Laadna lebo

See pilt võtab üsna hästi nädalavahetuse kokku. Jäin rahule küll, jah! Kusjuures vahelduse mõttes oli seekord tegemist fämiliivendiga ja ma päris ausalt öeldes ei mäletagi, millal me viimati niimoodi midagi koos tegime. Suure tõenäosusega oli selleks minu magistrilõpetamine kolm aastat tagasi. Kokku saame ikka ja värki, aga et mitu päeva kuskil koos aega veedaksime ja tsilliksime...vat seda pole küll ammu olnud. Nii et ega ma seal basseinis päris üksi ei tuianudki - seni, kuni mina oma proseccoklaasiga ringi hulpisin, oli vend oma tavapärases elemendis, ehk tegi sporti (me polegi ammu ühtegi sõbrapilti teinud vat kui ilus nüüd siis seekord):

Kui juba perepiltideks läks, siis teine suurepärane sõbrapildike on õega:

Ühel hetkel otsustasid väiksed sugulased, et kolivad lauas minu kõrvale istuma. Nii ma seal istusin siis: minu paremal käel kaheksa-aastane ja vasakul käel kuue-aastane; kusjuures mõnda aega ma lausa ei raatsinud arutelusse sekkuda, sest nõnda huvitav oli kuulata. Nimelt üks väike filosoof päris teiselt aru "Aga miks sa vanasti arvasid, et lõpmatus üks hetk ikkagi lõppeb ära?". Ja teine vaeseke pidi siis põhjendama...Mina sama vanalt ilmselt arutlesin sugulasega selle üle, kas aiast leitud tigu saab ikkagi tühja teokotta ümberlokeerida või ei saa (selgus, et ei saa). Muuhulgas sain ma sellelt väiksemalt "linnade põletamise" kaardimängus lootusetult pähe. Aga kui ei vea õnnemängus, siis veab...doominos? No igatahes korvas minu suure kaotusvalu tema siiras lõkerdav naer, kui ma järjekordselt kirusin, et mul selline ikaldus käes on. Ja oleks siis veel ühe korra kaotanud. Ei, kolm korda järjest ikka!

See kõik oleks juba absoluutselt piisav olnud, et teha kokku suurepärase nädalavahetuse. Aga üks hetk otsustas keegi, et meil on vaja minna mingisse kohta. Mina muidugi täpselt aru ei saanud, kuhu meil nüüd minek on, aga ega väga vahet ka ei olnud - seltskond ju tore! Isegi, kui olime mingi asja piletid juba ära ostnud ja sisse läinud, ei taipanud ma päristäpselt, kuhu me tulime. Aga siis! Haa! Väravast anti minu lemmikasi (kaart) ja ma teatasin õele kohe vaimustusega, et ommmmmmg, siin on põdrad, sead, karud ja lasteloomaaed!! Ilmselgelt jackpot. Mina näiteks ei olnud varem mitte kunagi näinud ilvesebeebisid ja ma võin öelda, et nad on äraütlemata armsad!

See koht, kus loomadele pai võis teha (jep, selgus, et karule ei võigi pai teha...), ei valmistanud ka kohe üldse mitte pettumust. Seal oli nimelt üks erakordselt entusiastlik kitsepätakas. Siuke teistest väiksem ja ulme energiaga lasi parkour'i. Selgus, et see tegelane oli plehku pistnud sealt, kus ta tegelikult olema pidi ja oli teiste kitsede juurde tsillima tulnud, sest seal on palju lõbusam. Hooldajad ei saanud teda eriti kätte ka, sest et parkour. Isegi, kui teised läksid kuskile natuke eemale sööma, keksis see ülirõõmsalt täie turboga võimsate hüpetega ühe palgi pealt teise peale ja üle erinevate takistuste. Täiega lahe tüüp: üldse ei kottinud, mida temalt oodatakse või mida tegema peab - lihtsalt nautis!

Mõni vähe rahulikum eksemplar tuli pai ka küsima:

Huhh, nii mõnus oli fämiliga selliselt veitsa puhata :). Peaks mingi igasuvise värgi sellest tegema.

