Kui juba sellele lainele mindud sai...

...siis oli ju vaja ometigi ka see nädalavahetus väike 36 km orienteerumine metsas teha.

Tegelikult algas lugu nii, et üks päev seletasin mina tööl kõigile, et neil on hädasti vaja 8 tundi järjest metsas orienteeruda. Mis sellest, et nad kunagi orienteerumas käinud ei ole ja päristäpselt ei tea, mis värv mida kaardil tähendab. Kaks naiivset, Siim ja Jaanus, jäid isegi uskuma mind ja ma kasutasin seda nende hetkelist meeltesegadust ära ja asusin meid kähku rogainile registreerima. Kuna võistkonda mahub julgelt veel inimesi ja seltsis segasem, küsisin möödaminnes Priidult "Kuule, sa 8 tundi orienteeruda ei taha vä? Siim ja Jaanus juba lubasid ka tulla..." "Millal see on?" "5. oktoober, laupäev" "No pane kirja...". That's the spirit! Ja võistkond oligi olemas :)

Eile kell pool kaheksa (okei, 7.40, ma jäin hiljaks) minekut alustades rääkis Priit, kuidas ta oli eelmisel päeval lausa selgeks õppinud, mida erinevad värvid kaardil tähendavad. No mis nii viga minna, kui sellised võistkonnakaaslased on! Tee peal veel sain talle viktoriini teha ja teadmised üle kontrollida. Muuhulgas sain tee peal oma hommikusöögi ära süüa - vana hea makaronid hakklihaga (kes mäletab, siis sama sõin ma sel korral, kui ma Tallinnasse maijooksule minnes rongist maha jäin). Kindlasti hilinesin ma see kord ka sama asja pärast!

Tee peal tuli arutlusele, kes mida raja peal söömiseks kaasa on võtnud, sest no...8h jooksul peab vist ikka veidi sööma ka. Kui Priit ja Jaanus olid ilusti võikusid kaasa võtnud ja Siim otsustas Jäneda kohaliku poe peale panustada, siis mind ootas sellel päeval ees tõeline šokolaadide degusteerimine. Nimelt koosnes minu võistlusmenüü seitsmest šokolaadikesest (Bounty, Twix, Mars, Dumle jne), et ikka konstantselt sugar rush peal oleks :D. Nii ma läksingi rajale nagu neljanda klassi lapsed kooliga kevadel Taevaskotta matkale lähevad - kotis poolteist liitrit vett ja 7 šokolaadi. Mõnus! Järgmine kord peab limonaadi ja krõpsud ka kaasa võtma, siis on ikka täitsa õige värk!

Paar minutit stardini ja oli aeg SI-pulgad randme külge kinnitada. Ma ise veel tegin autoaknaid peeglina kasutades patsikesi endale ja kui ma teiste poole jälle vaatasin, avastasin lõbustatult, et üliinnukad võistkonnakaaslased on kõik endale juba SI-pulgad tagurpidi käe ümber suutnud panna. Hea töö :D! Järgmine üllatus tabas mind stardi poole kõndides. "Eee...Priit...kus su kaart on?" "Ma jätsin ta autosse, pärast hea kodus seinale panna!". No selge :D. Tüüp kõndiski terve raja ilma kaardita. Seejuures asus ta vahel rõõmsalt rivi juhtima ja talle võtsid sappa veel mingid teised võistkonnad. Ma ei tea, kuidas, aga millegipärast teadis ta tihtipeale, kuhu suunda minema peab ja teadis paar korda õige koha peal küsida, kas me ikka läheme õiget teed mööda. Müstika. Ju tal mingi radar kuskil oli.

Rada läks vahvalt ilusat ilma ja loodust nautides. Siim oli varem juba orienteerumist proovinud, Jaanusele ja Priidule sai algtõdesid õpetada, mis on alati vahva. Lõpuks, kui kuskil 45 minutit oli lõpuni jäänud, tuli otsustada, kas üritame veel ühe punkti võtta või mitte. Otsustasime, et proovime ja asusime teele. Kuna tundus, et ajaga võib kitsaks minna, pöörasin ma ühest kohast metsa, et tee kasutamise asemel otse minna ja ütlesin teistele "Ah, suva, riskime, vaatab, mis saab!". Hoolimata sellest, et me olime just ühele teisele võistkonnale seletanud, kuidas me ühe punktiga 20 minutit ringi surfasime, otsustasid nad ikkagi meile järgneda. Nii me seal läksime. Mingi hetk mul teised küsisid tagant, et kas ma ikka leian üles punkti. Ma vastasin rõõmsalt "Ah, lebo ots, pole probleemi!" (tegin nalja omast arust, tegelt ma polnud üldse kindel, et seal ka võssis guugeldamiseks ei lähe). Ma muidugi arvasin, et mulle järgneb ainult natukene inimesi. Üks hetk vaatasin selja taha ja seal oli mingi 20 matsi järgnemas. No pressure! Kõigest väike probleem, et kui võssa paned, siis jäävad kõik need inimesed hiljaks ja annavad pasunasse (okei-okei, tögavad niisama sõbralikult). Õnneks läks hästi ja sain probleemideta selle punkti kätte, huhh, pliks-plaks-egolaks oli, kui möödudes võõrad inimesed õlale patsutasid ja "väga tubli!" ütlesid. Väike kompensatsioon selle feili eest, mis mul raja keskel oli, kui me mööda võssi kuskil ringi ragistasime ja mul hämming oli :D.

Muideks, kui keegi metsloomi tahab näha, siis väidetavalt ühest punktist mõnesaja meetri kaugusel olid osad võistkonnad mõmmit näinud. Ju ta kuskil sealkandis endiselt ringi hängib.

Kes järgmisena julguse kokku võtab ja minuga orienteeruma tuleb?