Ühel õhtul paar päeva tagasi käisin ma teatris - vahelduse mõttes niimoodi viisakalt riides ja puha. Kingad ja värki. No ja nagu mul ikka nende plaanidega läheb, olin ma pärast teatrit juba sujuvalt hiljaks jäänud sõpradega kokku saama, nii et koju riideid ja jalanõusid vahetama ma igatahes ei jõudnud. Ja OMG, kui pika maa kõndimine nende kontsakestega nõnda ebamugav ei oleks, siis ma käiks vist iga õhtu kingadega ja viisakate riietega väljas. Reaalselt, ma pole ammu nii palju komplimente saanud! Mitmetelt inimestelt. Tõi kohe tükiks ajaks naeratuse näole! Mille see pull veel mulle tükiks ajaks tõi, on talla erinevate lihaste korralik valu. Pikk kümnesammuline jalutuskäik hommikul voodist wc'sse oli ikka väga meeleolukas - ma pole ikka ammu olnud tnii eadlik nii paljudest erinevatest lihastest mu jalatallas. Selgus, et veel mitmeks päevaks jätkus neid uusi huvitavaid tundmusi, mida iga samm pakkus :D. Naised, kes te iga päev kontsakingadega käite - te tugevad!!
Täiesti teisel teemal: kas te ikka teadsite kõik, kui mõnus on käia teiste kodudes talgutöid tegemas? Ma olen see suvi seda kuidagi erakordselt palju nautinud - nõnda mõnus on päeva lõpuks sutsu väsinult oma silmaga näha tehtud töö tulemust. Viimane selline töö küll ei olnud nüüd just max lvl väsitav, aga see-eest oli äraütlemata laadna ja tore tsill. Nimelt anti mulle ülesandeks muru ära niita ja seda muru ei olnud just eriti vähe. Reaalselt 2,5h tiksusin murutraktoriga, vaheldumisi kaasas üks ja siis teine vennapoeg; kuna selgus, et neile meeldib Nublut kuulata, möödus suur osa ajast selliselt, et minul üks ja väiksel hõumil teine kõrvaklapp ning kõrvale arutasime filosoofilisi küsimusi stiilis "Mis värvi on Nublu juuksed?" ja mida tähendab "Dengi-dengi-dengi". Kuidagi eriti laadna oli ja pärast oli mucho uhke vaadata suurt välja värskelt niidetud muruga. Ülimõnus!
Et see värk siin oleks täiesti kaootiline: ma näen megatihti unenägusid. Igasuguseid ja vägagi värvikaid ja tundmusterikkaid. Nii häid kui halbu kui ka lihtsalt veidraid. Nii. Ja nagu igal normaalsel tudengil, on ka minul arvutis hunnik tab'e lahti, kui on parajasti mingisugune töö kirjutamisel. Lihtsalt siin on see väike probleem, et ühe töökese kirjutamine on sutsu veninud ja selliselt on ka need tab'id vaikselt igapäevaselt kaasa jäänud tiksuma eraldi aknas. No ja siis ma nägin nüüd sellist hirmuunenägu, et arvuti oli kõik need tab'id kinni pannud, kuna nii tehakse kõikide tab'idega, mis on üle 2 kuu avatud olnud ja millega ei ole midagi tehtud (eks ta mõistlik oleks, eksole...). Ja neid kuidagi taastada ka ei saa. Alguses oli "oioioioioiii", aga siis leppisin unes selle värgiga. Umbes et ah mis seal ikka - ju siis ei olnudki piisavalt vajalikud asjad. Ja siis, pauhti, ärkasin üles. Läksin arvutisse ja vahiiii üllatust, kõik tab'id alles. Veits kiusatus oli kõik need lihtsalt kinni panna, sest ma olin juba leppinud sellega, et need on lännu, aga otsustasin siiski vaadata, mida ma 2 kuud tagasi vajalikuks ja asjalikuks pidasin (sest ilmselgelt ma olin praeguseks juba unustanud, mis seal täpselt on). Selgus, et tõesti olid väga vajalikud ja asjalikud asjad ja nüüdseks on nad kõik ilusti sobivalt talletatud, et õigel hetkel nende juurde naasta. Veidralt puhas ja heas mõttes tühi tunne on nüüd, kus lahti on korraga ainult 3 tab'i. Umbes nagu külmkapis oleks inventuuri ära teinud. Või lõpuks ometi oleks koti lahti pakkinud, mis pärast reisi kuu aega oma korda juba ootanud on. Selline hea tunne.
No comments:
Post a Comment