Lõpetuseks paar pilti sellest, mis juhtub siis, kui julget pealehakkamist on rohkem, kui mõistust:

Pekirullide järjekordne suvetripp

Iga suvi üritame me Janika, Meelise ja Piiaga minna koos kuskile puhkama. Ning iga suvi planeerime me neid asju ette üha vähem - ma ootan huviga juba, milline see new-low on, kuhu me järgmine suvi jõuda suudame. Seekord planeerisime näiteks täpselt nii palju, et panime paika ühiselt sobiva aja. Ja siis jäi see asi pikalt oma paremaid hetki ootama. Kuni Janika ühel ilusal päeval (kui ma olin Viirelaiul - oli tõesti ilus päev :D! ) küsis mult, et kas Soome on OK, ta ostab piletid ära. Mina olin muidugi mucho rõõmus, et seekord keegi teine orgunni teeb, nii et muidugi on Soome okidoki koht, kuhu minna! Pealegi olen ma seal miljon korda võistlustel käinud ja näinud, kui ulmeliselt ilus sealne loodus on, aga reaalselt niimoodi ringi rändanud ei ole kordagi.

Minu ülesanne oli siis paak täis tankida, autole roheline kaart hankida ja rehvirõhk paika timmida. Skoor oli umbestäpselt kolmest üks. Napilt enne laevaleminekut tõime ära rohelise kaardi, rehvirõhuga läks nii nagu läks ja üks hetk laevajärjekorras avastasin ma järsku "Oiiiijummeeel...tankimine on küll nüüd tegemata jäänud...". Lisaks muidugi üritasime me Tallinnas toidupoes ära käia, aga sellega läks ka nagu ikka. Tee peal proovisime veel laevale check-in'i teha, aga see feilis. Isiklik sekretär Janika proovis mulle teel sadamasse reisikindlustust ka teha (kuna mul endal polnud midagi kaasas, millega netis maksta saaksin), aga ka see andis ainult veateateid. Igati edukas algus, nagu ikka! Vähemalt olime me juba tervelt 10 min enne check-in'i lõppu sadamas, nii et kõik klappis suurepäraselt ja tunne oli hea. Sest me olime kõik ilusti kohal, arvutit polnud kellelgi kaasas ja ilmateade lubas kõike ilusat. Mis sa veel reisilt tahad, eksole.

Laeval selgus, et erinevalt teistest oli Janika siiski valmistunud (mina tegelikult valmistusin ka: sobranna.postimees.ee soovitas 7 ilusat kohta Soomes, kus häid instapilte saada! Ja tegelikult oli ka Piia küsinud sõbranna käest soovitusi. Meelis oli lihtsalt ilus). Nimelt oli ta leidnud mingi kaardi, kus olid olemas kõik Soome rahvuspargid. Tuli lihtsalt üks nende seast välja valida ja kohale sõita. Pisikese otsimise peale leidsin ka mina kaardi, mis on nüüd minu uus täielik lemmik! Nagu. Ma ei oska oma vaimustust sõnadesse panna isegi. Nad on tervest Soomest teinud orienteerumiskaardi!! Ma nägin selleteemalisi postitusi FB's millalgi ja kõik olid megavaimustuses, aga ma siis vist ei tajunud, mis ma ise sellega pihta saaksin hakata, nii et ei süvenenud nii täpselt. Aga nüüd! OMG. Oeh. Reaalselt. Terve Soome oli järsku valla kõikide oma teedega, mäekestega, kaljunukikestega. Teised pidid terve järgneva pooltunni ja esimese matka pooltunni kuulama, kuidas see on ikka niiniiniii vinge. Lisaks oli sellele kaardile detailse täpsusega märgitud kõik rahvuspargi lõkkekohad, veevõtukohad, kuivkäimlad, varjualused, telkimiskohad jne. Nii et kombineerides Janika kaarti ja minu kaarti leidsimegi lebo variandi, kuhu esimesel õhtul telkima minna. Jõudsime kohale lausa nii vara, et seni, kuni osad inimesed (Piia ja Meelis) asjalikud olid, said teised (mina ja Janika) minna lustima. Ehk jooksutrenni.

