19.12.11
Sa ikka tead, millal sa sündinud oled või üldse ei tea??
Täna hommikul kell kaheksa käisin eksamit kirjutamas ja teadagi, mis nende kella kaheksaste eksamitega on - magamatus (üritasin vara magama minna, aga absoluutselt und ei tulnud ja köögis käis samal ajal pidu, mis kostus päris hästi mu tuppa jnejne. sada häda). Hommikul oma paaritunnisest katkendlikust unest ärgates tundsin ennast igatahes päris värskelt ja kooli poole sammudes oli täitsa kohe tunne, et ma olen ju palju õppinud ja võiks osata niimõndagi. Aga! Eksam algas kohe kõige raskema küsimusega: minu sünnikuupäevaga. Uhh, kus ma alles maadlesin selle küsimusega! Esialgu kirjutasin sinna oma sünnikuupäevaks 5. detsembri aastal 2011 (ma olen tulevikust, jeah!), kuid jõudsin üsna pea järeldusele "Oot-oot, ma ei ole ju detsembris sündinud!" ja kirjutasin uueks kuupäevaks enesekindlalt 12. mai, 2011. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin siiski järeldusele, et nii noor ma päris ka nüüd ei ole ja jõudsin mingi ime läbi isegi õige kuupäevani. Samas pool tundi hiljem, kui veel ühele lehele oli vaja see armas numbrike kirjutada, olin ma juba täiesti veendunud, et ma olen sündinud 1800midagi aastal. Kui ma veidike aega jälle mõelnud olin, jõudsin ma uuele järeldusele, et 200-aasta juubelini peaks ikka natukene veel aega olema ja kirjutasin sinna 1989. aasta jaanuarikuu. Pfft! Järgnes sisemine motivatsioonikõne teemal "Katsu ennast nüüd ometi kokku võtta!!". Pärast pingelist naeru tagasihoidmist (ma tõesti nägin tõsiselt vaeva, et mitte kõva häälega naerma hakata) sain lõpuks ometi hakata küsimustesse süvenema. Hästi läheb!
13.12.11
Wuhuu, mul polegi postkast ilmaasjata!
On põhjust jälle uhkustada! Sain oma kohalikku väiksesse postkastikesse juba neljanda postkaardi :)! Seekordseks saatjaks oli Pirrumon, kes tahtis tõenäoliselt mind megakadedaks teha oma palmide ja kaamlitega - töötas küll!
Hetkel juhib pingelist postkaardivõistlust Jaksi kahe kaardikesega (millest üks oli nii vasakule, et ma ei julgenud seda isegimitte seinale panna. hea töö!) ning teist-kolmandat kohta jagavad sõbralikult Dagny ja Piret. Millegipärast mul on tunne, et järelejäänud üheksa päevaga keegi enam mulle väga midagi siia ei saada, nii et, Jaksi, palju õnne auväärse võidu puhul!
Muuhulgas. Mis värk sellega on, et kui ma tahan pool tundi powernap'i teha, siis alati venib see kahetunniseks?? Miks ma ometi ei mõista, et voodis edasi lesides ei saa üles ärgata!? Ma olen ikka supertark selle koha pealt - kell heliseb, kuulen seda väga hästi, teen silmad isegi täitsa lahti ja mis siis edasi? Lampi lesin edasi voodis ja põhimõtteliselt ootan, et uni iseenesest ära läheks ja ma megaärksana ennast tunneks. Pole siiani väga töötanud, ma võin öelda! Klassika on see, et ma vajun siis uuesti unne ja 5 minuti pärast jätkan sama protseduuri.
Hetkel juhib pingelist postkaardivõistlust Jaksi kahe kaardikesega (millest üks oli nii vasakule, et ma ei julgenud seda isegimitte seinale panna. hea töö!) ning teist-kolmandat kohta jagavad sõbralikult Dagny ja Piret. Millegipärast mul on tunne, et järelejäänud üheksa päevaga keegi enam mulle väga midagi siia ei saada, nii et, Jaksi, palju õnne auväärse võidu puhul!
Muuhulgas. Mis värk sellega on, et kui ma tahan pool tundi powernap'i teha, siis alati venib see kahetunniseks?? Miks ma ometi ei mõista, et voodis edasi lesides ei saa üles ärgata!? Ma olen ikka supertark selle koha pealt - kell heliseb, kuulen seda väga hästi, teen silmad isegi täitsa lahti ja mis siis edasi? Lampi lesin edasi voodis ja põhimõtteliselt ootan, et uni iseenesest ära läheks ja ma megaärksana ennast tunneks. Pole siiani väga töötanud, ma võin öelda! Klassika on see, et ma vajun siis uuesti unne ja 5 minuti pärast jätkan sama protseduuri.
12.12.11
I'm coming home...
Kui ma ühel öösel kell 3 raamatukogust tagasi kõndisin, siis...
Või siiski vist mitte. Tundub, et ma olen piisavalt juba neid meeletuid-metsikuid raamatukogujutte rääkinud, nii et lasen see kord sellest teil kõigil, armsad tupsununnukesed, puhata. Küll aga võin ma julgelt öelda, et kui ma mingi aeg siin vingusin selle 1130-sõnalise olla-või-mitte-olla jutu peale, siis nüüdseks võin ma julgelt öelda, et see oli poisike! Nagu väike eelroog sellele kirjatükikesele, mis ma üleeile lõpetasin - 5000 sõna koogiküpsetamis/tordidekoreerimisfirma loovuse ja strateegia analüüsi. Mmmm, milline hurmav kodutöö! Ja otseloomulikult oli see sama aine raames - ma juba ei jõua ära oodata, millal ma saan hakata kirjutama selle aine grupitöö reflectionit (3-4 lehekülge). See saab küll paras loov värk olema, kuidas muidu on võimalik kirjutada 3-4 lehekülge (ühekordse reavahega otseloomulikult) sellest, kuidas me grupitööd tegime?? Kirjutan kolmesajas erinevas variandis "Istusime maha, mõtlesime idee, jagasime ülesanded, hakkasime kirjutama..."? Nonäis.
Aga. Peale selle. Minu aeg siin hakkab lõppema, ainult kümme päeva ongi veel jäänud ja sellega seoses on erinevad lõpuvärgid, mille eest peab hoolitsema. Nagu näiteks vahvalt kaunistatud silt meie külmkapiuksel, mis teatab, et 15. detsember peab külmkapp tühi olema, muidu nad viskavad ise need asjad sealt ära... Ma nüüd ei teagi, kuidas see päristäpselt välja näeb. Et sama päeva õhtul lähen ja ostan endale uued söögid nädalaks? Või siis peidan asjad oma tuppa seniks ja laon pärast sama targalt nad külmkappi tagasi? See pole veel kõik! Neljaleheküljeline õpetus, mis seletab punkthaaval, kuidas TÄPSELT tuba koristada (a'la mismoodi lappi käes hoida ja kuidas tekk voltida jne), on mul nüüdseks igatahes läbi loetud - eriti täpselt veel see rida, mis ütleb, et kui ma ei korista nii nagu nad seal kirjutanud on, pean ma 1500 SEK trahvi maksma. Arvata on, et seekordne koristus tuleb mul kohe erilise hoole ja armastusega! Kui see kõik lõpuks valmis on, tuleb võti ära anda või vastavalt meile antud juhistele väljapressimiskasti (black mail box) visata. Mulle see teine variant tundub palju lahedam, aga väheke kindlam on vist isiklikult ära viia - muidu saab äkki veel 500 SEK trahvi võtme kaotamise eest...
Kojuminekuga üldisemas plaanis on muidu juba oma nädal aega vastakad tunded olnud: ma tohutult ootan Eesti jõudmist ja mõtetes juba vaikselt kujutlen, mida kõike ma tegema hakkan, kuid samal ajal on nii kahju, nii kahju siit ära minna. Kõik need toredad inimesed, kellega ma olen tuttavaks saanud, mu vahva kodu, mu armas kohalik pere... Samas ma tunnen, et on aeg edasi minna (või siis antud juhul tagasi minna...), et ühel heal hetkel seda kõik siin nostalgiapisarakesega meenutada :)
Kohe-varsti näeme, kallikesed!
PS! Jalanõudest. Ma pole ikka endiselt õppinud. Ühel hommikul ärgates avastasin jälle, et kõikidest minu jalanõupaaridest on üks kadunud - ei pidanud just Einstein olema, et ära arvata, kes selle jamaga jälle hakkama oli saanud. Aga no, aaretejaht mulle ometigi meeldib ja nüüd oli see ennast täitsa ise mulle kätte mänginud, nii et asusin otsima! Veel vingem oleks küll olnud, kui keegi oleks kõrval terve aja soe-külm vihjeid teinud - nii oleks ma äkki isegi selle kossi üles leidnud, mis oli mikrolaineahju ja seina vahel (mikrolaineahi on külmkapi peal ja külmkapp minust oluliselt kõrgem). See-eest katuselt ja ahjust leidsin täitsa ise oma tossu ja sandaali üles. Oh neid poisse küll...
Või siiski vist mitte. Tundub, et ma olen piisavalt juba neid meeletuid-metsikuid raamatukogujutte rääkinud, nii et lasen see kord sellest teil kõigil, armsad tupsununnukesed, puhata. Küll aga võin ma julgelt öelda, et kui ma mingi aeg siin vingusin selle 1130-sõnalise olla-või-mitte-olla jutu peale, siis nüüdseks võin ma julgelt öelda, et see oli poisike! Nagu väike eelroog sellele kirjatükikesele, mis ma üleeile lõpetasin - 5000 sõna koogiküpsetamis/tordidekoreerimisfirma loovuse ja strateegia analüüsi. Mmmm, milline hurmav kodutöö! Ja otseloomulikult oli see sama aine raames - ma juba ei jõua ära oodata, millal ma saan hakata kirjutama selle aine grupitöö reflectionit (3-4 lehekülge). See saab küll paras loov värk olema, kuidas muidu on võimalik kirjutada 3-4 lehekülge (ühekordse reavahega otseloomulikult) sellest, kuidas me grupitööd tegime?? Kirjutan kolmesajas erinevas variandis "Istusime maha, mõtlesime idee, jagasime ülesanded, hakkasime kirjutama..."? Nonäis.
Aga. Peale selle. Minu aeg siin hakkab lõppema, ainult kümme päeva ongi veel jäänud ja sellega seoses on erinevad lõpuvärgid, mille eest peab hoolitsema. Nagu näiteks vahvalt kaunistatud silt meie külmkapiuksel, mis teatab, et 15. detsember peab külmkapp tühi olema, muidu nad viskavad ise need asjad sealt ära... Ma nüüd ei teagi, kuidas see päristäpselt välja näeb. Et sama päeva õhtul lähen ja ostan endale uued söögid nädalaks? Või siis peidan asjad oma tuppa seniks ja laon pärast sama targalt nad külmkappi tagasi? See pole veel kõik! Neljaleheküljeline õpetus, mis seletab punkthaaval, kuidas TÄPSELT tuba koristada (a'la mismoodi lappi käes hoida ja kuidas tekk voltida jne), on mul nüüdseks igatahes läbi loetud - eriti täpselt veel see rida, mis ütleb, et kui ma ei korista nii nagu nad seal kirjutanud on, pean ma 1500 SEK trahvi maksma. Arvata on, et seekordne koristus tuleb mul kohe erilise hoole ja armastusega! Kui see kõik lõpuks valmis on, tuleb võti ära anda või vastavalt meile antud juhistele väljapressimiskasti (black mail box) visata. Mulle see teine variant tundub palju lahedam, aga väheke kindlam on vist isiklikult ära viia - muidu saab äkki veel 500 SEK trahvi võtme kaotamise eest...
Kojuminekuga üldisemas plaanis on muidu juba oma nädal aega vastakad tunded olnud: ma tohutult ootan Eesti jõudmist ja mõtetes juba vaikselt kujutlen, mida kõike ma tegema hakkan, kuid samal ajal on nii kahju, nii kahju siit ära minna. Kõik need toredad inimesed, kellega ma olen tuttavaks saanud, mu vahva kodu, mu armas kohalik pere... Samas ma tunnen, et on aeg edasi minna (või siis antud juhul tagasi minna...), et ühel heal hetkel seda kõik siin nostalgiapisarakesega meenutada :)
Kohe-varsti näeme, kallikesed!
PS! Jalanõudest. Ma pole ikka endiselt õppinud. Ühel hommikul ärgates avastasin jälle, et kõikidest minu jalanõupaaridest on üks kadunud - ei pidanud just Einstein olema, et ära arvata, kes selle jamaga jälle hakkama oli saanud. Aga no, aaretejaht mulle ometigi meeldib ja nüüd oli see ennast täitsa ise mulle kätte mänginud, nii et asusin otsima! Veel vingem oleks küll olnud, kui keegi oleks kõrval terve aja soe-külm vihjeid teinud - nii oleks ma äkki isegi selle kossi üles leidnud, mis oli mikrolaineahju ja seina vahel (mikrolaineahi on külmkapi peal ja külmkapp minust oluliselt kõrgem). See-eest katuselt ja ahjust leidsin täitsa ise oma tossu ja sandaali üles. Oh neid poisse küll...
5.12.11
Hetked, mis panevad muigama
3.12.11
Long time no see
Allan tuletas mulle mõned päevad tagasi meelde, et mul on blogi ka olemas - tõsi ta on, on tõesti. Vahepeal sattusin juba ise ka siia vaatama, et äkki on midagi uut tekkinud. Umbes nagu sööks ühel päeval külmkapi tühjaks ja siis avaks järgmisel päeval külmkapiukse lootuses, et äkki on seal süüa, mis sellest, et ise oled ainuke inimene, kes selle söögi sinna oleks saanud tuua. Enda õigustuseks võin öelda, et kirjutasin vahepeal pika külalispostituse Birgiti blogisse, asi seegi!
Aga. Alustame siis sealt, kuhu pooleli jäi. Eelmises postituses kiitsin ma poisse taevani, olles ääretult uhke nende kokandussaavutuste üle. Võin kõigile kergenduseks öelda, et te ei ole veel hiljaks jäänud, kui soovite seda kalkunit maitsta! Ta on küll väikse metamorfoosi vahepeal läbinud, aga põhimõtteliselt endiselt alles. Tõesti, see on tõeline kalkunisaaga viies vaatuses. Kõige hiljutisemast episoodist inspireeritult võiks teoreetiliselt kirjutada uue ja moodsa lastemuinasjutu "Kalkun katuselt", sest justtäpselt seal ta hetkel aega veedab. Juba viimased nädal aega. Ja mis te arvate, kus ta sellest eelnevad kümme päeva veetis? Eks ikka ahjus, oodates valge karvkatte ja võimsate aroomide tekkimist. See põhjustas muidugi palju draamat, sest iga peo ajal mõtles keegi, et on ääretult naljakas korraks näiteks see ahjuuks avada. Või siis lihtsalt unustas aeg-ajalt keegi õnnelik ära, et kui kalkunit näha tahad ja ahju sees oleva valgustuse tööle paned, läheb samal ajal tööle ka ahju ventilaator, mis omakorda põhjustas võimsa haisupilve õhkupaiskumise. Nalja kui palju, nagu tõeline tsirkuseatraktsioon. Nädal aega tagasi igatahes visati see valge karvkatte omandanud elukas koos terve ahjuplaadiga siseterrass-katusele ja seal paikneb ta siiani ning ma ausaltöeldes ei usu väga, et keegi ta lähemal ajal sealt ära toob. Košmaarne lugu ikka küll!
Nii palju siis sellest kalkunist, aitab kah temast. Ega see ühikaelu ainult rõvedustega pullitegemine ei ole. Näiteks tekitab siin kodusolemine mulle tõelise jõulutunde, kuna ühel päeval Birgit, Dace ja Wiete tegelesid 5,5 tundi meie toreda kodu dekoreerimisega ja tulemus on väga armas :). Lausa nii armas, et näiteks kolmanda korruse tüdrukud käisid uurimas, kuidas kõiki neid lumehelbekesi paberist välja lõigatakse täpselt.
Dekoreerimisest rääkides - nädal aega tagasi üritasid poisid ka seda aktsiooni läbi viia, küll aga ei näinud see pooltki nii nunnu välja kui praegu. Võib-olla on asi selles, et nad ei lõikunud välja ilusaid lumehelbekesi, vaid loopisid öösel pärast pidu laiali 10 rulli vetsupaberit (mille peale Wietel tekkis pänik, et meil on ainult 89 rulli veel alles...). Fun-fact on asja juures veel muidugi see, et ülemeelikutele poistele ei jäänud märkamata minu 5 paari jalanõusid, mis mul ukse ees oli ja kuna meie korteri sisekoridor on tervelt oma 20 meetrit pikk, oli seal päris hea nendega sõda teha. (Ma ei tea, miks ma endiselt nii naiivne olen ja oma jalanõusid oma tuppa ei peida - ükspäev oli agar päkapikk mu tossudesse õllepudelikorke pannud ja ühel päeval oli Bene mu armsa kossikese sinna ahju peitnud, mis endiselt võrdlemisi ebameeldivalt kalkunisaagat meenutab).
