I'm coming home...

Kui ma ühel öösel kell 3 raamatukogust tagasi kõndisin, siis...

Või siiski vist mitte. Tundub, et ma olen piisavalt juba neid meeletuid-metsikuid raamatukogujutte rääkinud, nii et lasen see kord sellest teil kõigil, armsad tupsununnukesed, puhata. Küll aga võin ma julgelt öelda, et kui ma mingi aeg siin vingusin selle 1130-sõnalise olla-või-mitte-olla jutu peale, siis nüüdseks võin ma julgelt öelda, et see oli poisike! Nagu väike eelroog sellele kirjatükikesele, mis ma üleeile lõpetasin - 5000 sõna koogiküpsetamis/tordidekoreerimisfirma loovuse ja strateegia analüüsi. Mmmm, milline hurmav kodutöö! Ja otseloomulikult oli see sama aine raames - ma juba ei jõua ära oodata, millal ma saan hakata kirjutama selle aine grupitöö reflectionit (3-4 lehekülge). See saab küll paras loov värk olema, kuidas muidu on võimalik kirjutada 3-4 lehekülge (ühekordse reavahega otseloomulikult) sellest, kuidas me grupitööd tegime?? Kirjutan kolmesajas erinevas variandis "Istusime maha, mõtlesime idee, jagasime ülesanded, hakkasime kirjutama..."? Nonäis.

Aga. Peale selle. Minu aeg siin hakkab lõppema, ainult kümme päeva ongi veel jäänud ja sellega seoses on erinevad lõpuvärgid, mille eest peab hoolitsema. Nagu näiteks vahvalt kaunistatud silt meie külmkapiuksel, mis teatab, et 15. detsember peab külmkapp tühi olema, muidu nad viskavad ise need asjad sealt ära... Ma nüüd ei teagi, kuidas see päristäpselt välja näeb. Et sama päeva õhtul lähen ja ostan endale uued söögid nädalaks? Või siis peidan asjad oma tuppa seniks ja laon pärast sama targalt nad külmkappi tagasi? See pole veel kõik! Neljaleheküljeline õpetus, mis seletab punkthaaval, kuidas TÄPSELT tuba koristada (a'la mismoodi lappi käes hoida ja kuidas tekk voltida jne), on mul nüüdseks igatahes läbi loetud - eriti täpselt veel see rida, mis ütleb, et kui ma ei korista nii nagu nad seal kirjutanud on, pean ma 1500 SEK trahvi maksma. Arvata on, et seekordne koristus tuleb mul kohe erilise hoole ja armastusega! Kui see kõik lõpuks valmis on, tuleb võti ära anda või vastavalt meile antud juhistele väljapressimiskasti (black mail box) visata. Mulle see teine variant tundub palju lahedam, aga väheke kindlam on vist isiklikult ära viia - muidu saab äkki veel 500 SEK trahvi võtme kaotamise eest...

Kojuminekuga üldisemas plaanis on muidu juba oma nädal aega vastakad tunded olnud: ma tohutult ootan Eesti jõudmist ja mõtetes juba vaikselt kujutlen, mida kõike ma tegema hakkan, kuid samal ajal on nii kahju, nii kahju siit ära minna. Kõik need toredad inimesed, kellega ma olen tuttavaks saanud, mu vahva kodu, mu armas kohalik pere... Samas ma tunnen, et on aeg edasi minna (või siis antud juhul tagasi minna...), et ühel heal hetkel seda kõik siin nostalgiapisarakesega meenutada :) 

Kohe-varsti näeme, kallikesed!

PS! Jalanõudest. Ma pole ikka endiselt õppinud. Ühel hommikul ärgates avastasin jälle, et kõikidest minu jalanõupaaridest on üks kadunud - ei pidanud just Einstein olema, et ära arvata, kes selle jamaga jälle hakkama oli saanud. Aga no, aaretejaht mulle ometigi meeldib ja nüüd oli see ennast täitsa ise mulle kätte mänginud, nii et asusin otsima! Veel vingem oleks küll olnud, kui keegi oleks kõrval terve aja soe-külm vihjeid teinud - nii oleks ma äkki isegi selle kossi üles leidnud, mis oli mikrolaineahju ja seina vahel (mikrolaineahi on külmkapi peal ja külmkapp minust oluliselt kõrgem). See-eest katuselt ja ahjust leidsin täitsa ise oma tossu ja sandaali üles. Oh neid poisse küll...

