Siiiiiiliiiiikeeeeeeee (ja ämblik)

Ma olen viimasel ajal väga palju Karlovas ringi jalutanud ja kas te kujutate ette, kuiiii palju on siin siilikesi!? Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nad on minu meelest täiega nunnud oma tillukeste jalakestega ja sihikindla ringiaskeldamisega! Ja ma olen neid ju nii mitu juba viimasel ajal näinud, aga ikka iga kord, kui uuesti näen, tuleb mul täiega naeratus peale ja "Oii, siilike!". Ja ükspäev! Üks siilike kihutas täie hooga üle autotee - õhtul hilja niimoodi. Ja ta oli selline veits entusiastlikum versioon asjast. Nimelt ta oli otsustanud, et savi, kui kõrge see teeserv täpselt on, tema proovib ikka! Ütlesin oma sõbrale, kellega koos jalutasime, et oota, vaatame, ma tahan näha seda. Täiega worth it. See tubli väike siilike kihutas täie hooga äärekivi suunas - umbes nagu kõrgushüppaja lati poole jookseb. Ja siis viuhh hüppas ja sai oma pisikeste käekestega ülemisest servast kinni, aga ei jaksanud ennast üles upitada. Loomulikult oli sellel siilil, paneme talle nimeks Paul, piisavalt sihikindlust ja südikust, et sellest väiksest probleemist mitte ennast heidutada lasta! Paul läks mõned sammud tagasi, võttis uuesti hoogu ja proovis jälle! Seekord küll vähe väiksema eduga - tal ei õnnestunud isegi servast kinni saada korralikult (no ikka päris korraliku takistuse oli väike Paulike ületamiseks valinud). Aga ega ta mingi kerge loobuja ei ole! Ma juba mõtlesin, et kas peab aitama minema, aga Paul näitas, kui sitke vend ta on. Võttis veitsa veel hoogu, hüppas oma väikeste siilijalgadega, sai servast vähe paremini kinni ja upitas ennast üles ja jätkas oma teekonda! Mul oli ta üle nii hea meel ja ma olin täiega uhke, et ta hakkama sai :).

Aga nüüd mis keiss selle ämblikuga on? Noh, paar õhtut tagasi vaatasin mina rahulikult Netflixist sarja, kui perifeerses nägemises mingit liikumist märkasin. Suunasin pilgu sinna ja hoolimata sellest, et ühtegi teist inimest ruumis ei olnud, verbaliseerisin ma häälekalt oma reaktsiooni "Osssaaaa! Päriselt vä!?". Nimelt, ma ei ole vist mitte kunagi toas nii suurt ämblikku näinud. Ma olen näinud neid pikkade koibadega aga täiega peenikesi. Ja siis ma olen näinud neid paksemaid tumepruune, aga väikseid. Aga vat see...see oli see pruun paksemate jalgadega ja suur. Nüüd guugeldamise tulemusel tundub mulle, et tegemist on ilmselt keskeuroopa majaämblikuga, kelle kohta Maaleht ütleb, et "Eestisse kolinud hiigelämblik eelistab linnaelu" (no tore!) ja et "Suur ämblik näeb küll ehmatav välja, aga teda, nagu teisigi Eestis elutsevaid ämblikke, pole mingil põhjusel tarvis karta". Ka tore - sest selle peale ma välja läksingi, et minu teada Eestis ämblikke kartma ei pea. Aga no - üllatav oli see tegelane siiski. Nagu ikka, jooksin ma tooma oma weapon-of-choice'i, aga paraku, kui ma salfakaga köögist tagasi jõudsin, oli ta juba kuskile kadunud ja ma ei ole teda sellest ajast saati enam näinud. Nii et kui keegi külla tuleb ja seda ämblikukest kuskil näeb, siis plz juhatage ta rõduuksest ilusti välja :D.

Lõpetuseks väike pilt eilsest õhtust - oiiii kus ma naudin neid pikki päikseloojanguid ja suviseid õhtuid :)

Aga, actually, oli siis nagu vä?

See suvi on mul au olnud sattuda mitmetesse erinevatesse maakohtadesse ja on olnud imeline võimalus anda oma kustumatu panus suurepärase talgulisena - kõik tööd saavad tehtud otsekui võluväel! Nii et kui kellelgi on veel mingi töö tegemata, siis ilmselgelt mina olen see õige! Siin üks tõestusmaterjal, kui suurepärane talguline ma täpselt olen - ilmsegelt best ever, sest näha on, et kõik tööd saavad tehtud:

Tihedas parimate talguliste rebimises jäi teisele kohale see väike sõber, kes oli enne söögijagamist juba toidujärjekorras oma lusikaga valmis:

Tegelt sai veidi nalja kah. Lapsed mängisid hoolega palli, kuni üks neist otsustas, et on aeg ikka eriti hea tutakas sellele pallile virutada ja vaadata, mis saab. Sai see, et pall lendas üle maja ja maandus efektse kaarega täpselt keset lauda, mis oli üleni kaetud erinevate nõudega. Õnneks sattusin ma täpselt õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänudki ilma vaatepildist, kuidas kõik lusikad-kahvlid-topsid pilla-palla laiali lendasid põõsastesse ja mujale! Seesama koer sattus ka õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänud kauaks passima: haaras lusika hambusse ja pistis plehku :D

