Paar päeva hiljem võtsin need kaks entusiasti ühikast peale (ei saa mainimata jätta, et Dagnyl olid käes kohvitopsi pandud kuumad turbonuudlid) ja sõitsime minu poole asju peale võtma. Natuke aega hiljem, kui ka Selverist oli läbi käidud, olimegi juba Läti poole teel! Muidugi küll algselt plaanitust tund aega hiljem, aga kuna see on juba nii harjumuspärane, ei lasknud keegi ennast sellest häirida.
Pärast Cesise kohalikus infopunktis käimist ja kaardi saamist jõudsime päris osavalt Žagarkalnsi kohale (ainult korra panime õigest teeotsast mööda). Kohapeal oli päris muhe, pilet üliodav, rahvast täpselt parajalt (ei ole üksi mäel, aga järjekorras ka ootama ei pidanud) ja päike paistis. Dagny otsustas oma päeva lastenõlval veeta. Ta ei lasknud ennast ka sellest kõigutada, kui lastenõlv kinni pandi: läks lihtsalt informatsioonitädi juurde ja ütles, et ta tahaks seal sõitma õppida. Saadeti mingi kutt spessal tema jaoks sinna tõstuki juurde - selline printsess!
Esimese päevaga mäel edukalt õhtusse saanud, oli aeg hakata otsima ööbimiskohta. Polnud ju ometi mõtet enne oma pead vaevata koha väljaotsimisega! Võtsime kaardi ette ja esimene normaalne koht tundus olevad hotell Buts. Sõitsime kohale ja nägime, et ikka vist ei ole ka normaalne. Esimesel korruse ruumis paistsid võitlevad mehed ja ülejäänud tuled olid enam-vähem kõik kustus. Võtsime uuesti kaardi ette ja otsustasime proovida seda kohta, mida Dace (minu Läti o-sõps) oli mulle eelnevalt soovitanud. Sõitsime kohale mööda tänavaid, mis tundusid rohkem metsateed - väike kõhedus tekkis. Jõudsime kohale, parkisime auto ja mõtlesime, mida edasi: majade tuled olid kustus ja kuskile väga uksele koputama ka ei tahtnud minna. Samal ajal, kui Piret küsis kõrvalistmelt "Kas ma võin nüüd kartma hakata?", nägime me, et keegi vaatab meid majast kardinate vahelt. Kui see keegi otsustas uksest välja tulla, polnud väga enam mõtet minema panna. Astusin autost välja, tegin paar sammu majast väljunud inimese suunas ja küsisin harjumuspärase küsimuse "Do you speak English?", lootes saada jaatavad vastust. Loomulikult tuli vastu "Net-net, tolko russkii jazõk". Kuna kell oli juba palju, tagasi Butsi tahtmist minna ei olnud ja uut kohta ka väga otsida ei oskanud, otsustasin panna proovile oma vene keele oskuse. Mu õpetaja oleks mu üle kahtlemata uhke, kui ta oleks seda näinud! Täitsa ise sain tädile seletatud, et meil on vaja kohta, kus magada (sõna "ööbima" ma muidugi ei oskanud). Tädi seletas mulle, et paneb teised jalanõud ja läheme siis maja koos vaatama. Läksimegi. Piret ja Dagny olid autos muidugi juba täitsa hirmul, et see tädi viib mu ära kuskile. Mäletasin juba internetis nähtud piltide järgi, et see maja peaks olema päris suur ja ööbimiskohti umbes 12-le inimesele. Ei mäletanud valesti. Maja oli päris võimas: suur kaminasaal, saun, sauna eesruum, sauna teine eesruum, koridor, köök, telekatuba, kaks magamistuba ja paar ruumi veel. Tädi seletas mulle pikalt ja laialt, mida kõike seal teha saab. Vastasin rahulikult "daa-daa. Harašo!". Kui ikka kohe üldse aru ei saanud (nagu näiteks pikk jutt tünnisaunast), vastasin kindluse mõttes "ne panimala...". Muhe tädi ei lasknud sellest ennast häirida, jättis asja sinnapaika ja läks sujuvalt jutuga edasi. Mingi hetk otsustasin ma talt hinna kohta küsida. Jõudsime ühiselt otsusele, et 30 latti on selle eest täitsa vahva hind :)! Kuna meil olid kaasas ainult eurod, leppisime kokku, et 45 eurot sobib ka päris hästi.
Pilt1: meie toreda majakese kaminasaal
Pilt2: rõduuks vähe teravamate elamuste otsijateleMaja nähtud, jutud räägitud, hakkasime tagasi autode poole kõndima. Ma polnud päris kohale veel jõudnudki, kui juba hüüdis Piret mulle paanikas häälega "NELE, MIDA SA KORRALDAD???". Ma ei saa neid kahte viieks minutiks ka üksi jätta, juba tulevad nad mulle politseiga vastu! Kuna nad kumbki vene keelt ei oska (Dagny vist veidi oskab ja Piret on täpselt sellel tasemel, et kui tädi rääkis talle "tšainik jest i tšai možno pit...", hüüdis Pirru mulle jälle segadusega "NELE, ta räägib mulle midagi!!") ja see politsei inglise keelt ei rääkinud, otsustasin ma ise temaga rääkima hakata. Selgus, et ta on selle tädikese poeg ja tegeleb selle sama maja väljaüürimisega, mida me tahtsime :). Pärast Piret ja Dagny rääkisid, et nad olid ootanud mind autos, kui nägid järsku, et mingi käsi tõmbab ukse lahti. Nad olid päris mõnusalt ehmunud, kui nägid, et see on politsei, haaaa, kujutan ette, mis pänik see võis olla (mul endal vähemalt oleks kindlasti!).
Jõudsime lõpuks kokkuleppele tädi ja selle mehega, et saame selles vinges majas ööbida ja nad kütavad selle soojaks ja kõik vahva. Piret ja Dagny tundusid kõigest natuke hämmingus ja mina muudkui seletasin neile õhinaga, kui laheda majakese me üheks ööks saame. Kui me oma asjadega majja kohale jõudsime, pani onu meile tümmi käima ja elu oli jälle lill! Alguses oli veidi külm, aga kui me lõpuks söögi valmis olime teinud ja sauna eesruumis sooje makarone nautisime, oli päris selge, et seis on oluliselt parem, kui Butsis istuda ja tooreid makarone närida. Kui veel sellest huvitava nimega raadiost, mis onu meile käima oli pannud, tuli meie suureks üllatuseks "Kaelakee hääl", oligi kõik hästi ju :)!
Pilt3: Piret ja Dagny leidsid üliarmsad pitsikesed, nii et ei saanud tähistamata jätta!
Pilt4: Meie kodu üheks ööks :)Järgmine hommik väike söök, asjad kokku ja mäele. Päike paistis, miinus neli kraadi ja muidu ülivahva. Üritasime terve aja Dagnyle seletada, et suurematel nõlvadel on palju vingem, kui lastenõlval. Tema meid muidugi ei kuulanud ja tulemus oligi käes! Nüüd ta ei saa isegi mantlit selga oma uue kipsiga!
Pilt5: nagu mäel ikka - ei midagi asjalikku
Pilt6: Piret ja Dagny haiglas enne kipsi
Pilt7: Dagny haiglas pärast oma uue aksessuaari saamist. Esimest korda lumelauaga, esimest korda kipsiga :)Mina igatahes jäin meie minitripiga täiega rahule ja nende kahega lähen heameelega uuesti :)!
