kodust varastasin Taalilt (okei-okei, ta ise lahkelt pakkus) niidi ja nõela ja parandasin mantli ära. Kommipaki panin ka kotti juba. Vot siuke lahe õhtune seiklus! Täis põnevust ja adrenaliini. Nüüd vist ei jäägi muud üle oodata, kui et karma mind mu suurepärase tubliduse eest kiitma hakkaks. Näiteks sellega, et mul lõpuks ometi päkapikud käima hakkaks või midagi (Jeap, ma tean, täiega wtf, ma ka ei saa aru, mis mõttes mul see aasta päkapikud ei käi, onju. Iga aasta on muidu käinud ja nüüd järsku mingi jama. Tõe huvides on aus märkida, et täitsa nulliga ma pole siiski jäänud. Tundub, et ma pole lihtsalt november-detsember piisavalt hea laps olnud, sest oktoobris oli küll üks varajane päkapikk mind korra üllatanud).

Konstantne randoomsus

Mida te õhtuti teete? Mina näiteks õpetan karusid kolmerattalistega sõitma. Ehk kuidas ma ühes kõige omanäolisemas korteris käisin ja sealt kolmerattalisega karu leidsin :)

Või kuidas ma üks teine öö maast pingviinikostüümi leidsin (ja ofkoors sellega terve hunniku pilte tegin):

Väike päike igas päevas :)!

Osav, nagu ikka

Üks hommik ma jalutasin omast arust rahulikult tööle rongi pealt. Ja noh, sügisele kohaselt oli ilm selline veidi vihmane ja sellel jalgrajal, mida mööda ma krapsakalt kulgesin, oli ühes kohas täiesti lambist (või noh, vihmast) selline suuuuuur aiast aiani lomp. Töökaaslane Siim marssis lombist reipa sammuga läbi ja ma jäin sekundiks passima ja teatasin enesekindlalt: "Ma küll ei kavatse saapaid mudaseks teha!". Kuna vasakpoolne aed hakkas täiesti maast pihta ja parempoolse aia all oli betoonserv (nii umbes täpselt selline, et 5 cm oli seda serva meie poole väljas), otsustasin, et lähen mööda seda ja vaatab, mis saab.

Niimoodi ma seal ronisin - tippides kikivarvul mööda betoonserva ja hoides aialippidest kinni, ise seejuures otseloomulikult marurahul, kui kaval ma olen. Täpselt selle hetkeni, kuni üks aialipp lahti tuli ja ma täie plärtsuga vasaku jalaga mutta lendasin. Siim ei saanud alguses naeru pidama ja ega ma ise ka ei saanud, aga siis tuli mulle meelde, et ma pean ju sellisena kümne minuti pärast tööl olema - üks jalanõu muda täis ja vasak püksisäär põlveni porine. Kahtlemata üliglamuurne. Kui Siim lõpuks naeru pidama sai, ütles ta "Kurat, sa oleks võinud ikka pikali sinna mutta lennata, vot siis oleks alles naljakas olnud!". Eksole. Tema, muideks, erinevalt minust, aimas juba ette, et lippidega aiaga umbes-täpselt nii võib juhtuda. Mõtles mind ka hoiatada, aga täpselt sellel hetkel, kui ta hoiatamiseks ümber pööras, olin mina juba poolel teel ronimisega.

Igatahes. Kuna selline olukord juba tekkinud oli, siis tuli ometigi asjast maksimum võtta. Mõtlesin uhked stoorid välja, mitu karu mind ikka tee peal taga ajas ja mitu 100-kilomeetri-rännakut ma öösel tegin, et ma selline mudane olen ja esitasin igale inimesele erineva loo. Õnneks-õnneks on mul tööl olemas vahetusjalanõud. Teele ütles selle peale tabavalt: "Tead, sa peaksid endale tööle täiskomplekti vahetusriideid viima. Noh, umbes nii nagu neil lasteaias on". Pole üldse mitte paha idee! Mul on varemgi juhtunud, et ma olen näiteks kakao pükste peale kallanud.


Lõpetuseks vastus eelmises postituses püstitatud küsimusele: mingi tüüp viskas väikse külgsalto sellest ketist üle ja see alumine vend lootis, et tal paar minutit hiljem ka veel kõik kehaosad alles on.

Sügisene laululinnukene

Selle poisi hääl kajas reaalselt nii tugevalt, et 100 meetrit eemal keset linnasaginat oli ka veel kuulda:

Boonusküsimus ka: kes esimesena ära arvab, mis hakkab alloleval pildil kohe-kohe toimuma, saab pannkooki moosiga (Piret, sa ei või vastata!).

Kui juba sellele lainele mindud sai...

...siis oli ju vaja ometigi ka see nädalavahetus väike 36 km orienteerumine metsas teha.

Tegelikult algas lugu nii, et üks päev seletasin mina tööl kõigile, et neil on hädasti vaja 8 tundi järjest metsas orienteeruda. Mis sellest, et nad kunagi orienteerumas käinud ei ole ja päristäpselt ei tea, mis värv mida kaardil tähendab. Kaks naiivset, Siim ja Jaanus, jäid isegi uskuma mind ja ma kasutasin seda nende hetkelist meeltesegadust ära ja asusin meid kähku rogainile registreerima. Kuna võistkonda mahub julgelt veel inimesi ja seltsis segasem, küsisin möödaminnes Priidult "Kuule, sa 8 tundi orienteeruda ei taha vä? Siim ja Jaanus juba lubasid ka tulla..." "Millal see on?" "5. oktoober, laupäev" "No pane kirja...". That's the spirit! Ja võistkond oligi olemas :)

Eile kell pool kaheksa (okei, 7.40, ma jäin hiljaks) minekut alustades rääkis Priit, kuidas ta oli eelmisel päeval lausa selgeks õppinud, mida erinevad värvid kaardil tähendavad. No mis nii viga minna, kui sellised võistkonnakaaslased on! Tee peal veel sain talle viktoriini teha ja teadmised üle kontrollida. Muuhulgas sain tee peal oma hommikusöögi ära süüa - vana hea makaronid hakklihaga (kes mäletab, siis sama sõin ma sel korral, kui ma Tallinnasse maijooksule minnes rongist maha jäin). Kindlasti hilinesin ma see kord ka sama asja pärast!

Tee peal tuli arutlusele, kes mida raja peal söömiseks kaasa on võtnud, sest no...8h jooksul peab vist ikka veidi sööma ka. Kui Priit ja Jaanus olid ilusti võikusid kaasa võtnud ja Siim otsustas Jäneda kohaliku poe peale panustada, siis mind ootas sellel päeval ees tõeline šokolaadide degusteerimine. Nimelt koosnes minu võistlusmenüü seitsmest šokolaadikesest (Bounty, Twix, Mars, Dumle jne), et ikka konstantselt sugar rush peal oleks :D. Nii ma läksingi rajale nagu neljanda klassi lapsed kooliga kevadel Taevaskotta matkale lähevad - kotis poolteist liitrit vett ja 7 šokolaadi. Mõnus! Järgmine kord peab limonaadi ja krõpsud ka kaasa võtma, siis on ikka täitsa õige värk!