Õhtul lõkke ääres vestlesime igasugustel erinevatel teemadel ja ma päris täpselt ei mäletagi, mis meil otseselt jutuks oli, aga mingi asja peale, mida ma ütlesin pahvatas üks teismeline noormees ülimalt üllatunud häälega "Oooot! Sul nagu actually oli life kunagi vä!??". Ja ta küsis seda täpselt sellise häälega, mis absoluutselt välistab, et mul praegu mingisugunegi laiff oleks ja seab suure kahtluse alla, et mul seda üldse kunagi olnud on. Ei osanudki kohe midagi selle peale vastata talle. Ma kahjuks ei suutnud enda muiet varjata - muidu oleks võinud täiega tõsiselt selgitada talle, et ei, ei olnud. Ja mida see üleüldse tähendab? Mis kriteeriumitele peab vastama, et oleks äksualli laiff olnud ja et see ka praegu oleks? Nii keeruline!

Et keegi enam niimoodi küsida ei saaks, läksime otsima, kas kuskil äkki on äksualli laiffi ja jõudsime välja rappa, millelaadset mina igatahes varem näinud ei ole. Laudteesid ma olen ikka siin-ja-seal näinud ja raudteesid ka, aga et rauast laudtee nüüd rappa oleks veetud, on küll minu jaoks midagi väga uut. Ma alguses mõtlesin, et mingi ajutine värk, et ju paarikümne meetri pärast on ikka puulaudadest tee, aga paar kilomeetrit hiljem mööda neid metallist munarestitaolisi asju kõndides sain aru, et sealkandis selliselt käibki see värk. Kui ma õigesti aru sain, on tegemist ainukese omataolisega Eestis ning taaskasutusse on seekord läinud vana lennuvälja kate. No vat siis.

Et veidrused ei lõppeks, leidsin ma hiljem õhtupoole ringijalutades ja telefoniga pläterdades terve hunniku tigusid. Mitte nagu selliseid casual aiatigusid, vaid ikka korralikke lahmaate. Üks suurem kui teine! Kus selle värgi ots ja äär!? Ühest tüübist tegin pilti ka ja et ikka arusaadavam oleks, viskasin oma edeva bussikaardikese talle kõrvale:

Viimasel ajal on mingi koertebuum mu tutvusringkonnas. Uusi sõpru aina tekib-ja-tekib juurde. Näiteks tatsas mulle esmaspäeval tööl vastu selline nunnukene, kellel on absoluutselt taevasinised silmad:

Ja pühapäeval tutvusin sellise uue sõbrannaga, keda ma olen siiani peamiselt ainult magamas näinud. Raudselt teeskleb magamist, sest ta lihtsalt ei viitsi minuga mängida :D

Ja noh. Tegelt tal on veel üks hõumi - nad nimelt ärraivisid kahekesi Tartusse:

Muidu läheb edukalt nagu ikka. Üks ilus päev otsustas üks väike kivikene maanteel, et hüppaks õige mu nunnu auto esiaknakesse. Mõeldud-tehtud ja nii kaunistaski edaspidi mu esiakent imeline täke ja kaunis mõra. Suurepärane! Milline kunstiline lahendus! No igatahes selgus, et see võib nüüd kaunis olla küll, aga mitte just mucho turvaline, nii et seadsin oma sammukesed Carglassi. Nendega varasem kogemus on mul täpselt selline, et Tartus oli täiega tore, Pärnus oli täiega mittetore. Nii et fifty-sixty. Selgus, et Tartus on nad ikka oma endises headuses ja teeninduse kvaliteet absoluutselt super! Kiire töö, mõistlik hind ja autovõtmeid mulle ulatades ütles teenindaja naeratusega "Me täitsime teil klaasipesuvedelikuga ka ära - see on teile tasuta ja kuulub teenuse juurde!". No vat kui nunnu! Läksin kohe naeratus näol sealt minema :)

Ja mis veel toob naeratust näole, on see, kui inimesed on siiralt rõõmsad erakordselt lambiste asjade üle. Ükspäev käisime Maarja-Liis Ilusa kontserdil Ööbikuoru Villa õuel ja pärast seda viskasid Hemminki ja ta ema mu ühte maakodusse ühele PhD kaitsmise peole ära. Tee läks üha väiksemaks ja väiksemaks ja nemad üha rohkem elevile ja ärevile ühteaegu. Kuni üks hetk teatas Hemmi ema "ISSAND!!!! Siin on nii ilus...lohk!!!". Kontsert ise oli muidu imeliselt ilus - mulle tõeliselt-tõeliselt meeldib tema hääl ja need laulud. Muuhulgas oli tal väga võimas backstage. Nimelt läksin mina üks hetk WC'd otsima ja teadsin enam-vähem kus see asuda võiks. Tee peal vaatasin, et oi näe, järjekord nii kaugele välja ja hakkasin peaaegu juba küsima "Kas see siin on järjekord?", kui sain aru, et see siin on hoopis Maarja-Liis Ilus, kes ootab oma 2 minuti pärast algavat esinemist.

Lambaaaad vol2!!