Tüngadest rääkides - käisime Kaiaga raamatukogus ja sealt tagasi tulles oli keegi minu toas kapil ja riiulil kohad vahetanud. Vaene Kaia oli nii ehmunud, et sattus esialgu segadusse, kas ta ikka õigesse tuppa parajasti siseneda üritab. Oh neid poisse küll...
Kaiast rääkides - ta käis mul külas ja et asjal ikka kerge hariduslik element oleks (nagu minusugusele nohikule kohane), võtsin ta kaasa Entrepreneurial Creativity workshop'i ja Strategy and Technology seminarisse. Mõlemad olid võrdlemisi meeleolukad. Esimeses neist anti meile pealtnäha lihtne ülesanne: "Olete oma uurimisrühmaga avastanud katedraalisuuruse merekarbi ja plaanite minna selle sisemust uurima. Kirjeldage, mida näete ja tunnete ja kuidas ekspeditsioon läheb." Ma olin see esimene naiivitar, kes kirjutas mind-map'ile "slippery" (sest et merekarp on ju seest libe, ehk siis seal on raske kõndida), ilma et ma oleks üldse mingitkimoodi kuskile vasakule mõelnud. Küll aga tegid seda poisid ja kus neil alles läks mõte tööle selle peale! Tõeline loovus! Kahjuks enamus nalju olid inglisekeelse sõnamänguga seotud (mida on keeruline siin eesti keeles kirjutades edasi anda), aga enamvähem oli meie rühma esindaja poole ettekantav jutt selline: "Niisiis. Me olime kuulnud põlvest-põlve suuliselt (orally) edasi liikuvaid legende sellest sajalasest merekarbist. Kui me lõpuks ometi pärast aastatepikkuseid otsinguid selle merekarbi leidsime, siis see nägi välja libe, märg, roosa ja kuidagi müstiline. Et kaitsta ennast seal pesitsevate ohtude eest, pidime selga tõmbama spetsiaalsed latekskostüümid, et minna avastama selle suurepärase merekarbi sisemust. Merekarbi avaus oli nii suur, et oli selgelt näha, et me pole esimesed inimesed, kes selle leidnud on ja sinna ekspeditsioonile lähevad. Me sammusime muudkui sügavamale ja sügavamale, et jõuda lähemale aardele ("golden-point or, shorter, g-point"), millest olime kuulnud. Samal ajal oli ekspeditsioonil ka teine rühm, kes olid tulnud salajasest tagauksest. Me kuulsime neid rääkivat salajasest aardest, milleks on merekarbi sisemuses paiknev eriline pärl, aga me teadsime! Me teadsime, et nad otsivad seda valest kohast. Üks inimene meie ekspeditsioonirühmast erutus liialt (got overexcited), nii et me pidime tema missioonilt kõrvaldama (pull out from the mission). Lõpuks pärast pikki ponnistusi jõudsime aardeni. Tunne oli nii eriline ja ülev, et me kõik läksime sellest nii elevile, et otsustasime viivitamatult ekspeditsiooni lõpetada (pull ourselves out from the mission immediately)". Poisid...
Strategy and technology püsis normaalsuse piirides. Küll aga sattus millegipärast seekord seal seminaris olema vaid kaheksa inimest (Kaia kaasaarvatud). Õppejõud küsis kõigepealt arvamust minu ees olevalt inimeselt. Siis minult ja no edasine oli juba aimatav. Sosistasin Kaiale kiirelt paar vastusevarianti, aga ta otsustas, et ta siiski eelistaks parem kohe anda teada, et ta ausalt ei tea teemast midagi, nii et selgitasin õppejõule, et Kaia tuli niisama kaasa ja olin ise selle võrra aktiivsem.
Kultuurist rääkides - oh, wait... No ma siis räägin kultuurist! Nii banaalselt kui see ka ei kõla, siis eile oli meil kultuurne burksiõhtu, mis nägi välja põhimõtteliselt nii, et pärast burkside hävitamist meie küsisime ja Pingpong vastas (siinkohal fun-fact: Pingpong käis kunagi paar aastat ping-pongi trennis :) ). Kes veel ei teadnud, siis Hiinas selliseid asju nagu Youtube, Google ja Facebook ei ole (ehk siis on ära keelatud). Küll aga on kohalikud ekvivalendid neile kõigele, näiteks kohalik YouTube, milleks on võrdlemisi sarnase välimusega sait nimega YouKu. Lisaks rääkis Pingpong (kellel veel segadus on, siis see on ainult tema hüüdnimi, õige nimi on tal Jinpeng) meile veendunult, et juhul kui ta plaanib jääda elama tulevikus Hiinasse, tahab tema endale kindlasti tütart, sest kohalike kommete kohaselt ostab paari abielludes mehe pere maja/korteri ja naise pere auto abielukingitusteks. Ja ilmselgelt on autot oluliselt kergem osta kui maja/korterit. Nii palju siis sellest. Muuhulgas õppisime rootsi hümni sõnu ja poisid otsustasid, et hädavajalik on tarbida midagi erilist ka rootsi toidukultuurist - valituks osutus ei midagi muud kui haisukala (ehk surströmming). Miks ma teda haisukalaks kutsun? Sest midagi vängevamalt haisvat pole ma veel enne näinud - isegi valge karvane kümme päeva ahjus veetnud kalkun ei saa sellele ligilähedaseltki vastu (ja nagu ma lugesin, siis isegi wikipedia väidab, et tegemist on kõige tugevama roiskumishaisuga toiduga maailmas). Põhimõtteliselt tehakse seda nii, et pannakse heeringas käärima tünni paariks kuuks, siis pannakse ta purkidesse ja lastakse veel pool aastat või aastakese käärida. Kusjuures kõige selle käärimisprotsessi tõttu on surtrömmingu-purgikesed võrdlemisi plahvatusohtlikud ja lennukiga on neid näiteks rangelt keelatud transportida (rõhumuutuste tõttu võib plahvatada ja pärast haisevad kõikide reisijate kotid meeletult). Meie rootsi keele õpetaja siin väitis, et kui poe ühes otsas see purk plahvatab (jah, ka seda juhtub vahel), siis on poe teise otsa seda ära tunda. Võimas! Me tüdrukutega olime pehmekesed ja otsustasime, et selle vahva toidu jätame seekord (ja tõenäoliselt ka järgmised korrad) maitsmata. Meile piisas väga hästi ka sekundiks selle haisu tundmisest ja ausaltöledes kerge okserefleksitunne tuli peale küll. See vänge aroom on lihtsalt kirjeldamatu. Ma ei kujuta ette, kuidas poisid üldse seda kannatada suutsid (olgu siinkohal mainitud, et kogu äkšen toimus rõdul vaba õhu käes, vastasel korral oleks Eddyl olnud mitu päeva veel korteris sellised haisud, nagu keegi reaalselt konstantselt peeretaks). Kusjuures julgemad ja kangemad neist suutsid isegi ühe ampsu seda asja süüa, teised piirdusid vaid maitse hetkelise tunnetamisega. Hehe, Dace oli asjast nii vaimustuses, et ta plaanib purgi seda imerooga oma isale jõuludeks kinkida :D.
Sai vist nüüd piisavalt pikalt, aitab ka praeguseks. Ma nüüd naudin edasi alt tulevat hiphopmuusikat (olgu siinkohal mainitud, et klubikülaliste keskmine vanus on umbes 40-50 kanti, mind täitsa kohe huvitab, mis seal toimub praegu).
Lõpetuseks tervitaks Lindet, kes ka võrdlemisi randoomselt Delta House'i ülekaema ja mulle külla sattus!
Aga. Alustame siis sealt, kuhu pooleli jäi. Eelmises postituses kiitsin ma poisse taevani, olles ääretult uhke nende kokandussaavutuste üle. Võin kõigile kergenduseks öelda, et te ei ole veel hiljaks jäänud, kui soovite seda kalkunit maitsta! Ta on küll väikse metamorfoosi vahepeal läbinud, aga põhimõtteliselt endiselt alles. Tõesti, see on tõeline kalkunisaaga viies vaatuses. Kõige hiljutisemast episoodist inspireeritult võiks teoreetiliselt kirjutada uue ja moodsa lastemuinasjutu "Kalkun katuselt", sest justtäpselt seal ta hetkel aega veedab. Juba viimased nädal aega. Ja mis te arvate, kus ta sellest eelnevad kümme päeva veetis? Eks ikka ahjus, oodates valge karvkatte ja võimsate aroomide tekkimist. See põhjustas muidugi palju draamat, sest iga peo ajal mõtles keegi, et on ääretult naljakas korraks näiteks see ahjuuks avada. Või siis lihtsalt unustas aeg-ajalt keegi õnnelik ära, et kui kalkunit näha tahad ja ahju sees oleva valgustuse tööle paned, läheb samal ajal tööle ka ahju ventilaator, mis omakorda põhjustas võimsa haisupilve õhkupaiskumise. Nalja kui palju, nagu tõeline tsirkuseatraktsioon. Nädal aega tagasi igatahes visati see valge karvkatte omandanud elukas koos terve ahjuplaadiga siseterrass-katusele ja seal paikneb ta siiani ning ma ausaltöeldes ei usu väga, et keegi ta lähemal ajal sealt ära toob. Košmaarne lugu ikka küll!
Nii palju siis sellest kalkunist, aitab kah temast. Ega see ühikaelu ainult rõvedustega pullitegemine ei ole. Näiteks tekitab siin kodusolemine mulle tõelise jõulutunde, kuna ühel päeval Birgit, Dace ja Wiete tegelesid 5,5 tundi meie toreda kodu dekoreerimisega ja tulemus on väga armas :). Lausa nii armas, et näiteks kolmanda korruse tüdrukud käisid uurimas, kuidas kõiki neid lumehelbekesi paberist välja lõigatakse täpselt.
Dekoreerimisest rääkides - nädal aega tagasi üritasid poisid ka seda aktsiooni läbi viia, küll aga ei näinud see pooltki nii nunnu välja kui praegu. Võib-olla on asi selles, et nad ei lõikunud välja ilusaid lumehelbekesi, vaid loopisid öösel pärast pidu laiali 10 rulli vetsupaberit (mille peale Wietel tekkis pänik, et meil on ainult 89 rulli veel alles...). Fun-fact on asja juures veel muidugi see, et ülemeelikutele poistele ei jäänud märkamata minu 5 paari jalanõusid, mis mul ukse ees oli ja kuna meie korteri sisekoridor on tervelt oma 20 meetrit pikk, oli seal päris hea nendega sõda teha. (Ma ei tea, miks ma endiselt nii naiivne olen ja oma jalanõusid oma tuppa ei peida - ükspäev oli agar päkapikk mu tossudesse õllepudelikorke pannud ja ühel päeval oli Bene mu armsa kossikese sinna ahju peitnud, mis endiselt võrdlemisi ebameeldivalt kalkunisaagat meenutab).
Tüngadest rääkides - käisime Kaiaga raamatukogus ja sealt tagasi tulles oli keegi minu toas kapil ja riiulil kohad vahetanud. Vaene Kaia oli nii ehmunud, et sattus esialgu segadusse, kas ta ikka õigesse tuppa parajasti siseneda üritab. Oh neid poisse küll...
Kaiast rääkides - ta käis mul külas ja et asjal ikka kerge hariduslik element oleks (nagu minusugusele nohikule kohane), võtsin ta kaasa Entrepreneurial Creativity workshop'i ja Strategy and Technology seminarisse. Mõlemad olid võrdlemisi meeleolukad. Esimeses neist anti meile pealtnäha lihtne ülesanne: "Olete oma uurimisrühmaga avastanud katedraalisuuruse merekarbi ja plaanite minna selle sisemust uurima. Kirjeldage, mida näete ja tunnete ja kuidas ekspeditsioon läheb." Ma olin see esimene naiivitar, kes kirjutas mind-map'ile "slippery" (sest et merekarp on ju seest libe, ehk siis seal on raske kõndida), ilma et ma oleks üldse mingitkimoodi kuskile vasakule mõelnud. Küll aga tegid seda poisid ja kus neil alles läks mõte tööle selle peale! Tõeline loovus! Kahjuks enamus nalju olid inglisekeelse sõnamänguga seotud (mida on keeruline siin eesti keeles kirjutades edasi anda), aga enamvähem oli meie rühma esindaja poole ettekantav jutt selline: "Niisiis. Me olime kuulnud põlvest-põlve suuliselt (orally) edasi liikuvaid legende sellest sajalasest merekarbist. Kui me lõpuks ometi pärast aastatepikkuseid otsinguid selle merekarbi leidsime, siis see nägi välja libe, märg, roosa ja kuidagi müstiline. Et kaitsta ennast seal pesitsevate ohtude eest, pidime selga tõmbama spetsiaalsed latekskostüümid, et minna avastama selle suurepärase merekarbi sisemust. Merekarbi avaus oli nii suur, et oli selgelt näha, et me pole esimesed inimesed, kes selle leidnud on ja sinna ekspeditsioonile lähevad. Me sammusime muudkui sügavamale ja sügavamale, et jõuda lähemale aardele ("golden-point or, shorter, g-point"), millest olime kuulnud. Samal ajal oli ekspeditsioonil ka teine rühm, kes olid tulnud salajasest tagauksest. Me kuulsime neid rääkivat salajasest aardest, milleks on merekarbi sisemuses paiknev eriline pärl, aga me teadsime! Me teadsime, et nad otsivad seda valest kohast. Üks inimene meie ekspeditsioonirühmast erutus liialt (got overexcited), nii et me pidime tema missioonilt kõrvaldama (pull out from the mission). Lõpuks pärast pikki ponnistusi jõudsime aardeni. Tunne oli nii eriline ja ülev, et me kõik läksime sellest nii elevile, et otsustasime viivitamatult ekspeditsiooni lõpetada (pull ourselves out from the mission immediately)". Poisid...
Strategy and technology püsis normaalsuse piirides. Küll aga sattus millegipärast seekord seal seminaris olema vaid kaheksa inimest (Kaia kaasaarvatud). Õppejõud küsis kõigepealt arvamust minu ees olevalt inimeselt. Siis minult ja no edasine oli juba aimatav. Sosistasin Kaiale kiirelt paar vastusevarianti, aga ta otsustas, et ta siiski eelistaks parem kohe anda teada, et ta ausalt ei tea teemast midagi, nii et selgitasin õppejõule, et Kaia tuli niisama kaasa ja olin ise selle võrra aktiivsem.
Kultuurist rääkides - oh, wait... No ma siis räägin kultuurist! Nii banaalselt kui see ka ei kõla, siis eile oli meil kultuurne burksiõhtu, mis nägi välja põhimõtteliselt nii, et pärast burkside hävitamist meie küsisime ja Pingpong vastas (siinkohal fun-fact: Pingpong käis kunagi paar aastat ping-pongi trennis :) ). Kes veel ei teadnud, siis Hiinas selliseid asju nagu Youtube, Google ja Facebook ei ole (ehk siis on ära keelatud). Küll aga on kohalikud ekvivalendid neile kõigele, näiteks kohalik YouTube, milleks on võrdlemisi sarnase välimusega sait nimega YouKu. Lisaks rääkis Pingpong (kellel veel segadus on, siis see on ainult tema hüüdnimi, õige nimi on tal Jinpeng) meile veendunult, et juhul kui ta plaanib jääda elama tulevikus Hiinasse, tahab tema endale kindlasti tütart, sest kohalike kommete kohaselt ostab paari abielludes mehe pere maja/korteri ja naise pere auto abielukingitusteks. Ja ilmselgelt on autot oluliselt kergem osta kui maja/korterit. Nii palju siis sellest. Muuhulgas õppisime rootsi hümni sõnu ja poisid otsustasid, et hädavajalik on tarbida midagi erilist ka rootsi toidukultuurist - valituks osutus ei midagi muud kui haisukala (ehk surströmming). Miks ma teda haisukalaks kutsun? Sest midagi vängevamalt haisvat pole ma veel enne näinud - isegi valge karvane kümme päeva ahjus veetnud kalkun ei saa sellele ligilähedaseltki vastu (ja nagu ma lugesin, siis isegi wikipedia väidab, et tegemist on kõige tugevama roiskumishaisuga toiduga maailmas). Põhimõtteliselt tehakse seda nii, et pannakse heeringas käärima tünni paariks kuuks, siis pannakse ta purkidesse ja lastakse veel pool aastat või aastakese käärida. Kusjuures kõige selle käärimisprotsessi tõttu on surtrömmingu-purgikesed võrdlemisi plahvatusohtlikud ja lennukiga on neid näiteks rangelt keelatud transportida (rõhumuutuste tõttu võib plahvatada ja pärast haisevad kõikide reisijate kotid meeletult). Meie rootsi keele õpetaja siin väitis, et kui poe ühes otsas see purk plahvatab (jah, ka seda juhtub vahel), siis on poe teise otsa seda ära tunda. Võimas! Me tüdrukutega olime pehmekesed ja otsustasime, et selle vahva toidu jätame seekord (ja tõenäoliselt ka järgmised korrad) maitsmata. Meile piisas väga hästi ka sekundiks selle haisu tundmisest ja ausaltöledes kerge okserefleksitunne tuli peale küll. See vänge aroom on lihtsalt kirjeldamatu. Ma ei kujuta ette, kuidas poisid üldse seda kannatada suutsid (olgu siinkohal mainitud, et kogu äkšen toimus rõdul vaba õhu käes, vastasel korral oleks Eddyl olnud mitu päeva veel korteris sellised haisud, nagu keegi reaalselt konstantselt peeretaks). Kusjuures julgemad ja kangemad neist suutsid isegi ühe ampsu seda asja süüa, teised piirdusid vaid maitse hetkelise tunnetamisega. Hehe, Dace oli asjast nii vaimustuses, et ta plaanib purgi seda imerooga oma isale jõuludeks kinkida :D.
