Hästi, Piret!

Mu meelest on igati normaalne pangaülekande selgituselahtrisse kirjutada:
Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.


Mõni ikka oskab :D

peaks hiina keele ära õppima...

Ja ma olin juba mures, kuhu see Pingpong kadunud veel on, terve nädalavahetuse polnud keegi teda näinud. Nüüd, viis minutit tagasi, kõndis koridori peal vastu ja lausus muretult, et käis oma tüdrukul Oslos külas. Siuke mees :D.

Muidu vabal ajal avastan maailma. Eile näiteks WC järjekorras kirjutas minu kõrval üks tüdruk hieroglüüfidega sõnumit (maru tšainakeel nägi välja, aga haa, korea keel tegelt!) ja no see nägi ikka väga kõrgem level välja. Ma ei teadnudki enne, et nende märgikestega on ka kuidagi võimalik sõnumeid kirjutada ja veel sellise tempoga! Lahe!

Rääkides tšainakeelest. Üks päev üritasin Pingpongi arvutiga midagi kirjutada ja välja tulid ainult hieroglüüfid. Kuna ma veel nii kõva mutt pole, et seda keelt lugeda oskaksin, tegin kohe maruhämmingus näoilme. Pingpong ruttas kohe klaviatuuri tuunima ja ütles saateks lause "Wait-wait, it's chinese" "I can see that...". Ei õnnestunud tal siiski mind seekord üllatada...

Ahjaa, kõlarid ostsime ka endale täna - näis, millal ülevalt või alt või vasakult või paremalt või üle tee naabrid mainima tulevad, et võiks vähe teistsugust muusikat ka pleilisti panna.

Hommikul ärkasin muidu puhkpilliorkestri peale, kes mu akna tagant mööda marssis. Hästi läheb!

lambist

Eile läksime õhtul pubisse ja siin on neil mingi teema, et dokumenti küsitakse isegi siis, kui näed selgelt kolmkümmend välja. Noh ja mina, kes ma ei näe kaugeltki nii vana välja, olin see kavalpea, kes dokumendi koju jättis (nagu ikka). Läks nii, nagu arvata oli, järjest kõigilt küsitakse dokumente, kõik rõõmsalt näitavad ja no ma siis küsisin uksele jõudes "Kas dokumenti on vaja näidata vä?". Tüüp vaatas mulle otsa, siis vaatas mu pükse, naeratas ja ütles "Ah, need sobivad dokumendiks küll, mine sisse!". Hahh, must love rohelisi peopükse :D.

Muuhulgas sisustasime oma õhtut minu aknast inimeste jälgimise ja lambi imetlemisega (mul on superlamp, täpselt teab ära, mis lood allkorrusel klubis käivad!):

"You are here only for one thing...TO STUDY!"

Eile oli siis toogapidu ja enne seda oli eelpidu. Läksime selle jaoks ühte teise ühikasse ja kuna neil paistis akendest maja keskel olev vinge katusemoodi asi, siis me mõtlesime, et oleks vahva seal istuda. Selle jaoks küsisin ühelt seal ühikas elavalt tüdrukult, et kustkaudu sinna katusele pääseb (kuna rõduuks, mis sinna läks, oli kinni). Tüdruk vaatas mulle otsa, nagu oma oleks just maailma kõige idiootsema küsimuse küsinud ja vastas mulle lause iseenesestmõistetavusest märkuandva häälega "Eks ikka köögiakna kaudu otseloomulikult!!! Tule, ma näitan sulle...". Ja eks me siis sellisest väiksest aknakesest kõik rõõmsalt välja ronisime:

Üks poiss muidugi naeris, et see on põhimõtteliselt test olen-paks-või-ei-ole. Kusjuures lähedal oli uks ka, aga no mida mina ka kohalikest kommetest tean - kui nõutakse, et läbi akna, no ju siis läbi akna.
See vinge katusepealne terrass ise nägi välja muidu siuke:

Hahaa. Piret ja Dagny, teie eri! Ma sain Eugeeniusega tuttavaks :D. Siin ta on, täies elusuuruses (või noh, siiski poolikult pildil...):


Igatahes pärast seda katuse avastamist oli aeg minna kluppi toogapeole (või noh...mina käisin enne veel kodus söömas ja muid ülivajalikke asju ajamas) ja no oli päris võimas. Terve selle mitmesaja inimese peale, kes klubis olid, oli umbes kümme inimest, kes polnud pihta jaganud, et tegemist on TOOGApeoga ja olid tulnud tavaliste riietega. Häbi neil olgu!

