"25 kilti pead vastu vä?"

Üks päev, kui ma Taalil külas olin ja otseloomulikult toidu valmimist ootasin, helistas mulle vennakene ja küsis, kas ma ei tahaks temaga öörogainile minna. Väitis, et sörgime veits ja kõnnime ja nii. Et noh, peab vastu küll ja värki. Ma veel seletasin, et ma pole trenni teinud ja olen üldüldse aeglane, aga ta väitis, et see pole probleem. Sest noh...me ju kõnnime ja sörgime.

Kes veel ei tea, siis rogain on selline orienteerumine, kus terve kaart on punkte täis ja mingi aja jooksul võtad nii palju punkte, kui jaksad. Seekord oli siis tegemist öise versiooniga ja ajalimiidiks oli 4h. Ma veel naiivselt mõtlesin, et palju seal siis ikka sörkima peab...rahulikult saab võtta.

Laupäeval jõudis see tore päevakene kätte. Nii et sõin rahulikult oma pelmeenid ära ja asusin teele Kuusalu poole, kus võistlus toimus. Olin juba tervelt paar minutit kohal olnud, kui tuli aeg strateegia paika panna. Kui vend küsis mult "Palju sa joosta jõuad? 25 kilti pead vastu vä?", tekkis mul veits pänik. "Eee...noh...eks ma vast pean...aga see on ka täielik maksimum!". Ise juba mõtlesin, et pekki küll, läheb vist raskeks. Rajal selgus boonus: see 25 km oli linnulennult mõeldud, mis reaalsuses tähendab seda, et tuleb joosta kaunid 30 km. Ma muidugi keeldusin seda värki uskumast ja kui ma pärast 21km jooksmist küsimuse "Kui palju veel jäänud on??" peale sain vastuseks "Noh, umbes kümps vast...", ei uskunud ma endiselt. Sest noh, ei tahtnud uskuda. Kuidagi nagu raske oli juba olla. Ja üleüldse oli mu maksimum vaikselt kätte juba jõudmas. Nii ma vaikselt venisin edasi. Kummipaela otsas. Jah, et ma nüüd ei jätaks muljet, et ma niisama suvalt lähengi ja lippan 30 km nii, et silm ka ei pilgu ja särav naeratus ei kao, siis tegelikkus on see, et vend vedas mind kummipaelaga järel. See oli selline kerge lisapower ja tugev motivatsioon. Olgem ausad, ma oleks ammu juba jonnakalt teeserva seisma jäänud, aga kui keegi lisaks "läheb-läheb!!" hõikumisele sind kummipaelakesega sikutab, siis lihtsalt peab järjest järgmise sammu tegema. Ja järgmise ja järgmise ja järgmise.

Hoolimata kummipaelast ja ilusast öisest loodusest tundsin ma kuskil pärast 25 km rajal olemist, et no tõesti on kohe päris valus juba lihastel ja kuidagi nagu mingi väsimus oleks ka. Viimased 5 km oli ikka üsna tahtejõu pealt. Seda oli näha ka sellest, kui ma pärast finišit ei saanud endale ise sokke enam jalga. Muud riided sain nagu vahetatud ja siis mõtlesin, et paneks pulli pärast kuivad sokid ka. Pärast paari korda üritamist ja krampidega ruigamist selgus, et ega ikka ei pane kah. Vend sai korralikult itsitada, kui mulle sokke ja tosse pidi jalga toppima :D.

Mis te arvate, kuidas järgmine päev oli? Minul, kes ma terve maa seal paela otsas luuserdasin, oli umbestäpselt selline seis, et peaaegu isegi et suutsin WC'sse kõndida. Nagu ma õhtul teada sain, siis vennal oli selline seis, et viskas väikse 2h jooksutrennikese. Sest noh...mis see 30 km siis ikka ära ei ole - "reied nagu natuke annaks tunda". No eksole. Hea, et ise täna veel tööl trepist alla külg ees ja ühe astme haaval liikusin.

Küll see orienteerumine on ikka vahva!