Midagi kasu ka sellest värgist siin! Mõni võib-olla mäletab, et ma maikuus tuututasin, et OMG lambad nii nunnud, aga mul pole ühtegi ja kus ma nüüd pai saaks teha, eksole. Läksid ainult mõned hetked mööda, kui armas Tuule-Mall kirjutas mulle, et kuulõ, tule lähme maale! Ma tahtsin sinna nagunii minna (sest seal on alati nii-nii tore ja mõnus), aga alates umbest eelmisest aastast on tema maakodus uus vinge addition: lambad! Ja seal oli lambabeebisid ka!

Ega ma kaks korda kutsuda ei lasknud. Tõmbasin kohe kõned peale, yo, ja järgmine päev lendasin laivi! Või noh...arvata oli, et nii lebolt ikka ei lähe. Helistasin siis Tuulele ja hakkasime järjest otsima, millal meil mõni ühine vaba päev on. Selgus, et juba enam-vähem kaks kuud hiljem ongi sobiv hetkekene. Mul oli muidugi kohe suur mure, et ega ometi beebid selle ajaga juba täitsa täiskasvanuks ei saa, aga Tuule arvas, et vast ikka nii kähku asjad ei käi ja ma jäin rahuliku südamega ootama juulikuud.

Kohalejõudes selgus tõsiasi, et kõikidel (kaasaarvatud minul) on vaja tsipakene tööd teha. Nõnda me siis istusime seal maakodus: kõik kolm eraldi kohtades oma arvutikesega. Kuna ma sain kõige kiiremini valmis, oli vaja endale mingi tore tegevus leida. Toas vedelev kitarr sobis selleks suurepäraselt! Ja no...nii poppi kontserti pole ma veel kitarriga andnud - jõudsin vaid ühe lookese ära mängida ja leelotada, kui see lambakari juba kuskilt nurga tagant välja ukerdas (nagu päris lambakari, mitte Tuule ja Egert). Ja nad reaalselt tulidki kuulama. Tulid seisid nii lähedale, kui said ja jäid sinna observeerima. Laulsin neile siis nii nagu oskasin ja minu suureks rõõmuks nad ei läinudki kuskile minema. Ühel hetkel ilmusid isegi Tuule ja Egert välja ja isegi nemad ei jooksnud laulmist kuuldes minema. Such win, much success!

Hiljem otsustas üks väike armas lambake, et ta usaldab mind piisavalt, et tulla pai küsima. Ommmmmg, ta oli nii nunnu :)

Lisaks oli neil oma hõumi, kes juhatas õigesse kohta, kui vaja:

Juba sellest kõigest + ülimalt toredast ajast mõnusate inimeste seltsis oleks piisanud, aga selgus, et there's-more! Nimelt kes veel ei tea, siis mul on kukeseentega umbestäpselt selline seis, et kui ma neid otsima lähen, siis nad lähevad lihtsalt peitu ära. Nagu päriselt. Kõik teised, kellega koos seenele lähen, tulevad tavaliselt suurte ämbritäitega tagasi ja mina leian heal juhul 20 seent. Sedagi ikka väga heal juhul. See aga ei takista mind üha uuesti ja uuesti proovimast! Läksime Tuulega jalutama ja ma optimistlikult haarasin ämbri ja noad kaasa. Hiljem selgus, et õigesti tegin! Reaalselt, ma pole mitte kunagi nii palju kukeseeni metsast leidnud. Minu all-time rekord oli see kohe kindlasti! Kolmveerand tundi jalutasime ja sellise ämbritäiega saime tagasi tulla. Ilmselgelt olin max rahul ja ei suutnud ära uskuda, kuidas siis nüüd ometigi niimoodi!

Nalja sai kah. Ca tunnike pärast seenekorjamist jalutasin ma rahulikult üksi ringi ja laterdasin telefoniga. Läksin mööda teed tagasi sinnapoole, kust me just seentega olime tulnud. Ja vat seda ma küll ei osanud oodata! Tee peal oli SITAJUNN! Nagu päris. Lambist metsa sees pisikesel autoteel täiesti tee peal. Niimoodi keset sõidurada või nii. Hunnik paberit oli ka. Kes teeb nii !??? Läinud siis kaks sammu metsa või midagi. Äkki keegi sai pahaseks, et me tema eest seened ära korjasime...vat ei tea. Igatahes läksin ma kähku-kähku sealt minema, sest mine tea, milleks selline inimene veel võimeline on. Ja muidugi ootasin elevusega, et majas teistele rääkida, mis isepärase leiu otsa ma veel sattusin.

Muidu läheb mul ikka edukalt - üks päev näiteks proovisin soola soolatopsi juurde kallata. Läks nagu ikka:

Pekirullide järjekordne suvetripp

Iga suvi üritame me Janika, Meelise ja Piiaga minna koos kuskile puhkama. Ning iga suvi planeerime me neid asju ette üha vähem - ma ootan huviga juba, milline see new-low on, kuhu me järgmine suvi jõuda suudame. Seekord planeerisime näiteks täpselt nii palju, et panime paika ühiselt sobiva aja. Ja siis jäi see asi pikalt oma paremaid hetki ootama. Kuni Janika ühel ilusal päeval (kui ma olin Viirelaiul - oli tõesti ilus päev :D! ) küsis mult, et kas Soome on OK, ta ostab piletid ära. Mina olin muidugi mucho rõõmus, et seekord keegi teine orgunni teeb, nii et muidugi on Soome okidoki koht, kuhu minna! Pealegi olen ma seal miljon korda võistlustel käinud ja näinud, kui ulmeliselt ilus sealne loodus on, aga reaalselt niimoodi ringi rändanud ei ole kordagi.