Oli see vast alles rada - korralik Jukola võistluse tunne tuli peale. Endamisi veel mõtlesin, et kui siin trenni teeks, vat kus siis oleks alles Soomes võistlustel liikuda. Ülejärgmine hommik, kui me rahulikult pannkooke nosisime, sain aru, kui hea trennikoha otsa ma kogemata koperdasin. Nimelt silkas üks hetk megakiire hooga üks naine mööda meie kämpaplatsilt. Kuna ma viimastel aastatel olen vähe rohkem ennast orienteerumise tippspordiga kursis hoidnud, tundsin ma kohe ära, et tegemist on Soome ühe parima orienteerujaga, kes ühtlasi kuulub maailma tippu. Nii et põhimõtteliselt kuna mina tegin ka ühe korra seal trenni (5 km), kus proffid, siis ilmselgelt järgmise aasta Jukola läheb mul suurepäraselt. Mis sellest, et ma samal ajal kolmandat pannkooki rohke moosiga sõin, kui teised pikka trenni tegid.

Esimese õhtu kämpakohta pikalt ei hakkanud valima - leppisime sellega:

Kerge miinus oli muidugi see, et see sattus olema vägagi täpselt matkaraja kõrval. Umbes niimoodi, et Janika telk oli pooleldi matkaraja peal. See tähendas otseloomulikult seda, et kell 7 hakkas tramburai pihta ning hommikusöök möödus sujuvalt iga natukese aja tagant järjekordsele seltskonnale "Hei!" või "Moi!" öeldes. Seega oli ilmselge, et relokeerumine tuleb teostada. Seni, kuni mina ja Janika poest vett ja muud tõime ja tee peal autos telefone laadisime (ilmselgelt polnud me väga valmistunud, et mitu ööd telkidega kuskil oleme; teine jackpot oli see, et mitte keegi polnud akupanka kaasa võtnud, sest nagunii oleme kuskil majakeses), kolisid Piia ja Meelis kogu meie tavaari 600 meetri kaugusele, kus oli võrdlemisi imeline kämpakohakene koos lõkkeplatsi, puude, laua ja imelise vaatega. Sobis küll!

Lebokunnid omas elemendis (Piia kokkab, nagu ikka):

Kuna mul oli nüüd see suurepärane orienteerumiskaart, ei saanud ma jätta kasutama võimalust panna kokku meile väike 10 km matkaringikene ümber järvede ja veidi mööda künkakesi. No oli ikka nägus värk küll! Lihtsalt jalutad ja vahid ringi, vahepeal korjad veidi mustikad ja kordagi igav ei hakkanud. Lõppu tuli veel selline maasikas; nip-nap-napikas, et oleks p*rse peal alla tulnud selle malbe laskumise:

Õhtul ei saanud muidugi üle ega ümbert, milline omg-wow-kui-ilus vaade oli meie armsast ajutisest kodukesest. Seda kaunist õhtuvalgust jätkus tundideks ning terve öö oli veel edasi selline ka kaunite värvidega Põhjamaa taevas. Lihtsalt istudki tükk-tükk aega ja imetled värvide mängu.

Meelis nizmo, ei saanud arugi, et pilti tehti:

Hommikul oli siis aeg nendeks pannkookideks, mida ma juba mainisin. Selle jaoks sai Meelisekene ülesandeks pähklid tükkideks lõikuda. No milline järjekindlus sellel noormehel on! Vähemalt kahemilline. Ükshaaval lõikus ta pähklikesi pooleks ja siis jälle pooleks, samal ajal porisedes ja torisedes, kui mõttetu ja ebavajalik ja ebaefektiivne töö see on. Kuna tema seda juba tegi, siis ei jäänud mul muud üle, kui muheledes kohvi juua.

