Kohaaaaaal

Oh jesver. Aega võttis, aga asja sai ja kohale ma jõudsin. Laevasõit oli seekord päris vinge - see Helsinki-Stockholmi (kes veel ei teanud, siis Stockholm on soome keeles Tukholma!) vaheline laev on ikka vähe võllim, kui Tallinn-Stockholm vaheline. Lisaks on neil seal minu arvates vägagi muhe süsteem: kui sa oled meeskonnaliikmega laevas kaasas, siis makstes lisa 10 eurot, saad sa temaga kaasa söögiruumi ja võid seal süüa täpselt siis kui tahad (kasvõi keset ööd), täpselt nii palju kui tahad ja täpselt nii mitu korda kui tahad (ja kohvi ja tee ja mahlad ja siuksed asjad on ka hinna sees olemas). Nii et sellega oli söögimure kohe lahendatud (mul polnud endal isegi mineraalvett kaasas, rääkimata siis võikudest või millestki). Kuna Meelis pidi mingi kellani tööl olema, läksin ma üksi laeva peale ringi jalutama ja jäin pidama ühte pubisse, sest no see laulja seal oli vinge! Võrdlemisi hot kutt kitarriga ja nii mõnusa häälega :). Ja kusjuures ta laulis põhimõtteliselt kõike, mida talt küsiti. Lihtsalt lähed sinna, ütled, et ma tahaks seda-ja-seda lugu ja ta kohe järgmisena lauliski sinu seda-ja-seda lugu, mida küsisid. Väga muhe tüüp :). Filmisin oma telefonikesega mälestuseks väikse video temast:


Igatahes mingi hetk jõudsin ma Rootsi ja sadamasse tuli mulle tädi autoga vastu - huhh, kohe probleem lahendatud, kuidas ma selle kaasaskantava koduga (minu kott muidugi) bussi peale jõuan. 4,5h selles bussis läks muide võrdlemisi kiiresti, sest olemas oli wifi ja stepsel - no mida veel tahta? Või noh...süüa tegelt oleks tahtnud, aga see selleks :D. Kusjuures kui kohale jõudsin lõpuks, jooksid bussijaamas ringi bokserite ja nabapluuside väel poisid - selline tervitus siis kohe :D!

Pärast seda kõike ootas mind ees ühikatoavõtme kättesaamine ja kõik muu info (näiteks see, mis ühikasse üldse saad jne). Kuna seltskonda oli võrdlemisi palju, võtsin endale järjekorranumbri ja istusin üksinda vaba laua taha maha. Üritasin ennast veenda, et eiiii, ma ei ole lõuner, aga no keda ma ikka petan? Kümne minutiga tüdinesin iga minuti tagant telefonist kella vaatamisest ja mitte-lõuneri-teesklemisest ära ja otsustasin midagi ette võtta. Lasin pilgul üle saali käia, valisin välja laua, mille ääres istusid kaks kutti, marssisin oma seljakotiga (sest suur kott oli nii suur, et ma jätsin ta parem heaga õue) sinna ja ütlesin: "Hey guys! Can I sit here? Then I woulnd't feel like such a loner". Jep, endal oli ka naljakas. Nagu ma üsna kohe teada sain, osutusid väljavalituteks Edward Austraaliast ja Clement Prantsusmaalt ja mõlemad olid täitsa muhedad (ja kenad!!) poisid :). Nagu arvata võib, läks edasine tund aega ootamist oluliselt kiiremini kui need esimesed kümme minutit...

Nonii, võti käes, rõõm teadmisest, et saingi Delta House'i ja oligi aeg hakata ühika poole jalutama. Läksin koos ühe prantslasest tsikiga, kellega oli hea tee peal kiruda, et kuradi raske on kogu seda tavaari vedada (ta oli ka oma kohvriga hädas). Asukoht on pehmelt öeldes vinge. Täiesti kesklinn, koolist 500 meetrit, raekojahoone diagonaalis üle tee, šoppamistänav 300 meetrit. Kui ma nüüd Tartu linna mõistes seda asukohta paigutaks, siis see oleks umbes sama, nagu ma elaks kuskil Rüütli tänaval. Nii! Võti lukuauku, uks lahti, asjad kappi ja valmiiiis! Või noh... nii oleks see ideaalis. Arvata on, et kui mingi uks on katki, siis eks ikka minu oma. Lammutasin veits aega uksega, loobusin ja läksin tagasi sinna, kust ma selle võtme endale sain. Esimene, kelle juurde ma oma murega läksin, ütles naerdes "Your key doesn't work? Well...that's...bad luck!" ja jättis asja nii. Teise inimesega, kelle poole ma pöördusin, läks vähe paremini ja mulle hangiti mingi mees, kes tuli seda asja minuga vaatama. Pool tundi lammutamist, uksele ehitati uus lukk ja näeee, saingi tuppa. Minu päris oma pisike tuba tääääpselt ööklubi peal. Ja seda, et ta ööklubi peal on, sain ma hiljem tunda ka. Igatahes läksin ma esimese asjana mäkki otsima, kui ma olin tuppa sisse saanud, sest no...hommikusöök oli ammu juba mu kehast lahkunud ja kõht andis häälekalt tunda, et oleks vaja süüa midagi. Oleks hea meelega midagi mõistlikku ostnud, aga selle aja peale olid poed juba kinni (kogu see lukukamm oli pärast kella üheksat õhtul). Burksi ostma saada oli maru raske. Tee peal oli mingi festival ja mingid rahvamassid ja lavad ja värgid igal pool - ühel laval esines mingi bänd, teisel toimus hip-hop dance battle, kolmanda juures õpetati salsat tantsima ja no mida veel.