Paar minutit stardini ja oli aeg SI-pulgad randme külge kinnitada. Ma ise veel tegin autoaknaid peeglina kasutades patsikesi endale ja kui ma teiste poole jälle vaatasin, avastasin lõbustatult, et üliinnukad võistkonnakaaslased on kõik endale juba SI-pulgad tagurpidi käe ümber suutnud panna. Hea töö :D! Järgmine üllatus tabas mind stardi poole kõndides. "Eee...Priit...kus su kaart on?" "Ma jätsin ta autosse, pärast hea kodus seinale panna!". No selge :D. Tüüp kõndiski terve raja ilma kaardita. Seejuures asus ta vahel rõõmsalt rivi juhtima ja talle võtsid sappa veel mingid teised võistkonnad. Ma ei tea, kuidas, aga millegipärast teadis ta tihtipeale, kuhu suunda minema peab ja teadis paar korda õige koha peal küsida, kas me ikka läheme õiget teed mööda. Müstika. Ju tal mingi radar kuskil oli.

Rada läks vahvalt ilusat ilma ja loodust nautides. Siim oli varem juba orienteerumist proovinud, Jaanusele ja Priidule sai algtõdesid õpetada, mis on alati vahva. Lõpuks, kui kuskil 45 minutit oli lõpuni jäänud, tuli otsustada, kas üritame veel ühe punkti võtta või mitte. Otsustasime, et proovime ja asusime teele. Kuna tundus, et ajaga võib kitsaks minna, pöörasin ma ühest kohast metsa, et tee kasutamise asemel otse minna ja ütlesin teistele "Ah, suva, riskime, vaatab, mis saab!". Hoolimata sellest, et me olime just ühele teisele võistkonnale seletanud, kuidas me ühe punktiga 20 minutit ringi surfasime, otsustasid nad ikkagi meile järgneda. Nii me seal läksime. Mingi hetk mul teised küsisid tagant, et kas ma ikka leian üles punkti. Ma vastasin rõõmsalt "Ah, lebo ots, pole probleemi!" (tegin nalja omast arust, tegelt ma polnud üldse kindel, et seal ka võssis guugeldamiseks ei lähe). Ma muidugi arvasin, et mulle järgneb ainult natukene inimesi. Üks hetk vaatasin selja taha ja seal oli mingi 20 matsi järgnemas. No pressure! Kõigest väike probleem, et kui võssa paned, siis jäävad kõik need inimesed hiljaks ja annavad pasunasse (okei-okei, tögavad niisama sõbralikult). Õnneks läks hästi ja sain probleemideta selle punkti kätte, huhh, pliks-plaks-egolaks oli, kui möödudes võõrad inimesed õlale patsutasid ja "väga tubli!" ütlesid. Väike kompensatsioon selle feili eest, mis mul raja keskel oli, kui me mööda võssi kuskil ringi ragistasime ja mul hämming oli :D.

Muideks, kui keegi metsloomi tahab näha, siis väidetavalt ühest punktist mõnesaja meetri kaugusel olid osad võistkonnad mõmmit näinud. Ju ta kuskil sealkandis endiselt ringi hängib.

Kes järgmisena julguse kokku võtab ja minuga orienteeruma tuleb?

"25 kilti pead vastu vä?"

Üks päev, kui ma Taalil külas olin ja otseloomulikult toidu valmimist ootasin, helistas mulle vennakene ja küsis, kas ma ei tahaks temaga öörogainile minna. Väitis, et sörgime veits ja kõnnime ja nii. Et noh, peab vastu küll ja värki. Ma veel seletasin, et ma pole trenni teinud ja olen üldüldse aeglane, aga ta väitis, et see pole probleem. Sest noh...me ju kõnnime ja sörgime.

Kes veel ei tea, siis rogain on selline orienteerumine, kus terve kaart on punkte täis ja mingi aja jooksul võtad nii palju punkte, kui jaksad. Seekord oli siis tegemist öise versiooniga ja ajalimiidiks oli 4h. Ma veel naiivselt mõtlesin, et palju seal siis ikka sörkima peab...rahulikult saab võtta.

Laupäeval jõudis see tore päevakene kätte. Nii et sõin rahulikult oma pelmeenid ära ja asusin teele Kuusalu poole, kus võistlus toimus. Olin juba tervelt paar minutit kohal olnud, kui tuli aeg strateegia paika panna. Kui vend küsis mult "Palju sa joosta jõuad? 25 kilti pead vastu vä?", tekkis mul veits pänik. "Eee...noh...eks ma vast pean...aga see on ka täielik maksimum!". Ise juba mõtlesin, et pekki küll, läheb vist raskeks. Rajal selgus boonus: see 25 km oli linnulennult mõeldud, mis reaalsuses tähendab seda, et tuleb joosta kaunid 30 km. Ma muidugi keeldusin seda värki uskumast ja kui ma pärast 21km jooksmist küsimuse "Kui palju veel jäänud on??" peale sain vastuseks "Noh, umbes kümps vast...", ei uskunud ma endiselt. Sest noh, ei tahtnud uskuda. Kuidagi nagu raske oli juba olla. Ja üleüldse oli mu maksimum vaikselt kätte juba jõudmas. Nii ma vaikselt venisin edasi. Kummipaela otsas. Jah, et ma nüüd ei jätaks muljet, et ma niisama suvalt lähengi ja lippan 30 km nii, et silm ka ei pilgu ja särav naeratus ei kao, siis tegelikkus on see, et vend vedas mind kummipaelaga järel. See oli selline kerge lisapower ja tugev motivatsioon. Olgem ausad, ma oleks ammu juba jonnakalt teeserva seisma jäänud, aga kui keegi lisaks "läheb-läheb!!" hõikumisele sind kummipaelakesega sikutab, siis lihtsalt peab järjest järgmise sammu tegema. Ja järgmise ja järgmise ja järgmise.

Hoolimata kummipaelast ja ilusast öisest loodusest tundsin ma kuskil pärast 25 km rajal olemist, et no tõesti on kohe päris valus juba lihastel ja kuidagi nagu mingi väsimus oleks ka. Viimased 5 km oli ikka üsna tahtejõu pealt. Seda oli näha ka sellest, kui ma pärast finišit ei saanud endale ise sokke enam jalga. Muud riided sain nagu vahetatud ja siis mõtlesin, et paneks pulli pärast kuivad sokid ka. Pärast paari korda üritamist ja krampidega ruigamist selgus, et ega ikka ei pane kah. Vend sai korralikult itsitada, kui mulle sokke ja tosse pidi jalga toppima :D.