Kui nüüd päris aus olla, siis õhtuhämaruses saabus lisaks meile sinna telkimisplatsile veel paar seltskonda ja nii me järgmine päev otsustasimegi, et äkki läheks kuskile mujale. Umbes, et pakime kiirelt kokku, sõidame paar tundi ja juba pärastlõunaks olemegi järgmises kohas kohal. Tee pealt haarame kuskilt kiirelt süüa ka ja laeme telefonide akud täis jne. Selgus, et see plaan feilis ikka korralikult. Umbes täpselt kell 19.30 õhtul olime me kuskil keset eimidagit ja telkimiskohti seal küll igatahes ei olnud. Lisaks hakkasid kuskil mingid koerad haukuma ja ma pole vist veel kunagi Janikat nii kiiresti jooksmas näinud. Igatahes oli seis veidi ikaldus. Sõitsime pool tunnikest sealt võssist välja, tõmbasime suvalisse parklasse ja intenzo guugeldamine hakkas pihta. Mina muidugi olin oma orienteerumiskaardiusku, nagu praeguseks juba arvata võib ja hakkasin suvalt selle peal sõrmega edasi tagasi sõitma. Kui see edu ei toonud, hakkasin ma erinevate järvede ümber sisse zuumima, et näha, kas on miskit või ei ole. Selgus, et poole tunni sõidu kaugusel midagi nagu oleks, aga täitsa lubada ka ei julge. Otsustasime igatahes sellele kohakesele võimaluse anda ja kui pool tundi hiljem parklasse maabusime, oli selge, et vat siia me jääme nüüd kohe kauemaks, kui lihtsalt üks öö! Kõik, mida tahta oskad, oli olemas! Mida aeg edasi, seda rohkem me tõdesime, et vat siia tahaks kohe uuesti tulla veel millalgi. Nii et kui keegi otsib suurepärast kohta, kuhu Soomes telkima minna, siis ma sheerin hea meelega koordinaate.

Täielik eraldatuse tunne oli, samas oli olemas varjualune, lõkkeplats, küttepuud, 100 meetri kaugusel kuivkäimla, 200 meetri kaugusel parkla, paar ujumisranda, lugematu arv purdeid lebotamiseks, pood 20 min autosõidu kaugusel ja vähemalt 6 imelist telkimiskohta 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, kui see üks koht juhuslikult hõivatud peaks olema. Ja mis kõige mõnusam: rahvast oli ikka täiega vähe. Tundub, et see on mingi koht, mida ei reklaamita väga. Meile sobis hästi!

Puudelõhkumise süsteem oli muidugi midagi uut ja huvitavat. Vähemalt minu jaoks. Reaalselt paned selle puu mingite raamide vahele ja siis uhad vasaraga hea tutaka peale. Megakhuul, kõik saavad ennast tunda nagu superkangelane või vägilane või midagi ürgset. Kohe selline võimas tunne tuleb sellist vasarat kätte haarates (kuigi olgem ausad: ühe käega hoides hakkas ikka suht kiirelt käes värisema).

Telk üleval, vasarad leitud, lõkkepuud olemas, esimene kiire ujumistiir tehtud ja õhtu oligi käes. Ainult et kõik olid kuskile kadunud. Mel ja Janika rääkisid kuskil telefonidega ja Piia oli ka teadmata suunas uitama läinud. Veidi otsimist ja leidsingi ta järvekaldalt koerteraamatut lugemas (me kõik oleme ka nüüd väga hästi kursis, kuidas täpselt peab ikkagi koera õpetama, et ta õigesti pissil käiks, high-five viskaks ja õhtul unelaulu laulaks). Idüll, mis muud. Kui need sääsed ka nüüd vähe tagasihoidlikumad oleks.

Järgmiseks päevaks olin ma obvioosselt oma kaardikese abil jälle kokku pannud matkaringikese, mis ei valmistanud kohe üldsemitte pettumust:

Okeiokei, tegelt ei pidanud sealt kiviseinast üles ronima, aga juba see oli päris lahe, et laudteega matkarada nõnda järve pealt läks. Ühest järjekordsest kämpakohast läbi jalutades sain ma aru, kui naiivne ma ikka olen. Piia tuli vetsust välja, kui Mel talle megasõbralikult teatas "Piia, siin saab ilusti paljajalu käia küll, võid jalanõud ära võtta!". Selgus, et Piia hammustas asja vähe kiiremini läbi ja küsis kohe vastu "Mis sa leidsid klaasikillu või?". Leidis jah.

