Minu väiksed armsad tegemised: Yo no queiro agua, yo queiro bebida!

Umbes kuu aega tagasi oma kalendrit tsekkides ja seal viite vabat päeva märgates tekkis idee, et võiks külla minna sellele tsikile:

Aga et ma olen alles pisi-pisi ja mul üksi lennujaamas olla ei lubata ja üleüldse tekib siis ju hirm, et ma jään poesilte vahtima ja uitan valesse kohta, otsustasin ma Birgiti ka kaasa kutsuda. Mitte, et ta minust palju mõistlikum oleks, eiei.

Ja nii läkski, et teisipäeval, 27. septembril pärast kooli käisime poes, ostsime võikumaterjali, siis ma tegin superpakkimist (no tõesti, käsipagasisse, ehk minu tavalisse väiksesse seljakotikesse: pesu, sokid, kaks lina, padjapüür, 3 ruudulist särgikest, 4 t-särki, kahed lühikesed püksid, megaaaasuur käterätt, 1 raamat, 1 õpik, magamisriided, KLEIT ja lisaks veel palju muud pudipadi) ja oligi aeg teele asuda marsruudil Jönköping - Göteborg - London - Alicante - Valencia - London - Göteborg - Jönköping. Kuna ma päris kronoloogiliset õiget käisin-siin-tegin-seda-juttu ei viitsi kirjutada, siis, vot, siin on punktid (või kriipsud):

- Lennujaamad olid need kohad, kus me veetsime kokku pääääris pikalt aega (näiteks kahel ööl Londoni lennujaamas armsad 7 tundi) ja selle jaoks oli vaja ennast ometigi väga koduselt sisse seada:

See London Stanstedi lennujaam on muide päris vahva: minu suureks üllatuseks on seal üsnagi tavahindadega (ehk siis lennujaama kohta väga-väga soodsate hindadega) SPARi pood, mis meie rõõmuks oli avatud 24/7. Mul on tunne, et ma käisin seal kokku vist umbes 4 korda, noh et ikka oleks käidud! See käru, muide, mis pildi peal on...haa!!...selle käruga ma käisin raha tegemas - ta oli juba oma 4h seal meie kõrval vedelenud ja ilutsenud (koletsenud?), kui mul lõid silmad särama ja ma teatasin võidukalt Birgitile "Ma lähen raha tegema!!", mis seisnes põhimõtteliselt selles, et ma viisin käru tagasi sinna, kuhu ta kuulub ja, näe, olimegi 1 naela võrra juba rikkamad! Win!
Kui me minnes polnud just maailma kõige asjalikumad neiud lennujaamas, siis tulles oleks meie üle küll iga õpetaja uhke olnud. Terve öö läbi me õppisime rootsi keele eksamiks (tund aega ööst mina käisin kreemitamas ennast, aga sellest juba hiljem). Meie õppimisepisoodidele julgesid vahele segada vaid kaks isikut: kuri inglise tädi ja HelloKitty - päris vinge combo minuarvates. Esimesena neist suutis meie suurepärasele nohikutuhihinale konkurentsi pakkuda see tädike, kes nägi välja minu arvates nagu klassikaline kuri mutt inglise komöödiatest. Birgit oli korra oma istmelt püsti tõusnud, kui ta juba ründas seda täie tuhinaga ja kui Birgit julges korraks öelda "Eee...excuse me...", siis oli selge, et see lause oli väga vale. Polnud siin mõtet vabandada midagi - tädi sajatas täiega nii poriseva hääletooniga, et sellise tooni tegemine on minu arvates juba omaette kunst - ma arvan, et ta peaks minema näitlejaks õppima, kui ta seda juba ei ole - "Te ei saa siin endale viite pinki ära hõivata (millega ta tõestas kohe ära, et matemaatik ta kohe kindlasti ei ole, me olime hõivanud kõigest 4 pinki)!!! Teised inimesed tahavad ka istuda! Jaa! Te ei saa siin niimoodi omavolitseda!" ja siis võttis ta endale üksinda 2 pinki, jättes meile kahepeale kolm. Paari minuti pärast leidis ta ilmselt, et ta ei teinud ennast ikka piisavalt arusaadavaks ja tuli uuesti sama tekstiga välja. Järgnevalt lõbustasime õppimise vahepeale ennast tema jälgimisega ja kommenteerimisega - no ma pole enne näinud, et keegi oma käsipagasit lennujaamas 3 tundi ümber pakiks. Ta muudkui pakkis ja pakkis! Ja siis pakkis veel! Mingi hetk, kui olime jälle süvenenud rootsikeelsetesse tegusõnadesse, lahvatasid Birgitil silmad särama ja ta hõiskas rõõmsalt "Oh, jess, tal kadus midagi ära! Ma loodan, et ta ei leia seda enam mitte kunagi üles!". Naersin pisarateni. Me mõlemad teadsime, et see oli veidikene õel nali, aga no see polnud ka temast just kõige viisakam niimoodi meile kaela sadada - oleks siis viisakalt küsinud, nagu teised sinnani tegid, oleks ju ok olnud :). Niipalju siis temast. Järgnevad paar tundi möödusid rahulikult õppimiserütmis, kuni mingil hetkel umbes hommikul kella nelja paiku oli selline uni silmas, et kohvi tundus hädavajalik. Kuna me kedagi teist maailmas ei usalda, siis oli vaja kohvi ostmas käia vahetustega ja, nagu ikka, hüppasin mina esimesena püsti ja käisin kiirelt ära. Istusin siis pärast seda üksi oma koha peal Birgitit oodates, lugesin vaikselt dialooge ja mõtlesin oma mõtisklusi maailma parandamisest ja inimeste mõistmisest, kui järsku märkasin silmanurgast, et midagi roosat liigub ringi. Pöörasin pilgu paremale ja olin hämmingus. Üleväsimus? Üleõppimine? Päiksepiste??? No igatahes jalutas seal ringi poolemeetrine HelloKitty. Ma olin sel ööl lennujaamas näinud ringi kõndimas pesuväel inimesi ja muid veidrusi, aga HelloKitty??? MIS SUL VIGA ON?? Põhimõtteliselt oli tegemist gaasiõhupalliga, millel oli täpselt nii palju gaasi alles jäänud, et ta üles ei tõusnud, aga päris maha ka ei kukkunud - nii ta hõljuski täpselt sellel kõrgusel, et varbad puudutasid õrnalt maad ja liugles graatsiliselt mööda lennujaama ringi, justtäpselt nii nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas. Kui Birgit tuli, näitasin talle ka oma vinget avastust ja just täpselt sel hetkel otsustas see tänapäeva väikeste tüdrukute vaieldamatu lemmik hakata koridori teise otsa jalutama, endiselt täpselt nii nagu see oleks kõige tavalisem-igapäevasem asi, millega ta tegeleb - lihtsalt jalutabki lennujaamas ringi. Ma oleks tahtnud nende magavate inimeste nägu ärkamisehetkel näha, kui nad avastasid, et selline tegelane nende kõrval seisab. Kuna mulle see asi meeldima hakkas, tõin ma ta koridori lõpust ära ja viisin keset suurt ootesaali, et inimeste reaktsiooni näha. Tuima näoga jalutas see kiisukene Check-in'i lettide suunas, kui turvamees tuli ja ta ära viis. Tõenäoliselt tahtis ta täiesti üksi temaga tagaruumis mängida ja nii jäimegi meie lõbust ilma.

Aitab küll Londoni lennujaamast, me olime Valencia omas ka ju! Seal kõndisime rahulikult turvakontrolli poole ja mul läks meelest, et enne seda asja peab ju ka pileteid näitama. Noh, milles küsimus, kott laia kaarega maha, piletid välja ja...Birgiti vägagi käskiv lause:"Nele, pane kohe heaga see kaart tagasi kotti!" (ma ostsin kaasa ühe vahva postkaardi, mis pole just, noh, kuidas nüüd öelda...noh sellel noormehel seal kaardil pole just kõige rohkem riideid seljas), aga oli juba hilja. Ühes piletitega raamatu vahel välja libisenud postkaardikest oli juba märganud piletikontrollitädi, kes pilgutas silma, seejuures kõva häälega naerdes ja tunnustavalt "Me gusta!" öeldes. Hea siis, et ma kunagi piinlikkust endale ei valmista...