Minu ülesanne oli siis paak täis tankida, autole roheline kaart hankida ja rehvirõhk paika timmida. Skoor oli umbestäpselt kolmest üks. Napilt enne laevaleminekut tõime ära rohelise kaardi, rehvirõhuga läks nii nagu läks ja üks hetk laevajärjekorras avastasin ma järsku "Oiiiijummeeel...tankimine on küll nüüd tegemata jäänud...". Lisaks muidugi üritasime me Tallinnas toidupoes ära käia, aga sellega läks ka nagu ikka. Tee peal proovisime veel laevale check-in'i teha, aga see feilis. Isiklik sekretär Janika proovis mulle teel sadamasse reisikindlustust ka teha (kuna mul endal polnud midagi kaasas, millega netis maksta saaksin), aga ka see andis ainult veateateid. Igati edukas algus, nagu ikka! Vähemalt olime me juba tervelt 10 min enne check-in'i lõppu sadamas, nii et kõik klappis suurepäraselt ja tunne oli hea. Sest me olime kõik ilusti kohal, arvutit polnud kellelgi kaasas ja ilmateade lubas kõike ilusat. Mis sa veel reisilt tahad, eksole.

Laeval selgus, et erinevalt teistest oli Janika siiski valmistunud (mina tegelikult valmistusin ka: sobranna.postimees.ee soovitas 7 ilusat kohta Soomes, kus häid instapilte saada! Ja tegelikult oli ka Piia küsinud sõbranna käest soovitusi. Meelis oli lihtsalt ilus). Nimelt oli ta leidnud mingi kaardi, kus olid olemas kõik Soome rahvuspargid. Tuli lihtsalt üks nende seast välja valida ja kohale sõita. Pisikese otsimise peale leidsin ka mina kaardi, mis on nüüd minu uus täielik lemmik! Nagu. Ma ei oska oma vaimustust sõnadesse panna isegi. Nad on tervest Soomest teinud orienteerumiskaardi!! Ma nägin selleteemalisi postitusi FB's millalgi ja kõik olid megavaimustuses, aga ma siis vist ei tajunud, mis ma ise sellega pihta saaksin hakata, nii et ei süvenenud nii täpselt. Aga nüüd! OMG. Oeh. Reaalselt. Terve Soome oli järsku valla kõikide oma teedega, mäekestega, kaljunukikestega. Teised pidid terve järgneva pooltunni ja esimese matka pooltunni kuulama, kuidas see on ikka niiniiniii vinge. Lisaks oli sellele kaardile detailse täpsusega märgitud kõik rahvuspargi lõkkekohad, veevõtukohad, kuivkäimlad, varjualused, telkimiskohad jne. Nii et kombineerides Janika kaarti ja minu kaarti leidsimegi lebo variandi, kuhu esimesel õhtul telkima minna. Jõudsime kohale lausa nii vara, et seni, kuni osad inimesed (Piia ja Meelis) asjalikud olid, said teised (mina ja Janika) minna lustima. Ehk jooksutrenni.

Oli see vast alles rada - korralik Jukola võistluse tunne tuli peale. Endamisi veel mõtlesin, et kui siin trenni teeks, vat kus siis oleks alles Soomes võistlustel liikuda. Ülejärgmine hommik, kui me rahulikult pannkooke nosisime, sain aru, kui hea trennikoha otsa ma kogemata koperdasin. Nimelt silkas üks hetk megakiire hooga üks naine mööda meie kämpaplatsilt. Kuna ma viimastel aastatel olen vähe rohkem ennast orienteerumise tippspordiga kursis hoidnud, tundsin ma kohe ära, et tegemist on Soome ühe parima orienteerujaga, kes ühtlasi kuulub maailma tippu. Nii et põhimõtteliselt kuna mina tegin ka ühe korra seal trenni (5 km), kus proffid, siis ilmselgelt järgmise aasta Jukola läheb mul suurepäraselt. Mis sellest, et ma samal ajal kolmandat pannkooki rohke moosiga sõin, kui teised pikka trenni tegid.

Esimese õhtu kämpakohta pikalt ei hakkanud valima - leppisime sellega:

Kerge miinus oli muidugi see, et see sattus olema vägagi täpselt matkaraja kõrval. Umbes niimoodi, et Janika telk oli pooleldi matkaraja peal. See tähendas otseloomulikult seda, et kell 7 hakkas tramburai pihta ning hommikusöök möödus sujuvalt iga natukese aja tagant järjekordsele seltskonnale "Hei!" või "Moi!" öeldes. Seega oli ilmselge, et relokeerumine tuleb teostada. Seni, kuni mina ja Janika poest vett ja muud tõime ja tee peal autos telefone laadisime (ilmselgelt polnud me väga valmistunud, et mitu ööd telkidega kuskil oleme; teine jackpot oli see, et mitte keegi polnud akupanka kaasa võtnud, sest nagunii oleme kuskil majakeses), kolisid Piia ja Meelis kogu meie tavaari 600 meetri kaugusele, kus oli võrdlemisi imeline kämpakohakene koos lõkkeplatsi, puude, laua ja imelise vaatega. Sobis küll!

