Rongisõit on ajavõit!

Läksime täna Tallinnasse SEB XXIII Maijooksule ja kuna sinna rongipiletid sai tasuta, valisime otseloomulikult liiklusvahendiks rongi. Hommikul ärkasin rõõmsas tujus, ise megaõnnelik, et sisse ei maganud ja ilusti üles sain. Panin riidesse ja hakkasin endale hakklihaga makarone tegema, sest millegipärast oli mul täiega isu hakklihaga makarone süüa. Kuradi makaronid, ma ütlen, nemad kõiges süüdi olidki!! (mitte muidugi mina, et ma kõik viimasele hetkele jätsin)
Makaronid valmis, tee joodud, hambad pestud, asjad koos, pilk kellale ja oiiiiiiiii 5 minutit rongini aega. Turboga sandaalid jalga ja autoga raudteejaama poole. Kui ma kohale jõudsin ja autost seljakoti võtsin, jõudsin ma ainult paar kiiremat sammu teha, kui mingi tädike ütles pooltänitava tooniga:"Hiljaks jäid! Rong läks juba ära. Tule teinekord varem!"
Nojah. Lõin siis autos Regio lahti ja vaatasin, kus võiks rongil järgmised peatused olla. Tabiverre poleks nagunii jõudnud, nii et tuli proovida Jõgevat. Kuna mul polnud õrna aimugi, kus Jõgeval võiks raudteejaam olla, helistasin isale. Issi ütles küll, et pole seal raudteejaamas minu sünnist saati (millest on nii mõnigi aasta juba möödunud, eksole) käinud, aga et Tartu poolt tulles peab raudselt paremale pöörama. Nii ma siis tegingi, sõitsin Jõgevale sisse, pöörasin paremale ja lootsin õnnele. Jõudsin kuidagi ilusti täpselt raudteejaama, rong ka paistis, hüppasin autost välja, aga seljakotti polnud mõtet võtta - täpselt sel hetkel, kui ma autost väljusin, hakkas rong sõitma. Nojah. Uuesti siis autorooli, Regio lahti ja järgmine sihtpunkt Vägeva. Peaaegu oleksin teinud andestamatu kaardilugemisvea ja hakkanud Mustvee poole sõitma, aga selle vea korrigeerisin kiiresti tagasipöördega pärast mõnikümment meetrit. Vägeval ma teadsin õnneks täpselt, kus rongipeatus asub, sest olin kunagi sealt kuskile sohu matkama läinud. Parkisin auto ära, vaatasin, et inimesi on peale minu seal veel teisigi, järelikult pidi rong tulemas olema (need teised seal ilmselt ootasid kedagi rongi pealt...). Huhh, lõpuks ometi. Rong tuligi ja astusin peale. Loomulikult kostitasid teised (kes mu seiklusele telefoni teel kaasa olid elanud) mind vahva aplausiga. Nende poole trügides kuulsin, kuidas keegi kommenteeris:"Ei tea, keda seal autasustatakse...". Edasi oli rongisõit päris vahva ja ma oma lolli peaga arvasin, et sellega on seiklus lõppenud.
Hah, looda sa! Tagasitulles mõtlesime, et oleme maru kavalad ja läheme kolmveerand tundi enne rongi väljumist juba rongi peale, et saame head istekohad ja puha. Selgus, et teised olid veel kavalamad. Rong oli puupüsti täis ja kohti väga üle küll ei olnud. Lõpuks istus rahvas isegi vahekäikudes ja kahe vaguni vahelises ruumis maas. Rääkisime seal niisama juttu ja olin juba peaaegu unne suikumas Mammu õlal, kui Helen järsku teatas toreda uudise:"See on ju kiirrong, see ei tee Vägeval peatust!". "Oh johhadiiii!". Kuna meie pärast jooksu saadud kingitusekotikeses oli ka raudteedekaart, siis sai sealt ilusti järele vaadata, kus rong üldse teeb peatusi ja kui lähedal on kõige lähem neist Vägevale. Otsustasime Heleniga, et läheme Tamsalus maha ja hääletame sealt minu auto juurde. Kuna Helen ei tundunud selle variandi üle väga rõõmus ja me ei saanud üldse Tamsalus aru, kuhupoole maantee jääb, otsustasin hakatuseks ka mõnda muud varianti proovida. Helistasin ühele sõbrale, kes peaks seal kohalik olema. Ta küll ise hetkel ei olnud Tamsalus, aga tegi ühe kiire telefonikõne sõbrale ja 3 minuti pärast oli sinine autoke raudteejaama juures platsis. Lahke noormees viskas meid Vägevale ära. Suur tänu talle! Ilma temaga oleks ilmselt tubli tunnike pikemaks meie seiklusekene veninud (eeldusel, et me oleks aru saanud, kuhu poole minna). Sealt sain juba ise koju sõita ja sain lõpuks ometi oma voodi peal istudes rahulikult teed juua:).