Mis te arvate, kuidas järgmine päev oli? Minul, kes ma terve maa seal paela otsas luuserdasin, oli umbestäpselt selline seis, et peaaegu isegi et suutsin WC'sse kõndida. Nagu ma õhtul teada sain, siis vennal oli selline seis, et viskas väikse 2h jooksutrennikese. Sest noh...mis see 30 km siis ikka ära ei ole - "reied nagu natuke annaks tunda". No eksole. Hea, et ise täna veel tööl trepist alla külg ees ja ühe astme haaval liikusin.

Küll see orienteerumine on ikka vahva!

Tartu on ikka muhe :)

Eile läksime tšikkidega Tartus välja jalutama ja noh, oli selline rahulik õhtu. Kõigepealt mingid tüübid kõndisid meie juurde, et demonstreerida, kui võimsad kõhulihased ja biitsepsid neil on. Täpsemalt käis see nii, et ma olin oma frankfurteri ja mineraalvee juba kätte saanud ja Liinal oli vist ka kakao juba olemas, nii et läksime välja teisi ootama. Ilmselgelt jalutas meie juurde üks eriti liibuvas särgis noormees ja hakkas juttu rääkima. Innukalt valetasin ennast kohe 7 aastat nooremaks - haa! Esimese asjana lõi tüüp kohe letti, et tal on täiega tegijad kõhulihased, aga ta päris seal bensukas ei hakka pluusi seljast võtma, nii et ta näitab siis hoopiski telefonist. Ilma, et me oleks jõudnud kuidagi reageeridagi, oli tüüp juba näitamas meile tervet galeriid piltidest, mis ta on ise teinud oma lihastest. No vat! Olgu öeldud, et ta siiski ei saanud jätta päris perfoormannsi tegemata ja demonstreeris laivis ka ära. Otseloomulikult ilma, et me isegi provotseerinud oleks. Aga noh, ega ma ei kurda ka - huumorit peabki saama! Hetk hiljem läks seal juba enamvähem võistluseks ära, millisel kutil nende seltskonnast see kõige suurem biitseps siis on (ta kutsus ikka sõbrad ka kõik kohale, et me ikka oleks kursis, mis masti meestega tegu on).

Mulle meeldis see ka, mis põhjusel tüüp meid Atlantisse tahtis kaasa kutsuda. "Et noh...siis ma nagu võtan, noh, näiteks sinult ümbert kinni ja siis kõik tšikid vaatavad onju, et me oleme paar. Ja siis nad on kõik kadedad sinu peale ja kadedad minu peale ja üldse kadedad ja tahavad mind. Ja siis ma mingi hetk lähen ja ütlen, et me sinuga läksime lahku ja ma nüüd olen vaba". No pole paha, poisil isegi siuksed plaanid välja mõeldud! Olgu siinkohal öeldud, et klubidesse me siiski see õhtu ei läinud, vaid hoopiski linna peale jalutama ja uudistama, mis Tartul meile täna üllatuseks on pakkuda. Üks hetk tundus, et ei olegi ühtegi üllatust pakkuda ja hakkasime vaikselt kodu poole sõitma. Kõva 400 meetrit sõidetud ja nägime aknast, et kaks noormeest kitarriga kõnnivad keset teed tõtakal sammul. Ideaalne! Kiirelt kerisin akna alla ja hüüdsin "Noormehed, mis te meile mängite?", mille peale nad vastasid kavalalt "No, mida te soovite?". Ja no mis te arvate, mida me soovisime? Enne, kui keegi teine midagi üldse öelda jõudis, kilkas Helen rooli tagant "Tiigrikutsut!". Tüübid muhelesid, häälestasid kitarri hetkekese ja hakkasid laulma. Ja olgem ausad, päris hästi laulsid! Ja veidi nagu tuttava näoga olid ka, aga päris täpselt ei teadnud, kes täpsemalt. Igatahes, nagu ma alati öelnud olen, siis mulle meeletult meeldib, kui keegi laivis siinsamas minu ees mängib pilli ja laulab, nii et ma nautisin meie ühelaululist kontserti täiega! Õhtul kodus natuke mõtlesin ja siis mõtlesin veidike veel ja välja mõtlesin - meile pisikest muhedat spontaanset autokontserti teinud noormeeste näol oli tegemist Ska Faktori lauljaga ja tema bändikaaslasega. Vot sulle siis. Parim "Tiigrikutsu" igatahes, mis ma siiani kuulnud olen!

Khuul, jou!

Juba nädal tagasi avastasin ma, et juuksevärv hakkab välja kasvama. Et ma olen väiksest saati põhimõtteliselt ühes ja samas kohas juuksuris käinud, oli nüüd veits pänik. Ma ju maakana ei usalda ometigi siin linnas kedagi - pärast teevad mulle veel glamuurse soengu või midagi...kuidas ma siis sellisena istun ja astun?

Läksin siis TÄIEGA kindlama variandi peale välja ja ütlesin Meelisele, et ta mu juuksed ära värviks. See oli muidugi selle peale meeletult elevil, põhjust oli ju ometigi palju. Esiteks sellepärast, et ta polnud kunagi varem kellegi juukseid värvinud ja teiseks sellepärast (nagu ta ise ütles), et nüüd oli täiesti tema võimuses teha minust üks paras nõiamoor. Oh seda rõõmu :D. Igatahes võtsin ma kogu tavaari kaasa, läksin talle külla ja Jaksi hoolitseval instrueerimisel ("ah, ise teab, mis teeb...") mäkerdas Meelis hoolikalt mulle kõik selle värvi juustesse...või noh, peaaegu kõik. Kui tal oli kõik ilusti enam-vähem tehtud ja värvi ikka veidi alles, ütles ta entusiastlikult "Ah, mäkerdame selle ülejäägi ka veel kuskile" ja kukutas suure plöraka mulle otse pükste peale. Ta küll üritas väita, et päris nii see küll mõeldud ei olnud, aga mine seda põrssakest tea...

Nii ma siis kõndisin koju - juuksed ilusad ja Meelise suured dressipüksid jalas (enda värvised püksid jätsin otseloomulikult tema poole pesumasinasse). Khuul, jou!

Naiivsed noormehed...

...otsustasid täna spontaanselt, et võtame ette projekti "Nele auto puhtaks!". Mis mul ometigi selle vastu saab olla, eksole! Kes minuga sõitnud on, teab päris hästi, mis huumor seal autos sees toimub. Päris vingeid leide oli...näiteks 5 paari päikseprille, 3 kahvlit, 2012. aasta suve eurotripi tšekid, golfipall, piparmünditee, beebipepulapid, kummikud, tennised jnejne. Rääkimata kahest magamistkotist, kahest madratsist, kirvest ja vetsupaberirullist. Põhimõtteliselt kõik vajalik olemas, et näiteks tripile minna.