Sai vist nüüd piisavalt pikalt, aitab ka praeguseks. Ma nüüd naudin edasi alt tulevat hiphopmuusikat (olgu siinkohal mainitud, et klubikülaliste keskmine vanus on umbes 40-50 kanti, mind täitsa kohe huvitab, mis seal toimub praegu).
Lõpetuseks tervitaks Lindet, kes ka võrdlemisi randoomselt Delta House'i ülekaema ja mulle külla sattus!
15.11.11
Millal teid viimati õppejõud sellise arhailise asjaga nagu floppy-disk (ehk maakeeli ümbrikketas, nagu ma just järele vaatasin) viskas? Mind igatahes eile. Kogemus oli nii vahva, et itsitasin veel paar minutit ja elevust jätkus tervele loengusaalile. Ja ega täna ka igav ei olnud: 225-inimest mahutava loengusaali teises otsas oli mingi noormees siuke crybaby, et mingi hetk ma ei suutnud enam tema hädaldamist taluda ja tegin endale facepalmi. Ja see laks oli nii uhke, et kõlas üle terve saali. Rahul!
Ma arvan, et siinkohal on paslik väike meenutus eelmise nädala raamatukoguööst:
Muideks, mul on põhjust mainida, et ma olen oma poiste üle uhke! Nad küpsetasid täna 5h köögis kalkunit ja tulemus lõpuks laual oli uhke: suur täidetud kalkun, ahjus küpsetatud köögiviljad, special kaste ja ahjukartulid. Ja kui hea maitsega see kõik veel oli! Öelge veel, et tudengid söövad ainult makarone!
Ja et mu jutt veel rohkem seinast-seina oleks, siis: Mammu ristis mind kunagi õigustatult käsipagasitädiks ja et ikka oma nimele vääriline olla, oli mul üleeile koju tagasi lennates vaja mahutamiskunstile veel üks level upgrade'i teha: lisaks tavalistele riietele, trenniriietele ja muule mahutasin ma seekord oma väiksesse seljakotti (ehk käsipagasisse) ära lumelauakiivri ja -kindad. WIN!!
Seekordseks lõpusoovituseks soovitan: üllatage ükstest! Üks vahvamaid asju üldse on näha kellegi siirast rõõmu ja hämmingut, kui oled suutnud neid üllatada :)!
Ma arvan, et siinkohal on paslik väike meenutus eelmise nädala raamatukoguööst:
Muideks, mul on põhjust mainida, et ma olen oma poiste üle uhke! Nad küpsetasid täna 5h köögis kalkunit ja tulemus lõpuks laual oli uhke: suur täidetud kalkun, ahjus küpsetatud köögiviljad, special kaste ja ahjukartulid. Ja kui hea maitsega see kõik veel oli! Öelge veel, et tudengid söövad ainult makarone!
Ja et mu jutt veel rohkem seinast-seina oleks, siis: Mammu ristis mind kunagi õigustatult käsipagasitädiks ja et ikka oma nimele vääriline olla, oli mul üleeile koju tagasi lennates vaja mahutamiskunstile veel üks level upgrade'i teha: lisaks tavalistele riietele, trenniriietele ja muule mahutasin ma seekord oma väiksesse seljakotti (ehk käsipagasisse) ära lumelauakiivri ja -kindad. WIN!!
Seekordseks lõpusoovituseks soovitan: üllatage ükstest! Üks vahvamaid asju üldse on näha kellegi siirast rõõmu ja hämmingut, kui oled suutnud neid üllatada :)!
10.11.11
Raamatukogu, mu teine kodu...
Meile anti väga vahva ülesanne - essee teemal "Creativity - normal or abnormal?". Maailma kõige loovam pealkiri üldse!! Nüüdseks on mul see 1130-sõnaline mull valmis kirjutatud ja no äkki läheb läbi... Ma vist pole just kõige teravam pliiats pinalis, kui esseede kirjutamiseks läheb. Küll aga nägin ma vaeva sellega! Ja no muidugi ei jätnud mõnitamisvõimalust kasutamata minu kallis-armas ema. Eile öösel kella ühe paiku, kui ma endiselt raamatukogus olin (hetkeliselt küll pausi tegemas ja ümber laua tantsimas), saatis emme mulle e-maili "Õpi siis, väike nohik!". Pani ära, no :D.
Muuhulgas mainiks ära, et lisaks sellele, et me siin nohikud oleme, võib kõrvaltvaatajale mulje jääda, et esimesele korrusele on sisse kolinud treeninglaager - väga uhke värk minu meelest!
PS. kas keegi on teist kunagi kirjutanud prantsusekeelse klaviatuuriga? Ma täna proovisin ja nagu...KUI SASSI SAAB SELLE ASJA VEEL KEERATA??? Muidu on erinevate keelte klaviatuurid enam-vähem sarnased välja näinud, aga no see oli ikka täiesti ära susserdatud. Kust nad sellise idee peale üldse tulid? Nagu keegi esimene, kes klaviatuuri tegi, istus sõpradega maha, jõi 10 pitsi viina ja hakkas siis suvalt tähti kleepima klaviatuurile ja mõtles, et kärab kah? Näiteks numbrite kirjutamiseks peab shifti kasutama ja lisaks sellele, et kõik tähed on kuidagi väga randoomselt, on terve hunnik imelikke sümboleid ka lisatud. Vahva :D!
Muuhulgas mainiks ära, et lisaks sellele, et me siin nohikud oleme, võib kõrvaltvaatajale mulje jääda, et esimesele korrusele on sisse kolinud treeninglaager - väga uhke värk minu meelest!
PS. kas keegi on teist kunagi kirjutanud prantsusekeelse klaviatuuriga? Ma täna proovisin ja nagu...KUI SASSI SAAB SELLE ASJA VEEL KEERATA??? Muidu on erinevate keelte klaviatuurid enam-vähem sarnased välja näinud, aga no see oli ikka täiesti ära susserdatud. Kust nad sellise idee peale üldse tulid? Nagu keegi esimene, kes klaviatuuri tegi, istus sõpradega maha, jõi 10 pitsi viina ja hakkas siis suvalt tähti kleepima klaviatuurile ja mõtles, et kärab kah? Näiteks numbrite kirjutamiseks peab shifti kasutama ja lisaks sellele, et kõik tähed on kuidagi väga randoomselt, on terve hunnik imelikke sümboleid ka lisatud. Vahva :D!
7.11.11
Kom igen, kom igen! Kom igen, HV71!!
Seda lauset ja kõike muud sarnast sai laupäeva pärastlõunal kisendatud rohkem kui palju. Sest et kui sa juba hokit vaatamas oled, siis tuleb ju ometigi seda häälekalt teha! Ma ei tea, kas tahtlikult või kogemata (ma väga ei süvenenud, kuhu me täpselt seal läheme), aga kui me käisime laupäeval kohaliku hokitiimi (HV71) mängu vaatamas, siis tegime me seda justtäpselt fännisektoris. Ja ma võin julgelt väita, et pikemat kui 30 sekundist pausi ei tulnud seal ergutuslaulude ja -hüüete vahele küll kordagi (mänguminutite jooksul muidugi. Vaheajal istusid kõik väsinult maha ja puhkasid häält). Muuhulgas seisin ma täpselt selle suure trummi ees, millega ergutamisele taustaks rütmi taguti ja ma ei tea, kas võiks trennina kirja panna selle? Sest reaalsuses mul terve aja lihased liigutasid ennast ja kann värises ikka korralikult bassirütmis.
Mäng ise meeldis mulle muidu väga! Keskmiselt umbes iga minuti tagant läks keegi ikka teisele hambasse andma ja muljet avaldasid ka väga vinged pea ees kõhuli pikalt libisemised - nagu noored uljad hülgepoisikesed pühapäevaõhtul salaja õue peal hullamas! Nii et äkšenit kogu raha eest. Mängu tipphetk oli see, kui sinise võistkonna mehed otsustasid, et rahvale peab ikka korralikku kino tegema ja viskasid valge meeskonna mehe üle piirde oma varumängijatesse. LAHE!
Ja ma juba ammu tahtsin mainida, aga pole veel kuidagi sattunud - igatahes on minu arvates äraütlemata tore, et kui oled haige ja no tõesti selline tunne, et ei jõua poodi minna ja otsustad kõigepealt hoopis paaritunnise powernap'i teha, avastada ärgates ukse tagant kott sidrunite, ingveri, salfakate ja kirjaga "Kallis Nele! Saa hästi ruttu terveks!". Ja need õhtused jutuajamised siin Deltas - näiteks kui ma olen jälle poole ööni oma kodutöid kirjutanud ja pärast seda lähen kööki süüa otsima, vaatavad seal maailmaasju arutavad poisid mulle otsa ja ütlevad murelikult "Nele, sa näed nii kurb välja, kui sa niimoodi pikalt oma toas õpid. Istu maha ja räägi meiega juttu!". Ja siis avastad hommikul kell pool viis märkamatult, et jututeemad on nõnda huvitavad olnud, et märkamatult on hommik kätte jõudmas. Sellistel hetkedel mõtleb küll, et no kuradi hea on olla :)!
Jah, inimesed mu ümber on nii ilusad ja head!
Mäng ise meeldis mulle muidu väga! Keskmiselt umbes iga minuti tagant läks keegi ikka teisele hambasse andma ja muljet avaldasid ka väga vinged pea ees kõhuli pikalt libisemised - nagu noored uljad hülgepoisikesed pühapäevaõhtul salaja õue peal hullamas! Nii et äkšenit kogu raha eest. Mängu tipphetk oli see, kui sinise võistkonna mehed otsustasid, et rahvale peab ikka korralikku kino tegema ja viskasid valge meeskonna mehe üle piirde oma varumängijatesse. LAHE!
Ja ma juba ammu tahtsin mainida, aga pole veel kuidagi sattunud - igatahes on minu arvates äraütlemata tore, et kui oled haige ja no tõesti selline tunne, et ei jõua poodi minna ja otsustad kõigepealt hoopis paaritunnise powernap'i teha, avastada ärgates ukse tagant kott sidrunite, ingveri, salfakate ja kirjaga "Kallis Nele! Saa hästi ruttu terveks!". Ja need õhtused jutuajamised siin Deltas - näiteks kui ma olen jälle poole ööni oma kodutöid kirjutanud ja pärast seda lähen kööki süüa otsima, vaatavad seal maailmaasju arutavad poisid mulle otsa ja ütlevad murelikult "Nele, sa näed nii kurb välja, kui sa niimoodi pikalt oma toas õpid. Istu maha ja räägi meiega juttu!". Ja siis avastad hommikul kell pool viis märkamatult, et jututeemad on nõnda huvitavad olnud, et märkamatult on hommik kätte jõudmas. Sellistel hetkedel mõtleb küll, et no kuradi hea on olla :)!
Jah, inimesed mu ümber on nii ilusad ja head!
4.11.11
Nohik vabal ajal.
Algusesse natuke nohikujuttu. Kellele väga igav tundub, rulligu kohe julgelt edasi! Nagu ma siin juba korduvalt maininud olen, siis oli meil imevinge marketingieksam, mille jaoks ma nautisin öiseid tunde raamatukogus, katsetasin erinevaid tehnikaid (õpiku lugemine, õpiku kõrval magamine, õpikuga tuule lehvitamine, õpiku lugemine tagurpidi, piltide vaatamine...KÕIKE!), kasutasin kõikvõimalikke abivahendeid (MSN, FB, ajalehed (nende kõigi mittetsekkimine otseloomilikult!!); kohv, coca-cola, tee ja mida kõike veel) ning olin muidu roosa ja rõõmus. Ja hea on, et ma seda kõike tegin! Kui tulemustefaili lahti võtsin, ei sarnanenud pilt seal just eriti sellele tavalisele normaaljaotuskõverale, mis olema peaks, vaid oli ikka korralikult vasakule kallutatud graafikuke. Eksam iseenesest ei olnud midagi ülemõistuse rasket, aga hindamine...haa! Kui ma õigesti kõigest aru olen saanud, kukkusid selle eksami läbi 47 ja positiivse tulemuse said 58 koolijütsi, mis on selgelt kuidagi natuke liiga karm värk. Üks keegi väga õnnelik (või siis tark, eksole...) inimene suutis isegi A saada. Ja ma veel kuulsin kuskilt varem, et tegemist on päris-päris lihtsa ainega.
Ma loodan, et ma tean oma tulemusi ikka õigesti ja kui see nii on, siis suutsin ma täpselt oma eesmärgid täita - rootsi keel A ja marketing C :). Skoor!
Kui juba nohikujutule teema läks, siis mainiks ära, et praegu on mul kohe eriti vahvad ained. Kohe nii vahvad, et see semester küll sellist nalja hästi teha ei saa, et ma nüüd läheks nädalaks ära kuskile või midagi.
Aga. Kuidagi peab ju vaimu vahepeal virgutama ja selleks sobib ideaalselt näiteks trenn - miks mitte siis juba teha postist üles kiirenduslõike!?
Või jälgida ümberringi toimuvat freakshowd, mille eesmärki või põhjust ma ei saanudki teada:
Aga noh...samas, miks mitte tulla kluppi keefiripakina, sõjamaalinguga või vangiks maskeerituna?
Või siis tegeleda minu lemmiktegevusega...SIGATSEDA!!
Müür igati uhke ja ilus! Ma oleks tahtnud hommikul Nigeli nägu näha, kui ta oma toast välja üritas murda, aga no eeskujuliku nohikuna olin mina ammu juba koolis, kui tema lõpuks ometi üles suvatses ärgata.
Endiselt - naeratage üksteisele :)!
Ma loodan, et ma tean oma tulemusi ikka õigesti ja kui see nii on, siis suutsin ma täpselt oma eesmärgid täita - rootsi keel A ja marketing C :). Skoor!
Kui juba nohikujutule teema läks, siis mainiks ära, et praegu on mul kohe eriti vahvad ained. Kohe nii vahvad, et see semester küll sellist nalja hästi teha ei saa, et ma nüüd läheks nädalaks ära kuskile või midagi.
Aga. Kuidagi peab ju vaimu vahepeal virgutama ja selleks sobib ideaalselt näiteks trenn - miks mitte siis juba teha postist üles kiirenduslõike!?
Või jälgida ümberringi toimuvat freakshowd, mille eesmärki või põhjust ma ei saanudki teada:
Aga noh...samas, miks mitte tulla kluppi keefiripakina, sõjamaalinguga või vangiks maskeerituna?
Või siis tegeleda minu lemmiktegevusega...SIGATSEDA!!
Müür igati uhke ja ilus! Ma oleks tahtnud hommikul Nigeli nägu näha, kui ta oma toast välja üritas murda, aga no eeskujuliku nohikuna olin mina ammu juba koolis, kui tema lõpuks ometi üles suvatses ärgata.
Endiselt - naeratage üksteisele :)!
29.10.11
What a night!