Raja peal ilmnes tõsiasi, et kohti päikse nautimiseks on selle järve peal miljon - vali ainult sobiv välja. Hiljem selgus, et valisime Meelisega ebasobiva siiski. Kõva pool tundi sai lebotada, kui kasekesed juba varju peale heitsid. See oli ühtlasi ka täpselt see hetk, kui Piia meiega liituda üritas - tuligi täpselt õigeks ajaks :D

Tükk aega kogusime hoogu, et teha see kuueminutine jalutuskäik edasi sobivasse kohta. Lausa nii tükk aega, et ma oleks viimaseid kiirekesi püüdes purde otsas kõõludes napilt sisse kukkunud. Vat kus siis oleks nad alles naerda saanud. Õnneks ma seda rõõmu neile seekord siiski ei pakkunud.

Hommikul kell 3, kui kõik jutud olid Janikaga lõpuks räägitud, oli telgiuksest selline idülliline vaatepilt. Ilmselgelt vahtisin veel 10 min seda lihtsalt omaette mõtiskledes. Korra kaalusin isegi, et ei panegi ust kinni, aga siis tuletas üks sääseke mulle viisakalt meelde, et "Pane vast ikka...". Ja peab tunnistama, et ega hommikul silmi avades ka vaatepilt halvem polnud.

Kuna siiani oli nii edukalt nende matkadega läinud, panin entusiastlikult ka järgmisele päevale marsruudikese kokku. Väidetavalt (guugeldamise põhjal) põhiliste matkaradade alale, mis seal läheduses oli. Ootasime kohe huviga! Kuna näitas ka mitut telkimisplatsi, siis tahtsime muidugi näha, millest me ilma jäime. Kõigepealt loomulikult sattusime kogemata mööda (või läbi...) kõndima kellegi hoovist, kus olid puurides erinevad suured koerad. Ilmselgelt Janika lemmikkoht. Piia vestles ka kutsukestega paar sõna, aga üldiselt üritasime sealt kiiresti-kiiresti minema saada. Pärast seda demonstreerisin oma suurepäraseid orienteerumisoskusi ja eksisime üks kuni mitu korda ära. No ei klappinud see kaart seal just eriti hästi...Kui jälle paika saime, jõudsime välja esimesele telkimisplatsile, mis kaardilt ok tundus. Selgus, et see ei tundunud ok mitte ainult meile, vaid ka mõnele tuhandele lapsele. Selgus, et aasta suurim skautide kokkutulek oli just täpselt sel ajal ja selles kohas. Kogemata sattusime me täpselt selle kõige keskele. Küll sai seal mängida petanque'i, harjutada vibulaskmist, lahendada roomamisülesandeid, voltida igasuguseid asju jne. You name it, they got it. Ma lapsena oleks ikka väga tahtnud sellises laagris käia. Aga praegu ei tundunud see just päris see idülliline rahulik puhkus, nii et pärast kahte minutit teavitas Piia (igaks juhuks 4 korda) "Nele...palun vii meid siit minema!" ja kiire hääletuse tulemusel otsustasime, et oma telki me siia siiski ümber ei koli. Mulle pakkus see kõik muidugi palju nalja ja meenutas jällegi suurte orienteerumisvõistluste telklaid. Kohvikud, matkapoed, jäätiseputkad - kõik oli olemas. Kasutasime siis meiegi võimalust veidi ringi observeerida:

Ühe korra olin loll ka. Metsas oli mingi järjekordne fun-värk neil ja mulle öeldi juba "Moi!", kui ma vastasin "Hello!" ja nad said aru, et ma pole nende evendi külaline. Kui ma oleks natukenegi teinud näo, et ma kuulun sinna, oleks ma ka saanud suure mullikese sees mööda järve kulgeda. Marukahju! Järgmine kord peab veidi targem olema.