Täna käisime muuhulgas rannas ja nautisime niisama melu ja võrkpalli vaatamist. Mul on tunne, et enamik noormehi, kes siia sattunud on, elavad jõusaalis ja söövad hommikuks mingit välimusele ekstralihvi lisavat putru ja et neile on juba väiksest peale rangelt sõnad peale loetud, et palava ilmaga särke kanda ei tohi (ja täna oli pääääris soe ilm ;)).

Oh well...

...käes ta ongi, mõtlen juba inglise keeles. Ja mulle tegelikult vist meeldib eesti keeles rohkem mõelda - sõnavara laiem ja puha.

Igatahes niisama vaatamiseks-lugemiseks-ja-järgimiseks siin teile mõned reeglid. Võite näiteks ise täna õhtul peol nende järgi käituda:

"Don't party on the roof!!!"

Oh kui vahva on jälle rebane olla :). Sain täna esimest korda oma peotunkekesi kanda ja täitsa mõnusad on! Siin on nii, et igal koolil on oma värvides peotunked ja kõik käivad nendega ringi. Praegu on terve nädal iga päev koolialguspeod, nii et saab mõnuga kanda neid. Lisaks on minu arvates nii äraütlemata muhe, kui hommikul vara kooli minnes juba muusika kooli õue peal käib ja kõik tantsivad ja jutustavad.

Täna saime tünksi ka. Meil oli mingi sissejuhatav loeng või midagi, kus kohe loengu alguses öeldi "Nii, kirjutage jutt teemal "Mis oli minu esimene mulje rootsi kultuurist ja inimestest, kui ma lennuki pealt maha astusin" ja aega on selleks 20 minutit!". Mulle tundus see kohe nii hämming ülesanne, et ma hakkasin parem tigu joonistama. Umbes viie minuti pärast sadasid vanema kursuse tudengid kisa-käraga sisse ja vedasid meid välja trallitama ja mänge mängima - sobis väga hästi! Kusjuures minumeelest on päris armas, et Rob päriselt kirjutaski pool lehekülge juba :D

Väike stiilinäide sellest, kuidas kogunemine käib:

Kohaaaaaal

Oh jesver. Aega võttis, aga asja sai ja kohale ma jõudsin. Laevasõit oli seekord päris vinge - see Helsinki-Stockholmi (kes veel ei teanud, siis Stockholm on soome keeles Tukholma!) vaheline laev on ikka vähe võllim, kui Tallinn-Stockholm vaheline. Lisaks on neil seal minu arvates vägagi muhe süsteem: kui sa oled meeskonnaliikmega laevas kaasas, siis makstes lisa 10 eurot, saad sa temaga kaasa söögiruumi ja võid seal süüa täpselt siis kui tahad (kasvõi keset ööd), täpselt nii palju kui tahad ja täpselt nii mitu korda kui tahad (ja kohvi ja tee ja mahlad ja siuksed asjad on ka hinna sees olemas). Nii et sellega oli söögimure kohe lahendatud (mul polnud endal isegi mineraalvett kaasas, rääkimata siis võikudest või millestki). Kuna Meelis pidi mingi kellani tööl olema, läksin ma üksi laeva peale ringi jalutama ja jäin pidama ühte pubisse, sest no see laulja seal oli vinge! Võrdlemisi hot kutt kitarriga ja nii mõnusa häälega :). Ja kusjuures ta laulis põhimõtteliselt kõike, mida talt küsiti. Lihtsalt lähed sinna, ütled, et ma tahaks seda-ja-seda lugu ja ta kohe järgmisena lauliski sinu seda-ja-seda lugu, mida küsisid. Väga muhe tüüp :). Filmisin oma telefonikesega mälestuseks väikse video temast:


Igatahes mingi hetk jõudsin ma Rootsi ja sadamasse tuli mulle tädi autoga vastu - huhh, kohe probleem lahendatud, kuidas ma selle kaasaskantava koduga (minu kott muidugi) bussi peale jõuan. 4,5h selles bussis läks muide võrdlemisi kiiresti, sest olemas oli wifi ja stepsel - no mida veel tahta? Või noh...süüa tegelt oleks tahtnud, aga see selleks :D. Kusjuures kui kohale jõudsin lõpuks, jooksid bussijaamas ringi bokserite ja nabapluuside väel poisid - selline tervitus siis kohe :D!