Oma viis päeva olin juba siuke pooltõbine olnud ja eile otsustasin, et aitab kah - küll värske õhk asja paremaks teeb. Google maps lahti, väike taustauuring ja selgus, et meist kuskil 13 kilomeetri kaugusel asub raba laudteedega. Miks mitte!? Pool aega otsisime muidugi linnuvaatlustorni, mis lõppkokkuvõttes oli täpselt selline, et kui tal kõrval seisad, siis imestad "Kuskohas see torn nüüd siin asub??".
Kuna Benedikt on täielik jõulufänn, siis ta oli otseloomulikult termosetäie hõõgveini kaasa võtnud, et minimatka keskel väike piknikupaus teha. Ise ta väitis, et tema jaoks hakkas eile pihta jõuluperiood. Ma siiralt loodan, et see meie elutuppa jõululaada püstipanemine koos põdrakujude ja muu asjakohasega oli ikka nali, mitte reaalsus.
Pärast metsaskäiku oli selline mõnus magus väsimus peal - täpselt nii nagu olema peab (oma rolli mängis ka kindlasti see, et üle hulga aja algas mul eile kool kell 8)! Nii et ma mõtlesin, et teen rahuliku õhtu raamatu seltsis ja kuskile minema ei hakka (tol hetkel ma ei mõelnud muidugi selle vapustavalt laheda disko peale, mis allkorrusel iga reede on ja mille tõttu nagunii poleks rahulikult oma toas saanud lugeda/magada).
Igatahes segas mu plaani totaalselt tõsiasi, et teise korruse mehhiklastel oli halloweeni tarbeks uhke komplekt näovärve muretsetud, sest kui juba nii vinge asi on, siis peab ju ära proovima.
Ja väga loogiline, et kui oled juba endale mingi jama näkku teinud, siis tuleb seda kellelegi näidata, muidu oleks ju ilmaasjata! Selleks puhuks sobisid väga hästi linnatänavad ja Skeppsbroni ühikas. Olgu siinkohal ära mainitud, et ma olen väga õnnelik, et ma elan justtäpselt Deltas, mitte seal! Sellest olenemata oli eilne pidu seal võrdlemisi võimas. Vastu tulid igasugused erinevad kollid, zombied ja muidugi nunnakostüümidega mehed (wtf??). Muuhulgas põrkasin peolt koju tagasi tulles väljas kokku Bruno Marsiga (oli ka aeg!) ja ma võin öelda, et ta on päriselus palju lühem kui videotest tundub.
Sellesmõttes oli värk päris edukas, et bussipeatuses mingi tsikk hakkas kiljuma ja muidu ka tänaval paar inimest jäid vahtima. WIN!
Kuna Benedikt on täielik jõulufänn, siis ta oli otseloomulikult termosetäie hõõgveini kaasa võtnud, et minimatka keskel väike piknikupaus teha. Ise ta väitis, et tema jaoks hakkas eile pihta jõuluperiood. Ma siiralt loodan, et see meie elutuppa jõululaada püstipanemine koos põdrakujude ja muu asjakohasega oli ikka nali, mitte reaalsus.
Pärast metsaskäiku oli selline mõnus magus väsimus peal - täpselt nii nagu olema peab (oma rolli mängis ka kindlasti see, et üle hulga aja algas mul eile kool kell 8)! Nii et ma mõtlesin, et teen rahuliku õhtu raamatu seltsis ja kuskile minema ei hakka (tol hetkel ma ei mõelnud muidugi selle vapustavalt laheda disko peale, mis allkorrusel iga reede on ja mille tõttu nagunii poleks rahulikult oma toas saanud lugeda/magada).
Igatahes segas mu plaani totaalselt tõsiasi, et teise korruse mehhiklastel oli halloweeni tarbeks uhke komplekt näovärve muretsetud, sest kui juba nii vinge asi on, siis peab ju ära proovima.
Ja väga loogiline, et kui oled juba endale mingi jama näkku teinud, siis tuleb seda kellelegi näidata, muidu oleks ju ilmaasjata! Selleks puhuks sobisid väga hästi linnatänavad ja Skeppsbroni ühikas. Olgu siinkohal ära mainitud, et ma olen väga õnnelik, et ma elan justtäpselt Deltas, mitte seal! Sellest olenemata oli eilne pidu seal võrdlemisi võimas. Vastu tulid igasugused erinevad kollid, zombied ja muidugi nunnakostüümidega mehed (wtf??). Muuhulgas põrkasin peolt koju tagasi tulles väljas kokku Bruno Marsiga (oli ka aeg!) ja ma võin öelda, et ta on päriselus palju lühem kui videotest tundub.
Sellesmõttes oli värk päris edukas, et bussipeatuses mingi tsikk hakkas kiljuma ja muidu ka tänaval paar inimest jäid vahtima. WIN!
20.10.11
Prison break - toilet edition! (ehk lugu sellest, kuidas ma tund aega oma eelmisest ööst WC's veetsin)
Kellegagi see juhtuma pidi ja no miks mitte siis juba minuga, eksole...
Tulin öösel rahulikult kella ühe paiku koju, avasin läpaka, et enne uinumist meilid üle vaadata, viskasin telefoni laua peale ja mõtlesin, et käiks veel WC's ära. Aga. Meil on see uks seal juba paar nädalat kahtlane olnud - nii lukku kui ka lukust lahti saamiseks tuleb ühte linki lõgistada (ta käib sellise süsteemiga lukku, et lükkad lingi üles kuidagi ja siis ongi korras), aga see on alati selline paarisekundiline teema olnud (tegelt sain hiljem teada, et sel ajal, kui ma ära olin, oli Rob sinna kümneks minutiks kinni jäänud, aga ikkagi välja saanud). Tegelt lubati üldse, et eilse jooksul pidi keegi tulema ja korda tegema selle luku, aga no sellega läks ilmselt nii nagu ikka. Ja nii ma siis mõtlesin naiivselt, et saab vara magama või midagi ja hakkasin vetsust välja tulema. Lõgistan linki korra - ei midagi. Lõgistan veel - endiselt ei midagi. Alguses ma mõtlesin, et üritan vaikselt selle lingiga susserdada, et kedagi üles ei ajaks, aga pärast viit minutit oli juba suva. Selle aja peale kuulsin juba ukse taga Sandrit, kes kutsus kohale teised. Ja no siis läks siuke lustipidu lahti. Proovisime kruvikeerajatega; Lotte üritas ukse ülemise otsa ja uksepiida vahelt nuga läbi suruda, et ma saaks sellega katsetada kruve lahti keerata (ma oma toa võtmega ja kaartidega juba proovisin), aga nuga oli nats liiga suur, et läbi mahtuda; mõtlesin lae pealt kõrvalvetsu põgeneda (mööda seda kohta, kus need ventilatsioonitorud lähevad) ja sealtkaudu välja tulla, aga lagi oli otsast kuidagi kinni pandud - loksutasime ja tagusime igat sadat moodi, aga endiselt ei midagi. Istusin maha, vaatasin endale pluusile kirjutatud sõna "Lihtne pihv" ja naersin - mitte, et ma muidu poleks juba naernud. Selle aja peale oli juba enamus rahvast üles ärkanud ja ei lasknud käest võimalust mind mõnitada:
Bene: "Kui sa juba seal oled, siis sa võiksid WC ära ka koristada" (ja surus ukse ülemise otsa ja uksepiida vahel läbi kollase lapikese)
Nigel: "Umm...Nele... see ei pruugi olla just parim aeg sulle seda öelda, aga ma just muutsin su Facebooki staatuse ära!" "THANKS, NIGEL!!"
ja veel kelleltki: "Inimene peab kaks nädalat vee peal vastu ja vett on sul seal küllaga!"
Nad olid lausa nii toetavad, et lubasid mulle läbi lukuaugu lihapalle suruda. Väga armas minumeelest. Olgugi, et kui ma tegelikkuses hüüdsin "I'm hungry!!", tuli vastuseks "Eat some soap!".
Pisarateni naersin ma igatahes rohkem kui korra :D.
Nali naljaks, aga kuidagi tuli ikkagi endiselt sealt välja ka saada ja selle jaoks helistas Nigel mingi hetk politseisse. Ma kujutan ette, et neil seal võis päris hea huumor olla, et keegi helistab suure murega, et vaja üks inimene vetsust ära päästa. Igatahes helistasid nemad securitas'ele ja need tulid kahe mehega siia. Tunne WC's oli nagu 4-D kinos: uks ragises ja liikus ähvardavalt vahepeal imelikult paindudes minu poole - ma olin kindel, et kohe-kohe lendab kogu see värk juppeks ja mulle näkku. Või no tegelt nii drama-drama tunne ka polnud. Igatahes jõulised mehed muukrauaga saavutasid mõne minutiga selle, et lukk oli katki ja uksepiida tükid maas ning mina sain elegantselt väljuda lausega "Well, that was fun!". Need mehikesed olid ka maru lõbusas tujus ja ma siiralt loodan, et nad tegid ikka nalja, mitte me ei jättnud neile väga lolli muljet, et nad ütlesid "Ei, noh...ärge siis seda vetsu täna enam kasutage!"
Mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et vetsu kinni jäädes võib täiega palju nalja saada ja muidugi seda, et mul on megatoetavad ja vinged ühikakaaslased :)!
Ma siiralt loodan, et me seda jama kinni ei pea maksma, sest no accomodation-office ju lubas, et nad tulevad ja parandavad ära...
Vahepeal seal kinni istudes mõtlesin, et mul ikka täiega vedas, et keegi mind kuulis ja et ma olin kinni sellises ruumis, kus vett on (noh et kui pikemaks oleks jäänud sinna).
Tulin öösel rahulikult kella ühe paiku koju, avasin läpaka, et enne uinumist meilid üle vaadata, viskasin telefoni laua peale ja mõtlesin, et käiks veel WC's ära. Aga. Meil on see uks seal juba paar nädalat kahtlane olnud - nii lukku kui ka lukust lahti saamiseks tuleb ühte linki lõgistada (ta käib sellise süsteemiga lukku, et lükkad lingi üles kuidagi ja siis ongi korras), aga see on alati selline paarisekundiline teema olnud (tegelt sain hiljem teada, et sel ajal, kui ma ära olin, oli Rob sinna kümneks minutiks kinni jäänud, aga ikkagi välja saanud). Tegelt lubati üldse, et eilse jooksul pidi keegi tulema ja korda tegema selle luku, aga no sellega läks ilmselt nii nagu ikka. Ja nii ma siis mõtlesin naiivselt, et saab vara magama või midagi ja hakkasin vetsust välja tulema. Lõgistan linki korra - ei midagi. Lõgistan veel - endiselt ei midagi. Alguses ma mõtlesin, et üritan vaikselt selle lingiga susserdada, et kedagi üles ei ajaks, aga pärast viit minutit oli juba suva. Selle aja peale kuulsin juba ukse taga Sandrit, kes kutsus kohale teised. Ja no siis läks siuke lustipidu lahti. Proovisime kruvikeerajatega; Lotte üritas ukse ülemise otsa ja uksepiida vahelt nuga läbi suruda, et ma saaks sellega katsetada kruve lahti keerata (ma oma toa võtmega ja kaartidega juba proovisin), aga nuga oli nats liiga suur, et läbi mahtuda; mõtlesin lae pealt kõrvalvetsu põgeneda (mööda seda kohta, kus need ventilatsioonitorud lähevad) ja sealtkaudu välja tulla, aga lagi oli otsast kuidagi kinni pandud - loksutasime ja tagusime igat sadat moodi, aga endiselt ei midagi. Istusin maha, vaatasin endale pluusile kirjutatud sõna "Lihtne pihv" ja naersin - mitte, et ma muidu poleks juba naernud. Selle aja peale oli juba enamus rahvast üles ärkanud ja ei lasknud käest võimalust mind mõnitada:
Bene: "Kui sa juba seal oled, siis sa võiksid WC ära ka koristada" (ja surus ukse ülemise otsa ja uksepiida vahel läbi kollase lapikese)
Nigel: "Umm...Nele... see ei pruugi olla just parim aeg sulle seda öelda, aga ma just muutsin su Facebooki staatuse ära!" "THANKS, NIGEL!!"
ja veel kelleltki: "Inimene peab kaks nädalat vee peal vastu ja vett on sul seal küllaga!"
Nad olid lausa nii toetavad, et lubasid mulle läbi lukuaugu lihapalle suruda. Väga armas minumeelest. Olgugi, et kui ma tegelikkuses hüüdsin "I'm hungry!!", tuli vastuseks "Eat some soap!".
Pisarateni naersin ma igatahes rohkem kui korra :D.
Nali naljaks, aga kuidagi tuli ikkagi endiselt sealt välja ka saada ja selle jaoks helistas Nigel mingi hetk politseisse. Ma kujutan ette, et neil seal võis päris hea huumor olla, et keegi helistab suure murega, et vaja üks inimene vetsust ära päästa. Igatahes helistasid nemad securitas'ele ja need tulid kahe mehega siia. Tunne WC's oli nagu 4-D kinos: uks ragises ja liikus ähvardavalt vahepeal imelikult paindudes minu poole - ma olin kindel, et kohe-kohe lendab kogu see värk juppeks ja mulle näkku. Või no tegelt nii drama-drama tunne ka polnud. Igatahes jõulised mehed muukrauaga saavutasid mõne minutiga selle, et lukk oli katki ja uksepiida tükid maas ning mina sain elegantselt väljuda lausega "Well, that was fun!". Need mehikesed olid ka maru lõbusas tujus ja ma siiralt loodan, et nad tegid ikka nalja, mitte me ei jättnud neile väga lolli muljet, et nad ütlesid "Ei, noh...ärge siis seda vetsu täna enam kasutage!"
Mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et vetsu kinni jäädes võib täiega palju nalja saada ja muidugi seda, et mul on megatoetavad ja vinged ühikakaaslased :)!
Ma siiralt loodan, et me seda jama kinni ei pea maksma, sest no accomodation-office ju lubas, et nad tulevad ja parandavad ära...
Vahepeal seal kinni istudes mõtlesin, et mul ikka täiega vedas, et keegi mind kuulis ja et ma olin kinni sellises ruumis, kus vett on (noh et kui pikemaks oleks jäänud sinna).
17.10.11
No see IKEA! See pood on lihtsalt müstiline. Esiteks eksib sinna absoluutselt ära ja teiseks on seal kõik lihtsalt nii odav, et tekib täiega tunne nagu peaks igasuguseid asju endale ostma. Väevõimuga suunad pilgu hinnasiltidelt eemale ja üritad keskenduda ning leida täpselt seda, mille järele sinna läksid. Alati nii täpselt muidugi ei õnnestu: näiteks täna läksin sinna, et endale jõuharjutuste tegemiseks madrats osta (jaa, 8-minute-abs'i soovitan endiselt!), aga lõpetasin millegipärast 10 rootsi krooni maksva helesinise pleediga, millel oli väga hurmav nimi "Irma pläd" ning helerohelise padjaga. Madrats? Ei...
Tegelt nii draama õnneks pole, nii pleedi kui ka patja olin ma ammu tahtnud sinna ostma minna (polnud siiani lihtsalt kätte võtnud) ja no see madrats...ju siis tuleb seni hakkama saada, kuni leian sobiva endale :)
Tegelt nii draama õnneks pole, nii pleedi kui ka patja olin ma ammu tahtnud sinna ostma minna (polnud siiani lihtsalt kätte võtnud) ja no see madrats...ju siis tuleb seni hakkama saada, kuni leian sobiva endale :)
I work out!
(ma ei viitsi siia ühtegi pilti guugeldada ja fotokat mu ka pole, nii et mõtle ise siia näiteks tolmuimeja pilt)
TÄNA OLIN KORISTUSTÄDI! Mopi vihisedes tuiskasin tantsusammul mööda koridori, ise samal ajal lugudele mitte ainult kaasa ümisedes, vaid ikka täiel häälel lauldes! Saksa poisid, kes parasjagu eksami (mitte vist just liiga eduka) sooritamise puhul õlut nautisid, kommenteerisid naeruga "You look very sexy like that!". Ega ma võlgu ei jää, panin kohe peale loo "I'm sexy and I know it" ja koristasin muudkui edasi, endisest veel uhkemaid tantsusamme visates! Juba üsna pea tulid nad mind ära moosima, et ma teises kohas ka korteri särama paneksin (palk oli omamoodi huvitav :D ), aga mind ootas ees skaipimine Janika ja Jaksiga, nii et ütlesin neile tuimalt ära ja muudkui aga kihutasin edasi mööda põrandat mopiga. Tantsimisele ja laulmisele tulid koristustööde ajal muuhulgas ka igihaljad hitid Britney Spearsilt ja Blue'lt, mille peale oli naeru kuulda nii siit kui ka sealt - aga ei, kindlasti nad ei naernud minu üle, vaid olid lihtsalt rõõmsad, et kõik nii ilus ja puhas on!
