See pilt võtab üsna hästi nädalavahetuse kokku. Jäin rahule küll, jah! Kusjuures vahelduse mõttes oli seekord tegemist fämiliivendiga ja ma päris ausalt öeldes ei mäletagi, millal me viimati niimoodi midagi koos tegime. Suure tõenäosusega oli selleks minu magistrilõpetamine kolm aastat tagasi. Kokku saame ikka ja värki, aga et mitu päeva kuskil koos aega veedaksime ja tsilliksime...vat seda pole küll ammu olnud. Nii et ega ma seal basseinis päris üksi ei tuianudki - seni, kuni mina oma proseccoklaasiga ringi hulpisin, oli vend oma tavapärases elemendis, ehk tegi sporti (me polegi ammu ühtegi sõbrapilti teinud vat kui ilus nüüd siis seekord):
Kui juba perepiltideks läks, siis teine suurepärane sõbrapildike on õega:
Ühel hetkel otsustasid väiksed sugulased, et kolivad lauas minu kõrvale istuma. Nii ma seal istusin siis: minu paremal käel kaheksa-aastane ja vasakul käel kuue-aastane; kusjuures mõnda aega ma lausa ei raatsinud arutelusse sekkuda, sest nõnda huvitav oli kuulata. Nimelt üks väike filosoof päris teiselt aru "Aga miks sa vanasti arvasid, et lõpmatus üks hetk ikkagi lõppeb ära?". Ja teine vaeseke pidi siis põhjendama...Mina sama vanalt ilmselt arutlesin sugulasega selle üle, kas aiast leitud tigu saab ikkagi tühja teokotta ümberlokeerida või ei saa (selgus, et ei saa). Muuhulgas sain ma sellelt väiksemalt "linnade põletamise" kaardimängus lootusetult pähe. Aga kui ei vea õnnemängus, siis veab...doominos? No igatahes korvas minu suure kaotusvalu tema siiras lõkerdav naer, kui ma järjekordselt kirusin, et mul selline ikaldus käes on. Ja oleks siis veel ühe korra kaotanud. Ei, kolm korda järjest ikka!
See kõik oleks juba absoluutselt piisav olnud, et teha kokku suurepärase nädalavahetuse. Aga üks hetk otsustas keegi, et meil on vaja minna mingisse kohta. Mina muidugi täpselt aru ei saanud, kuhu meil nüüd minek on, aga ega väga vahet ka ei olnud - seltskond ju tore! Isegi, kui olime mingi asja piletid juba ära ostnud ja sisse läinud, ei taipanud ma päristäpselt, kuhu me tulime. Aga siis! Haa! Väravast anti minu lemmikasi (kaart) ja ma teatasin õele kohe vaimustusega, et ommmmmmg, siin on põdrad, sead, karud ja lasteloomaaed!! Ilmselgelt jackpot. Mina näiteks ei olnud varem mitte kunagi näinud ilvesebeebisid ja ma võin öelda, et nad on äraütlemata armsad!
See koht, kus loomadele pai võis teha (jep, selgus, et karule ei võigi pai teha...), ei valmistanud ka kohe üldse mitte pettumust. Seal oli nimelt üks erakordselt entusiastlik kitsepätakas. Siuke teistest väiksem ja ulme energiaga lasi parkour'i. Selgus, et see tegelane oli plehku pistnud sealt, kus ta tegelikult olema pidi ja oli teiste kitsede juurde tsillima tulnud, sest seal on palju lõbusam. Hooldajad ei saanud teda eriti kätte ka, sest et parkour. Isegi, kui teised läksid kuskile natuke eemale sööma, keksis see ülirõõmsalt täie turboga võimsate hüpetega ühe palgi pealt teise peale ja üle erinevate takistuste. Täiega lahe tüüp: üldse ei kottinud, mida temalt oodatakse või mida tegema peab - lihtsalt nautis!
Mõni vähe rahulikum eksemplar tuli pai ka küsima:
Huhh, nii mõnus oli fämiliga selliselt veitsa puhata :). Peaks mingi igasuvise värgi sellest tegema.
Lõpetuseks paar pilti sellest, mis juhtub siis, kui julget pealehakkamist on rohkem, kui mõistust:
No comments:
Post a Comment