Pärast seda kõike ootas mind ees ühikatoavõtme kättesaamine ja kõik muu info (näiteks see, mis ühikasse üldse saad jne). Kuna seltskonda oli võrdlemisi palju, võtsin endale järjekorranumbri ja istusin üksinda vaba laua taha maha. Üritasin ennast veenda, et eiiii, ma ei ole lõuner, aga no keda ma ikka petan? Kümne minutiga tüdinesin iga minuti tagant telefonist kella vaatamisest ja mitte-lõuneri-teesklemisest ära ja otsustasin midagi ette võtta. Lasin pilgul üle saali käia, valisin välja laua, mille ääres istusid kaks kutti, marssisin oma seljakotiga (sest suur kott oli nii suur, et ma jätsin ta parem heaga õue) sinna ja ütlesin: "Hey guys! Can I sit here? Then I woulnd't feel like such a loner". Jep, endal oli ka naljakas. Nagu ma üsna kohe teada sain, osutusid väljavalituteks Edward Austraaliast ja Clement Prantsusmaalt ja mõlemad olid täitsa muhedad (ja kenad!!) poisid :). Nagu arvata võib, läks edasine tund aega ootamist oluliselt kiiremini kui need esimesed kümme minutit...

Nonii, võti käes, rõõm teadmisest, et saingi Delta House'i ja oligi aeg hakata ühika poole jalutama. Läksin koos ühe prantslasest tsikiga, kellega oli hea tee peal kiruda, et kuradi raske on kogu seda tavaari vedada (ta oli ka oma kohvriga hädas). Asukoht on pehmelt öeldes vinge. Täiesti kesklinn, koolist 500 meetrit, raekojahoone diagonaalis üle tee, šoppamistänav 300 meetrit. Kui ma nüüd Tartu linna mõistes seda asukohta paigutaks, siis see oleks umbes sama, nagu ma elaks kuskil Rüütli tänaval. Nii! Võti lukuauku, uks lahti, asjad kappi ja valmiiiis! Või noh... nii oleks see ideaalis. Arvata on, et kui mingi uks on katki, siis eks ikka minu oma. Lammutasin veits aega uksega, loobusin ja läksin tagasi sinna, kust ma selle võtme endale sain. Esimene, kelle juurde ma oma murega läksin, ütles naerdes "Your key doesn't work? Well...that's...bad luck!" ja jättis asja nii. Teise inimesega, kelle poole ma pöördusin, läks vähe paremini ja mulle hangiti mingi mees, kes tuli seda asja minuga vaatama. Pool tundi lammutamist, uksele ehitati uus lukk ja näeee, saingi tuppa. Minu päris oma pisike tuba tääääpselt ööklubi peal. Ja seda, et ta ööklubi peal on, sain ma hiljem tunda ka. Igatahes läksin ma esimese asjana mäkki otsima, kui ma olin tuppa sisse saanud, sest no...hommikusöök oli ammu juba mu kehast lahkunud ja kõht andis häälekalt tunda, et oleks vaja süüa midagi. Oleks hea meelega midagi mõistlikku ostnud, aga selle aja peale olid poed juba kinni (kogu see lukukamm oli pärast kella üheksat õhtul). Burksi ostma saada oli maru raske. Tee peal oli mingi festival ja mingid rahvamassid ja lavad ja värgid igal pool - ühel laval esines mingi bänd, teisel toimus hip-hop dance battle, kolmanda juures õpetati salsat tantsima ja no mida veel.