Tee pealt kukeseened õhtusöögiks korjatud, oligi aeg kodupoole tagasi suunduda. Mulli sees seal küll sõita ei saanud, aga lebotamiseks olid idealnod tingimused. Pmst suur osa reisist möödus seekord selliselt:

Sõbrapilt Meelisega kah:

Et me puhkus sarnaneks ka natuke rikaste ja ilusate ja kuulsate omadega, oli programmis jooga eratreeneriga, taustaks õhtune päike ning järv. Max lvl oli see, kuidas Meelis terve selle värgi viis läbi malbe ja rahuliku häälega "Nii, nüüd puudutame põlvega nina...väga hästi tuleb teil välja! Tublid olete!". Täiesti professionaal ei lase ennast üldse matsidest klientidest häirida.

Õhtuks oli aeg teha matkarajalt leitud kukeseentest mõnus söögikene. Kuna me endiselt ei olnud valmistunud päris selliseks reisiks, oli selle aja peale muidugi priimusegaas juba otsa saanud. Alternatiiviideid tuli pähe päris mitmeid, aga võitjaks osutus kombinatsioon minu autos leiduvast gaasist (selgus, et ma olin kunagi ühe lambi jaoks selle ostnud) ja Janika kateloki lõkkesse toppimisest.

Üks hetk jalutasime rahulikult ringi, kui sattusime kogemata peale millelegi väga privaatsele:

No päris seda poleks küll siit rahulikust metsast ootanud. Kes siis niimoodi nüüd...ja veel nõnda avalikult...(okei-okei, tegelt olid need Piia ja Meelis, kes otsustasid üksteisele massaaži teha. Kujutan ette, et kui keegi sel ajal me lõkkeplatsile sattus, läks ta kohe sama teed kiirelt minema ka).

Et kõik teaksid, kui tublid ja organiseeritud me oleme, siis tagasiteel jõudsime sadamasse lausa 16 min enne check-in sulgemist! Lebooooooo. Tuju oli ka nõnda hea, sest selliselt ilma plaanideta ja ilma sahmimiseta puhkas kuidagi eriti mõnusalt välja :)

Tartussejõudes läksin kohe muidugi oma max-lvl lemmikule külla:

Talverõõmud vol2

Nagu ka mõningatel eelmistel aastatel, asusime ka seekord Pirruga Kesk-Euroopa poole bussikesega teele, et mõned kiiremad vastlaliud mäest alla teha. Varustus oli mul muidugi suurepärane: sokke pole, püksid katki, jopet pole, kiiver katki jne. Ilmselgelt olin aastaid juba edasi lükkanud varustuse täiendamist. Jope valisin loomulikult sellise, et ikka korralik pühademuna mäe peal välja näha, kiiver sai igati edev (värviks "matte ice", mille Piret hiljem sujuvalt sassi ajas ja seletas, et Nelel on "flat cappuccino" värvi kiiver), sokkide osas lootsin orienteerumissokkide peale ja pükste jaoks võtsin kaasa niidi ja nõela. Noh, umbes et bussis on ju 30h aega seda parandada ja üldse jõuab kohale ju üks õhtu enne mäeleminekut jne.

Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!

See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!

Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.

Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!

Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:

Piret oma tavalises elemendis:

Pühademuna:

Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:

Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:

Nohikuelu jätkub!

Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!




Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.

Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.

Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:



Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!



Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!

Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!

Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:



Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.

Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):


Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...

Nohikute ringreis!

Reis, mille võib võtta kokku märksõnadega: aktiivne keelekümblus (neli erinevat keelt konstantselt), naeruteraapia (kõhulihased olid mitu päeva hiljem veel valusad), kari nohikuid (rahulikel hommikutel loeti/kirjutati teadusartikleid (okeiokei, ma lugesin Elu24 glamuuriuudiseid - teised olid tublid!!!)), tsirkuse suvepäevad (mul põlv on siiani sinine...). Ühesõnaga (või neljasõnaga): ilmselgelt olin igati rahul!

Muuhulgas sain lõpuks ometi ära katsetada GoPro, mida ma olen salamisi piilunud juba paar aastat :). Katsetuse tulemused siin:

"Läheme Lätti ka vä?"

Ehk ma käisin vahepeal korraks nädalakese Eestis. Vahetult enne seda oli vaja otseloomulikult iga päev kodutöö esitada, nii et ma ülemäära palju igasuguste plaanide tegemistega ei tegelenud, vaid süvenesin rõõmsalt R'is koodi kirjutamisele ja muule taolisele.