2 kilekotitäit taarat ja üks kilekotitäis muud jura minema veetud, kogu värk beebipepulappidega üle käidud ja täitsa ponks värk. Pildil on Joosep, kes on niiii-niiiiii õnnelik, et sai koristada. Siiras rõõm, ma ütlen.

Enne seda käisime muidu burksi söömas. Uskuge või mitte, aga reaalselt on olemas selline burksiputka, kus kõik on nõus ootama üle poole tunni, et burks kätte saada. Mis veel vingem - see oli täiega väärt seda! Toitvaim burks, mis ma kunagi saanud olen. Kui hea laps oled, siis ma võin öelda, kus see salakoht asub. Kellele veel personaalne teenindus väga meeldib, siis seal nad hüüavad rõõmsalt su nime, kui burks valmis saab. Tundus täitsa töötav süsteem...vähemalt seni, kuni kolm Fred'i oma nime peale kohale jooksid. Või siis kaks sõprade combot, kus olid Peep ja Priit.

Nädalavahetuse olen Tartus, pange vaim valmis!

Jackpot!

Millega sisustan mina oma tööpäeva õhtuid?

Jep, täiega jackpot! Õhtune deit päikseloojangu ajal kahe noormehega!


PS. Kes arvab, et ma niisama luuserdis olen, siis pärast istusid need kaks tagapingil ja mina väntasin reielihaseid valusaks, et see suurepärane kaarik edasi veereks.

Randoomne perfoormans

Eile pärast Regina Spektori kontserti tundsin, et nii-nii väga tahaks klaverit mängida - pole ju ammu mänginud ja värki. No ja siis täna, palun väga, kõnnin mina poodi, et sõpradega koos lõunaks midagi head-paremat söömiseks osta ja klaver, täiesti tavaline KLAVER on Solarise ees väikse lava peal ja ees on kiri "tule ja mängi". Nagu tellitud, ma ütlen! Ma siis läksin ja mängisingi, et noh, sõpradele söömise kõrvale väike lõunameloodia või nii. Vaikselt omaloominguga (mitte just kõige oskuslikumaga) elasin sisse ja nautisin, ja kui ma ümber pöörasin, et lõpetada ja näiteks tööle tagasi minna, olid seal kümme inimest plaksutamas. Ilmselgelt läksin tööle tagasi ja koosolekule eufoorilises meeleolus. Mida veel tahta!

Nädala soovitus

Ma ikka pean veel teise külje alt ka näitama! Käisin jälle seal vinges kohas ja sedapuhku oli vardas hoopiski lammas. Siiani parim lambaliha, mis ma saanud olen! Tõenäoliselt vohmisin seda õhtu jooksul terve kilo ära.

Enne söömist aga oli suurepärane võimalus teistele esineda sealsamas platvormikese peal - mul lubati tervelt "uuu-uu-uu-uu-uuu" koht laulda. Suht tegija ilmselgelt!

Kaunis nädalavahetus ära peetud, koju tagasi jõutud ja hallitatud leib minema visatud, mõtlesin, et peaks natuke midagi enne magamaminekut sööma. Leidsin veidikene liiga kaua (kilekotis) seisnud banaanid ja mõtlesin et, noh, "What could happen..." ja sõin ühe banana ära. No täna hommikul tööl selgus, et "...that could happen!". Järsult tuli juba kell 9 hommikul ulmeline väsimus peale, pulss läks lakke ja maruraske oli olla. Hetkeks mõtlesin, et äkki üleväsimus, aga iseenesest ma ju täitsa kohe magasin täna öösel ja see nüüd nii äkki ka ei tohiks tulla. Siis aga saabus combosse juurde üllatuskülaline - iiveldus. No kohe ikka siuke korralik, et kiire sammuga pidi WC-poole jooksma. Ja noh, sellega oli selge, et see banana oli ikka veidi kurjast. Vähemalt hakkas pärast vaheintsidenti oluliselt parem ja sai jälle rõõmsalt tööle keskenduda. Lollus ja naiivsus kilekotis käärima läinud bananat süüa sai vähemalt ära karistatud - järgmine kord vast ei lähe enam nii härjalt ("pfffft, mis ikka juhtuda saab!?") sellisele asjale peale.

Nii et selle nädala soovitus: ära söö käärimaläinud banaani! Jah.

Vaata ja õpi!

Noh, läksingi mina siis enne täiesti üksi linna peale jalutama ja avastasin, et siin jalutatakse hoopiski niimoodi. Ega ei jäägi midagi üle, kui nüüd ise ka see õige samm ära õppida. Ega ajaga peab kaasas käima!

PS. Pirru ja Dagny, järgmine kord silly-walks'i teeme, siis teeb niimoodi :D?

suvi.zip

Kuskil juuni alguses selgus, et alates juulist hakkan mina tööinimeseks. Nii et pärast lõputöö kaitsmist 12. juunil tuli kihku-kähku hakata pihta, et jõuaks kahe ja poole nädalaga kõik suvised värgid ära teha. Mis seal ikka, massiivne tempo peale ja ju jõuab! Ehk siis käisin ma selle kahe poole nädala jooksul kahel lõpuaktusel, ühel vingel lõpupeol, Võrtsjärve lähedal kala püüdmas, Põhjarannikul jaanipäeval, täiesti teises kohas Põhjarannikul suvitamas, veidikene linnas fiestatamas, üliõpilaste suvemängudel, veelauda sõitmas, Janika maakohas Peipsi ääres, tünnisaunas, matkamas, sõpradel külas palju-palju ja üht-teist veel. Uhh, olid alles kaks ja pool nädalat! Pärast seda oli siuke tunne, et peaks vist puhkamisest puhkama hakkama.

Lõpuaktustest nii palju, et ühel neist käisin ma oma põhikooli lõpukleidiga, millega ma iroonilisel kombel olen käinud igalpool mujal, kui põhikooli lõpetamisel (sest sinna ma lihtsalt ei sattunud kohale minema). Kes on mind vähegi ballidel või kuskil näinud, siis see on see punane :D ! Teisel lõpetamisel, ehk majanduse lõpetamisel käisin ma gümnaasiumi lõpukleidiga. Täiega säästuäss valik oli ikka märtsis ja aprillis ilusti trenni teha - ei pidanud uut kleiti hankima ega midagi!