Lebokunnid omas elemendis (Piia kokkab, nagu ikka):

Kuna mul oli nüüd see suurepärane orienteerumiskaart, ei saanud ma jätta kasutama võimalust panna kokku meile väike 10 km matkaringikene ümber järvede ja veidi mööda künkakesi. No oli ikka nägus värk küll! Lihtsalt jalutad ja vahid ringi, vahepeal korjad veidi mustikad ja kordagi igav ei hakkanud. Lõppu tuli veel selline maasikas; nip-nap-napikas, et oleks p*rse peal alla tulnud selle malbe laskumise:

Õhtul ei saanud muidugi üle ega ümbert, milline omg-wow-kui-ilus vaade oli meie armsast ajutisest kodukesest. Seda kaunist õhtuvalgust jätkus tundideks ning terve öö oli veel edasi selline ka kaunite värvidega Põhjamaa taevas. Lihtsalt istudki tükk-tükk aega ja imetled värvide mängu.

Meelis nizmo, ei saanud arugi, et pilti tehti:

Hommikul oli siis aeg nendeks pannkookideks, mida ma juba mainisin. Selle jaoks sai Meelisekene ülesandeks pähklid tükkideks lõikuda. No milline järjekindlus sellel noormehel on! Vähemalt kahemilline. Ükshaaval lõikus ta pähklikesi pooleks ja siis jälle pooleks, samal ajal porisedes ja torisedes, kui mõttetu ja ebavajalik ja ebaefektiivne töö see on. Kuna tema seda juba tegi, siis ei jäänud mul muud üle, kui muheledes kohvi juua.

Kui nüüd päris aus olla, siis õhtuhämaruses saabus lisaks meile sinna telkimisplatsile veel paar seltskonda ja nii me järgmine päev otsustasimegi, et äkki läheks kuskile mujale. Umbes, et pakime kiirelt kokku, sõidame paar tundi ja juba pärastlõunaks olemegi järgmises kohas kohal. Tee pealt haarame kuskilt kiirelt süüa ka ja laeme telefonide akud täis jne. Selgus, et see plaan feilis ikka korralikult. Umbes täpselt kell 19.30 õhtul olime me kuskil keset eimidagit ja telkimiskohti seal küll igatahes ei olnud. Lisaks hakkasid kuskil mingid koerad haukuma ja ma pole vist veel kunagi Janikat nii kiiresti jooksmas näinud. Igatahes oli seis veidi ikaldus. Sõitsime pool tunnikest sealt võssist välja, tõmbasime suvalisse parklasse ja intenzo guugeldamine hakkas pihta. Mina muidugi olin oma orienteerumiskaardiusku, nagu praeguseks juba arvata võib ja hakkasin suvalt selle peal sõrmega edasi tagasi sõitma. Kui see edu ei toonud, hakkasin ma erinevate järvede ümber sisse zuumima, et näha, kas on miskit või ei ole. Selgus, et poole tunni sõidu kaugusel midagi nagu oleks, aga täitsa lubada ka ei julge. Otsustasime igatahes sellele kohakesele võimaluse anda ja kui pool tundi hiljem parklasse maabusime, oli selge, et vat siia me jääme nüüd kohe kauemaks, kui lihtsalt üks öö! Kõik, mida tahta oskad, oli olemas! Mida aeg edasi, seda rohkem me tõdesime, et vat siia tahaks kohe uuesti tulla veel millalgi. Nii et kui keegi otsib suurepärast kohta, kuhu Soomes telkima minna, siis ma sheerin hea meelega koordinaate.

Täielik eraldatuse tunne oli, samas oli olemas varjualune, lõkkeplats, küttepuud, 100 meetri kaugusel kuivkäimla, 200 meetri kaugusel parkla, paar ujumisranda, lugematu arv purdeid lebotamiseks, pood 20 min autosõidu kaugusel ja vähemalt 6 imelist telkimiskohta 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, kui see üks koht juhuslikult hõivatud peaks olema. Ja mis kõige mõnusam: rahvast oli ikka täiega vähe. Tundub, et see on mingi koht, mida ei reklaamita väga. Meile sobis hästi!

Puudelõhkumise süsteem oli muidugi midagi uut ja huvitavat. Vähemalt minu jaoks. Reaalselt paned selle puu mingite raamide vahele ja siis uhad vasaraga hea tutaka peale. Megakhuul, kõik saavad ennast tunda nagu superkangelane või vägilane või midagi ürgset. Kohe selline võimas tunne tuleb sellist vasarat kätte haarates (kuigi olgem ausad: ühe käega hoides hakkas ikka suht kiirelt käes värisema).

Telk üleval, vasarad leitud, lõkkepuud olemas, esimene kiire ujumistiir tehtud ja õhtu oligi käes. Ainult et kõik olid kuskile kadunud. Mel ja Janika rääkisid kuskil telefonidega ja Piia oli ka teadmata suunas uitama läinud. Veidi otsimist ja leidsingi ta järvekaldalt koerteraamatut lugemas (me kõik oleme ka nüüd väga hästi kursis, kuidas täpselt peab ikkagi koera õpetama, et ta õigesti pissil käiks, high-five viskaks ja õhtul unelaulu laulaks). Idüll, mis muud. Kui need sääsed ka nüüd vähe tagasihoidlikumad oleks.