Ma juba ootan novembri algust, siis on jälle minu kord koristada!
TÄNA OLIN KORISTUSTÄDI! Mopi vihisedes tuiskasin tantsusammul mööda koridori, ise samal ajal lugudele mitte ainult kaasa ümisedes, vaid ikka täiel häälel lauldes! Saksa poisid, kes parasjagu eksami (mitte vist just liiga eduka) sooritamise puhul õlut nautisid, kommenteerisid naeruga "You look very sexy like that!". Ega ma võlgu ei jää, panin kohe peale loo "I'm sexy and I know it" ja koristasin muudkui edasi, endisest veel uhkemaid tantsusamme visates! Juba üsna pea tulid nad mind ära moosima, et ma teises kohas ka korteri särama paneksin (palk oli omamoodi huvitav :D ), aga mind ootas ees skaipimine Janika ja Jaksiga, nii et ütlesin neile tuimalt ära ja muudkui aga kihutasin edasi mööda põrandat mopiga. Tantsimisele ja laulmisele tulid koristustööde ajal muuhulgas ka igihaljad hitid Britney Spearsilt ja Blue'lt, mille peale oli naeru kuulda nii siit kui ka sealt - aga ei, kindlasti nad ei naernud minu üle, vaid olid lihtsalt rõõmsad, et kõik nii ilus ja puhas on!
Ma juba ootan novembri algust, siis on jälle minu kord koristada!
15.10.11
"Sa näed niiii unine välja" "Ou tõesti vä?"
Eile õhtul kell kümme jalutasin koos Benega läbi kolmekraadise karge sügisõhu raamatukogu poole - nii imelik, kui see ka ei tunduks, siis me põgenesime peo eest õppima (kes tähelepanelik on, see teab, mis mahtra mu toas reede- ja laupäevaõhtuti käib). Elagu 24/7 avatud raamatukogu õppimisruumid! Ma ei tea, kas oma töö olid teinud coca-cola ja kohv või hoopis väsimus, aga marunaljakas oli koguaeg. Mingi hetk otsustasid igatahes minu õppematerjalid, et "Aitab sulle küll!!!" ja tuli täpselt selline joonis nagu seal üleval on. Ma alguses kahtlustasin, et ma olen ise maruväsinud, et joonised silme ees siukseks muutuvad, aga kui ma Benele näitasin, siis ta nägi ka sellist jama ja no kaks pead on ikka kaks pead ja kui juba materjalid otsustavad, et nüüd ma olen valmis küll eksamiks, siis ma ei saa ju vastu vaielda! Koju kõndides näitas kooli ees oleb tabloo säravate roheliste numbritega kellaks 1.35 ja temperatuur 2 kraadi SOOJA. Issver, kui külm see oli!
Kell 2, nagu ikka, lõppes allkorrusel mürgel ära, 2.30 tuttu, ilusad 4,5 tundi powernap'i ja megahea olla! Või noh, see oli see, mis teoorias olema pidi. Tegelikkus:
- 2.30 pikali voodisse
- und ei tule...100 mõtet peas
- endiselt und ei tule...nüüd juba 1000 mõtet peas
"No ma siis käin näiteks WC's ära (enne olin ilusti liitri cocat joonud), ju siis tuleb kindlasti uni!"
-(pool tundi hiljem) und ei tule... pilk kellale ja poolpahane porin: "Minge te ka *****"
- mööduvad järjekordsed 10 või 15 või mina-ei-tea-mitu minutit ja eneseirooniline "Hästi läheb, Nele, hästi puhkad välja!". Ma olin juba loobunud, teadsin, et siit nüüd just kõige säravamat hommikut ei tule.
- hommikul kell 7, pärast suurepärast kahetunnist und, astusin kööki ja näe üllatust "Wouu, Nele, sa näed niii unine välja!" "Päriselt vä??"
Vähemalt eksam oli vahva ja huvitav :)
14.10.11
Nohikurõõmud
Jah, õigesti arvatud: veetsin eilse päeva jälle noore printsi seltsis, mõtiskledes erinevate marketingistrateegiate ja marketingi-muude-värkide üle - oli lausa nii arendav, et mingi hetk minu väike peake otsustas, et ta hetkel küll enam ühtegi tarkusetera vastu ei võta ja ei väljasta ka. Ja see tunne oli uskumatult mõnus ausaltöeldes - nagu olekski päriselt midagi õppinud!
Seega oli igati loogiline, et tuleb teha väike paus ja nii ma naeratus näol, mõttes (või siis päris valjuhäälselt...) laulusõnu ümisedes poe poole marssisingi, et osta neid jullasid, millega seina külge saab asju kinnitada. Kae nalja, seekord ei feilinudki ja sain täpselt kõike, mida vaja! Muuhulgas õnnestus teel koju veel pildid ka kätte saada ja õhtul valmiski selline asi (ära üldsemitte hakkagi pildikvaliteeti kommenteerima - peale ühe vana telefoni ei ole mul mittemidagi, millega pilti teha):
Päris kõik sinna ära ei mahtunud: osa pilte on mujal seina peal ja osa alles ootab oma järjekorda. Ühte ma igatahes tean: päris muhe tunne on vahel seda asja vaatama jääda ja muigega meenutada kirevaid seiklusi :).
Muuhulgas väike soovitus neile, kes täna juba kaks burksi ära söönud ja kahtlevad, kas võtta kolmas ka või mitte: ÄRGE VÕTKE!! Vajutage hoopis SIIA ja proovige see väike challenge ära teha. Ma eile proovisin ja kui välja arvata väike pisiasi, et nelja minuti peal oli juba tunne, nagu keegi suruks korraga viiskümmend nõela mulle kõhulihastesse, oli päris vahva! Boonus: valus tunne on siiani alles! Ja katsuge te nüüd see asi ära teha ja jätta seljalihased ja venitusharjutused tegemata - vitsa sellistele!
Mina aga õpin nüüd edasi!
12.10.11
Igas hetkes on killuke rõõmu
Ta on nii suur, NII SUUR ja nii jõuline! Ta on meeletult tark, ütleks et lausa hämmastavalt tark. Õige külje pealt vaadates on ta lisaks kõigele äraütlemata nägus, otsekui noor prints! Viimased õhtud olen tema meeldivas seltskonnas veetnud, nautides iga sekundit särasilmil...hihi, üleeile öösel läks lausa kella neljani hommikul. Parimatel hetkedel olen suisa tema kõrval unne suikunud tunnikeseks ja siis teda edasi imetlenud - tema põhjatut teadmistepagasit. No ei saa küllalt! EI SAA KÜLLALT!
Jah, kallis armas marketingi õpik, 190 lehekülge loetud, 540 veel ees - NO EI SAA KÜLLALT!
Jah, kallis armas marketingi õpik, 190 lehekülge loetud, 540 veel ees - NO EI SAA KÜLLALT!
8.10.11
Yo no queiro agua, yo queiro bebida!
Umbes kuu aega tagasi oma kalendrit tsekkides ja seal viite vabat päeva märgates tekkis idee, et võiks külla minna sellele tsikile:
Aga et ma olen alles pisi-pisi ja mul üksi lennujaamas olla ei lubata ja üleüldse tekib siis ju hirm, et ma jään poesilte vahtima ja uitan valesse kohta, otsustasin ma Birgiti ka kaasa kutsuda. Mitte, et ta minust palju mõistlikum oleks, eiei.
Ja nii läkski, et teisipäeval, 27. septembril pärast kooli käisime poes, ostsime võikumaterjali, siis ma tegin superpakkimist (no tõesti, käsipagasisse, ehk minu tavalisse väiksesse seljakotikesse: pesu, sokid, kaks lina, padjapüür, 3 ruudulist särgikest, 4 t-särki, kahed lühikesed püksid, megaaaasuur käterätt, 1 raamat, 1 õpik, magamisriided, KLEIT ja lisaks veel palju muud pudipadi) ja oligi aeg teele asuda marsruudil Jönköping - Göteborg - London - Alicante - Valencia - London - Göteborg - Jönköping. Kuna ma päris kronoloogiliset õiget käisin-siin-tegin-seda-juttu ei viitsi kirjutada, siis, vot, siin on punktid (või kriipsud):
- Lennujaamad olid need kohad, kus me veetsime kokku pääääris pikalt aega (näiteks kahel ööl Londoni lennujaamas armsad 7 tundi) ja selle jaoks oli vaja ennast ometigi väga koduselt sisse seada:
See London Stanstedi lennujaam on muide päris vahva: minu suureks üllatuseks on seal üsnagi tavahindadega (ehk siis lennujaama kohta väga-väga soodsate hindadega) SPARi pood, mis meie rõõmuks oli avatud 24/7. Mul on tunne, et ma käisin seal kokku vist umbes 4 korda, noh et ikka oleks käidud! See käru, muide, mis pildi peal on...haa!!...selle käruga ma käisin raha tegemas - ta oli juba oma 4h seal meie kõrval vedelenud ja ilutsenud (koletsenud?), kui mul lõid silmad särama ja ma teatasin võidukalt Birgitile "Ma lähen raha tegema!!", mis seisnes põhimõtteliselt selles, et ma viisin käru tagasi sinna, kuhu ta kuulub ja, näe, olimegi 1 naela võrra juba rikkamad! Win!
Kui me minnes polnud just maailma kõige asjalikumad neiud lennujaamas, siis tulles oleks meie üle küll iga õpetaja uhke olnud. Terve öö läbi me õppisime rootsi keele eksamiks (tund aega ööst mina käisin kreemitamas ennast, aga sellest juba hiljem). Meie õppimisepisoodidele julgesid vahele segada vaid kaks isikut: kuri inglise tädi ja HelloKitty - päris vinge combo minuarvates. Esimesena neist suutis meie suurepärasele nohikutuhihinale konkurentsi pakkuda see tädike, kes nägi välja minu arvates nagu klassikaline kuri mutt inglise komöödiatest. Birgit oli korra oma istmelt püsti tõusnud, kui ta juba ründas seda täie tuhinaga ja kui Birgit julges korraks öelda "Eee...excuse me...", siis oli selge, et see lause oli väga vale. Polnud siin mõtet vabandada midagi - tädi sajatas täiega nii poriseva hääletooniga, et sellise tooni tegemine on minu arvates juba omaette kunst - ma arvan, et ta peaks minema näitlejaks õppima, kui ta seda juba ei ole - "Te ei saa siin endale viite pinki ära hõivata (millega ta tõestas kohe ära, et matemaatik ta kohe kindlasti ei ole, me olime hõivanud kõigest 4 pinki)!!! Teised inimesed tahavad ka istuda! Jaa! Te ei saa siin niimoodi omavolitseda!" ja siis võttis ta endale üksinda 2 pinki, jättes meile kahepeale kolm. Paari minuti pärast leidis ta ilmselt, et ta ei teinud ennast ikka piisavalt arusaadavaks ja tuli uuesti sama tekstiga välja. Järgnevalt lõbustasime õppimise vahepeale ennast tema jälgimisega ja kommenteerimisega - no ma pole enne näinud, et keegi oma käsipagasit lennujaamas 3 tundi ümber pakiks. Ta muudkui pakkis ja pakkis! Ja siis pakkis veel! Mingi hetk, kui olime jälle süvenenud rootsikeelsetesse tegusõnadesse, lahvatasid Birgitil silmad särama ja ta hõiskas rõõmsalt "Oh, jess, tal kadus midagi ära! Ma loodan, et ta ei leia seda enam mitte kunagi üles!". Naersin pisarateni. Me mõlemad teadsime, et see oli veidikene õel nali, aga no see polnud ka temast just kõige viisakam niimoodi meile kaela sadada - oleks siis viisakalt küsinud, nagu teised sinnani tegid, oleks ju ok olnud :). Niipalju siis temast. Järgnevad paar tundi möödusid rahulikult õppimiserütmis, kuni mingil hetkel umbes hommikul kella nelja paiku oli selline uni silmas, et kohvi tundus hädavajalik. Kuna me kedagi teist maailmas ei usalda, siis oli vaja kohvi ostmas käia vahetustega ja, nagu ikka, hüppasin mina esimesena püsti ja käisin kiirelt ära. Istusin siis pärast seda üksi oma koha peal Birgitit oodates, lugesin vaikselt dialooge ja mõtlesin oma mõtisklusi maailma parandamisest ja inimeste mõistmisest, kui järsku märkasin silmanurgast, et midagi roosat liigub ringi. Pöörasin pilgu paremale ja olin hämmingus. Üleväsimus? Üleõppimine? Päiksepiste??? No igatahes jalutas seal ringi poolemeetrine HelloKitty. Ma olin sel ööl lennujaamas näinud ringi kõndimas pesuväel inimesi ja muid veidrusi, aga HelloKitty??? MIS SUL VIGA ON?? Põhimõtteliselt oli tegemist gaasiõhupalliga, millel oli täpselt nii palju gaasi alles jäänud, et ta üles ei tõusnud, aga päris maha ka ei kukkunud - nii ta hõljuski täpselt sellel kõrgusel, et varbad puudutasid õrnalt maad ja liugles graatsiliselt mööda lennujaama ringi, justtäpselt nii nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas. Kui Birgit tuli, näitasin talle ka oma vinget avastust ja just täpselt sel hetkel otsustas see tänapäeva väikeste tüdrukute vaieldamatu lemmik hakata koridori teise otsa jalutama, endiselt täpselt nii nagu see oleks kõige tavalisem-igapäevasem asi, millega ta tegeleb - lihtsalt jalutabki lennujaamas ringi. Ma oleks tahtnud nende magavate inimeste nägu ärkamisehetkel näha, kui nad avastasid, et selline tegelane nende kõrval seisab. Kuna mulle see asi meeldima hakkas, tõin ma ta koridori lõpust ära ja viisin keset suurt ootesaali, et inimeste reaktsiooni näha. Tuima näoga jalutas see kiisukene Check-in'i lettide suunas, kui turvamees tuli ja ta ära viis. Tõenäoliselt tahtis ta täiesti üksi temaga tagaruumis mängida ja nii jäimegi meie lõbust ilma.
Aitab küll Londoni lennujaamast, me olime Valencia omas ka ju! Seal kõndisime rahulikult turvakontrolli poole ja mul läks meelest, et enne seda asja peab ju ka pileteid näitama. Noh, milles küsimus, kott laia kaarega maha, piletid välja ja...Birgiti vägagi käskiv lause:"Nele, pane kohe heaga see kaart tagasi kotti!" (ma ostsin kaasa ühe vahva postkaardi, mis pole just, noh, kuidas nüüd öelda...noh sellel noormehel seal kaardil pole just kõige rohkem riideid seljas), aga oli juba hilja. Ühes piletitega raamatu vahel välja libisenud postkaardikest oli juba märganud piletikontrollitädi, kes pilgutas silma, seejuures kõva häälega naerdes ja tunnustavalt "Me gusta!" öeldes. Hea siis, et ma kunagi piinlikkust endale ei valmista...
- Söömine oli see tegevus, millest ei saanud üle ega ümber.
Maitseelamusi pakkus muuhulgas hobuselihabocadillo (ära küsi. Ma ei tea, miks hobuseliha peaks einesaia vahele panema), mille ma otsustasin võtta suure, mitte väikse. Väike vale otsus, sest no see "grande" oli ikka "GRANDE!":
Nagu mis ajast on einesaiad meetrised??
Ja külastamata ei jäänud ka kohalik üüberroosa sushibaar:
Kuigi ma pean siinkohal aususe mõttes ära mainima, et molluskitele ja sushile eelistan ma siiski vähe tavalisemat toitu, ju ikka endisel lihtnepiff (mis ei tähenda, et nende asjade söömine elamus poleks olnud - kohe VÄGA huvitav oli!).
- Ööklubid. No peod olid küll täpselt sellised nagu filmis: mereäärne rannabaar, kus mängib täpselt õige muusika - selline muhe lounge-rannapeo muusika, šampust kallatakse lavalt otse kurku, kõigile jagatakse snorgeldamisprille, pulgakomme, ujumismadratseid ja muud nänni ja no lihtsalt muhe on tantsida ja melu nautida. Sel ööl tantsisin nii nagu keegi ei vaataks. Justnimelt NAGU keegi ei vaataks - mingil hetkel avastasin ma umbes viis tänapäeva imeleiutist ehk iPhone'i mind filmimas. Ma nüüd ei teagi, kas see on halb või hea...