Matkamisest. Janika ja Veiko matkavad see aasta täispikkuses Oandu-Ikla matkateed (hakkavad nüüd juba vaikselt lõppu jõudma) ja et seltsis on segasem, kutsusid nad sõpru endaga mingiteks lõikudeks ühinema - nii ma siis viskasin pärast jaanipäevapidu kohe seljakoti selga ja asusin Tallinn-Narva maanteel õigest kohast nende poole üksinda teele. Pärast kümnekilomeetrist jalutuskäigukest olingi juba vaatetorni juurest, kus pärast kümmet minutit maalilise rabamaastiku vaatlemist sain nendega kokku. Janikal oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, nii et viisin talle kingituseks pudeli coca-colat ja pakitäie sefiire, vot siuksed lood. Igatahes sai see päev üks kuni mitu kilomeetrit jalutatud, nii et õhtuks olid täitsa esinduslikud villid varvastel platsis. Sellest hoolimata oli kuidagi nii hea ja ajatu olla. Hommikul lesisin väljas rabajärvekese ääres madratsil, teised veel magasid ja mina lihtsalt mõtlesin seal omi mõtteid. Väike sipelgapoiss üritas vahepeal mulle ninna ronida, aga siis sai jälle tugeva ja järsu puhumisega ta sealt nelja tuule poole teele saata. Muidugi tema võis võtta seda nagu omaette lõbustuspargina - muudkui aga ronid tagasi sinna nina juurde ja saad võimsa lennu. Täitsa tasuta. Ja siis ma püüdsin natukene kala spinninguga, aga nagu ikka, ei saanud mitte midagi. Aga sellest polnud ka iseenesest midagi, sest varsti ärkasid teised ja ma sain hoopiski turbonuudleid süüa. Iseenesest oleks tahtnud eputada küll, et näe, lõpuks ometi olin esimesena üleval ja sain kala ka kätte. Tundub, et ma pean mingeid skille täiendama, siis saan järgmine kord ikka eputada, mitte ei pea koguaeg tühjade kätega jääma.

Hommikul jalutasime Aegviitu, et sealt rongi peale minna. Teised Tallinna suunda ja mina üksi Tartu suunda. Kes teab mind piisavalt, teab, et mul on nende rongidega mingi oma teema - siuke temperamentne suhe või nii. No kohe mitte ei õnnestu rongiga nii sõita, et kõik kuidagi sujuvalt läheks. Seekord oli siis niipidi, et ma ei mahtunud isegi vagunisse sisse - olin osavalt suutnud ajastada oma sõidu täpselt sellele rongile, millega kõik selle aasta malevalapsekesed Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitsid. Mis te arvate, palju seal ruumi oli? Umbes täpselt nii palju, et mina oma seljakotiga olin seal kahe vaguni vahel olevas alas ja minuga koos olid seal kolm tüdrukut ja kolm meest, kellest ühel oli veel jalgratas ja kes samal ajal õlut jõi. Väljas olid sel ajal kaunid 30 kraadi. Nii ma siis seal umbses pisikeses õllehaisuses ruumikeses seisin, kuni ma 15 minutit hiljem otsustasin, et nüüd aitab, mina pressin ennast igatahes vagunisse. Maleva rühmajuhid üritasid küll veidi aega vastu vaielda, aga no mu tahtmine oli seekord suurem, kui nende argumenteerimisoskus.

Natukene pilte ka illustreerimiseks:

Turbonuudlid matkahommikul ja mahl, mida ma terve esimese päeva kaasas kandsin, et teised õhtul üllatunud oleksid :)

Superidülliline koht, kus me tähistasime psühholoogiakraadi kättesaamist.

Vaikne hetk enne tormi. Ehk hetk hiljem olime juba täiesti pisarates naerust.

Järjekordne idülliline kohake. Täpselt nii ilus seal oligi :)!

Teistest sündmustest jääb seekord rääkimata, sest ma mõtlesin minna nüüd natukeseks värsket õhku nautima. Tehke teie ka seda! Niipalju ka veel, et üliõpilaste suvemängud on üks vingemaid üritusi, kus ma käinud olen. Marss kõik sinna järgmisel aastal!

Lõpetuseks küsimus: kust tolm tuli ja kuhu raha läks?

Kui me Dagnyga rannas peesitasime, ehk kuidas me koorikaaslasteks saime...

Ulmepikk vahe eelmisest postitusest, eksole? Jaa. Ma vahepeal tundsin, et kui ma pole piisavalt bakatööd kirjutanud, ei ole mul siia niisama lustimiseks kirjutama ka asja. Ja nii ta läkski. Nüüd igatahes on bakatöö esitatud  ja ootab kaitsmist, nii et vaadake ette: ma hakkan postitustega pommitama!

Vahepealsest ajast kirjutada pole ilmselt mõtet, võtan parem viimase nädalavahetuse ette. Mainiks ainult selle ka ära kuu aja tagusest ajast, et väga vinged sõbrad on mul - kui ikka siuke seltskond kesköösel ühiselt sünnipäevalalulu laulis, tuli suur naeratus näole ja hea õnnelik tunne oli :)! Rääkimata köögitoimkonnast ja koristustoimkonnast - miks ma ei peaks olema rahul, kui toredad inimesed viitsivad 24h järjest hängida mu sünnipäeval, et söök saaks valmis ja kodu pärast korda :)  !?

Nüüd siis sellest nädalavahetusest, mille eellugu algas teisipäeval, kui me Dagnyga suurest pingelangusest Emajõe äärde sõudebaasi silla juurde päikest läksime püüdma. Selgus, et peale päikse püüdsime me ka pilke ja aeg-ajalt sattusid mööda silda edasi-tagasi voorivad sportlased meiega paar sõna juttu puhuma. Ja nii me põhimõtteliselt Motomeeste Koori sattusimegi.

See asi sai nüüd selgeks, miks me Motomeeste Kooris üldse oleme, eksju-onju. Ja kuna me seal juba olime, oli ilmselgelt tarvilik minna reede õhtul Põlva Päevadele esinema. Mis seal ikka - nahktagi selga, magamiskott seljakotti, kiiver pähe ja minek Põlva poole. Tee peal kostitas meid muidugi massiivne vihmasabinakene, mis tekitas kerge järve selle tankla ümber, mis meile hoovihmakese ajaks varju pakkus. No tore. Pakkuge ainult, kellel absoluutselt MITTEveekindlad jalanõud jalas olid.

Kiire kooriproov, veel kiirem saundtšekk ja valmis me olimegi. Seltskond me ümber laulis muide väga-väga hästi, nii et lausa lust oli! Emotsioon esinedes oli muidugi vinge, laulsime Nikns Suns'ile tausta nelja laulu ajal, publikut oli põhimõtteliselt nii palju, kui platsile mahtus ja üleüldse oli kuidagi siuke tore olla. Nüüd on vaja veel ise ka laulma õppida ja siis on nagu päris! Ja emotsioonidest rääkides, siis no, ma vist olen varemgi pläterdanud, kuiväga mulle meeldib, kui keegi pilli mängib ja laulab. Arvata on, et ma olin megarahul, kui kooriga afterpartyl õues hommikul kella neljani kõlasid pillimäng ja mitmehäälne laul. Hommikul olin igatahes maruväsinud ja õnnelik.