Järgmiseks päevaks olin ma obvioosselt oma kaardikese abil jälle kokku pannud matkaringikese, mis ei valmistanud kohe üldsemitte pettumust:

Okeiokei, tegelt ei pidanud sealt kiviseinast üles ronima, aga juba see oli päris lahe, et laudteega matkarada nõnda järve pealt läks. Ühest järjekordsest kämpakohast läbi jalutades sain ma aru, kui naiivne ma ikka olen. Piia tuli vetsust välja, kui Mel talle megasõbralikult teatas "Piia, siin saab ilusti paljajalu käia küll, võid jalanõud ära võtta!". Selgus, et Piia hammustas asja vähe kiiremini läbi ja küsis kohe vastu "Mis sa leidsid klaasikillu või?". Leidis jah.

Raja peal ilmnes tõsiasi, et kohti päikse nautimiseks on selle järve peal miljon - vali ainult sobiv välja. Hiljem selgus, et valisime Meelisega ebasobiva siiski. Kõva pool tundi sai lebotada, kui kasekesed juba varju peale heitsid. See oli ühtlasi ka täpselt see hetk, kui Piia meiega liituda üritas - tuligi täpselt õigeks ajaks :D

Tükk aega kogusime hoogu, et teha see kuueminutine jalutuskäik edasi sobivasse kohta. Lausa nii tükk aega, et ma oleks viimaseid kiirekesi püüdes purde otsas kõõludes napilt sisse kukkunud. Vat kus siis oleks nad alles naerda saanud. Õnneks ma seda rõõmu neile seekord siiski ei pakkunud.

Hommikul kell 3, kui kõik jutud olid Janikaga lõpuks räägitud, oli telgiuksest selline idülliline vaatepilt. Ilmselgelt vahtisin veel 10 min seda lihtsalt omaette mõtiskledes. Korra kaalusin isegi, et ei panegi ust kinni, aga siis tuletas üks sääseke mulle viisakalt meelde, et "Pane vast ikka...". Ja peab tunnistama, et ega hommikul silmi avades ka vaatepilt halvem polnud.

Kuna siiani oli nii edukalt nende matkadega läinud, panin entusiastlikult ka järgmisele päevale marsruudikese kokku. Väidetavalt (guugeldamise põhjal) põhiliste matkaradade alale, mis seal läheduses oli. Ootasime kohe huviga! Kuna näitas ka mitut telkimisplatsi, siis tahtsime muidugi näha, millest me ilma jäime. Kõigepealt loomulikult sattusime kogemata mööda (või läbi...) kõndima kellegi hoovist, kus olid puurides erinevad suured koerad. Ilmselgelt Janika lemmikkoht. Piia vestles ka kutsukestega paar sõna, aga üldiselt üritasime sealt kiiresti-kiiresti minema saada. Pärast seda demonstreerisin oma suurepäraseid orienteerumisoskusi ja eksisime üks kuni mitu korda ära. No ei klappinud see kaart seal just eriti hästi...Kui jälle paika saime, jõudsime välja esimesele telkimisplatsile, mis kaardilt ok tundus. Selgus, et see ei tundunud ok mitte ainult meile, vaid ka mõnele tuhandele lapsele. Selgus, et aasta suurim skautide kokkutulek oli just täpselt sel ajal ja selles kohas. Kogemata sattusime me täpselt selle kõige keskele. Küll sai seal mängida petanque'i, harjutada vibulaskmist, lahendada roomamisülesandeid, voltida igasuguseid asju jne. You name it, they got it. Ma lapsena oleks ikka väga tahtnud sellises laagris käia. Aga praegu ei tundunud see just päris see idülliline rahulik puhkus, nii et pärast kahte minutit teavitas Piia (igaks juhuks 4 korda) "Nele...palun vii meid siit minema!" ja kiire hääletuse tulemusel otsustasime, et oma telki me siia siiski ümber ei koli. Mulle pakkus see kõik muidugi palju nalja ja meenutas jällegi suurte orienteerumisvõistluste telklaid. Kohvikud, matkapoed, jäätiseputkad - kõik oli olemas. Kasutasime siis meiegi võimalust veidi ringi observeerida:

Ühe korra olin loll ka. Metsas oli mingi järjekordne fun-värk neil ja mulle öeldi juba "Moi!", kui ma vastasin "Hello!" ja nad said aru, et ma pole nende evendi külaline. Kui ma oleks natukenegi teinud näo, et ma kuulun sinna, oleks ma ka saanud suure mullikese sees mööda järve kulgeda. Marukahju! Järgmine kord peab veidi targem olema.

Tee pealt kukeseened õhtusöögiks korjatud, oligi aeg kodupoole tagasi suunduda. Mulli sees seal küll sõita ei saanud, aga lebotamiseks olid idealnod tingimused. Pmst suur osa reisist möödus seekord selliselt:

Sõbrapilt Meelisega kah:

Et me puhkus sarnaneks ka natuke rikaste ja ilusate ja kuulsate omadega, oli programmis jooga eratreeneriga, taustaks õhtune päike ning järv. Max lvl oli see, kuidas Meelis terve selle värgi viis läbi malbe ja rahuliku häälega "Nii, nüüd puudutame põlvega nina...väga hästi tuleb teil välja! Tublid olete!". Täiesti professionaal ei lase ennast üldse matsidest klientidest häirida.