- Söömine oli see tegevus, millest ei saanud üle ega ümber.

Maitseelamusi pakkus muuhulgas hobuselihabocadillo (ära küsi. Ma ei tea, miks hobuseliha peaks einesaia vahele panema), mille ma otsustasin võtta suure, mitte väikse. Väike vale otsus, sest no see "grande" oli ikka "GRANDE!":

Nagu mis ajast on einesaiad meetrised??
Ja külastamata ei jäänud ka kohalik üüberroosa sushibaar:

Kuigi ma pean siinkohal aususe mõttes ära mainima, et molluskitele ja sushile eelistan ma siiski vähe tavalisemat toitu, ju ikka endisel lihtnepiff (mis ei tähenda, et nende asjade söömine elamus poleks olnud - kohe VÄGA huvitav oli!).

- Ööklubid. No peod olid küll täpselt sellised nagu filmis: mereäärne rannabaar, kus mängib täpselt õige muusika - selline muhe lounge-rannapeo muusika, šampust kallatakse lavalt otse kurku, kõigile jagatakse snorgeldamisprille, pulgakomme, ujumismadratseid ja muud nänni ja no lihtsalt muhe on tantsida ja melu nautida. Sel ööl tantsisin nii nagu keegi ei vaataks. Justnimelt NAGU keegi ei vaataks - mingil hetkel avastasin ma umbes viis tänapäeva imeleiutist ehk iPhone'i mind filmimas. Ma nüüd ei teagi, kas see on halb või hea...

Teiseks klubiks, kus me käisime, oli l'umbracle, mille puhul oli tegemist maja katusel asetseva klubiga, kust ei puudunud arvukad palmipuud ja voodid. Justnimelt, voodid - mis ajast need klubis niimoodi on?? Lasin Dagnyl kiirelt õpetada endale väljendid "mis sinu nimi on?" "minu nimi on..." "kust sa pärit oled?" ja võib öelda, et täielik töövõit! Mingi noormees tuli, rääkis paar sõna minuga, paar sõna Birgitiga ja natuke pikemalt Dagnyga ja mainis imestunult "Te räägite kõik nii head hispaania keelt!". Dagny küll kahjuks rääkis meid välja ja mainis noormehele, et need kaks tegelikult ei oska absoluutselt hispaania keelt, aga sellest pole mittekuimidagi - nagunii ma jäin igal vestlusel pärast oma kolme hittlauset vait.

- Kohalik turg oli omaette vaatamisväärsus kohe päris kindlasti. Nagu Birgit tegi avastuse, siis me pole mitte kuskil enne näinud, et selline aluspesumarket oleks tänavale üles pandud. VÕIMAS! Calvin Klein, Gucci, Versace - just name it ja neil on see olemas kohe sealsamas asfalti peale laotatud teki peal. Turuhoones (mida on lausa naljakas nii kutsuda, sest maja nägi ausaltöeldes pääääris uhke välja) sees oli vähe viisakam värk - kõikvõimalikud erinevad puuviljad/lihad/meremolluskid/maitseained ja suur sagimine. Ma oleks peaaegu endale ühe vinge vuffli Gucci koti ostnud, aga millegipärast tundus ta tol hetkel liiga kallis. Praegu mõtlen küll, et tegelt oleks ikka ülivinge sellise kotiga ringi lasta ja teeselda, et ma olen marufääntsu mutt. Pealegi nägi see ikka äraütlemata lahe välja!