Üks hetk sadas Helen feissbukis platsi ja küsis "Lätti ka läheme vä?". Kuna ta on selline, kes küsib nagunii koguaeg lampi küsimusi stiilis "Lähme homme Tahitile vä?", siis ma ei hakkanud üldse süvenema ja kirjutasin niisama vastu ära "Ikka, jah, muidugi!". Ma muidugi mõtlesin, et ta ajas järjekordselt niisama kelbast. Selgus, et seekord siiski ei ajanud, nii et ma olin veidi üllatunud, kui mulle üks hetk teatati "Tavai, reede hommikul kell 8.45 võtame su peale!". Suurepärane!

Et tegemist oleks siiski fääntsu-fääntsu reisiga, oli vaja midagi üübervinget kaasa võtta. Sellekspuhuks marssisime poodi ja ostsime 9 kilo apelsine - noh, umbes et nagu ikka puudu ei tuleks või nii. Allahinnatud olid veel pealegi. Sellest laadungist pressis Helen hommikul suure hoolega 5 liitrit mahla kaasavõtmiseks. Kohe nii suure hoolega, et jäi veidi hiljaks väljasõiduga, aga mis seal ikka - isegi üllatavalt õigel ajal saime minema.

Esimeseks atraktsiooniks oli Escape-Room nimeline asi, millelaadset värki ma olen juba ammu tahtnud külastada. Meile omaselt jõudsime kohale stiilse kaheminutilise hilinemisega (kusjuures kohe esimese korraga leidsime õige koha üles) ja saime hakata ajusid ragistama ja ringi tuulama. Kes ei tea, siis escape-room on selline värk, kuhu lähed 2-4'kesi sisse, oled mingis kontekstis (meil oli punkrist põgenemine) ja pead sealt 60 minuti jooksul välja saama. Selle jaoks tuleb lahendada terve hunnik erinevaid ülesandeid, mis enamasti panevad proovile loogika (samal ajal anti raadiosaatja teel aeg-ajalt vihjeid). Siuke mõnus tunnikene nuputamist.

Muidugi esimese hooga olime me kõik nii kanad, et arvasime, et ainult üks ruum ongi ja üritasime täiega seal kõik ülesanded ära lahendada. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest väike osa tervest ülesandest ja terve hunnik erinevaid peamurdmisi oli veel järgmises ruumis ootamas. Ma kõike siin päris kirjeldada ei taha, sest äkki keegi tahab ise proovima minna ja siis pole ju ometigi huvitav, kui kõik on ette teada. Lihtne ta igatahes polnud...või siis polnud meie piisavalt taibud...kuskil 2-3 minutit jäi igatahes puudu, et oleks kogu värgi ära lahendanud. Nii et väga-väga lähedale jõudsime. Nüüd on igatahes hammas verel ja tahaks mõnda muud escape-room'i proovida.

Nagu iga õige Läti-reis ikka, oli vaja Lidos söömas käia ja pärast seda avastada, mida huvitavat selle ümber aias pakkuda on. Selgus, et aial oli pakkuda meile teadmine, et Liina ei oska vabsee oma fotoka taimerit kasutada. Parim, millega ta hakkama sai, on see:

Pärast seda oli aeg vaadata, mis Jurmalas huvitavat on. Ja no...need majad!! Iga maja on nagu omaette väike lossikene oma tornide ja kuplitega. Tagasi pole nad seal küll igatahes hoidnud. Täitsa väärt koht ringi jalutamiseks. Isegi siis, kui on sellised sõbrad nagu mul, kes töllavad telefonidega:

Okei-okei, tegelikult olin mina esimene, kes kõne vastu võttis, aga mul olid jutud juba selleks ajaks räägitud, kui pilt tehti.

Igati muhe päev oli. Koju tagasi toodi mind alles kell 4.45 ja selle 20 tunni jooksul jõudis tõesti kõigest rääkida ja siiralt südamest naerda. Täpselt selline värk, millest ma Hollandis olles puudust olen tundnud, nii et täitsa oma koha peal oli see väike armas ühepäevatripp muheda seltskonnaga.