Väike ümbruskonnaga tutvumine õhtu sissejuhatuseks ja ma tundsin, et olen nõnda väsinud ja ei viitsi teistega klubis olla, nii et tulin ära koju. Kodus sain teada, et kõigil teistel oli olemas toas internetikaabel, aga minul mitte - ja ega selline asi mind väga enam ei üllatanud ka. Laenasin esimese toa hollandi tüdrukult kaabli ja läksin oma isiklikku cosmodroomi-illusiooni-club tallinna-võikuhuiganes. Kui ma panin linnukese kasti, et mind väga ei häiri lärm, ei eeldanud ma, et mu tuba pannakse otse ööklubi peale. Kusjuures klubi uks on veel täpselt mu akna all, nii et kui ma tahan, saan ma klubi ees jauravatele inimestele põhimõtteliselt pähe sülitada. Ja no see maavärin, mis mu toas lahti läks, oli ikka võimas. Kusjuures erinevad bassihelid panid erinevad asjad värisema: madal heli laua, keskmine heli lambi ja kõrge heli akna. Või oli see vastupidi...ega väga vahet ei ole. Samal ajal oli mul Kristiga MSN'is videovestlus ja ta kuulis ka kõik lood ära, mis allkorrusel tuli ("Hopp, Johanna" oli DJ'l omamoodi huvitav valik). Ja disko muudkui kestis ja kestis...kui öösel kell 1.55 tuli "YMCA", siis ma mõtlesin küll, et katsuge nüüd ometi olla seal allkorrusel. Ja katsusidki! Selgus, et siinmaal pannakse klubid kell 2 öösel juba kinni :). See tähendas omamoodi seda, et minu koridori seltskond hakkas tagasi jõudma pidudelt (siin on nii, et igal koridoril on kuskil 11 inimest, kamba peale on köök, WC ja pesemine ja igaühel on oma tuba. Nii et põhimõtteliselt nagu 11-inimese korter). Osadega olin ma enne korraks juba tutvunud, aga päris kõiki veel ei teadnud. Nüüdseks ma igatahes tean, et minu koridori peal elavad: tüdruk Hollandist, tüdruk Saksamaalt, Jin-Png (ma nüüd 100% kindel, pole, aga ma lasin tal tähthaaval endale selle öelda enne. Noormees igatahes) Singapurist, Dan, Nigel ja Rob Kanadast, Benedict (pole kirjapildis jällegi kindel) Saksamaalt, üks kutt Hollandist, Felix (jälle ei tea kirjapilti, eksole...) Austriast ja mina. Igataheeees üritasin ma õhtul pärast arvuti sulgemist minna WC'sse ja siis magama, aga kuna nad kõik olid koridoris, siis oli vaja ju ometigi minna tsekkima, kellega tegemist on. Siinkohal mainin, et sõlmisin kohe ühe poisiga kihlveo ja võitsin, jees! Sain teada, et poiss minu kõrvaltoas on Dan ja ta alustas kohe lausega "I like to listen to music. REALLY LOUD!". No ma ei saanud ju ometi vastamata jätta "I like to have my foot in your face. REALLY HARD!".

Fun-fact hommikust: saksa kutt otsustas öösel minna suitsu tegema välja, kui kõik olid juba magama läinud. Tüüp avastas alles õues ukse taga, et võtit tal ei olegi ja veetis öö raudteejaamas. Hästi algab tal kooliaeg :D.

Nüüd tahab aga Nigel enda võrgukaablit tagasi, nii et minul on aeg koristada ja trenni teha :)! Naeratage üksteisele!

Inimesed mu ümber on nii ilusad ja head :)

Jah, nii on :)! Kuid hoolimata kõigest sellest ilust ja headusest lähen ma teist, kallikesed, natukeseks eemale, et uurida välja, kas mujal on ka nii ilusad ja head inimesed. Täpsemaks asukohaks on loodetavasti Rootsi keskel asuv linn, mille nimi on Jönköping ja veel täpsemaks asukohaks vähemalt mingil osal ajast selle linnakese keskel asuv Jönköping International Business School.