Teiseks klubiks, kus me käisime, oli l'umbracle, mille puhul oli tegemist maja katusel asetseva klubiga, kust ei puudunud arvukad palmipuud ja voodid. Justnimelt, voodid - mis ajast need klubis niimoodi on?? Lasin Dagnyl kiirelt õpetada endale väljendid "mis sinu nimi on?" "minu nimi on..." "kust sa pärit oled?" ja võib öelda, et täielik töövõit! Mingi noormees tuli, rääkis paar sõna minuga, paar sõna Birgitiga ja natuke pikemalt Dagnyga ja mainis imestunult "Te räägite kõik nii head hispaania keelt!". Dagny küll kahjuks rääkis meid välja ja mainis noormehele, et need kaks tegelikult ei oska absoluutselt hispaania keelt, aga sellest pole mittekuimidagi - nagunii ma jäin igal vestlusel pärast oma kolme hittlauset vait.
- Kohalik turg oli omaette vaatamisväärsus kohe päris kindlasti. Nagu Birgit tegi avastuse, siis me pole mitte kuskil enne näinud, et selline aluspesumarket oleks tänavale üles pandud. VÕIMAS! Calvin Klein, Gucci, Versace - just name it ja neil on see olemas kohe sealsamas asfalti peale laotatud teki peal. Turuhoones (mida on lausa naljakas nii kutsuda, sest maja nägi ausaltöeldes pääääris uhke välja) sees oli vähe viisakam värk - kõikvõimalikud erinevad puuviljad/lihad/meremolluskid/maitseained ja suur sagimine. Ma oleks peaaegu endale ühe vinge vuffli Gucci koti ostnud, aga millegipärast tundus ta tol hetkel liiga kallis. Praegu mõtlen küll, et tegelt oleks ikka ülivinge sellise kotiga ringi lasta ja teeselda, et ma olen marufääntsu mutt. Pealegi nägi see ikka äraütlemata lahe välja!
- Hispaania keel on see keel, mida nad seal räägivad. Mitte inglise ega mingit muud keelt. Isegi mäkis ei saanud inglise keeles tellida. Dagny ei tahtnud ka asja liiga lihtsaks teha ja kui ma ütlesin talle, et ta uuriks, kus seal pubis WC asub, siis ta vastas lõbusalt: "Mine sinna, küsi "Perdona! Donde esta los lavados?"!" "Eeee...kui ma ka küsitud saan, siis vastusest ei saa ma ju midagi aru!?" "Izquierda on vasakul, derecho on paremal ja todo recto on otse edasi. Mine nüüd!". Nojah, emakese looduse vastu ei saa ja koduni ma kannatada ei kavatsenud, nii et midagi muud väga järele ei jäänudki, kui oma vastõpitud keeleoskused proovile panna. Kuuleka õpilasena mõttes sõnu üle korrates sammusin poolnärviliselt ettakandja juurde, vuristasin ette oma lause ja sain vastuse, millest sain isegi aru. Täiega WIN! Teinekordki!
- Siesta on see asi, millega peab lihtsalt arvestama. Päeval kella kahest neljani (või kohati ka viieni) ei ole poed lahti, inimesed tänavatel ei liigu ja kõik on kas rannas või kodus magamas. Ja uskuge mind: poed tõesti ei ole lahti! Me proovisime poodi minna ja saime tünksi, juhtub ikka. Kui ma päris aus olen, siis see siesta oli tegelikult päris mõnus. Keset päeva pooleks tunnikeseks pikali visata ja rõdul klaasikest tintot nautida polnud üldsemitte paha :).
Kui juba aja peale jutt läks, siis siinkohal mainiks ära, et see kaotas kohati oma tähtsuse. Küll oli kell -3.59 (miinus 3.59) või siis lihtsalt 12.93, kuidasiganes seda kõike nüüd ka mõista.
- Parkimine on seal vist omaette kunstiliik, millesse kõik suhtuvad abosoluutselt loominguliselt. Dagny maja ees toimuva parkimiskultuuri jälgimine oli kohati sama huvitav, kui telekast äkšenkomöödia vaatamine. Esiteks on seal alati mingi vennikene, kes vehib kätega, vilistab, plaksutab ja teeb seitsesada muud tsirkusetrikki ning küsib selle kõige eest raha nendelt autodelt, kes tema "alasse" parkinud on. Teiseks käib seal parkimine täpselt nii: otsid koha; sõidad ees olevale autole hästi lähedale; sõidad veel lähemale, nii et ainult 5 cm jääb vahet; sõidad tuimalt tagant sisse väikse kõksuga; tagurdad paar sentimeetrit ja - tadaaa! - ongi pargitud! Ma alguses mõtlesin, et see oli mingi hetkeline teema ja ainult üks auto teeb seda huumorit, aga ei, nii käiski. Veel lahedam oli seda vaatada, kuidas autod olid ennast teeäärde kaherealiselt parkinud, noh nii et ühed on ära parkinud ja siis teine tuleb ja lihtsalt pargib ta kinni. Mingi tsikk otsustas, et ta tahaks oma auto ka sinna kuskile vahele veel susata: hüppas reipalt autost välja lükkas teise auto eest ära (jah, täitsa ise oma väikeste kätega läks sinna ja hakkas muudkui lükkama, ise samal ajal itsitades), naeratas meile, proovis oma auto soovitud kohta sõita, vaatas, et päristäpselt ikka ei sobi, naeratas meile veel korra ja sõitis siis minema. Tsirkust rohkem kui rubla eest!
Aga. Kuna ma olen siia kirjutanud juba kahe ja poole lõpukirjandi jagu teksti ja ma kedagi päris elulooromaaniga ka kurnata ei taha, siis siinkohal ma lõpetan mõnede piltidega. Mainiks ära veel, et äraütlemata vahva oli Dagnyt külastada! Dagny, Jete, aitäh teile kahele, et meid oma vinges kodus majutasite ja ülimõnusat seltskonda pakkusite - naerda sai rohkem kui palju ja puhkus oli buenoooo :)!
Tegime Dagnyga veesõda. Või noh...mina natuke pritsisin teda ja siis ta ostustas täiega vastu anda.
Beautiful life :)
Robocopid kinos!
Õppida, õppida, õppida - ehk nohikute eri!
Tegin Birgiti seitse korda ilusamaks (ehk kuidas me kogemata 50 meetrit fooliumi ostsime)
Sest et "Oktoobrikuu päike ju ei põleta!"
Õhtune piknik "jões" (jep, kohalik park oli kunagi jõgi ja nimi jäi sellest alles).
Jep, mind püüti sirgendajaga kinni.
Aga et ma olen alles pisi-pisi ja mul üksi lennujaamas olla ei lubata ja üleüldse tekib siis ju hirm, et ma jään poesilte vahtima ja uitan valesse kohta, otsustasin ma Birgiti ka kaasa kutsuda. Mitte, et ta minust palju mõistlikum oleks, eiei.
Ja nii läkski, et teisipäeval, 27. septembril pärast kooli käisime poes, ostsime võikumaterjali, siis ma tegin superpakkimist (no tõesti, käsipagasisse, ehk minu tavalisse väiksesse seljakotikesse: pesu, sokid, kaks lina, padjapüür, 3 ruudulist särgikest, 4 t-särki, kahed lühikesed püksid, megaaaasuur käterätt, 1 raamat, 1 õpik, magamisriided, KLEIT ja lisaks veel palju muud pudipadi) ja oligi aeg teele asuda marsruudil Jönköping - Göteborg - London - Alicante - Valencia - London - Göteborg - Jönköping. Kuna ma päris kronoloogiliset õiget käisin-siin-tegin-seda-juttu ei viitsi kirjutada, siis, vot, siin on punktid (või kriipsud):
- Lennujaamad olid need kohad, kus me veetsime kokku pääääris pikalt aega (näiteks kahel ööl Londoni lennujaamas armsad 7 tundi) ja selle jaoks oli vaja ennast ometigi väga koduselt sisse seada:
See London Stanstedi lennujaam on muide päris vahva: minu suureks üllatuseks on seal üsnagi tavahindadega (ehk siis lennujaama kohta väga-väga soodsate hindadega) SPARi pood, mis meie rõõmuks oli avatud 24/7. Mul on tunne, et ma käisin seal kokku vist umbes 4 korda, noh et ikka oleks käidud! See käru, muide, mis pildi peal on...haa!!...selle käruga ma käisin raha tegemas - ta oli juba oma 4h seal meie kõrval vedelenud ja ilutsenud (koletsenud?), kui mul lõid silmad särama ja ma teatasin võidukalt Birgitile "Ma lähen raha tegema!!", mis seisnes põhimõtteliselt selles, et ma viisin käru tagasi sinna, kuhu ta kuulub ja, näe, olimegi 1 naela võrra juba rikkamad! Win!Kui me minnes polnud just maailma kõige asjalikumad neiud lennujaamas, siis tulles oleks meie üle küll iga õpetaja uhke olnud. Terve öö läbi me õppisime rootsi keele eksamiks (tund aega ööst mina käisin kreemitamas ennast, aga sellest juba hiljem). Meie õppimisepisoodidele julgesid vahele segada vaid kaks isikut: kuri inglise tädi ja HelloKitty - päris vinge combo minuarvates. Esimesena neist suutis meie suurepärasele nohikutuhihinale konkurentsi pakkuda see tädike, kes nägi välja minu arvates nagu klassikaline kuri mutt inglise komöödiatest. Birgit oli korra oma istmelt püsti tõusnud, kui ta juba ründas seda täie tuhinaga ja kui Birgit julges korraks öelda "Eee...excuse me...", siis oli selge, et see lause oli väga vale. Polnud siin mõtet vabandada midagi - tädi sajatas täiega nii poriseva hääletooniga, et sellise tooni tegemine on minu arvates juba omaette kunst - ma arvan, et ta peaks minema näitlejaks õppima, kui ta seda juba ei ole - "Te ei saa siin endale viite pinki ära hõivata (millega ta tõestas kohe ära, et matemaatik ta kohe kindlasti ei ole, me olime hõivanud kõigest 4 pinki)!!! Teised inimesed tahavad ka istuda! Jaa! Te ei saa siin niimoodi omavolitseda!" ja siis võttis ta endale üksinda 2 pinki, jättes meile kahepeale kolm. Paari minuti pärast leidis ta ilmselt, et ta ei teinud ennast ikka piisavalt arusaadavaks ja tuli uuesti sama tekstiga välja. Järgnevalt lõbustasime õppimise vahepeale ennast tema jälgimisega ja kommenteerimisega - no ma pole enne näinud, et keegi oma käsipagasit lennujaamas 3 tundi ümber pakiks. Ta muudkui pakkis ja pakkis! Ja siis pakkis veel! Mingi hetk, kui olime jälle süvenenud rootsikeelsetesse tegusõnadesse, lahvatasid Birgitil silmad särama ja ta hõiskas rõõmsalt "Oh, jess, tal kadus midagi ära! Ma loodan, et ta ei leia seda enam mitte kunagi üles!". Naersin pisarateni. Me mõlemad teadsime, et see oli veidikene õel nali, aga no see polnud ka temast just kõige viisakam niimoodi meile kaela sadada - oleks siis viisakalt küsinud, nagu teised sinnani tegid, oleks ju ok olnud :). Niipalju siis temast. Järgnevad paar tundi möödusid rahulikult õppimiserütmis, kuni mingil hetkel umbes hommikul kella nelja paiku oli selline uni silmas, et kohvi tundus hädavajalik. Kuna me kedagi teist maailmas ei usalda, siis oli vaja kohvi ostmas käia vahetustega ja, nagu ikka, hüppasin mina esimesena püsti ja käisin kiirelt ära. Istusin siis pärast seda üksi oma koha peal Birgitit oodates, lugesin vaikselt dialooge ja mõtlesin oma mõtisklusi maailma parandamisest ja inimeste mõistmisest, kui järsku märkasin silmanurgast, et midagi roosat liigub ringi. Pöörasin pilgu paremale ja olin hämmingus. Üleväsimus? Üleõppimine? Päiksepiste??? No igatahes jalutas seal ringi poolemeetrine HelloKitty. Ma olin sel ööl lennujaamas näinud ringi kõndimas pesuväel inimesi ja muid veidrusi, aga HelloKitty??? MIS SUL VIGA ON?? Põhimõtteliselt oli tegemist gaasiõhupalliga, millel oli täpselt nii palju gaasi alles jäänud, et ta üles ei tõusnud, aga päris maha ka ei kukkunud - nii ta hõljuski täpselt sellel kõrgusel, et varbad puudutasid õrnalt maad ja liugles graatsiliselt mööda lennujaama ringi, justtäpselt nii nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas. Kui Birgit tuli, näitasin talle ka oma vinget avastust ja just täpselt sel hetkel otsustas see tänapäeva väikeste tüdrukute vaieldamatu lemmik hakata koridori teise otsa jalutama, endiselt täpselt nii nagu see oleks kõige tavalisem-igapäevasem asi, millega ta tegeleb - lihtsalt jalutabki lennujaamas ringi. Ma oleks tahtnud nende magavate inimeste nägu ärkamisehetkel näha, kui nad avastasid, et selline tegelane nende kõrval seisab. Kuna mulle see asi meeldima hakkas, tõin ma ta koridori lõpust ära ja viisin keset suurt ootesaali, et inimeste reaktsiooni näha. Tuima näoga jalutas see kiisukene Check-in'i lettide suunas, kui turvamees tuli ja ta ära viis. Tõenäoliselt tahtis ta täiesti üksi temaga tagaruumis mängida ja nii jäimegi meie lõbust ilma.
Aitab küll Londoni lennujaamast, me olime Valencia omas ka ju! Seal kõndisime rahulikult turvakontrolli poole ja mul läks meelest, et enne seda asja peab ju ka pileteid näitama. Noh, milles küsimus, kott laia kaarega maha, piletid välja ja...Birgiti vägagi käskiv lause:"Nele, pane kohe heaga see kaart tagasi kotti!" (ma ostsin kaasa ühe vahva postkaardi, mis pole just, noh, kuidas nüüd öelda...noh sellel noormehel seal kaardil pole just kõige rohkem riideid seljas), aga oli juba hilja. Ühes piletitega raamatu vahel välja libisenud postkaardikest oli juba märganud piletikontrollitädi, kes pilgutas silma, seejuures kõva häälega naerdes ja tunnustavalt "Me gusta!" öeldes. Hea siis, et ma kunagi piinlikkust endale ei valmista...
- Söömine oli see tegevus, millest ei saanud üle ega ümber.
Maitseelamusi pakkus muuhulgas hobuselihabocadillo (ära küsi. Ma ei tea, miks hobuseliha peaks einesaia vahele panema), mille ma otsustasin võtta suure, mitte väikse. Väike vale otsus, sest no see "grande" oli ikka "GRANDE!":
Nagu mis ajast on einesaiad meetrised??Ja külastamata ei jäänud ka kohalik üüberroosa sushibaar:
Kuigi ma pean siinkohal aususe mõttes ära mainima, et molluskitele ja sushile eelistan ma siiski vähe tavalisemat toitu, ju ikka endisel lihtnepiff (mis ei tähenda, et nende asjade söömine elamus poleks olnud - kohe VÄGA huvitav oli!).
- Ööklubid. No peod olid küll täpselt sellised nagu filmis: mereäärne rannabaar, kus mängib täpselt õige muusika - selline muhe lounge-rannapeo muusika, šampust kallatakse lavalt otse kurku, kõigile jagatakse snorgeldamisprille, pulgakomme, ujumismadratseid ja muud nänni ja no lihtsalt muhe on tantsida ja melu nautida. Sel ööl tantsisin nii nagu keegi ei vaataks. Justnimelt NAGU keegi ei vaataks - mingil hetkel avastasin ma umbes viis tänapäeva imeleiutist ehk iPhone'i mind filmimas. Ma nüüd ei teagi, kas see on halb või hea...
Teiseks klubiks, kus me käisime, oli l'umbracle, mille puhul oli tegemist maja katusel asetseva klubiga, kust ei puudunud arvukad palmipuud ja voodid. Justnimelt, voodid - mis ajast need klubis niimoodi on?? Lasin Dagnyl kiirelt õpetada endale väljendid "mis sinu nimi on?" "minu nimi on..." "kust sa pärit oled?" ja võib öelda, et täielik töövõit! Mingi noormees tuli, rääkis paar sõna minuga, paar sõna Birgitiga ja natuke pikemalt Dagnyga ja mainis imestunult "Te räägite kõik nii head hispaania keelt!". Dagny küll kahjuks rääkis meid välja ja mainis noormehele, et need kaks tegelikult ei oska absoluutselt hispaania keelt, aga sellest pole mittekuimidagi - nagunii ma jäin igal vestlusel pärast oma kolme hittlauset vait.
