Midagi kasu ka sellest värgist siin! Mõni võib-olla mäletab, et ma maikuus tuututasin, et OMG lambad nii nunnud, aga mul pole ühtegi ja kus ma nüüd pai saaks teha, eksole. Läksid ainult mõned hetked mööda, kui armas Tuule-Mall kirjutas mulle, et kuulõ, tule lähme maale! Ma tahtsin sinna nagunii minna (sest seal on alati nii-nii tore ja mõnus), aga alates umbest eelmisest aastast on tema maakodus uus vinge addition: lambad! Ja seal oli lambabeebisid ka!
Ega ma kaks korda kutsuda ei lasknud. Tõmbasin kohe kõned peale, yo, ja järgmine päev lendasin laivi! Või noh...arvata oli, et nii lebolt ikka ei lähe. Helistasin siis Tuulele ja hakkasime järjest otsima, millal meil mõni ühine vaba päev on. Selgus, et juba enam-vähem kaks kuud hiljem ongi sobiv hetkekene. Mul oli muidugi kohe suur mure, et ega ometi beebid selle ajaga juba täitsa täiskasvanuks ei saa, aga Tuule arvas, et vast ikka nii kähku asjad ei käi ja ma jäin rahuliku südamega ootama juulikuud.
Kohalejõudes selgus tõsiasi, et kõikidel (kaasaarvatud minul) on vaja tsipakene tööd teha. Nõnda me siis istusime seal maakodus: kõik kolm eraldi kohtades oma arvutikesega. Kuna ma sain kõige kiiremini valmis, oli vaja endale mingi tore tegevus leida. Toas vedelev kitarr sobis selleks suurepäraselt! Ja no...nii poppi kontserti pole ma veel kitarriga andnud - jõudsin vaid ühe lookese ära mängida ja leelotada, kui see lambakari juba kuskilt nurga tagant välja ukerdas (nagu päris lambakari, mitte Tuule ja Egert). Ja nad reaalselt tulidki kuulama. Tulid seisid nii lähedale, kui said ja jäid sinna observeerima. Laulsin neile siis nii nagu oskasin ja minu suureks rõõmuks nad ei läinudki kuskile minema. Ühel hetkel ilmusid isegi Tuule ja Egert välja ja isegi nemad ei jooksnud laulmist kuuldes minema. Such win, much success!
Hiljem otsustas üks väike armas lambake, et ta usaldab mind piisavalt, et tulla pai küsima. Ommmmmg, ta oli nii nunnu :)
Lisaks oli neil oma hõumi, kes juhatas õigesse kohta, kui vaja:
Juba sellest kõigest + ülimalt toredast ajast mõnusate inimeste seltsis oleks piisanud, aga selgus, et there's-more! Nimelt kes veel ei tea, siis mul on kukeseentega umbestäpselt selline seis, et kui ma neid otsima lähen, siis nad lähevad lihtsalt peitu ära. Nagu päriselt. Kõik teised, kellega koos seenele lähen, tulevad tavaliselt suurte ämbritäitega tagasi ja mina leian heal juhul 20 seent. Sedagi ikka väga heal juhul. See aga ei takista mind üha uuesti ja uuesti proovimast! Läksime Tuulega jalutama ja ma optimistlikult haarasin ämbri ja noad kaasa. Hiljem selgus, et õigesti tegin! Reaalselt, ma pole mitte kunagi nii palju kukeseeni metsast leidnud. Minu all-time rekord oli see kohe kindlasti! Kolmveerand tundi jalutasime ja sellise ämbritäiega saime tagasi tulla. Ilmselgelt olin max rahul ja ei suutnud ära uskuda, kuidas siis nüüd ometigi niimoodi!
Nalja sai kah. Ca tunnike pärast seenekorjamist jalutasin ma rahulikult üksi ringi ja laterdasin telefoniga. Läksin mööda teed tagasi sinnapoole, kust me just seentega olime tulnud. Ja vat seda ma küll ei osanud oodata! Tee peal oli SITAJUNN! Nagu päris. Lambist metsa sees pisikesel autoteel täiesti tee peal. Niimoodi keset sõidurada või nii. Hunnik paberit oli ka. Kes teeb nii !??? Läinud siis kaks sammu metsa või midagi. Äkki keegi sai pahaseks, et me tema eest seened ära korjasime...vat ei tea. Igatahes läksin ma kähku-kähku sealt minema, sest mine tea, milleks selline inimene veel võimeline on. Ja muidugi ootasin elevusega, et majas teistele rääkida, mis isepärase leiu otsa ma veel sattusin.
Muidu läheb mul ikka edukalt - üks päev näiteks proovisin soola soolatopsi juurde kallata. Läks nagu ikka:
No comments:
Post a Comment