Üleeile ja eile otsustas muusika ilmselt, et elab ka kaasa minu minekule. Nii irooniline kui see ka poleks, tuli täpselt siis taustaks raadiost "Time to say goodbye", kui ma olin Kristile "Tsau!" ütlemas ja paari asja ära viimas. Sama irooniline oli see, kui mu peas kummitas asju pakkides mingi laulu sõnad, mis olid umbes "I'm running out of time" (ei mäleta kahjuks, mis lauluga täpselt tegemist oli, aga midagi sellist oli). Ja no see, et mul ajast viimasel hetkel puudu tuleb, pole minu puhul ju ometigi midagi uut - mida muud ongi oodata, kui alustada pakkimist tund aega enne minekut :D. Igatahes kott sai hoolimata vähesest ajast võrdlemisi uhke:


Pakkimiskonsultandiks oli seekord Piret, kes istus terve aja mu kõrval diivanil ja andis väga asjatundmatut nõu. Muuhulgas tuletas ta mulle meelde, mille jaoks ma sinna üldse lähen: "Nele, sa lähed sinna õppima, mitte treeninglaagrisse!" "Mrh, mul oli idee, et äkki ma hakkan sporti tegema..." "Seda ma näen jah!". Kusjuures kott sai täpselt nii raske, et kui ma seda üles üritasin tõsta, pidin ma põhimõtteliselt peaaegu püksi laskma. Hea töö! Terve tee, kui ma ennast ületasin ja seda massiivset sumadani kolmandalt korruselt esimesele tassisin (ja esialgu tegelikult üldse oma toa uksest välja ei mahtunud minema), naeris Piret mu selja taga. Selleks ju ometigi sõbrad ongi :D!

Kui ma sadamas Meelisega kokku sain, ei saanud ta jätta muidugi mainimata "Issand, mis sa lähed sinna elama vä??? Ja oooo, mis küüned! Mis ajast sina nii tibi oled?" (jep, mul nüüd juba kollased küüned - uhke, kas pole?). Muidugi tegeles edasi selle kotiga Meelis, nii et ma sain kõva häälega seletada "Miks sa ometi nii palju asju kaasa võtad? Lähed elama sinna vä? Näe, minul on küll ainult üks väike seljakotike kaasas" - et kõik jääksid teda vaatama, et on ikka lollakas, pool elamist kaasa võtnud :D.

Muuhulgas rääkis ta mulle, et Väike My (ja muud Muumioruloo gängi liikmed) on ka laeva peal ja no see tsikk on ju täiega vinge! Kindlasti otsin ta üles pärast!

Remondimutt

Nonii. Kes mäletab, mis mu sünnipäeval rõduga juhtus, see teab, mis remondist juttu on. Kes ei mäleta, siis:
põhjus:
tagajärg:
tulemus:



Ehk siis eelmine nädalavahetus oli mul vägagi sisustatud. Vähe sellest! Esmaspäevaks jätkus ka veel tegevust :D. Sain palju uut ja huvitavat teada ja muuhulgas valusad randmed (akutrelliga mängimisest) ja sõrmeliigesed (eks ikka rõdu imekauniks tuunimisest ehk värvimisest). Võib vist kordaläinuks lugeda. Siinjuures suur aitäh kõigile, kes abiks käisid :).

Väike seik ka ehitusest:
kuna pühapäeva õhtul läks päris kiireks, siis samal ajal, kui Mario seina kinni kruvis, mina juba immutasin sama seina teist otsa. Ja, no, ma siis viisakusest küsisin "Ega ma sulle ette ei jää?", mille peale Mario vastas muretult "Ei!" ja hakkas akutrelliga vastu mu sokita jalga suristama. Karjusin malbelt "Midaaaaa!? SIGA!", mille peale vastas kohale jõudnud isa "Ah, see vana trikk juba". Ilmselgelt olin jälle amatöör.



Muuhulgas selgus täna, et ma olen täpselt nii suur paks ja lai, et kui minust pilti teha, siis saab ühe pildiga terve film täis. True story!

Eile sai mul kõht tühjaks ja ma läksin Metrosse head ja paremat hankima.

Tema: "Võite küsida!"
Mina: "Üks väike eineleib kananagitsatega :)!"

Tundub loogiline? Mulle ka! Jaksile ilmselt mitte, sest kui talle meid teenindav noormees ütles viisakalt "Võite küsida!", ei suutnud Jaksi jätta võimalust kasutamata ja küsiski "Eee...kuidas läheb?"