Kohaaaaaal

Oh jesver. Aega võttis, aga asja sai ja kohale ma jõudsin. Laevasõit oli seekord päris vinge - see Helsinki-Stockholmi (kes veel ei teanud, siis Stockholm on soome keeles Tukholma!) vaheline laev on ikka vähe võllim, kui Tallinn-Stockholm vaheline. Lisaks on neil seal minu arvates vägagi muhe süsteem: kui sa oled meeskonnaliikmega laevas kaasas, siis makstes lisa 10 eurot, saad sa temaga kaasa söögiruumi ja võid seal süüa täpselt siis kui tahad (kasvõi keset ööd), täpselt nii palju kui tahad ja täpselt nii mitu korda kui tahad (ja kohvi ja tee ja mahlad ja siuksed asjad on ka hinna sees olemas). Nii et sellega oli söögimure kohe lahendatud (mul polnud endal isegi mineraalvett kaasas, rääkimata siis võikudest või millestki). Kuna Meelis pidi mingi kellani tööl olema, läksin ma üksi laeva peale ringi jalutama ja jäin pidama ühte pubisse, sest no see laulja seal oli vinge! Võrdlemisi hot kutt kitarriga ja nii mõnusa häälega :). Ja kusjuures ta laulis põhimõtteliselt kõike, mida talt küsiti. Lihtsalt lähed sinna, ütled, et ma tahaks seda-ja-seda lugu ja ta kohe järgmisena lauliski sinu seda-ja-seda lugu, mida küsisid. Väga muhe tüüp :). Filmisin oma telefonikesega mälestuseks väikse video temast:


Igatahes mingi hetk jõudsin ma Rootsi ja sadamasse tuli mulle tädi autoga vastu - huhh, kohe probleem lahendatud, kuidas ma selle kaasaskantava koduga (minu kott muidugi) bussi peale jõuan. 4,5h selles bussis läks muide võrdlemisi kiiresti, sest olemas oli wifi ja stepsel - no mida veel tahta? Või noh...süüa tegelt oleks tahtnud, aga see selleks :D. Kusjuures kui kohale jõudsin lõpuks, jooksid bussijaamas ringi bokserite ja nabapluuside väel poisid - selline tervitus siis kohe :D!

Pärast seda kõike ootas mind ees ühikatoavõtme kättesaamine ja kõik muu info (näiteks see, mis ühikasse üldse saad jne). Kuna seltskonda oli võrdlemisi palju, võtsin endale järjekorranumbri ja istusin üksinda vaba laua taha maha. Üritasin ennast veenda, et eiiii, ma ei ole lõuner, aga no keda ma ikka petan? Kümne minutiga tüdinesin iga minuti tagant telefonist kella vaatamisest ja mitte-lõuneri-teesklemisest ära ja otsustasin midagi ette võtta. Lasin pilgul üle saali käia, valisin välja laua, mille ääres istusid kaks kutti, marssisin oma seljakotiga (sest suur kott oli nii suur, et ma jätsin ta parem heaga õue) sinna ja ütlesin: "Hey guys! Can I sit here? Then I woulnd't feel like such a loner". Jep, endal oli ka naljakas. Nagu ma üsna kohe teada sain, osutusid väljavalituteks Edward Austraaliast ja Clement Prantsusmaalt ja mõlemad olid täitsa muhedad (ja kenad!!) poisid :). Nagu arvata võib, läks edasine tund aega ootamist oluliselt kiiremini kui need esimesed kümme minutit...

Nonii, võti käes, rõõm teadmisest, et saingi Delta House'i ja oligi aeg hakata ühika poole jalutama. Läksin koos ühe prantslasest tsikiga, kellega oli hea tee peal kiruda, et kuradi raske on kogu seda tavaari vedada (ta oli ka oma kohvriga hädas). Asukoht on pehmelt öeldes vinge. Täiesti kesklinn, koolist 500 meetrit, raekojahoone diagonaalis üle tee, šoppamistänav 300 meetrit. Kui ma nüüd Tartu linna mõistes seda asukohta paigutaks, siis see oleks umbes sama, nagu ma elaks kuskil Rüütli tänaval. Nii! Võti lukuauku, uks lahti, asjad kappi ja valmiiiis! Või noh... nii oleks see ideaalis. Arvata on, et kui mingi uks on katki, siis eks ikka minu oma. Lammutasin veits aega uksega, loobusin ja läksin tagasi sinna, kust ma selle võtme endale sain. Esimene, kelle juurde ma oma murega läksin, ütles naerdes "Your key doesn't work? Well...that's...bad luck!" ja jättis asja nii. Teise inimesega, kelle poole ma pöördusin, läks vähe paremini ja mulle hangiti mingi mees, kes tuli seda asja minuga vaatama. Pool tundi lammutamist, uksele ehitati uus lukk ja näeee, saingi tuppa. Minu päris oma pisike tuba tääääpselt ööklubi peal. Ja seda, et ta ööklubi peal on, sain ma hiljem tunda ka. Igatahes läksin ma esimese asjana mäkki otsima, kui ma olin tuppa sisse saanud, sest no...hommikusöök oli ammu juba mu kehast lahkunud ja kõht andis häälekalt tunda, et oleks vaja süüa midagi. Oleks hea meelega midagi mõistlikku ostnud, aga selle aja peale olid poed juba kinni (kogu see lukukamm oli pärast kella üheksat õhtul). Burksi ostma saada oli maru raske. Tee peal oli mingi festival ja mingid rahvamassid ja lavad ja värgid igal pool - ühel laval esines mingi bänd, teisel toimus hip-hop dance battle, kolmanda juures õpetati salsat tantsima ja no mida veel.