- Hispaania keel on see keel, mida nad seal räägivad. Mitte inglise ega mingit muud keelt. Isegi mäkis ei saanud inglise keeles tellida. Dagny ei tahtnud ka asja liiga lihtsaks teha ja kui ma ütlesin talle, et ta uuriks, kus seal pubis WC asub, siis ta vastas lõbusalt: "Mine sinna, küsi "Perdona! Donde esta los lavados?"!" "Eeee...kui ma ka küsitud saan, siis vastusest ei saa ma ju midagi aru!?" "Izquierda on vasakul, derecho on paremal ja todo recto on otse edasi. Mine nüüd!". Nojah, emakese looduse vastu ei saa ja koduni ma kannatada ei kavatsenud, nii et midagi muud väga järele ei jäänudki, kui oma vastõpitud keeleoskused proovile panna. Kuuleka õpilasena mõttes sõnu üle korrates sammusin poolnärviliselt ettakandja juurde, vuristasin ette oma lause ja sain vastuse, millest sain isegi aru. Täiega WIN! Teinekordki!

- Siesta on see asi, millega peab lihtsalt arvestama. Päeval kella kahest neljani (või kohati ka viieni) ei ole poed lahti, inimesed tänavatel ei liigu ja kõik on kas rannas või kodus magamas. Ja uskuge mind: poed tõesti ei ole lahti! Me proovisime poodi minna ja saime tünksi, juhtub ikka. Kui ma päris aus olen, siis see siesta oli tegelikult päris mõnus. Keset päeva pooleks tunnikeseks pikali visata ja rõdul klaasikest tintot nautida polnud üldsemitte paha :).
Kui juba aja peale jutt läks, siis siinkohal mainiks ära, et see kaotas kohati oma tähtsuse. Küll oli kell -3.59 (miinus 3.59) või siis lihtsalt 12.93, kuidasiganes seda kõike nüüd ka mõista.

- Parkimine on seal vist omaette kunstiliik, millesse kõik suhtuvad abosoluutselt loominguliselt. Dagny maja ees toimuva parkimiskultuuri jälgimine oli kohati sama huvitav, kui telekast äkšenkomöödia vaatamine. Esiteks on seal alati mingi vennikene, kes vehib kätega, vilistab, plaksutab ja teeb seitsesada muud tsirkusetrikki ning küsib selle kõige eest raha nendelt autodelt, kes tema "alasse" parkinud on. Teiseks käib seal parkimine täpselt nii: otsid koha; sõidad ees olevale autole hästi lähedale; sõidad veel lähemale, nii et ainult 5 cm jääb vahet; sõidad tuimalt tagant sisse väikse kõksuga; tagurdad paar sentimeetrit ja - tadaaa! - ongi pargitud! Ma alguses mõtlesin, et see oli mingi hetkeline teema ja ainult üks auto teeb seda huumorit, aga ei, nii käiski. Veel lahedam oli seda vaatada, kuidas autod olid ennast teeäärde kaherealiselt parkinud, noh nii et ühed on ära parkinud ja siis teine tuleb ja lihtsalt pargib ta kinni. Mingi tsikk otsustas, et ta tahaks oma auto ka sinna kuskile vahele veel susata: hüppas reipalt autost välja lükkas teise auto eest ära (jah, täitsa ise oma väikeste kätega läks sinna ja hakkas muudkui lükkama, ise samal ajal itsitades), naeratas meile, proovis oma auto soovitud kohta sõita, vaatas, et päristäpselt ikka ei sobi, naeratas meile veel korra ja sõitis siis minema. Tsirkust rohkem kui rubla eest!

Aga. Kuna ma olen siia kirjutanud juba kahe ja poole lõpukirjandi jagu teksti ja ma kedagi päris elulooromaaniga ka kurnata ei taha, siis siinkohal ma lõpetan mõnede piltidega. Mainiks ära veel, et äraütlemata vahva oli Dagnyt külastada! Dagny, Jete, aitäh teile kahele, et meid oma vinges kodus majutasite ja ülimõnusat seltskonda pakkusite - naerda sai rohkem kui palju ja puhkus oli buenoooo :)!