Et ainult teksti ei oleks, siis vahepalaks siin väike näide Dagny suurepärasest pildistamisoskusest:

Kui inimene on väsinud ja õnnelik ja jõuab lõpuks ometi koju, siis mis te arvate, mis ta teeb? Hehe. Ilmselgelt plaan kerge paaritunnine powernap teha läks kaduma, kui kutid andsid teada, et nad võtavad mu 10 minuti pärast peale ja me lähme ameerika jalgpalli vaatama. Reeglitega ja mängu endaga ma muidugi eriti kursis ei olnud, nii et ma ei saanud alguses üldsegimitte aru, miks nad umbes 20 sekundit tormavad, siis kellegi maha tambivad ja siis paar minutit jälle pausi on. Ma loodan, et poistel väga kopp ette ei saanud, kui ma iga paari minuti järel küsisin midagi umbes stiilis "Oot, et neil on siis nagu eraldi ründetiim ja kaitsetiim vä?". Sain vähemalt targemaks jälle.

Pärast ameerika jalgpalli oli vaja kiirelt-kiirelt lipata koju, et perega grillida veitsa ja pärast seda kuskile ujuma minna tšiikadega. Vähemalt nii nägi plaan ette. Kuni selle hetkeni, kui ma keset grillimist ja aias tšillimist paar kiiremat sammu tehes suutsin nõnda osavalt endale okka kanda astuda, et isegi emme seda paraja surkimisega välja sealt ei saanud. No tore. Jälle traumapunkti. Seal üritati mind pikalt veenda, et on ikka vaja tuimestus teha, sest muidu on liiga valus, aga mul oli veel liiga selgelt meeles eelmine kord, kui mulle läbi kannanaha tuimestus tehti. Kes veel ei tea, siis süst läbi kannanaha ON valus! Nii et ma mõtlesin, et üritaks seekord ilma hakkama saada. Surusin hambad kokku, värisesin ja higistasin üle keha, aga kinnitasin endiselt arstile pidevalt "Ei, mul ei ole valus, ei ole vaja tuimestust." Kui ma juba olin peaaegu valmis alla andma ja olin umbes sellises no-natuke-veel-ja-siis-küsin-süsti seisus, sai ta järsku selle okka kätte. Huhh.

Ilmselgelt ujumine keelati samaks päevaks ära, nii et rannas käisin ma teistega niisama tšillimas ja üle pika aja juttu rääkimas. Või noh, enamus aega olime me üldse kuskil torni otsas, sest selgus, et seal sääski ei ole :D. Pärast seda tõttasin optimistlikult otse lodja peale, et Piiaga veitsa juttu rääkida ja pillimängu kuulata. Üritasin, mis ma üritasin, aga seal sai uni mu kätte - nõnda hea powernap oli tund aega kuskil lambanahkade vahel. Pärast seda ärkasin natuke segaduses üles ja ruttasin keset ööd koju - siit ka moraal, et tark ei torma. Lebolt oleks võinud ju sinnasamma ka ööbima jääda ja hommikukohvi lodja katusel juua. Ju järgmine kord!

Naeratage üksteisele!

Hitihoiatus

Lindistasime täna Liisiga uued uhked hitid!

Jälle need rongid.

Alustuseks üks väike põhjus-tagajärg pildike:

Nii. Eile hommikul vara-vara alustasin mina oma väikest retkekest, et Liisile külla jõuda. Plaan oli lihtne ja loogiline, hõlmates endas bussi-lennukit-bussi-rongi-autot. No ja kuna ma olen marulaisk pakkija ja olin kõik muud toimetused öösse lükanud ja üleüldse oli ju esimeseks asjaks 4,5h bussisõitu Riiga (ja selle ajal saab ju magada ometigi), ei hakkanud ma kodus unetundide kogumisele aega raiskama - tegin hoopis võikusid kaasa, et ei peaks kuskilt ülikallilt ostma hakkama.

Terve öö kuidagi ära passitud ja ikka tuli klassikaline bussi peale jooksmine - saanud siis 5 min varem minema hakata või midagi. No jõudsin igatahes lebo kaheminutilise varuajaga, nii et no-stress! Väike jalutuskäik läbi karge õhu bussijaama ja esimese üllatusena ütles bussijuht kohe "Ždraastvuite!" "Mis-mis??" "Hello!". Nojah. Marssisin magavate inimeste vahelt oma koha poole hoolikalt numbreid loendades - 14-15-16-17-...- näe 20, ongi minu koht, wtf see tädi siin ainult üle kahe koha magab. No torkisin teda veidi aega ja üritasin üles äratada, aga tädi kas teeskles või oli päriselt väga sügava unega. Tore-tore! Aga! Järsku hüüab keegi bussi tagantotsast "Nele! Nele! Tsau! Tule istu siia!". Hähh, pääsemine! Kuna ma olen lühinägelik ja mu prillidega juhtus eelmine nädalavahetus nii nagu seal üleval näha on (ja üleüldse oli bussis pime ka), ei saanud ma esialgu aru, kellega tegemist on. Lähemale minnes selgus, et Hannula ema Meelike on sama bussi peale sattunud. Super! Saigi enne 2h magamist kaks tunnikest juttu ka rääkida temaga (sest ees olid ju veel lennusõit ja rongisõit ja kusiganes veel magada saab, eksole).

Riia lennujaamas on tasuta wifi! Nii ma seal istusin uudiseid lugedes, kui järsku märkasin, et kogu seltskond on millegipärast tund aega enne lennu minekut juba ennast järjekorraks moodustanud. MIS TEIL VIGA ON?? Ja kuna mina seal järjekorras ilmselgelt ei olnud, tähendas see seda, et ma saan ühena viimastest lennukisse, mis tihtipeale tähendab seda,  et kohad akna all on juba võetud. Ja akna all on ju ainuke koht, kus normaalselt magada saab. No igatahes läks mul kuidagi õnneks ja mingi ime läbi oli tervelt kaks kohta akna all veel vaba, jeah! Mitte, et ma terve tee maganud nüüd oleks. Esimesed kaks kolmandikku ajast lugesin ikka raamatut, sest no aega on veel hiljem ju magada! Ärkasin sujuvalt alles siis, kui rattad olid maad puudutanud ja nägin, et tsikk mu kõrval naerab mu üle - ma loodan, et ma magades lolle nägusid ei teinud või midagi.