Väike ümbruskonnaga tutvumine õhtu sissejuhatuseks ja ma tundsin, et olen nõnda väsinud ja ei viitsi teistega klubis olla, nii et tulin ära koju. Kodus sain teada, et kõigil teistel oli olemas toas internetikaabel, aga minul mitte - ja ega selline asi mind väga enam ei üllatanud ka. Laenasin esimese toa hollandi tüdrukult kaabli ja läksin oma isiklikku cosmodroomi-illusiooni-club tallinna-võikuhuiganes. Kui ma panin linnukese kasti, et mind väga ei häiri lärm, ei eeldanud ma, et mu tuba pannakse otse ööklubi peale. Kusjuures klubi uks on veel täpselt mu akna all, nii et kui ma tahan, saan ma klubi ees jauravatele inimestele põhimõtteliselt pähe sülitada. Ja no see maavärin, mis mu toas lahti läks, oli ikka võimas. Kusjuures erinevad bassihelid panid erinevad asjad värisema: madal heli laua, keskmine heli lambi ja kõrge heli akna. Või oli see vastupidi...ega väga vahet ei ole. Samal ajal oli mul Kristiga MSN'is videovestlus ja ta kuulis ka kõik lood ära, mis allkorrusel tuli ("Hopp, Johanna" oli DJ'l omamoodi huvitav valik). Ja disko muudkui kestis ja kestis...kui öösel kell 1.55 tuli "YMCA", siis ma mõtlesin küll, et katsuge nüüd ometi olla seal allkorrusel. Ja katsusidki! Selgus, et siinmaal pannakse klubid kell 2 öösel juba kinni :). See tähendas omamoodi seda, et minu koridori seltskond hakkas tagasi jõudma pidudelt (siin on nii, et igal koridoril on kuskil 11 inimest, kamba peale on köök, WC ja pesemine ja igaühel on oma tuba. Nii et põhimõtteliselt nagu 11-inimese korter). Osadega olin ma enne korraks juba tutvunud, aga päris kõiki veel ei teadnud. Nüüdseks ma igatahes tean, et minu koridori peal elavad: tüdruk Hollandist, tüdruk Saksamaalt, Jin-Png (ma nüüd 100% kindel, pole, aga ma lasin tal tähthaaval endale selle öelda enne. Noormees igatahes) Singapurist, Dan, Nigel ja Rob Kanadast, Benedict (pole kirjapildis jällegi kindel) Saksamaalt, üks kutt Hollandist, Felix (jälle ei tea kirjapilti, eksole...) Austriast ja mina. Igataheeees üritasin ma õhtul pärast arvuti sulgemist minna WC'sse ja siis magama, aga kuna nad kõik olid koridoris, siis oli vaja ju ometigi minna tsekkima, kellega tegemist on. Siinkohal mainin, et sõlmisin kohe ühe poisiga kihlveo ja võitsin, jees! Sain teada, et poiss minu kõrvaltoas on Dan ja ta alustas kohe lausega "I like to listen to music. REALLY LOUD!". No ma ei saanud ju ometi vastamata jätta "I like to have my foot in your face. REALLY HARD!".

Fun-fact hommikust: saksa kutt otsustas öösel minna suitsu tegema välja, kui kõik olid juba magama läinud. Tüüp avastas alles õues ukse taga, et võtit tal ei olegi ja veetis öö raudteejaamas. Hästi algab tal kooliaeg :D.

Nüüd tahab aga Nigel enda võrgukaablit tagasi, nii et minul on aeg koristada ja trenni teha :)! Naeratage üksteisele!