Õhtuks oli aeg teha matkarajalt leitud kukeseentest mõnus söögikene. Kuna me endiselt ei olnud valmistunud päris selliseks reisiks, oli selle aja peale muidugi priimusegaas juba otsa saanud. Alternatiiviideid tuli pähe päris mitmeid, aga võitjaks osutus kombinatsioon minu autos leiduvast gaasist (selgus, et ma olin kunagi ühe lambi jaoks selle ostnud) ja Janika kateloki lõkkesse toppimisest.

Üks hetk jalutasime rahulikult ringi, kui sattusime kogemata peale millelegi väga privaatsele:

No päris seda poleks küll siit rahulikust metsast ootanud. Kes siis niimoodi nüüd...ja veel nõnda avalikult...(okei-okei, tegelt olid need Piia ja Meelis, kes otsustasid üksteisele massaaži teha. Kujutan ette, et kui keegi sel ajal me lõkkeplatsile sattus, läks ta kohe sama teed kiirelt minema ka).

Et kõik teaksid, kui tublid ja organiseeritud me oleme, siis tagasiteel jõudsime sadamasse lausa 16 min enne check-in sulgemist! Lebooooooo. Tuju oli ka nõnda hea, sest selliselt ilma plaanideta ja ilma sahmimiseta puhkas kuidagi eriti mõnusalt välja :)

Tartussejõudes läksin kohe muidugi oma max-lvl lemmikule külla:

Taasavastades, mida Tartul pakkuda on

Eile käisime Karmeniga seda jalkat vaatamas, mida kõik teised ka vaatasid ja kui kell 1 oli lõpuks vinge värav nähtud, mäng läbi ja aeg nagu koju magama minna, otsustasime me, et ilm on nõnda-nõnda ilus ja lausa patt oleks jätta keset linna väike öine jalutuskäigukene tegemata.

Nii me seadsime sammud raekojaplatsi suunas ja saime taaskord kohe muigega tõdeda, et Tartu ei ole kaotanud oma võlu ning öine konstante randoomsus on siiani täiesti alles: esimene asi, mis meile ette jäi, oli edev kiigukene, mis tuli otseloomulikult kohe järele proovida. Nagu väikestel lastel ikka, tekkis täiega hasart ja minu eesmärgiks sai kiige vastasserva ülemine ots varbaotsakesega ära puutuda. Täiega skoor - mul õnnestus seda teha niimoodi, et ma ei kukkunudki alla kuidagi!

Kui kiigutud sai juba täitsa piisavalt, oli aeg edasi kõndida ja jõudsime suure-suure indiaanitelgini, mille keegi mingil huvitaval põhjusel keset Rüütli tänavat püstitanud oli. Mis seal siis ikka - kui juba selline telk on hoolega üles pandud, tuleb ju sinna sisse põhupallidele istuma ka minna. Istusime seal ja pläterdasime suvalistest asjadest, kui järsku avastasime, et ümberkaudsed inimesed piiluvad samamoodi möödudes telgiuksest sisse ja arutavad omavahel "Ou, seal toimub midagi ju!". Mul tekkis hirmus kiusatus oodata, kuni keegi sisse ka astub ja siis talle pajatada lugusid sellest, kuidas ma paar nädalat tagasi kolisin kodust välja ja elangi nüüd seal keset kesklinna telgiga, aga keegi kahjuks nii kaugele ei jõudnud, et uksest sisse tulla ja uurida, mis värk on. Väike armas telgike ja Karmen sealt välja piilumas:

Kui hot-dog'id söödud ja võrdlemisi piisavalt juba kõnnitud, istusime lihtsalt pingi peale maha ja jäime jutustama, ümberkaudseid inimesi observeerima ja ootama, mis edasi toimuma hakkab. Toimus see, et üks noormees otsustas meie kõrvale pingile ennast mahutada ja pikalt vestelda maast ja ilmast - sellest, kuidas ta Kanadas puid langetab ja kuidas ta kohe-kohe pelmeene läheb sööma. Lubas veel meile ka tuua, aga sellised need mehed juba ükskord on. Muudkui lubavad, aga näe, pelmeene eikusagil. Ja nii me jutustasime omaette edasi, kuni üks hetk avastasime, et päike on otsustanud tõusta ja hommik on miskipärast kätte jõudnud. Oh seda idülli.

Lõpetuseks pilt sellest, millises ülimalt stiilses vannitoas ma laupäeval Gertrudi maal pesemas käisin (kujutasin juba elavalt ette, mis tunne oleks sinna esimest korda sattuda pimedas ja taskulambiga):

Jackpot!

Millega sisustan mina oma tööpäeva õhtuid?

Jep, täiega jackpot! Õhtune deit päikseloojangu ajal kahe noormehega!


PS. Kes arvab, et ma niisama luuserdis olen, siis pärast istusid need kaks tagapingil ja mina väntasin reielihaseid valusaks, et see suurepärane kaarik edasi veereks.

suvi.zip

Kuskil juuni alguses selgus, et alates juulist hakkan mina tööinimeseks. Nii et pärast lõputöö kaitsmist 12. juunil tuli kihku-kähku hakata pihta, et jõuaks kahe ja poole nädalaga kõik suvised värgid ära teha. Mis seal ikka, massiivne tempo peale ja ju jõuab! Ehk siis käisin ma selle kahe poole nädala jooksul kahel lõpuaktusel, ühel vingel lõpupeol, Võrtsjärve lähedal kala püüdmas, Põhjarannikul jaanipäeval, täiesti teises kohas Põhjarannikul suvitamas, veidikene linnas fiestatamas, üliõpilaste suvemängudel, veelauda sõitmas, Janika maakohas Peipsi ääres, tünnisaunas, matkamas, sõpradel külas palju-palju ja üht-teist veel. Uhh, olid alles kaks ja pool nädalat! Pärast seda oli siuke tunne, et peaks vist puhkamisest puhkama hakkama.