Väike ümbruskonnaga tutvumine õhtu sissejuhatuseks ja ma tundsin, et olen nõnda väsinud ja ei viitsi teistega klubis olla, nii et tulin ära koju. Kodus sain teada, et kõigil teistel oli olemas toas internetikaabel, aga minul mitte - ja ega selline asi mind väga enam ei üllatanud ka. Laenasin esimese toa hollandi tüdrukult kaabli ja läksin oma isiklikku cosmodroomi-illusiooni-club tallinna-võikuhuiganes. Kui ma panin linnukese kasti, et mind väga ei häiri lärm, ei eeldanud ma, et mu tuba pannakse otse ööklubi peale. Kusjuures klubi uks on veel täpselt mu akna all, nii et kui ma tahan, saan ma klubi ees jauravatele inimestele põhimõtteliselt pähe sülitada. Ja no see maavärin, mis mu toas lahti läks, oli ikka võimas. Kusjuures erinevad bassihelid panid erinevad asjad värisema: madal heli laua, keskmine heli lambi ja kõrge heli akna. Või oli see vastupidi...ega väga vahet ei ole. Samal ajal oli mul Kristiga MSN'is videovestlus ja ta kuulis ka kõik lood ära, mis allkorrusel tuli ("Hopp, Johanna" oli DJ'l omamoodi huvitav valik). Ja disko muudkui kestis ja kestis...kui öösel kell 1.55 tuli "YMCA", siis ma mõtlesin küll, et katsuge nüüd ometi olla seal allkorrusel. Ja katsusidki! Selgus, et siinmaal pannakse klubid kell 2 öösel juba kinni :). See tähendas omamoodi seda, et minu koridori seltskond hakkas tagasi jõudma pidudelt (siin on nii, et igal koridoril on kuskil 11 inimest, kamba peale on köök, WC ja pesemine ja igaühel on oma tuba. Nii et põhimõtteliselt nagu 11-inimese korter). Osadega olin ma enne korraks juba tutvunud, aga päris kõiki veel ei teadnud. Nüüdseks ma igatahes tean, et minu koridori peal elavad: tüdruk Hollandist, tüdruk Saksamaalt, Jin-Png (ma nüüd 100% kindel, pole, aga ma lasin tal tähthaaval endale selle öelda enne. Noormees igatahes) Singapurist, Dan, Nigel ja Rob Kanadast, Benedict (pole kirjapildis jällegi kindel) Saksamaalt, üks kutt Hollandist, Felix (jälle ei tea kirjapilti, eksole...) Austriast ja mina. Igataheeees üritasin ma õhtul pärast arvuti sulgemist minna WC'sse ja siis magama, aga kuna nad kõik olid koridoris, siis oli vaja ju ometigi minna tsekkima, kellega tegemist on. Siinkohal mainin, et sõlmisin kohe ühe poisiga kihlveo ja võitsin, jees! Sain teada, et poiss minu kõrvaltoas on Dan ja ta alustas kohe lausega "I like to listen to music. REALLY LOUD!". No ma ei saanud ju ometi vastamata jätta "I like to have my foot in your face. REALLY HARD!".

Fun-fact hommikust: saksa kutt otsustas öösel minna suitsu tegema välja, kui kõik olid juba magama läinud. Tüüp avastas alles õues ukse taga, et võtit tal ei olegi ja veetis öö raudteejaamas. Hästi algab tal kooliaeg :D.

Nüüd tahab aga Nigel enda võrgukaablit tagasi, nii et minul on aeg koristada ja trenni teha :)! Naeratage üksteisele!