- Kohalik turg oli omaette vaatamisväärsus kohe päris kindlasti. Nagu Birgit tegi avastuse, siis me pole mitte kuskil enne näinud, et selline aluspesumarket oleks tänavale üles pandud. VÕIMAS! Calvin Klein, Gucci, Versace - just name it ja neil on see olemas kohe sealsamas asfalti peale laotatud teki peal. Turuhoones (mida on lausa naljakas nii kutsuda, sest maja nägi ausaltöeldes pääääris uhke välja) sees oli vähe viisakam värk - kõikvõimalikud erinevad puuviljad/lihad/meremolluskid/maitseained ja suur sagimine. Ma oleks peaaegu endale ühe vinge vuffli Gucci koti ostnud, aga millegipärast tundus ta tol hetkel liiga kallis. Praegu mõtlen küll, et tegelt oleks ikka ülivinge sellise kotiga ringi lasta ja teeselda, et ma olen marufääntsu mutt. Pealegi nägi see ikka äraütlemata lahe välja!
- Hispaania keel on see keel, mida nad seal räägivad. Mitte inglise ega mingit muud keelt. Isegi mäkis ei saanud inglise keeles tellida. Dagny ei tahtnud ka asja liiga lihtsaks teha ja kui ma ütlesin talle, et ta uuriks, kus seal pubis WC asub, siis ta vastas lõbusalt: "Mine sinna, küsi "Perdona! Donde esta los lavados?"!" "Eeee...kui ma ka küsitud saan, siis vastusest ei saa ma ju midagi aru!?" "Izquierda on vasakul, derecho on paremal ja todo recto on otse edasi. Mine nüüd!". Nojah, emakese looduse vastu ei saa ja koduni ma kannatada ei kavatsenud, nii et midagi muud väga järele ei jäänudki, kui oma vastõpitud keeleoskused proovile panna. Kuuleka õpilasena mõttes sõnu üle korrates sammusin poolnärviliselt ettakandja juurde, vuristasin ette oma lause ja sain vastuse, millest sain isegi aru. Täiega WIN! Teinekordki!
- Siesta on see asi, millega peab lihtsalt arvestama. Päeval kella kahest neljani (või kohati ka viieni) ei ole poed lahti, inimesed tänavatel ei liigu ja kõik on kas rannas või kodus magamas. Ja uskuge mind: poed tõesti ei ole lahti! Me proovisime poodi minna ja saime tünksi, juhtub ikka. Kui ma päris aus olen, siis see siesta oli tegelikult päris mõnus. Keset päeva pooleks tunnikeseks pikali visata ja rõdul klaasikest tintot nautida polnud üldsemitte paha :).
Kui juba aja peale jutt läks, siis siinkohal mainiks ära, et see kaotas kohati oma tähtsuse. Küll oli kell -3.59 (miinus 3.59) või siis lihtsalt 12.93, kuidasiganes seda kõike nüüd ka mõista.
- Parkimine on seal vist omaette kunstiliik, millesse kõik suhtuvad abosoluutselt loominguliselt. Dagny maja ees toimuva parkimiskultuuri jälgimine oli kohati sama huvitav, kui telekast äkšenkomöödia vaatamine. Esiteks on seal alati mingi vennikene, kes vehib kätega, vilistab, plaksutab ja teeb seitsesada muud tsirkusetrikki ning küsib selle kõige eest raha nendelt autodelt, kes tema "alasse" parkinud on. Teiseks käib seal parkimine täpselt nii: otsid koha; sõidad ees olevale autole hästi lähedale; sõidad veel lähemale, nii et ainult 5 cm jääb vahet; sõidad tuimalt tagant sisse väikse kõksuga; tagurdad paar sentimeetrit ja - tadaaa! - ongi pargitud! Ma alguses mõtlesin, et see oli mingi hetkeline teema ja ainult üks auto teeb seda huumorit, aga ei, nii käiski. Veel lahedam oli seda vaatada, kuidas autod olid ennast teeäärde kaherealiselt parkinud, noh nii et ühed on ära parkinud ja siis teine tuleb ja lihtsalt pargib ta kinni. Mingi tsikk otsustas, et ta tahaks oma auto ka sinna kuskile vahele veel susata: hüppas reipalt autost välja lükkas teise auto eest ära (jah, täitsa ise oma väikeste kätega läks sinna ja hakkas muudkui lükkama, ise samal ajal itsitades), naeratas meile, proovis oma auto soovitud kohta sõita, vaatas, et päristäpselt ikka ei sobi, naeratas meile veel korra ja sõitis siis minema. Tsirkust rohkem kui rubla eest!
Aga. Kuna ma olen siia kirjutanud juba kahe ja poole lõpukirjandi jagu teksti ja ma kedagi päris elulooromaaniga ka kurnata ei taha, siis siinkohal ma lõpetan mõnede piltidega. Mainiks ära veel, et äraütlemata vahva oli Dagnyt külastada! Dagny, Jete, aitäh teile kahele, et meid oma vinges kodus majutasite ja ülimõnusat seltskonda pakkusite - naerda sai rohkem kui palju ja puhkus oli buenoooo :)!
Tegime Dagnyga veesõda. Või noh...mina natuke pritsisin teda ja siis ta ostustas täiega vastu anda.
Beautiful life :)
Robocopid kinos!
Õppida, õppida, õppida - ehk nohikute eri!
Tegin Birgiti seitse korda ilusamaks (ehk kuidas me kogemata 50 meetrit fooliumi ostsime)
Sest et "Oktoobrikuu päike ju ei põleta!"
Õhtune piknik "jões" (jep, kohalik park oli kunagi jõgi ja nimi jäi sellest alles).
Jep, mind püüti sirgendajaga kinni.
26.9.11
Katsumusi ületades
"Tyrosine hydroxylation to DOPA is catalyzed by the enzyme tyrosine hydroxylase using molecular oxygen and tetrahydrobiopterin as cofactors. Because tetrahydrobiopterin is converted to quinonoid dihydrobiopterin in the course of the reaction, it must subsequently be regenerated by the action of dihydropteridine reductase".
Jah, sellist teksti lugesin eile ja üleeile, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et täna ootas mind ees midagi, mis on veel raskem sellise teksti lugemisest! Ja see on!? TEKSADE OSTMINE muidugi. Klassika on see: otsin...otsin veel...otsin veel-veel-veel ja ikka ei leia midagi, mis mulle põhimõtteliselt jalga läheks. Ja kui leian...hhaaa! Kui leian, siis ostan kähku ära ja põgenen kiirelt poest, ise samal ajal lootes, et äkki nüüd pool aastat ei pea teksasid enam ostma. No igatahes täna tuli see raske retk jälle ette võtta, sest eelmistest teksadest ei olnud väga midagi alles enam. Sammusin vapralt juba hommikul läbi värske õhu H&M'i poole ja lootsin, et äkki täna on õnne. Algus ei olnud just eriti paljulubav ja tundus, et läheb nii nagu ikka. Aga-aga! Mingi hetk oli murdepunkt: minus ärkas sisemine shopahoolik, silmad lõid särama, pulss kiirenes, hullumeelne naeratus tuli näole - guugeldasin ahnelt ringi poes, krabasin järsu tõmbega müüjalt ära käru, mida ta kasutas riiete ühest kohast teise transportimiseks, sest mul oli seda rohkem vaja! MINA VEAN ROHKEM RIIDEID SIIN ÜHEST KOHAST TEISE!!! Kahmasin siit-ja-sealt, vaatamata suurusnumbreid, sest täna, haa, täna mahub mulle kõik selga! Jätsin kõrvale vaid kakapruuni ja tibukollase värvusega riided - need mind täna ei paelunud. Kõik muu läks kaubaks!
Või noh...mis ma siin ikka fantaseerin, päris nii see kõik siiski ei olnud :D. Küll aga leidsin ma vähem kui tunniga endale teksad, mis on jalas täitsa mugavad, nii et buenoo :)!
Jah, sellist teksti lugesin eile ja üleeile, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et täna ootas mind ees midagi, mis on veel raskem sellise teksti lugemisest! Ja see on!? TEKSADE OSTMINE muidugi. Klassika on see: otsin...otsin veel...otsin veel-veel-veel ja ikka ei leia midagi, mis mulle põhimõtteliselt jalga läheks. Ja kui leian...hhaaa! Kui leian, siis ostan kähku ära ja põgenen kiirelt poest, ise samal ajal lootes, et äkki nüüd pool aastat ei pea teksasid enam ostma. No igatahes täna tuli see raske retk jälle ette võtta, sest eelmistest teksadest ei olnud väga midagi alles enam. Sammusin vapralt juba hommikul läbi värske õhu H&M'i poole ja lootsin, et äkki täna on õnne. Algus ei olnud just eriti paljulubav ja tundus, et läheb nii nagu ikka. Aga-aga! Mingi hetk oli murdepunkt: minus ärkas sisemine shopahoolik, silmad lõid särama, pulss kiirenes, hullumeelne naeratus tuli näole - guugeldasin ahnelt ringi poes, krabasin järsu tõmbega müüjalt ära käru, mida ta kasutas riiete ühest kohast teise transportimiseks, sest mul oli seda rohkem vaja! MINA VEAN ROHKEM RIIDEID SIIN ÜHEST KOHAST TEISE!!! Kahmasin siit-ja-sealt, vaatamata suurusnumbreid, sest täna, haa, täna mahub mulle kõik selga! Jätsin kõrvale vaid kakapruuni ja tibukollase värvusega riided - need mind täna ei paelunud. Kõik muu läks kaubaks!
Või noh...mis ma siin ikka fantaseerin, päris nii see kõik siiski ei olnud :D. Küll aga leidsin ma vähem kui tunniga endale teksad, mis on jalas täitsa mugavad, nii et buenoo :)!
21.9.11
Erand kinnitab reeglit?
No tõesti. Esimest korda elus juhtus minuga selline asi! Võtsin külmutatud pitsa välja karbist ja ta NÄGIGI välja täpselt selline, nagu pilt karbi peal :O! Uskumatu! Ja maitses ka veel imehästi. Ma ei saa aru, mis värk on...
20.9.11
Kui keegi veel ei teadnud, kuidas oma kodu kaunistada
Üks päev avastasin oma seina pealt voodi kohalt vahvad konksud ja olin megarahul, et saan oma suure-raske rätiku kuskile riputada. Päris uhkelt ilutses see seal seinal poolniiskena, kui ma otsustasin, et oleks aeg iluuneks. Pooluimaselt tajusin, et midagi langes mu jalale ja midagi väikest kukkus õrnalt kolksudes põrandale. Nagu arvata oli, oli see konksukene veidi pirtsakas ja otsustas, et sellist rätikut tema kanda igatahes ei kavatse! Pärast ühte nurjunud katset see konks uuesti seinale panna (mis esialgu kusjuures õnnestus, aga mitte kauaks), jätsin ta hooletult lauaservale vedelema. Ma nüüd päristäpselt ei tea, kas keegi kogemata surus sinna peale või hakkas konksule see asukoht nõnda-nõnda meeldima, aga igatahes on ta laua küljes võrdlemisi kõvasti ja jonnakalt kinni ja kui ma tõmmata üritasin, siis ära ei tulnud. Vähemalt on mu laud omanäoline ja küll ma talle sellisel kujul ka rakenduse leian: riputan näiteks oma laua ukse külge või midagi...
19.9.11
Nii on lood :)
Ma mõtlesin, et peaks igaksjuhuks ära mainima (selleks puhuks, kui kellelegi on vale mulje jäänud), et ma tegelikult õpin ka siin. Ja olen muidu vahva. Koguaeg ka siin lustidroom ja ringirändamine ei ole! Täna näiteks olin kell 9-15 koolis (mitte, et see vahva poleks olnud. Loeng oli nii võimas, et ma nautisin täiega!), siis käisin jooksmas ja pärast seda valmistasin täitsa ise uhkelt hakklihakastet ja kartuliputru. Täpselt nagu ühele õigele nohikule kohane!
Ma noh...igaksjuhuks...kui kellelegi vale mulje jäi...
Ma noh...igaksjuhuks...kui kellelegi vale mulje jäi...
18.9.11
I'm on a boat ya! It's going fast, ya!
Meie zupérvinge nädalavahetus Wiete, Birgiti, Dace ja Hendrikuga Stockholmis möödus võrdlemisi linnutiivul. Esimesel õhtul, pärast seiklusmatka öises metsas, improlõbustusparki ja loomasafarit, hakkas kohe jämm pihta - kuna mu tädi on muusikaõpetaja, ei saanud me ju ometi jätta võimalust kasutamata. Moodustasime kiirelt bändi ja hakkasime grande concertoga pihta:
löökpillid - Nele
klaver - mu tädi
peavokaal - Wiete
taustavokaal - me kõik
pardivile - Dace
impropill (minu peksmine trummipulgaga) - Birgit
Esitamisele tulid kõik uuemad ja vanemad hitid ning kontsert oli nii võimas ja hoogne, et tädipoeg Emil karjus mingi hetk teisest toast, et tahaks magada ka kunagi... Esialgu me sellest ennast häirida ei lasknud ja lõõritasime täistuuridel edasi, aga mingi hetk pidime siiski tunnistama, et ilmselt isegi ämblikud on endale võrgust juba kõrvatropid meisterdanud ja meil oleks aeg magada ka natuke. Järgmine päev pidi ju nagunii võrdlemisi pikk tulema. Ja tuligi!
Hommikul pärast vaevalist ärkamist ja enda tuunimist oli aeg minna seda tegema, mille jaoks me algselt Stockholmi üldse läksime - mootorpaaditsill! Ilm oli täielik perfecto: päike paistis, tuult ei olnud ja väiksed linnupoisikesed guugeldasid rahulikult mööda taevast ringi. Nagu arvata võib, siis kapteniteks olid meil kaks ääretult šarmantset skauti:
Ja kui meil juba skaudid paadil olid, siis ei saanud ju jätta kasutamata võimalust skaudiüritusele minna. Nagu igale väiksele lapsele kohane, grillisime ka meie täitsa ise endale hot-dogi ja kärsatasime rõõmsalt vahukomme lõkkel. Muuhulgas otsustasin mina ära proovida posti otsast alla hüppamise. Põhimõtteliselt nii nagu kõlab, ongi - metsas oli natuke kõrgema kui kaheksa meetri kõrguse posti külge kinnitatud täpselt sama kõrge redel ja siis ronid mööda seda redelit üles ja hüppad. Nii lihtne ongi. Muidugi kindluse mõttes on traksid ja köied ka küljes - mine tea, äkki iga inimene ei oskagi kaheksa meetri kõrguselt alla hüpates pehmelt ja vigastusteta maanduda. Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis mina ka ei oska. Nii, traksid küljes, köie küljes ka loodetavasti kinni ja oligi aeg hakata üles ronima. Nii palju, kui ma rootsi keelest aru saan, siis väiksed skaudiplikad ja -poisid hakkasid samal ajal omavahel itsitades kihla vedama, kas ma olen nii raske, et põrutan hoolimata kinnitustest täie laksuga vastu maad või ei ole. Kui kihlveod sõlmitud, hakkasid osad neist juba sel ajal, kui ma alles poole redeli peal olin, karjuma: "Hüppa-hüppa, kuku-kuku!". Nojah, nende ebaõnneks ja minu suureks õnneks, ma siiski vastu maad ei põrutanud ja jäin vägagi õnnelikult terveks ning elamus oli võimas :)! Siin sellest väike video:
Pärast kaskadööritsemisi oli aeg järele proovida erinevad veesõidukid - kui Hendrik, Dace ja Birgit piirdusid klassikalise kanuuga, siis me Wietega mõtlesime midagi uut proovida ja selleks puhuks sobis pisikene purjepaadikene nimega Optimist vägagi hästi. Kusjuures nimi on tal vägagi asjakohane - võrdlemisi optimist peab olema, kui sellega kuskile kohale tahad jõuda. Vähemalt meiesugustel algajatel oli igatahes raskusi, et seda asja viisakalt juhtida ja edasi liikuda (rääkimata sellest, et ma suutsin poole maa peal kuidagi tüüri paadi küljest lahti saada (no worries - panin mäkkaiverioskused mängu ja minutiga oli asi jälle korras!))
Kui skaudiüritus oli üle vaadatud, jätkasime paadiga Stockholmi poole kruiisimist ning sõitsime linnas natuke ringi ja ma pean mainima, selline variant vaatamisväärsuste vaatamisest oli ikka äraütlemata mõnus :)!
Väike bensiinijaamakülastus:
Aitäh-aitäh meie vahvatele laevakaptenitele ja imetoredale seltskonnale :)!