Kuna Milan (Bergamo) lennujaam asub Milano kesklinnast mingi 50 km kaugusel, siis päris jalgsi minema ei hakkanud. Jälitasin tsikki, kes mu kõrval lennukis istus, sest tundus, et ta teab, kuhu läheb (mina ju ometigi ei teadnud). Ostsin tema järgi bussipileti ja läksin isegi õige bussi peale, et raudteejaama saada. Selgus, et see tüdruk on pärit Venemaalt, õppinud Salzburgis tantsijaks ja läks praegu üldse Torinosse tantsuworkshoppi. Lahe! Pärast tunnikest temaga juturääkimist jõudsimegi juba Milano raudteejaama, kus tal oli aega rongini 15 minutit ja minul...äää...mingi 3,5h. Eks ma siis imetlesin seda Milano moodi ja glamuuri...raudteejaam puha Armani ja Gucci poode täis. Lausa nii glamuurne värk oli, et mehed käisid millegipärast naiste wc-s ja ust kinni ei pannud... Ja ühe moesähvatusega - lindude pasarahega - oleks ma peaaegu pihta ka saanud. Napikas! Nad millegipärast lendasid täpselt teadetetabloo kohal risti-rästi ringi ja no teadetetablood oli vaja ju aeg-ajalt jälgida, sest väga kahekümnel erineval perroonil ei jõua silma peal hoida, et õige rongi saabumist märgata. Siuke riskibisness - saad linnusitaga pähe - ei saa linnusitaga pähe. Vedas seekord heas mõttes.

Pärast paari tundi internetikohvikus istumist ja selle kõrvale kahe kohvi joomist, olin ma valmis minema rongi peale. Ise veel vilksamisi mõtlesin, et kuidagi maru lihtsalt on see asi läinud - muudkui õiged bussid ja rongid ja värki. Ja, ei, ei läinud vale rongi peale! Täitsa õige sai. Nii ma vaatasin seal mugavas rongis kõigepealt 2h filmi ja siis hakkasin raamatut lugema - inimesed tulid, inimesed läksid. Siuke loomulik värk. Tõstsin pilgu raamatult ja märkasin, et "Näe, Veneetsia juba, ainult 1,5h veel sõita, " ja suunasin pilgu raamatule tagasi. Kui me kümne minuti pärast endiselt seal seisime, tõusin ma oma koha pealt püsti ja märkasin, et ma olen üksi rongi jäänud - mis seal ikka, ei viitsi paanikat teha sellest. Istusin maha ja lugesin edasi. Veel viis minutit hiljem sadas mingi tädi sisse ja teatas mulle midagi marukiires itaalia keeles. Mitte, et ma maruaeglasest itaalia keelest aru oleks saanud :D. Ma siis tegin lolli näo ja ta seletas inglise keeles ka - tuli välja, et lumetormi (?) pärast on ümberistumine ja tuleb minna teisele perroonile. Oh, well, tore, et nad enne selle info ainult itaalia keeles andsid. Tuiskasin rongist välja ja teisele perroonile, et avastada, et nüüd tuleb väljas külma tuule käes 15 min oodata. Tuli tahtmine sisse minna (sest mäkisilt paistis :D ), aga mõtlesin, et ju 15 min kannatab ära ja äkki pärast tuleb see rong veel üldse varem ja siis on totaalselt panges. Hähh, ja siis see rong tuligi, TUND AEGA HILJEM. Tund aega. Küll see Itaalia transpordikorraldus on huvitav. Selleks ajaks olin ma igatahes saanud tuttavaks ühe Sloveeniast pärit tšikiga, kes on viimased neli aastat Milanos modellina töötanud - oli kellegagi koos kiruda seda passimist ja nalja teha. Tal alguses vist väga naljakas ei olnud. Seisis teine seal ühe SUURE (50 kg) kotiga ja kolme väikse kotiga - seljas ainult õhuke jakike. Need on need modellid - üks kott näiteks oli uusi kingi täis. Eranditult. Hea, et mul endal olid jalas mu ainukesed kossid, mis veel peale matkasaabaste ja trennitossude terved on (jaaa! need kuldsed maagilised diskopapud :D!). Muigasin vaikselt, kui ta oma pilgu nendele suunas.

Igatahes. Kuna kell oli juba saanud 20.45 ja ma 21.20 pidin olema Triestes, kuhu Liisi mulle oma sõbraga vastu pidi tulema, saatsin talle ennatlikult sõnumi "Ma jään siiiiiiiit*ks hiljaks!" (vabandust väljendust :) ). Liisi saatis vastu toetava "Elu ongi seiklus! :D". Hiljem selgus, et ma ei liialdanudki - eeldasin ma ju alguses, et ma jään ainult tunnikese hiljaks. Nii. Jõudsime siis selle järgmise rongi peale ja Nika (see modell) ohkas pahuralt, aga kergendatult, et varsti on see jama läbi. Pfft! Vastasin naerdes "Oota-oota, raudselt tuleb midagi veel!". Poolteist tundi jutuvestmist hiljem see midagi oligi käes - teatati, et järgmine ümberistumine tuleb ja peksti kogu seltskond välja rongist. 5 minutit hiljem selgus, et TÜNG VÄRDJAS, rong, millele ümber istuma peab, tühistati ära :D! Hehe, see veel puudus. Kogu seltskond (kaasaarvatud üks munk näiteks) istusid raudteemaaja treppidele maha ja hakkasid aru pidama - kes tellis takso, kes jäi ootama, et asi iseenesest laheneks, kes tegi olukorra üle nalja jne. Mina helistasin igaksjuhuks Liisile ja ütlesin, et ma jään veel määramata aja jagu hiljaks, sest mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. Nii palju teadsin, et Itaalias ja mitte väga kaugel Triestest.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Nika ema ja sugulane hakkasid meile Triestest autoga vastu tulema - seal ma siis olin: suvalises kohas Itaalias, ootamas inimesi, keda ma ei tea, et saada nende autoga Liisile Sloveeniasse külla. Nika istus fotoputkas, sest seal oli ainuke tool, mina seisin selle kõrval ja jõime nalja tehes ja elust rääkides plastiktopsikestest cappuccinot (muu hulgas tuli välja, et ta kutt töötab New Yorgis koreograafina - vinge värk!). Selleks hetkeks tundus mulle, et nüüd võiks nagu kõik korras olla, aga siis teatas Nika, et kindlasti tuleb midagi veel! Pool tunnikest hiljem oli ta ema kohal ja läbi rahvamassi ennast välja pressides kuulsime, et kohe hakkab järgmine rong Veneetsiast sõitma ja võtab selle seltskonna peale (Veneetsiast sinna olime me just poolteist tundi sõitnud, nii et see piknik seal kestis ilmselt päris pikalt veel). "Shitaly!" teatas Nika pahuralt läbi naeruturtsatuste. Sain tuttavaks ta emaga ja sugulasega ja sõitsime vaikselt - and I mean it: VAIKSELT - Trieste poole. Nad siin puhastavad teid niimoodi, et kaks suurt teepuhastusmasinat on kõrvuti, blokeerides sellega tee ja nende taga on veel politseiauto - kogu see karavan liikus sujuvalt 15-25 km/h. Väsimus hakkas peale tulema, tuli meelde, et mu unetunnisaldo oli eelmise ööpäeva kohta hea 2,5-3h. IGATAHES. Seal ma siis olin, kõigest kolmetunnise hilinemisega - Koperi Lidl'i parklas ja kuulasin läbi naeru Liisi ja ta sõbra kirumist, et ma ka normaalselt tulla ei oska :D. Liisi oli oma sõbrale (kes muide pidi 4h pärast tööl olema) juba enne öelnud, et "Selle tüdrukuga alati juhtub midagi!"