Lõpuaktustest nii palju, et ühel neist käisin ma oma põhikooli lõpukleidiga, millega ma iroonilisel kombel olen käinud igalpool mujal, kui põhikooli lõpetamisel (sest sinna ma lihtsalt ei sattunud kohale minema). Kes on mind vähegi ballidel või kuskil näinud, siis see on see punane :D ! Teisel lõpetamisel, ehk majanduse lõpetamisel käisin ma gümnaasiumi lõpukleidiga. Täiega säästuäss valik oli ikka märtsis ja aprillis ilusti trenni teha - ei pidanud uut kleiti hankima ega midagi!

Matkamisest. Janika ja Veiko matkavad see aasta täispikkuses Oandu-Ikla matkateed (hakkavad nüüd juba vaikselt lõppu jõudma) ja et seltsis on segasem, kutsusid nad sõpru endaga mingiteks lõikudeks ühinema - nii ma siis viskasin pärast jaanipäevapidu kohe seljakoti selga ja asusin Tallinn-Narva maanteel õigest kohast nende poole üksinda teele. Pärast kümnekilomeetrist jalutuskäigukest olingi juba vaatetorni juurest, kus pärast kümmet minutit maalilise rabamaastiku vaatlemist sain nendega kokku. Janikal oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, nii et viisin talle kingituseks pudeli coca-colat ja pakitäie sefiire, vot siuksed lood. Igatahes sai see päev üks kuni mitu kilomeetrit jalutatud, nii et õhtuks olid täitsa esinduslikud villid varvastel platsis. Sellest hoolimata oli kuidagi nii hea ja ajatu olla. Hommikul lesisin väljas rabajärvekese ääres madratsil, teised veel magasid ja mina lihtsalt mõtlesin seal omi mõtteid. Väike sipelgapoiss üritas vahepeal mulle ninna ronida, aga siis sai jälle tugeva ja järsu puhumisega ta sealt nelja tuule poole teele saata. Muidugi tema võis võtta seda nagu omaette lõbustuspargina - muudkui aga ronid tagasi sinna nina juurde ja saad võimsa lennu. Täitsa tasuta. Ja siis ma püüdsin natukene kala spinninguga, aga nagu ikka, ei saanud mitte midagi. Aga sellest polnud ka iseenesest midagi, sest varsti ärkasid teised ja ma sain hoopiski turbonuudleid süüa. Iseenesest oleks tahtnud eputada küll, et näe, lõpuks ometi olin esimesena üleval ja sain kala ka kätte. Tundub, et ma pean mingeid skille täiendama, siis saan järgmine kord ikka eputada, mitte ei pea koguaeg tühjade kätega jääma.

Hommikul jalutasime Aegviitu, et sealt rongi peale minna. Teised Tallinna suunda ja mina üksi Tartu suunda. Kes teab mind piisavalt, teab, et mul on nende rongidega mingi oma teema - siuke temperamentne suhe või nii. No kohe mitte ei õnnestu rongiga nii sõita, et kõik kuidagi sujuvalt läheks. Seekord oli siis niipidi, et ma ei mahtunud isegi vagunisse sisse - olin osavalt suutnud ajastada oma sõidu täpselt sellele rongile, millega kõik selle aasta malevalapsekesed Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitsid. Mis te arvate, palju seal ruumi oli? Umbes täpselt nii palju, et mina oma seljakotiga olin seal kahe vaguni vahel olevas alas ja minuga koos olid seal kolm tüdrukut ja kolm meest, kellest ühel oli veel jalgratas ja kes samal ajal õlut jõi. Väljas olid sel ajal kaunid 30 kraadi. Nii ma siis seal umbses pisikeses õllehaisuses ruumikeses seisin, kuni ma 15 minutit hiljem otsustasin, et nüüd aitab, mina pressin ennast igatahes vagunisse. Maleva rühmajuhid üritasid küll veidi aega vastu vaielda, aga no mu tahtmine oli seekord suurem, kui nende argumenteerimisoskus.

Natukene pilte ka illustreerimiseks:

Turbonuudlid matkahommikul ja mahl, mida ma terve esimese päeva kaasas kandsin, et teised õhtul üllatunud oleksid :)

Superidülliline koht, kus me tähistasime psühholoogiakraadi kättesaamist.

Vaikne hetk enne tormi. Ehk hetk hiljem olime juba täiesti pisarates naerust.

Järjekordne idülliline kohake. Täpselt nii ilus seal oligi :)!

Teistest sündmustest jääb seekord rääkimata, sest ma mõtlesin minna nüüd natukeseks värsket õhku nautima. Tehke teie ka seda! Niipalju ka veel, et üliõpilaste suvemängud on üks vingemaid üritusi, kus ma käinud olen. Marss kõik sinna järgmisel aastal!

Lõpetuseks küsimus: kust tolm tuli ja kuhu raha läks?