Aga, actually, oli siis nagu vä?

See suvi on mul au olnud sattuda mitmetesse erinevatesse maakohtadesse ja on olnud imeline võimalus anda oma kustumatu panus suurepärase talgulisena - kõik tööd saavad tehtud otsekui võluväel! Nii et kui kellelgi on veel mingi töö tegemata, siis ilmselgelt mina olen see õige! Siin üks tõestusmaterjal, kui suurepärane talguline ma täpselt olen - ilmsegelt best ever, sest näha on, et kõik tööd saavad tehtud:

Tihedas parimate talguliste rebimises jäi teisele kohale see väike sõber, kes oli enne söögijagamist juba toidujärjekorras oma lusikaga valmis:

Tegelt sai veidi nalja kah. Lapsed mängisid hoolega palli, kuni üks neist otsustas, et on aeg ikka eriti hea tutakas sellele pallile virutada ja vaadata, mis saab. Sai see, et pall lendas üle maja ja maandus efektse kaarega täpselt keset lauda, mis oli üleni kaetud erinevate nõudega. Õnneks sattusin ma täpselt õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänudki ilma vaatepildist, kuidas kõik lusikad-kahvlid-topsid pilla-palla laiali lendasid põõsastesse ja mujale! Seesama koer sattus ka õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänud kauaks passima: haaras lusika hambusse ja pistis plehku :D

Õhtul lõkke ääres vestlesime igasugustel erinevatel teemadel ja ma päris täpselt ei mäletagi, mis meil otseselt jutuks oli, aga mingi asja peale, mida ma ütlesin pahvatas üks teismeline noormees ülimalt üllatunud häälega "Oooot! Sul nagu actually oli life kunagi vä!??". Ja ta küsis seda täpselt sellise häälega, mis absoluutselt välistab, et mul praegu mingisugunegi laiff oleks ja seab suure kahtluse alla, et mul seda üldse kunagi olnud on. Ei osanudki kohe midagi selle peale vastata talle. Ma kahjuks ei suutnud enda muiet varjata - muidu oleks võinud täiega tõsiselt selgitada talle, et ei, ei olnud. Ja mida see üleüldse tähendab? Mis kriteeriumitele peab vastama, et oleks äksualli laiff olnud ja et see ka praegu oleks? Nii keeruline!

Et keegi enam niimoodi küsida ei saaks, läksime otsima, kas kuskil äkki on äksualli laiffi ja jõudsime välja rappa, millelaadset mina igatahes varem näinud ei ole. Laudteesid ma olen ikka siin-ja-seal näinud ja raudteesid ka, aga et rauast laudtee nüüd rappa oleks veetud, on küll minu jaoks midagi väga uut. Ma alguses mõtlesin, et mingi ajutine värk, et ju paarikümne meetri pärast on ikka puulaudadest tee, aga paar kilomeetrit hiljem mööda neid metallist munarestitaolisi asju kõndides sain aru, et sealkandis selliselt käibki see värk. Kui ma õigesti aru sain, on tegemist ainukese omataolisega Eestis ning taaskasutusse on seekord läinud vana lennuvälja kate. No vat siis.

Et veidrused ei lõppeks, leidsin ma hiljem õhtupoole ringijalutades ja telefoniga pläterdades terve hunniku tigusid. Mitte nagu selliseid casual aiatigusid, vaid ikka korralikke lahmaate. Üks suurem kui teine! Kus selle värgi ots ja äär!? Ühest tüübist tegin pilti ka ja et ikka arusaadavam oleks, viskasin oma edeva bussikaardikese talle kõrvale:

Viimasel ajal on mingi koertebuum mu tutvusringkonnas. Uusi sõpru aina tekib-ja-tekib juurde. Näiteks tatsas mulle esmaspäeval tööl vastu selline nunnukene, kellel on absoluutselt taevasinised silmad:

Ja pühapäeval tutvusin sellise uue sõbrannaga, keda ma olen siiani peamiselt ainult magamas näinud. Raudselt teeskleb magamist, sest ta lihtsalt ei viitsi minuga mängida :D

Ja noh. Tegelt tal on veel üks hõumi - nad nimelt ärraivisid kahekesi Tartusse:

Muidu läheb edukalt nagu ikka. Üks ilus päev otsustas üks väike kivikene maanteel, et hüppaks õige mu nunnu auto esiaknakesse. Mõeldud-tehtud ja nii kaunistaski edaspidi mu esiakent imeline täke ja kaunis mõra. Suurepärane! Milline kunstiline lahendus! No igatahes selgus, et see võib nüüd kaunis olla küll, aga mitte just mucho turvaline, nii et seadsin oma sammukesed Carglassi. Nendega varasem kogemus on mul täpselt selline, et Tartus oli täiega tore, Pärnus oli täiega mittetore. Nii et fifty-sixty. Selgus, et Tartus on nad ikka oma endises headuses ja teeninduse kvaliteet absoluutselt super! Kiire töö, mõistlik hind ja autovõtmeid mulle ulatades ütles teenindaja naeratusega "Me täitsime teil klaasipesuvedelikuga ka ära - see on teile tasuta ja kuulub teenuse juurde!". No vat kui nunnu! Läksin kohe naeratus näol sealt minema :)

Ja mis veel toob naeratust näole, on see, kui inimesed on siiralt rõõmsad erakordselt lambiste asjade üle. Ükspäev käisime Maarja-Liis Ilusa kontserdil Ööbikuoru Villa õuel ja pärast seda viskasid Hemminki ja ta ema mu ühte maakodusse ühele PhD kaitsmise peole ära. Tee läks üha väiksemaks ja väiksemaks ja nemad üha rohkem elevile ja ärevile ühteaegu. Kuni üks hetk teatas Hemmi ema "ISSAND!!!! Siin on nii ilus...lohk!!!". Kontsert ise oli muidu imeliselt ilus - mulle tõeliselt-tõeliselt meeldib tema hääl ja need laulud. Muuhulgas oli tal väga võimas backstage. Nimelt läksin mina üks hetk WC'd otsima ja teadsin enam-vähem kus see asuda võiks. Tee peal vaatasin, et oi näe, järjekord nii kaugele välja ja hakkasin peaaegu juba küsima "Kas see siin on järjekord?", kui sain aru, et see siin on hoopis Maarja-Liis Ilus, kes ootab oma 2 minuti pärast algavat esinemist.