Tulin öösel rahulikult kella ühe paiku koju, avasin läpaka, et enne uinumist meilid üle vaadata, viskasin telefoni laua peale ja mõtlesin, et käiks veel WC's ära. Aga. Meil on see uks seal juba paar nädalat kahtlane olnud - nii lukku kui ka lukust lahti saamiseks tuleb ühte linki lõgistada (ta käib sellise süsteemiga lukku, et lükkad lingi üles kuidagi ja siis ongi korras), aga see on alati selline paarisekundiline teema olnud (tegelt sain hiljem teada, et sel ajal, kui ma ära olin, oli Rob sinna kümneks minutiks kinni jäänud, aga ikkagi välja saanud). Tegelt lubati üldse, et eilse jooksul pidi keegi tulema ja korda tegema selle luku, aga no sellega läks ilmselt nii nagu ikka. Ja nii ma siis mõtlesin naiivselt, et saab vara magama või midagi ja hakkasin vetsust välja tulema. Lõgistan linki korra - ei midagi. Lõgistan veel - endiselt ei midagi. Alguses ma mõtlesin, et üritan vaikselt selle lingiga susserdada, et kedagi üles ei ajaks, aga pärast viit minutit oli juba suva. Selle aja peale kuulsin juba ukse taga Sandrit, kes kutsus kohale teised. Ja no siis läks siuke lustipidu lahti. Proovisime kruvikeerajatega; Lotte üritas ukse ülemise otsa ja uksepiida vahelt nuga läbi suruda, et ma saaks sellega katsetada kruve lahti keerata (ma oma toa võtmega ja kaartidega juba proovisin), aga nuga oli nats liiga suur, et läbi mahtuda; mõtlesin lae pealt kõrvalvetsu põgeneda (mööda seda kohta, kus need ventilatsioonitorud lähevad) ja sealtkaudu välja tulla, aga lagi oli otsast kuidagi kinni pandud - loksutasime ja tagusime igat sadat moodi, aga endiselt ei midagi. Istusin maha, vaatasin endale pluusile kirjutatud sõna "Lihtne pihv" ja naersin - mitte, et ma muidu poleks juba naernud. Selle aja peale oli juba enamus rahvast üles ärkanud ja ei lasknud käest võimalust mind mõnitada:
Bene: "Kui sa juba seal oled, siis sa võiksid WC ära ka koristada" (ja surus ukse ülemise otsa ja uksepiida vahel läbi kollase lapikese)
Nigel: "Umm...Nele... see ei pruugi olla just parim aeg sulle seda öelda, aga ma just muutsin su Facebooki staatuse ära!" "THANKS, NIGEL!!"
ja veel kelleltki: "Inimene peab kaks nädalat vee peal vastu ja vett on sul seal küllaga!"
Nad olid lausa nii toetavad, et lubasid mulle läbi lukuaugu lihapalle suruda. Väga armas minumeelest. Olgugi, et kui ma tegelikkuses hüüdsin "I'm hungry!!", tuli vastuseks "Eat some soap!".
Pisarateni naersin ma igatahes rohkem kui korra :D.
Nali naljaks, aga kuidagi tuli ikkagi endiselt sealt välja ka saada ja selle jaoks helistas Nigel mingi hetk politseisse. Ma kujutan ette, et neil seal võis päris hea huumor olla, et keegi helistab suure murega, et vaja üks inimene vetsust ära päästa. Igatahes helistasid nemad securitas'ele ja need tulid kahe mehega siia. Tunne WC's oli nagu 4-D kinos: uks ragises ja liikus ähvardavalt vahepeal imelikult paindudes minu poole - ma olin kindel, et kohe-kohe lendab kogu see värk juppeks ja mulle näkku. Või no tegelt nii drama-drama tunne ka polnud. Igatahes jõulised mehed muukrauaga saavutasid mõne minutiga selle, et lukk oli katki ja uksepiida tükid maas ning mina sain elegantselt väljuda lausega "Well, that was fun!". Need mehikesed olid ka maru lõbusas tujus ja ma siiralt loodan, et nad tegid ikka nalja, mitte me ei jättnud neile väga lolli muljet, et nad ütlesid "Ei, noh...ärge siis seda vetsu täna enam kasutage!"
Mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et vetsu kinni jäädes võib täiega palju nalja saada ja muidugi seda, et mul on megatoetavad ja vinged ühikakaaslased :)!
Ma siiralt loodan, et me seda jama kinni ei pea maksma, sest no accomodation-office ju lubas, et nad tulevad ja parandavad ära...
Vahepeal seal kinni istudes mõtlesin, et mul ikka täiega vedas, et keegi mind kuulis ja et ma olin kinni sellises ruumis, kus vett on (noh et kui pikemaks oleks jäänud sinna).
No comments:
Post a Comment