Tartu on ikka muhe :)

Eile läksime tšikkidega Tartus välja jalutama ja noh, oli selline rahulik õhtu. Kõigepealt mingid tüübid kõndisid meie juurde, et demonstreerida, kui võimsad kõhulihased ja biitsepsid neil on. Täpsemalt käis see nii, et ma olin oma frankfurteri ja mineraalvee juba kätte saanud ja Liinal oli vist ka kakao juba olemas, nii et läksime välja teisi ootama. Ilmselgelt jalutas meie juurde üks eriti liibuvas särgis noormees ja hakkas juttu rääkima. Innukalt valetasin ennast kohe 7 aastat nooremaks - haa! Esimese asjana lõi tüüp kohe letti, et tal on täiega tegijad kõhulihased, aga ta päris seal bensukas ei hakka pluusi seljast võtma, nii et ta näitab siis hoopiski telefonist. Ilma, et me oleks jõudnud kuidagi reageeridagi, oli tüüp juba näitamas meile tervet galeriid piltidest, mis ta on ise teinud oma lihastest. No vat! Olgu öeldud, et ta siiski ei saanud jätta päris perfoormannsi tegemata ja demonstreeris laivis ka ära. Otseloomulikult ilma, et me isegi provotseerinud oleks. Aga noh, ega ma ei kurda ka - huumorit peabki saama! Hetk hiljem läks seal juba enamvähem võistluseks ära, millisel kutil nende seltskonnast see kõige suurem biitseps siis on (ta kutsus ikka sõbrad ka kõik kohale, et me ikka oleks kursis, mis masti meestega tegu on).

Mulle meeldis see ka, mis põhjusel tüüp meid Atlantisse tahtis kaasa kutsuda. "Et noh...siis ma nagu võtan, noh, näiteks sinult ümbert kinni ja siis kõik tšikid vaatavad onju, et me oleme paar. Ja siis nad on kõik kadedad sinu peale ja kadedad minu peale ja üldse kadedad ja tahavad mind. Ja siis ma mingi hetk lähen ja ütlen, et me sinuga läksime lahku ja ma nüüd olen vaba". No pole paha, poisil isegi siuksed plaanid välja mõeldud! Olgu siinkohal öeldud, et klubidesse me siiski see õhtu ei läinud, vaid hoopiski linna peale jalutama ja uudistama, mis Tartul meile täna üllatuseks on pakkuda. Üks hetk tundus, et ei olegi ühtegi üllatust pakkuda ja hakkasime vaikselt kodu poole sõitma. Kõva 400 meetrit sõidetud ja nägime aknast, et kaks noormeest kitarriga kõnnivad keset teed tõtakal sammul. Ideaalne! Kiirelt kerisin akna alla ja hüüdsin "Noormehed, mis te meile mängite?", mille peale nad vastasid kavalalt "No, mida te soovite?". Ja no mis te arvate, mida me soovisime? Enne, kui keegi teine midagi üldse öelda jõudis, kilkas Helen rooli tagant "Tiigrikutsut!". Tüübid muhelesid, häälestasid kitarri hetkekese ja hakkasid laulma. Ja olgem ausad, päris hästi laulsid! Ja veidi nagu tuttava näoga olid ka, aga päris täpselt ei teadnud, kes täpsemalt. Igatahes, nagu ma alati öelnud olen, siis mulle meeletult meeldib, kui keegi laivis siinsamas minu ees mängib pilli ja laulab, nii et ma nautisin meie ühelaululist kontserti täiega! Õhtul kodus natuke mõtlesin ja siis mõtlesin veidike veel ja välja mõtlesin - meile pisikest muhedat spontaanset autokontserti teinud noormeeste näol oli tegemist Ska Faktori lauljaga ja tema bändikaaslasega. Vot sulle siis. Parim "Tiigrikutsu" igatahes, mis ma siiani kuulnud olen!