Muidu läheb hästi, nagu ikka. Täna olen terve päeva tegelenud rõdu ehitamisega ja ma pean mainima, et minu lillad küüned roosa-kuldse maalinguga sobivad äraütlemata hästi kokku kruvide ja akutrelliga. Kohe nii hästi, et ma hoidsin enamus ehitamise aega ainult ühte kinnast käes, et kõik ikka näeksid mu kauneid küüsi. Ja oligi skoor! Noormees, kellega koos ehitasime, pani küüsi tähele ja leidis ka, et väga ilusad on! Aitäh, Kristi :D! (siinkohal mainin sulle, Kristi, et ehituse käigus said need siiski veidi kannatada, nii et kui tagasi jõuad maade-merede tagant, siis ma väga-väga tahaks uusi** :)! )


** lugesin korra ise selle jutu läbi ja ma igaksjuhuks lisan siiski, et ei, ei ole tegemist mingite tehisvärkidega, nii tibiks ma ka nüüd muutunud pole - ikka oma küüned on :D

Kuidas alustada dialoogi

Kõndisime neljakesi linna peal ringi ning üks noormees meie meeldivast seltskonnast oli Tõnis. Meile võrdlemisi lähedal, nii umbes 10 meetri kaugusel kakerdas põõsast välja veidi švipsis noormees, jälgis meid mõne sekundi ja hüüdis:
"Tõnn vä?"
Tõnis:"Jah!"
"Ah hui oledki! Mine perse!" ja kõndis minema.

Vot kui tore. Mitu korda sind on sinu nime eest perse saadetud?

Melu

Käisin täna Tartus ühes lokaalis ja mingi hetk (ilmselt vist selle pärast, et ma liiga kaunis välja näen) hüüdis baaridaam leti tagant "Kui sa kohe ära ei lähe, siis ma tulen ja hammustan sind!!!" Ja lisaks sellele olid tal veel mesilasetundlad peas. Ära ma küll läksin, aga kuna ma ei saa ju ometi võlgu jääda, karjusin enne teele asumist "Mis siis!! Ma hammustan vastu!" Airaisk, kui kõva mutt!

Siinkohal oleks paslik meenutada, kui äraütlemata malbekene ma väiksena välja nägin:

Mõni kohe oskab

Jürgen (pime poiss):"kes seal on?"
Mina: "mina..."
"mis sa teed?"
"pakin asju kokku"
"sa lähed juba ära vä?"
"jep, ma pean täna Tallinnas olema"
"ou, mida, ma pole sind selle laagri jooksul veel NÄINUDKI!!"


ja kui ma äraminnes teda kallistasin, ütles ta muigega "Nojah, näeb siis mingiaeg"

Eneseiroonia rocks my socks off ja see poiss oskab seda hästi :D.

Torupillijürgen

Eile läksin Riia bussijaama järele Janikale ja kolmele pimedale poisile, kuna Janika arvas, et neil on trammiga vähe keeruline laagripaika tulla...ilmselt oli tal ka õigus. Igatahes sinnaminnes mõtlesin ma, et "Ah, lebo, palju neil ikka asju kaasas on!?". Eksisin! Julmalt! Ühel pimedal poisil oli kaasas 20 muusikainstrumenti ja teisel oli õnneks ainult kitarr. Seisin võrdlemisi nõutu näoga selle asjakuhjaga auto ees ja kirusin ennast, et ma laagripaigas kõiki enda asju polnud viitsinud välja tõsta. Igatahes mingeid imetrikke-imenippe kasutades mahtusid kõik 21 pilli, 5 inimest ja nelja inimese asjad autosse ära. Skoor!

Eriti vinge oli veel see, et üks nendest poistest otsustas kell 2 öösel hakata pille läbi proovima. Pärast kaheksandat pilli leidis ta õnneks, et nüüd aitab, nii et polnud hullu. Küll aga hommikul, kui kell 7 Jürgen torupilliga alustas, hüüdsin ma talle viisakalt "Kurat küll! ÄRA MÄNGI NEID PILLE PRAEGU!!!". Ja kümne minuti pärast sama lause uuesti. Oh neid kauneid hommikuid :D.