Siiiiiiliiiiikeeeeeeee (ja ämblik)

Ma olen viimasel ajal väga palju Karlovas ringi jalutanud ja kas te kujutate ette, kuiiii palju on siin siilikesi!? Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nad on minu meelest täiega nunnud oma tillukeste jalakestega ja sihikindla ringiaskeldamisega! Ja ma olen neid ju nii mitu juba viimasel ajal näinud, aga ikka iga kord, kui uuesti näen, tuleb mul täiega naeratus peale ja "Oii, siilike!". Ja ükspäev! Üks siilike kihutas täie hooga üle autotee - õhtul hilja niimoodi. Ja ta oli selline veits entusiastlikum versioon asjast. Nimelt ta oli otsustanud, et savi, kui kõrge see teeserv täpselt on, tema proovib ikka! Ütlesin oma sõbrale, kellega koos jalutasime, et oota, vaatame, ma tahan näha seda. Täiega worth it. See tubli väike siilike kihutas täie hooga äärekivi suunas - umbes nagu kõrgushüppaja lati poole jookseb. Ja siis viuhh hüppas ja sai oma pisikeste käekestega ülemisest servast kinni, aga ei jaksanud ennast üles upitada. Loomulikult oli sellel siilil, paneme talle nimeks Paul, piisavalt sihikindlust ja südikust, et sellest väiksest probleemist mitte ennast heidutada lasta! Paul läks mõned sammud tagasi, võttis uuesti hoogu ja proovis jälle! Seekord küll vähe väiksema eduga - tal ei õnnestunud isegi servast kinni saada korralikult (no ikka päris korraliku takistuse oli väike Paulike ületamiseks valinud). Aga ega ta mingi kerge loobuja ei ole! Ma juba mõtlesin, et kas peab aitama minema, aga Paul näitas, kui sitke vend ta on. Võttis veitsa veel hoogu, hüppas oma väikeste siilijalgadega, sai servast vähe paremini kinni ja upitas ennast üles ja jätkas oma teekonda! Mul oli ta üle nii hea meel ja ma olin täiega uhke, et ta hakkama sai :).

Aga nüüd mis keiss selle ämblikuga on? Noh, paar õhtut tagasi vaatasin mina rahulikult Netflixist sarja, kui perifeerses nägemises mingit liikumist märkasin. Suunasin pilgu sinna ja hoolimata sellest, et ühtegi teist inimest ruumis ei olnud, verbaliseerisin ma häälekalt oma reaktsiooni "Osssaaaa! Päriselt vä!?". Nimelt, ma ei ole vist mitte kunagi toas nii suurt ämblikku näinud. Ma olen näinud neid pikkade koibadega aga täiega peenikesi. Ja siis ma olen näinud neid paksemaid tumepruune, aga väikseid. Aga vat see...see oli see pruun paksemate jalgadega ja suur. Nüüd guugeldamise tulemusel tundub mulle, et tegemist on ilmselt keskeuroopa majaämblikuga, kelle kohta Maaleht ütleb, et "Eestisse kolinud hiigelämblik eelistab linnaelu" (no tore!) ja et "Suur ämblik näeb küll ehmatav välja, aga teda, nagu teisigi Eestis elutsevaid ämblikke, pole mingil põhjusel tarvis karta". Ka tore - sest selle peale ma välja läksingi, et minu teada Eestis ämblikke kartma ei pea. Aga no - üllatav oli see tegelane siiski. Nagu ikka, jooksin ma tooma oma weapon-of-choice'i, aga paraku, kui ma salfakaga köögist tagasi jõudsin, oli ta juba kuskile kadunud ja ma ei ole teda sellest ajast saati enam näinud. Nii et kui keegi külla tuleb ja seda ämblikukest kuskil näeb, siis plz juhatage ta rõduuksest ilusti välja :D.

Lõpetuseks väike pilt eilsest õhtust - oiiii kus ma naudin neid pikki päikseloojanguid ja suviseid õhtuid :)