Nüüd on aeg jälle õppima hakata, juhuuu!
löökpillid - Nele
klaver - mu tädi
peavokaal - Wiete
taustavokaal - me kõik
pardivile - Dace
impropill (minu peksmine trummipulgaga) - Birgit
Esitamisele tulid kõik uuemad ja vanemad hitid ning kontsert oli nii võimas ja hoogne, et tädipoeg Emil karjus mingi hetk teisest toast, et tahaks magada ka kunagi... Esialgu me sellest ennast häirida ei lasknud ja lõõritasime täistuuridel edasi, aga mingi hetk pidime siiski tunnistama, et ilmselt isegi ämblikud on endale võrgust juba kõrvatropid meisterdanud ja meil oleks aeg magada ka natuke. Järgmine päev pidi ju nagunii võrdlemisi pikk tulema. Ja tuligi!
Hommikul pärast vaevalist ärkamist ja enda tuunimist oli aeg minna seda tegema, mille jaoks me algselt Stockholmi üldse läksime - mootorpaaditsill! Ilm oli täielik perfecto: päike paistis, tuult ei olnud ja väiksed linnupoisikesed guugeldasid rahulikult mööda taevast ringi. Nagu arvata võib, siis kapteniteks olid meil kaks ääretult šarmantset skauti:
Ja kui meil juba skaudid paadil olid, siis ei saanud ju jätta kasutamata võimalust skaudiüritusele minna. Nagu igale väiksele lapsele kohane, grillisime ka meie täitsa ise endale hot-dogi ja kärsatasime rõõmsalt vahukomme lõkkel. Muuhulgas otsustasin mina ära proovida posti otsast alla hüppamise. Põhimõtteliselt nii nagu kõlab, ongi - metsas oli natuke kõrgema kui kaheksa meetri kõrguse posti külge kinnitatud täpselt sama kõrge redel ja siis ronid mööda seda redelit üles ja hüppad. Nii lihtne ongi. Muidugi kindluse mõttes on traksid ja köied ka küljes - mine tea, äkki iga inimene ei oskagi kaheksa meetri kõrguselt alla hüpates pehmelt ja vigastusteta maanduda. Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis mina ka ei oska. Nii, traksid küljes, köie küljes ka loodetavasti kinni ja oligi aeg hakata üles ronima. Nii palju, kui ma rootsi keelest aru saan, siis väiksed skaudiplikad ja -poisid hakkasid samal ajal omavahel itsitades kihla vedama, kas ma olen nii raske, et põrutan hoolimata kinnitustest täie laksuga vastu maad või ei ole. Kui kihlveod sõlmitud, hakkasid osad neist juba sel ajal, kui ma alles poole redeli peal olin, karjuma: "Hüppa-hüppa, kuku-kuku!". Nojah, nende ebaõnneks ja minu suureks õnneks, ma siiski vastu maad ei põrutanud ja jäin vägagi õnnelikult terveks ning elamus oli võimas :)! Siin sellest väike video:
Pärast kaskadööritsemisi oli aeg järele proovida erinevad veesõidukid - kui Hendrik, Dace ja Birgit piirdusid klassikalise kanuuga, siis me Wietega mõtlesime midagi uut proovida ja selleks puhuks sobis pisikene purjepaadikene nimega Optimist vägagi hästi. Kusjuures nimi on tal vägagi asjakohane - võrdlemisi optimist peab olema, kui sellega kuskile kohale tahad jõuda. Vähemalt meiesugustel algajatel oli igatahes raskusi, et seda asja viisakalt juhtida ja edasi liikuda (rääkimata sellest, et ma suutsin poole maa peal kuidagi tüüri paadi küljest lahti saada (no worries - panin mäkkaiverioskused mängu ja minutiga oli asi jälle korras!))
Kui skaudiüritus oli üle vaadatud, jätkasime paadiga Stockholmi poole kruiisimist ning sõitsime linnas natuke ringi ja ma pean mainima, selline variant vaatamisväärsuste vaatamisest oli ikka äraütlemata mõnus :)!
Väike bensiinijaamakülastus:
Aitäh-aitäh meie vahvatele laevakaptenitele ja imetoredale seltskonnale :)!
Nüüd on aeg jälle õppima hakata, juhuuu!
15.9.11
Ja mis aktsendiga sina räägid?
Kui muidu on minu inglise keel segadust tekitav (austraallased arvavad, et see on briti aktsent, inglased, et austraalia aktsent ja kõige viimane pakkumine oli üldse lõuna-aafrika aktsent), siis täna ütles rootsi keele õpetaja, et ma räägin rootsi keelt norra aktsendiga. Kust iganes see siis veel üldse tuli. Ma igaksjuhuks võtsin seda komplimendina igatahes.
Ja veel lisaks: meie saime täna rootsi keele tunnis kõik juustukooki murakamoosi ja vahukoorega :)! Sest noh...väikestel lastel läheb ikka kolme tunniga koolis ju kõht tühjaks!
Ja üleüldse on mul praegu lihased valusad, sest öösel oli vaja ju ometigi wonderwomanit mängida ja teistega võidu kätekõverdusi teha (mainin siikohal ära, et ma nägin neid tehes kahtlemata stiilne välja oma Snoopy roosa-ruuduliste tudupükstega).
Ja veel lisaks: meie saime täna rootsi keele tunnis kõik juustukooki murakamoosi ja vahukoorega :)! Sest noh...väikestel lastel läheb ikka kolme tunniga koolis ju kõht tühjaks!
Ja üleüldse on mul praegu lihased valusad, sest öösel oli vaja ju ometigi wonderwomanit mängida ja teistega võidu kätekõverdusi teha (mainin siikohal ära, et ma nägin neid tehes kahtlemata stiilne välja oma Snoopy roosa-ruuduliste tudupükstega).
14.9.11
ilus keel meil :)
Seekordne hääldamiskunn oli Wiete.
Rääkisin Janikaga MSNis ja Wiete üritas seda eestikeelset teksti soravalt mulle ette lugeda. Läks täitsa edukalt, kuni jõudis sõnani "Allalaadida", mis kõlas tema esituses "Allalalalala...wait...alalalaadidaaa...lalaladiidaa? allaladiidaa? I LOVE THIS WORD!"
Rääkisin Janikaga MSNis ja Wiete üritas seda eestikeelset teksti soravalt mulle ette lugeda. Läks täitsa edukalt, kuni jõudis sõnani "Allalaadida", mis kõlas tema esituses "Allalalalala...wait...alalalaadidaaa...lalaladiidaa? allaladiidaa? I LOVE THIS WORD!"
12.9.11
Kes järgmine on?
Kui esimesena saatis mulle siia kirja Dagny, siis täna oli mu postkasti potsatanud juba kiri politseilt.
Kui keegi nüüd tunneb, et tahab ka siiski mulle kirjutada-joonistada või koguni näiteks luuletuse saata, siis küsige aga julgelt aadressi!
Kui keegi nüüd tunneb, et tahab ka siiski mulle kirjutada-joonistada või koguni näiteks luuletuse saata, siis küsige aga julgelt aadressi!
Täna arvasin hommikul, et olen muumimamma. Päris triibulist põlle ette ei sidunud, aga tsikkidega pannkooke tegime küll ühe paraja hunniku ja täitsa mõnus pikk hommik oli hea seltskonna, kohvi ja magusate kullakarva koogikestega :). Muideks, jahu nende asjade jaoks oli päris vahva osta. Kui ma rootsi keeles enamvähem teadsin, kuidas on sõna "jahu", siis sõna "nisu" rootsikeelsest tõlkest polnud mul õrna aimu ka. Kõndisin suure jahuleti ees edasi-tagasi, erinevaid teooriaid välja mõeldes ja pildikesi uurides ja koba peale suutsingi õige jahu välja valida. Win!
Paar päeva tagasi aga jalutasin hilisõhtul üksinda mööda järvekallast. Sillatuled paari kilomeetri kaugusel kumamas, paar aastat tagasi saadud kastan mu taskus ja mahe pooljahe õhtu. Katlemata ilus ja ROMANTILINE.
Paar päeva tagasi aga jalutasin hilisõhtul üksinda mööda järvekallast. Sillatuled paari kilomeetri kaugusel kumamas, paar aastat tagasi saadud kastan mu taskus ja mahe pooljahe õhtu. Katlemata ilus ja ROMANTILINE.
11.9.11
Käisin poes!
Ega ma ei arvanudki, et täna "Hopp, Johanna!" tulemata jääb...". Milleks üldse kella vaadata, kui alt tuleva lustaka "Hopp, Johanna!" järgi on ka väga hästi teada, et kell on kolmveerand kaks öösel? See on nagu aamen kirikus, ma ütlen. Kolmandat laupäeva juba (ehk siis kõik laupäevad, mis ma siin olnud olen), on täpselt see lugu natuke enne kella kahte. Ei pea vist mainima, et YMCA tuli ka ära juba...
Täna käisin poes ja ostsin endale esimest korda siinoldud aja jooksul coca-colat. Mõtlesin kommi ka osta, aga nii üleannetuks ma õnneks siiski seekord ei läinud.
Muuhulgas külastasime eile mõne kilomeetri kaugusel asuvat teist ühikat ja no ilmselgelt selle ühika seltskonnal oli jäänud kuulmata lause "Ära tee oma ühikas pidusid...200 inimesega", sest seal oli ikka vähemalt kolmsada inimest, keda lõbustasid erinevad joomismängud, vilkuv ööklubituleke laes ja üliminikõlarid oma mitte just eriti jalgatatsumapaneva muusikaga (lauludel endal polnudki midagi viga, aga võimu oleks võinud küll rohkem olla). Piret, mäletad, kui ma sulle rääkisin, et tahaks ka siuksele peole, nagu ameerika noortefilmides on? Noh... nüüd ma siis käisin siuksel ja ega ta midagi nii ülivinget ei olnudki. Käisin paar tiiru majale peale, rääkisin siin-seal juttu ja edasi...edasi tulime koju tagasi ja nautisime oma Delta1 seltskonda :). Võib-olla oli ka asi väsimuses ja selles, et erilist fiesta-fiesta-baila-baila tuju polnud. Mine tea, äkki teinekord läheb paremini :D.
Täna käisin poes ja ostsin endale esimest korda siinoldud aja jooksul coca-colat. Mõtlesin kommi ka osta, aga nii üleannetuks ma õnneks siiski seekord ei läinud.
Muuhulgas külastasime eile mõne kilomeetri kaugusel asuvat teist ühikat ja no ilmselgelt selle ühika seltskonnal oli jäänud kuulmata lause "Ära tee oma ühikas pidusid...200 inimesega", sest seal oli ikka vähemalt kolmsada inimest, keda lõbustasid erinevad joomismängud, vilkuv ööklubituleke laes ja üliminikõlarid oma mitte just eriti jalgatatsumapaneva muusikaga (lauludel endal polnudki midagi viga, aga võimu oleks võinud küll rohkem olla). Piret, mäletad, kui ma sulle rääkisin, et tahaks ka siuksele peole, nagu ameerika noortefilmides on? Noh... nüüd ma siis käisin siuksel ja ega ta midagi nii ülivinget ei olnudki. Käisin paar tiiru majale peale, rääkisin siin-seal juttu ja edasi...edasi tulime koju tagasi ja nautisime oma Delta1 seltskonda :). Võib-olla oli ka asi väsimuses ja selles, et erilist fiesta-fiesta-baila-baila tuju polnud. Mine tea, äkki teinekord läheb paremini :D.
9.9.11
Söööööök
Mille kuradi pärast see lind mulle suvel rinna peale sittus, kui mult ikkagi telefon ära varastati?? Pidi ju õnne tooma või midagi.
Igatahes täna sain ma kokku oma rühmatöö grupiga. Kokkusaamine kell 16, raamatukogu ees, hähh, lihtne! Kell 15.57 olen raamatukogu ees ja mitte kedagi ei paista...vähe sellest, et ma neist kellegi nime ei teadnud, et mäletanud ma nägusid ka. Hästi läheb! Täpselt sellel hetkel, kui ma mõtlesin "ouuu, seal oli ju see rootsi kutt ka!", astus seesama rootsi noormees nurga tagant välja ja ühiselt leidsime kiirelt meie grupi üles. Huhh, õnneks. Nüüd ma siis tean, et minu rühmatöö grupid on kolm hurmavat noormeest (ameeriklane, rootslane ja austraallane) ja kaks tütarlast (üks USAst ja teine Singapurist). Rühmatöö arutelul vaikselt nihelesin oma toolil ja vaatasin aeg-ajalt kella. Kõht oli oiii kui tühi ja kohe pärast seda pidime Birgiti ja Wietega (ja nagu selgus, siis ka kõigi teistega) minema allkorruse vingesse Velvet Lounge'i (jah-jah, seesama, kust nädalavahetuseti tümatsioon tuleb) all-you-can-eat buffeed nautima. Koolist koju kõndides hakkasid igast söögikohast möödudes neelud käima, nii et kodus ma üle minuti ei raisanud. Ja no...kui muidu on siin kõik niiiii kallis, siis seal tuli maksta ainult 69 rootsi krooni ja selle raha eest sai süüa täpselt nii palju kui tahad PLUSS hinna sees oli üks siider, õlu või pokaal veini. Pole vist vaja mainida, et lihasöömist nautisin ma ikka täie raha eest! Ahjaa, muuhulgas nägin, et täna on neil seal esineja: laulja on umbestäpselt minu kapi all, trummar mu laua all ja voodi all asetseb kitarrist. Minu oma põrandaalune kontsert :).
Muidu on siin Delta-house'is elu vahva nagu ikka - ühel ööl kell kaks pärast klubist koju jõudmist hakkasin kartuliputru valmistama, saateks Ping-pongi suurepärane lauluoskus (alustas Hiina hümniga, lõpetas hiinakeelse räpi ja sealsete popplauludega), oli kahtlemata hariv ja hea trenn kõhulihastele!
Lõpetuseks kõigile neile, kes õhtul tunnevad, et igav on, väike to-do-list:
Tegemist on meie night missioni ülesannetega. Võite ise mõistatada, millised neist mina ära täitsin. Ühe ütlen ette: "do a picture with people in yellow overalls":
Igatahes täna sain ma kokku oma rühmatöö grupiga. Kokkusaamine kell 16, raamatukogu ees, hähh, lihtne! Kell 15.57 olen raamatukogu ees ja mitte kedagi ei paista...vähe sellest, et ma neist kellegi nime ei teadnud, et mäletanud ma nägusid ka. Hästi läheb! Täpselt sellel hetkel, kui ma mõtlesin "ouuu, seal oli ju see rootsi kutt ka!", astus seesama rootsi noormees nurga tagant välja ja ühiselt leidsime kiirelt meie grupi üles. Huhh, õnneks. Nüüd ma siis tean, et minu rühmatöö grupid on kolm hurmavat noormeest (ameeriklane, rootslane ja austraallane) ja kaks tütarlast (üks USAst ja teine Singapurist). Rühmatöö arutelul vaikselt nihelesin oma toolil ja vaatasin aeg-ajalt kella. Kõht oli oiii kui tühi ja kohe pärast seda pidime Birgiti ja Wietega (ja nagu selgus, siis ka kõigi teistega) minema allkorruse vingesse Velvet Lounge'i (jah-jah, seesama, kust nädalavahetuseti tümatsioon tuleb) all-you-can-eat buffeed nautima. Koolist koju kõndides hakkasid igast söögikohast möödudes neelud käima, nii et kodus ma üle minuti ei raisanud. Ja no...kui muidu on siin kõik niiiii kallis, siis seal tuli maksta ainult 69 rootsi krooni ja selle raha eest sai süüa täpselt nii palju kui tahad PLUSS hinna sees oli üks siider, õlu või pokaal veini. Pole vist vaja mainida, et lihasöömist nautisin ma ikka täie raha eest! Ahjaa, muuhulgas nägin, et täna on neil seal esineja: laulja on umbestäpselt minu kapi all, trummar mu laua all ja voodi all asetseb kitarrist. Minu oma põrandaalune kontsert :).
Muidu on siin Delta-house'is elu vahva nagu ikka - ühel ööl kell kaks pärast klubist koju jõudmist hakkasin kartuliputru valmistama, saateks Ping-pongi suurepärane lauluoskus (alustas Hiina hümniga, lõpetas hiinakeelse räpi ja sealsete popplauludega), oli kahtlemata hariv ja hea trenn kõhulihastele!
Lõpetuseks kõigile neile, kes õhtul tunnevad, et igav on, väike to-do-list:
Tegemist on meie night missioni ülesannetega. Võite ise mõistatada, millised neist mina ära täitsin. Ühe ütlen ette: "do a picture with people in yellow overalls":
Subscribe to:
Posts (Atom)