Loo moraal: inimesed on  nii ilusad ja head :)! Koperi parklas tänasime Nikaga üksteist - mina selle eest, et ta mu kuskilt täiesti randoomsest kohast Sloveeniasse ära tõi ja tema selle eest, et ma tema kotte tassisin ja masendada ei lubanud. Kokkuvõttes oli ju tore :D

Minek!

Lärmisepa-tänava-Lotta on juba hääle lahti laulnud, Pirrumoni isa esimesed kiusamised mulle ära teinud ja uhked tarkuseterad puistatud. We so excited - päris kõva vaheldus bakatöö artiklite ja õpikute lugemisele :D

Ida-Võlumaa

Kes veel ei teadnud, siis Jõhvis on selline koht nagu hostel "Nele". Oli minulegi üllatuseks! Ma ei kujuta ette, kust tuli kellelegi idee selline nimi hostelile panna :D.

Muidu tegin Toilas kaalutesti (mille läbisin edukalt, haa! Jää ei murdunudki) ja ehitasime lumememmekese :).

Muideks, selle lumememmepildiga oli veel see teema, et ma pidin mingi suvaka, kes parajasti vorste grillis, ära rääkima, et ta tuleks meist pilti tegema ja siis Hempar saaks samal ajal kähku minna ja vorstid tuuri lasta. Ilmselgelt Hemminki unustas õigel hetkel kogu plaani ära. Nii tüüpiline!

Ja nüüd saigi mu nädalane puhkamine läbi, jee-jee.

Red Bull Snowkayak

Ükspäev ma nägin sellist kuulutust, mis väitis, et Kuutsemäelt saab kajakkidega alla sõita. Täiesti segane, onju!? No ja otseloomulikult tundus see asi nii ahvatlev, et ma lihtsalt ei suutnud jätta ennast kirja panemata. Väike värin oli sees ja kerge kartus, et MIS MEIST SAAB(?), aga himu siukse elamuse osaliseks saada ei lasknud jätta proovimata. No ja nii me siis sõitsime laupäeva hommikul Kuutsemäe poole, kui teised autos hakkavad küsima/mõnitama "Noh, sa ikka kuivad riided võtsid kaasa vä? Hommikul saadeti osalejatele kiri, et raja lõpus on veetakistus...". Mis kuradi kiri?? Ofkoors just see hommik polnud ma netis käinud ja seega ka kirjad olid lugemata. Naiss. Ma veel selle peale naiivselt mõtlesin, et ju see veetakistus siuke enam-vähem mingi lörtsine värk on. Tüng, värdjas! Järvejäässe oli suur auk lõigatud, seega põhimõtteliselt bassein tekitatud ja me pidime siis rõõmsalt sellest läbi sõitma. Kui ma enne võistlust proovisõitude ajal inimesi sinna sisse kukkumas nägin, ei tundunud see just selline eriti soe suplus olevat. Olgu etteruttavalt öeldud, et keegi meie seltskonnast selle päeva jooksul sisse ei lendanud, nii et neid kaasavõetud sooje riideid, mida mul kaasas ei olnud, ei läinudki vaja.

Proovisõit oli iseenesest tore - mõned korralikud matsud (neljakesi korraga starditi), esimese kümne meetri jooksul oleks peaaegu rajalt välja lendanud ja korra tee peal jäi kajakk seisma, aga noh - väga valus ei olnudki. Erinevalt ilmselt sellest kutist, kellele rada Joosepi peale lennutas (jah, kui ka ise üritasid juhtida normaalselt, siis tihtipeale see ei pruukinud välja tulla):

Võistlussõidu stardis oli juba kerge värin sees - kui ma proovisõidu ajal ei teadnud, kas tasub karta või mitte, siis võistlussõidu ajal ma juba teadsin, et kokkupõrkeid tuleb tõenäoliselt palju. Ja ei eksinud ka. Kui algus nägi välja paljutõotav, noh umbes selline (ma olen seal paremal kohe hüppesse minemas oma rohelise kiivrikesega):

Siis pärast seda hüpet läks kohe mingi möll lahti. Keegi pani mulle täie pauguga sisse, nii et ma sattusin tagurpidi ja siis, kui ma olin üritanud teised mööda lasta, et rahulikult ennast otseks pöörata, oli ikka üks inimene veel tulemas ja sattusin uue pauguga tagurpidi. Oh, jah. No ma siis ukerdasin jälle paika ennast ja hakkasin mäest alla sõitma ja seal all sai kiirus kuidagi nii suur, et ma kaotasin juhitavuse ja olin jälle selg ees. Me jõudsime teistega ka järeldusele pärast sõitu, et me oskame täiega hästi selle asjaga selga ette keerata, aga vastupidi mitte. Kõige rohkem närvi ajas muidugi see, et selja ette keeramisega oli hoog totaalselt läinud, nii et pidi igatemoodi aerutama ja mässama, et edasi saada. No ja nii ma kõige selle peale uhkes üksinduses lõpuks finišisse tulingi. Kui keegi tahab näha, milline see hädine (kuid see eest stiilipunktidega!) finiš välja nägi, siis siin on armas video koos Jaksi valju naeruga:

Kokkuvõttes oli väga vinge üritus ja kui uuesti tehakse, siis tahan veel minna :)!

Pildid on pärit siit: http://www.postimees.ee/?g=15414#621624

Valmis!

Kuu aega vaikust siin, eksole? Ju ma raamatukogus olin...

Tundub, et sain ka lõpuks ometi millegagi hakkama - nüüdsest psühholoogiabakakraadiga ja puha. Nii et nüüdsest alates oskan ma su mõtteid lugeda, tean kõiki vastuseid sellistele elulistele küsimustele nagu "Miks me hurtime neid, keda lavvime?", tean kõiki lahendusi kõikidele muredele ja mis kõige tähtsam: kui ma ütlen su pika jutu peale "Ära vingu!", siis ei ole selle näol tegemist pelgalt nähvamisega, vaid ikka asjatundliku konsultatsiooniga!

Cheers to that :)!

Vot selle noormehe kontserdile tahaks minna!